See visuaalne essee on osa arhiivipõhiste ja ka kaasaegsete materjalide kogust, mis on seotud katsetehas Estoplasti toodanguga. Selle sisu – tehnilised joonised, turundusmaterjalid, ajalehepildid, veebikuulutuste fotod, eskiisid, mudelid ja renderdused – on kokku kogutud, jätkatud, ümber tehtud ja kujutletud osana käimasolevast projektist, mis arhiveerib Estoplasti tööd, kaardistades seejuures Eesti disainiajalugu. Projekti varasemateks väljunditeks on olnud publikatsioonid (sh „Nobody Expected There Would Be Much Discussion About It“ (Lugemik / Eesti Tarbekunsti ja Disaini Muuseum), välja antud 2015. aastal), kirjatüüpide disain, digitaalsed mudelid ja kollaažipõhised installatsioonid.

Tehas Estoplast asutati 1959. aastal erinevate eraettevõtete koondumise tulemusel, mis olid eraldiseisvalt asutatud enne esimest Eesti Vabariiki või selle ajal (1918–1940). Nõukogude okupatsiooni ja Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi võimu ajal (1940–1991) – perioodil, mis hõlmas ka Natsi-Saksa okupatsiooni Teise maailmasõja ajal (1941–1944) – kadus erasektor kui selline täielikult ning leidis aset kiire industrialiseerimine. Estoplasti asutamine tähistas ühtlasi suuremahulise tööstustootmise ja tööstusliku valgustidisaini algust Eestis. Estoplast tootis järgmisi valgustite tüüpe: ripplambid, seinalambid, laualambid, põrandalambid, laelambid, eriotstarbelised valgustid ja lülitid.

1979. aastal nimetati vabrik ümber katsetehas Estoplastiks. Sõna „katse-“ viitas sellele, mida tänapäeval nimetatakse piloottehaseks – kohale, kus enne laiatarbetootmist rakendatakse uudseid tehnoloogiaid ning toodetakse väiksemas mahus uusi tooteid õppimise ja eksperimenteerimise eesmärgil. See andis kunstnikele voli reisida väljapoole Nõukogude Liitu ning uurida raamatukogus välismaa ajakirju, mille vahendusel tutvuti raudse eesriide taga toimuvate esteetiliste arengutega. Katsetamine ja välisajakirjanduse kaudu eneseharimine kujunesid viisideks, mille abil põgeneda Nõukogude jäiga disainisüsteemi eest, mille peamine eesmärk oli teenida täiusliku sotsialistliku ühiskonna loomise ideaali.

See projekt on tihedalt seotud minu vanaema Kirsti Metusalaga (1937–2025), kes töötas Estoplastis kunstnikuna aastatel 1965–1992. Visandamise faasis töötas ta tihti koos teiste kunstnikega (tänapäeva mõistes disaineritega), mille järel töötasid konstruktorid (praegu tootmisinsenerid) välja masstootmiseks kohandatud disainid. Tavatoodangu kõrval võttis Estoplast sageli vastu eritellimusi, disainides ja tootes valgusteid spetsiifiliste vajadustega klientidele ja ruumidele – üks selline tellimus oli Kremli kabinettidele. Moskva Kunstinõukogu kutsus Estoplasti osalema konkursil ministrite kabinettidele mõeldud valgustite disainimiseks. Kirsti ja tema kolleeg Laine Linnas said ülesandeks visandada võistluskavandid ning nende töö osutuski võitjaks. Hiljem tekkis küll kahtlus, et võistlusele polnudki teisi kavandeid esitatud, nii et Estoplast oli ainus kutsutud osaleja.

See konkreetne seeria kujutab endast ajajoonelist kollaaži, mis põhineb Kirsti Metusala valgustite eskiisidel, peegeldades Kremli kabinettidesse kavandatud lampide disainiprotsessi aastatel 1981–1986. Need visandid peitusid minu vanavanemate mooduldiivani panipaigas unustuse hõlma vajununa, kuniks need taas päevavalgele tulid. Igal eskiisil on käsitsi kirjutatud kuupäevad ja seeria märkmed, mille põhjal sai kokku panna detailse ajajoone ja alustada otsinguid Eesti Rahvusraamatukogu arhiivis, toonase Eestimaa Kommunistliku Partei ajalehe Rahva Hääl aastakäikudes ja nõukogudeaegseid ametlikke interjööre dokumenteerivatel Venemaa veebilehtedel. Lõpuks õnnestus tuvastada värvifoto, millel paistab olevat kujutatud viimaks valminud lamp Vene Föderatsiooni peaministri kabinetis.

See, mille eskiisid paljastavad, on erinevus võimule disainimise ning inimestele disainimise vahel – Kremli tellimustöö marmor, jadeiit ja kullatud detailid kõrvuti Estoplasti masstoodangu plastikuga. Tellimustöö võeti vastu kahetiste tunnetega: kohustuslik, kuid samas preemiaga päädiv töö – antud juhul ametlik autoostuluba. Sellistel lugudel on oht vajuda ja kaduda jäädavalt okupatsiooni raskuse alla. Selle materjali käsitlemine kollaažitehnikas – selle ümberkujundamine ja ümbermõtestamine – ei tähenda üksnes ajaloolist säilitamist, vaid annab mulle võimaluse mõtiskleda selle üle, mida tähendab töötada disainerina tingimustes, kus millekski muuks peale vaikse vastupanu jääb vähe ruumi.