Leida

Disaini- ja kunstiajalugu pole vaid originaalide ajalugu. Originaali muudab võimalikuks alatine pingeväli koopiaga. Kuigi koopia ja originaali suhe on lepitamatu – originaal on kopeerimisest puhastatud, kultuuriliselt institutsionaliseeritud ja autorikaitsega legitimeeritud – mõjutavad nad teineteist vastastikku.

Kui originaal jätab mulje, et oma kättevõidetud „aura“ tõttu pole tal midagi varjata, siis koopia kipub varjama seda, mis ta on ja millisel viisil ta selleks on saanud – eriti kui kopeerimine pole ette võetud kättesaadavuse suurendamiseks, tehnikate õppimiseks, kunstilisteks vormiotsinguteks, originaali säilitamiseks või hoopis selle ülemvõimule vastupanu osutamiseks. Kuid ka sellisel juhul jäetakse kopeerimine sageli välja toomata.

Kui koopia rohkem või vähem varjatud ilmingud välja jätta, puudub tal oma eraldiseisev ajalugu. Ben Schwartz kirjutab raamatus „Bootlegging as Creative Practice“, et kuna loomepraktikas esinev „salakaubandus (bootlegging) eksisteerib põranda all ja avaldab vastupanu selgetele definitsioonidele, on selle lõpliku kronoloogia koostamine võimatu“, kusjuures häguseks muutuvad ka piirid „omavahel lähedastel žestidel, nagu omastamine, kopeerimine, piraatlus, sämplimine ja remiksimine“. Kui originaal pakatab enesekindlusest, siis koopia puhul jääb ebaselgeks, kuidas või isegi kas sellest üldse rääkida. Koopia on salakaup, mis vaikuses omanikku vahetab.

Leida 8. number „Kopeerimistöö“ koondab lugusid eri aegadest, kultuuridest ja geograafilistest kontekstidest. Fookuses on kopeerimine kui tootmise, kohanemise ja omastamise viis: alates tarbijate vajadustele vastamisest ning looduse ja kultuuride ekspluateerimisest kuni virtuaalsete keskkondade, uute tehnoloogiate, kogukondlike praktikate ja repressiivsetes oludes kujunevate esteetiliste meetoditeni.

EKA graafilise disaini magistrandi Jordan Weaveri valitud kaanefoto uurib koopia mõistet bioloogilise dubleerimise, sünkroniseeritud pooside, ühesuguste käsitsi valmistatud kostüümide, korduvate mustrite ning jäljendamise teel õpitud koreograafia kaudu. Leida graafilised disainerid Fernanda Saval ja Haron Barashed seovad kaanekujunduse ja numbri kesksed teemad ühtseks visuaalseks tervikuks.

Numbri avab intervjuu disainiajaloolase ja -kuraatori Heng Zhi’ga, kes arutleb Taavi Hallimäega Hiina tootjate mõju üle globaalsele lõunale, seostades seda nii turule paiskamise kaudu õppimisega kui ka veel hiljaaegu disainerite tähelepanu köitnud lääne ettevõtete ja Hiina tehaste vahelise shanzhai kopeerimiskultuuriga. Arhiivimaterjalidest tõukuv disainer Ott Metusala visuaalessee tutvustab vaatamisrežiime, mille keskmes on ENSV katsetehase Estoplast disaineri Kirsti Metusala lambikavandid Kremli kabinettidele.

Graafiline disainer Nerijus Rimkus kirjeldab Nõukogude Leedu graafilise disaini põhjal tehnilise ja kultuurilise eraldatuse kiuste lääne disaini esteetika tõlkimist teisele poole raudset eesriiet. Disainer Muj Abdulzade võtab kriitilise vaatluse alla 1968. aasta México olümpiamängude visuaalse identiteedi, mis ühendas Natsi-Saksamaa olümpiamängude piktogrammid Mehhiko kultuuripärimuses kasutatud geomeetriliste mustritega.

Disainiajaloolase Triin Jerlei essee sukeldub teadus- ja digiulmesse, otsides seoseid liitreaalsuse võimaluste ja piirangute ning suurte tehnoloogiaettevõtete tegeliku tegevuse vahel. Arhitekt Immanuel Koh kirjeldab intervjuus Justin Zhuangile oma projekti, mis uurib tehisaru ja monoplokk-tooli kaudu uusi võimalusi, tõlkimaks kahemõõtmelisi kujutisi füüsilisteks objektideks. Graafiline disainer Rita Davis tutvustab Brasiilia kultuuri sügavalt juurdunud iga-aastast festivali „Bumba-meu-Boi“, peatudes selle kuudepikkusel ettevalmistusel ja igal aastal pidustusteks vajaliku uuesti valmistamise toimeloogikal.

Disainer Vitali Valtaneni artikkel vaatleb kriitiliselt inimkeskset disanipraktikat, tuues esile disaini ajalooliselt ekspluateeriva mõju mitteinimloomadele, keda disainiprotsessis süstemaatiliselt materjaliks taandatakse. Linnauuringuid ja biodisaini ristav Sergio Dávila viib lugeja mimikri kui eri liikide vahelise mängu juurde, mis pelga jäljendamise asemel avab ruumi tõlgendustele ja tähenduste loomisele. „Kopeerimistöö“ lõpetab kunstnik Mia Tamme osaliselt arhiivimaterjalidel põhinev, kuid fiktiivse jutustamise meetodit kasutav lugu Avinurme vaibategijast Mallest, kelle loometööks vajalikud materjalid pärinesid Narva tekstiilivabriku Kreenholm vahenditest.

Koopia on mõjus vestluse algataja. Põhjusi selleks on mitmeid – eesmärgipärane kättesaadavus ja efektiivsus, aga ka inimeseks olemisega kaasnev uudishimu, vajadus jäljendada eeskujusid või ka häbi, originaaliga kohtumist saatev alaväärsustunne kuni soovini rikastuda minimaalsete kuludega. Koopia, mis originaali osadeks lahti võtab, et see uuesti – mõnikord ka teistsugusel kujul – kokku panna, ei teki tühjalt kohalt. Kopeerimine algab alati originaali (või eelneva koopia) toimeloogika tundmaõppimisest. Isegi kui see protsess on sageli sedavõrd automaatne, et jäljed kopeerimisest jäävad märkamatuks, ei tähenda see, et koopiad ei läbiks meie praegust ajastut kõikehõlmava vooluna.