Avaldatud 3.07.2026
Heng Zhi on vanemlektor ja FWFi järeldoktorant Viini rakenduskunsti ülikooli disainiajaloo ja -teooria osakonnas. Ta on töötanud kuraatorina Saksamaal Weil am Rheini linnas asuvas Vitra disainimuuseumis ning kureerinud näitusi, mis keskenduvad muuseumikollektsioonile ja Euroopa modernismile. Disainiuurijana on ta uurinud põhjalikult Hiina disainipoliitikat, shanzhai’d ja kopeerimise kultuuri. Tema praegune uurimisfookus on disaini areneval rollil globaalse lõuna arengupoliitikate toestamisel, keskendudes eelkõige Hiina ja Aafrika vahelistele koostöö- ja võimusuhetele disaini ja digitaalse innovatsiooni väljal.
Taavi Hallimäe on disainiuurija, õppejõud ja Leida peatoimetaja. Ta on Eesti Kunstiakadeemia disainiteaduskonna külalislektor ning kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi doktorant. 2023. aastal tegi ta uurimistööd Karlsruhe kunsti- ja disainiülikooli kunstiuuringute ja meediafilosoofia osakonnas ning jätkas sellega 2025. aastal Viini rakenduskunsti ülikooli disainiajaloo ja -teooria osakonnas.
Disain on oma iseloomult pluralistlik, see on eriti selge, kui vaadelda selle globaalset ulatust. Laiem pilk disainile pakub olulisi vaatenurki, et hinnata ümber tema rolli tootmisahelas, mis on tihti muudest lülidest eraldatud. Järgnevas intervjuus vestleb disainiajaloolane Heng Zhi Taavi Hallimäega oma hiljutistest tehasekülastustest Shenzheni linnas, kus on sündinud shanzhai kopeerimiskultuur, mis on disainidiskursuses saanud palju tähelepanu teemana, mille kaudu kriitiliselt analüüsida hiliskapitalismi. Zhi kirjeldab tänapäeval Shenzheni tootjate seas ilmnevaid suundumusi, eelkõige nende kasvavat huvi globaalse lõuna vastu, keskendudes eriliselt Aafrikale.
Taavi Hallimäe: Intervjuu alustuseks: mind huvitab, kuidas sa kirjeldaksid shanzhai nähtust, mis oli küllaltki populaarne 20 aastat tagasi. Viimastel aastatel tundub aga, et sellele ei pöörata eriti tähelepanu. Niisiis, mis täpselt oli shanzhai ja kuidas on see aja jooksul muutunud?
Heng Zhi: Shanzhai on nähtus, mis kerkis esile kuskil 2000ndate alguses. See algas järeletehtud mobiiltelefonidest, mida tootsid litsentsideta, brändideta väiksed tootmistöökojad, põhiliselt Hiina Shenzheni piirkonnas. Need said kiiresti väga populaarseks eelkõige tänu oma taskukohasele hinnale. Tootjad vähendasid väljaminekuid, vältides administratiivseid protsesse ja patenditaotlusi. Samas said nad väga kiiresti reageerida tarbijate – eelkõige madala sissetulekuga tarbijate – vajadustele.
Üks võtmetegur oli Taiwani firma MediaTeki toodetav ühekiibiline mobiiltelefonilahendus. Nende kiip võimaldas integreerida mitu funktsiooni ühele platvormile, sh kaamera, riistvarakomponendid ja tarkvara. Tulemusena said isegi piiratud tehnoloogilise ekspertiisiga tootjad valmistada hulga eri funktsioonidega seadmeid. See tegi shanzhai tooted tohutult populaarseks. 2000ndate lõpuks olid nad haaranud märkimisväärse turuosa, mõne hinnangu kohaselt kuni 25% Hiina turust.
Ent 2010ndate lõpuks kadus shanzhai tasapisi pildilt. Osaliselt seetõttu, et turule tulid nutitelefonid, mis nõudsid keerukamaid tehnoloogiaid, aga ka seetõttu, et Hiina elanike sissetulekute kasvades olid bränditelefonide hinnad muutunud tarbijatele taskukohasemaks. Lisaks võtsid suured kohalikud brändid Huawei ja Xiaomi üle teatud printsiipe shanzhai tegevusest – nagu kiire iteratsiooni, kasutajate vajadustele reageerimise ja avatud või osaluspõhised lähenemised –, pakkudes samal ajal usaldusväärsemaid tooteid.
Kultuurilisest vaatepunktist tähendab „shanzhai“ sõna-sõnalt ‘mägikindlust’ või ‘mägiküla’. Termin on pärit Mingi dünastia aegsest romaanist „Shui hu zhuan“, kus sellega viidatakse bandiitidele ja lindpriidele, kes toimetavad väljaspool riigi kontrolli. Nii et shanzhai on algusest peale kandnud tugevat õõnestamise ja kultuurilise vastupanu vaimu. Ent alates 2010ndate keskpaigast suubus shanzhai tasapisi Hiina võimude levitatavasse peavoolunarratiivi.
TH: Jäin mõtlema – ja võib-olla plaanisidki järgmiseks sellest rääkida –, kas need sinu mainitud suured firmad on tunnistanud, et neid on mõjutanud shanzhai toimimisloogika? Ja kuidas räägib Hiina riik sellest tänapäeval?
HZ: Noh, ma arvan, et ajastu, mil märget „Made in China“ seostati koopiate ja võltsingutega, on üldjoontes läbi. Aga me võiksime rääkida sellest, kuidas shanzhai pärand mängib endiselt tähtsat rolli Hiina tootmissektori innovatsioonis ja disainis.
TH: Kas sellisel puhul räägitakse ikka shanzhai’st või viidatakse sellele nüüd kuidagi teisiti?
HZ: Seda terminit väga tihti enam ei kuule. Aga isegi tänapäeval mängib kopeerimine Hiina turul rolli. Näiteks kui rääkida Hiina tootmiskiirusest või „Shenzheni kiirusest“, mida kuulsin hiljuti Hiinas Shenzheni linna külastades tihti. Seda juhib osaliselt tootjatevaheline pingeline võistlus. Nad õpivad ja kopeerivad üksteise pealt pidevalt. See sisemine dünaamika aitab kaasa Hiina tootmisjõule ja -ülejäägile.
Vaatamata sellele, et vestlused loovusest ja kopeerimisest paistavad globaalses põhjas vähem pildis olevat, näivad küsimused kopeerimisest ja autentsusest olevat huvitaval kombel uuesti päevakorral afrikanistikas ja globaalset lõunat käsitlevas uurimuses, eriti seoses Hiinast tulnud piraattoodetest mõjutatud materiaalse kultuuriga.
TH: Mind huvitab ka väga, kuidas on shanzhai’d maailmas käsitletud. Läänes tõmbas see inimesi, kes õppisid hinnatud kunsti- ja disainikoolides ning keda paelusid shanzhai eksperimentaalne ja omapärane lähenemine. Need inimesed põimisid shanzhai ideid oma praktikatesse. Aga tavalistele hiinlastele tähendas shanzhai oma hiilgeajal eelkõige midagi taskukohast ja praktilist. Mind väga huvitab see kontrast lääne tõlgenduste ja hiinlaste igapäevakogemuste vahel.
HZ: Jah, ehkki shanzhai on tähisena hääbumas, on selle mõju loomeprotsessidele Hiinas endiselt tähelepanuväärne. Shenzheni võrreldakse tänapäeval tihti Silicon Valleyga – seda nimetatakse „ida Silicon Valleyks“. Aga ma arvan, et nende kahe vahel on põhjapanevaid erinevusi, eriti selles osas, kuidas mõistetakse loovust ja disaini.
Silicon Valleys valitseb kujutluspilt innovatsioonist kui millestki, mis sünnib korrastatud ja kontrollitud keskkonnas – disainerid kallite sülearvutitega töötamas klantsima löödud kontorites. Seevastu Shenzhenis on disain sügavalt seotud tööstusega. Disain ei seisa tootmisest eraldi – tegelikult võiks seda nimetada tööstusest juhituks. Minu oma Shenzheni-kogemuse järgi on disainerid tootjatega väga tihedas koostöös. Seda isegi kirjeldatakse kujundlikult: „Disainerid on nii põhjalikult seotud tootmisprotsessiga, et nad tihti veedavad poole oma ajast vabrikus, mõnikord isegi magavad seal.“
Aga las ma toon ühe näite. Külastasin Shenzhenis ühte kohalikku kapselkohvimasinate tootjat. Nad on nii OEM (originaalseadmete tootja) kui ODM (originaaldisaini tootja). Praeguseks on nad üks juhtivaid kapselkohvimasinate tootjaid kogu maailmas, eksportides umbes 90 riiki, sh mitmesse Aafrika ja globaalse lõuna riiki. Nad näitasid mulle oma esimest masinat, mis nägi välja nagu Nespresso odav koopia. Aga aja jooksul on neist saanud üks selle tööstuse suuri tegijaid, nad tegutsevad kõrgtasemel, võrdsetena oma lääne võistlejate kõrval. Näiteks minu külaskäigu ajal valmistusid nad parasjagu võtma vastu Nespresso delegatsiooni, et vahetada teadmisi ja arutada tehnoloogilisi arenguid. See oli kuuldavasti „vahetusvisiit“, kuna isegi Nespresso-sugused juhtivad brändid pidevalt kardavad maha magada raputavaid muutusi ja innovatsioone – või nii nende Hiina ametivennad räägivad.
Nii et see suhe on muutunud – Nespresso odavast imiteerijast on saanud tõsine võistleja ja isegi võrdne strateegiline partner. Selle arengu võtmeaspekt oli kopeerimise kaudu teadmisi koguda ja lääne tooteid detailselt tundma õppida. Teadus- ja arendustegevuse osakonnas näidati mulle tükkideks võetud kohvimasinaid, mis olid pärit maailma eri paikadest ning mida kasutati tootja enda disainide täiustamiseks.
TH: Disainerite ja tootjate vaheline dünaamika, mida kirjeldad, erineb päris oluliselt sellest, mida näeme läänes, kus suur osa tootmisest on tellitud väljastpoolt ja seega sellist koostööd ei toimu.
HZ: Just nimelt! See kohvimasinatootja on ainult üks näide sellest, kuidas disain seal tegelikult sünnib. See pole klanitud protsess, vaid pigem räpane ja mitte kuigi glamuurne. Disain sünnib tihti tootja masinaliini vahetus läheduses. See seab küsimuse alla disaini traditsioonilise käsituse, mille järgi loomingulise ja käelise töö vahel on üldiselt selge eristus.
TH: Kui avatult olid Shenzheni vabrikud valmis sinu kui uurijaga vestlema? Kas nad nõustusid meeleldi infot jagama?
HZ: See sõltus firma suurusest ja sellest, kas tegu oli erafirma või riigi juhitud ettevõttega. Intervjueerisin ka näiteks Huawei inimesi. Nemad olid hoopis vähem avatud kui väiksemad tootjad. Mingite küsimuste peale vastasid nad lihtsalt: „Okei, aga seda informatsiooni me anda ei saa.“ (Naerab.)
TH: Mind huvitab ka kopeerimise protsess. Esiteks on sul mitu prototüüpi, töötad nende kallal, lammutad neid osadeks, teed koopiaid või paned nad millekski muuks kokku. Aga mis hetkel ei nimeta me seda protsessi enam kopeerimiseks, vaid hoopis innovatsiooniks? Kas ettevõtted ise tunnistavad seda üleminekuprotsessi millegi uue loomisel?
HZ: Ma arvan, et see on järkjärguline protsess. See taandub filosoofilisele vaidlusele uudsusest ja imitatsioonist. Asjad pole nii mustvalged, nagu inimesed arvama kipuvad. Minu jaoks on koopia kultuurilise ruumina väljakutse mustvalgele arusaamale disainist – see seab kahtluse alla vahetegemise loovuse ja imitatsiooni, pea ja käe, kõrge ja madala, aga ka sotsiaalse ja majandusliku ettevõtmise vahel. Shanzhai aitab meil jõuda nüansirikkama ja pluralistlikuma arusaamani disainist ja pakub seega suurepärast võimalust näha kaugemale peavoolu kanoonilisest disainiajaloo narratiivist.
Firmad muidugi ei tunnistaks eales avalikult, et nad kopeerivad. Näiteks kui ma aastatel 2012–2013 oma väitekirja jaoks välitöid tehes intervjueerisin Xiaomid, rõhutas ettevõtte peadisainer, et nende töö on sajaprotsendiliselt innovatsioon, ilma mingi imitatsiooni või kopeerimiseta. Samal ajal kritiseeris Apple’i Jonathan Ive avalikult Xiaomid Apple’i disainide kopeerimise pärast, nimetades seda varguseks ja laiskuseks, mitte meelituseks. Nii et on suur erinevus selle vahel, milline on ettevõtte enesekuvand ja kuidas teised neid tajuvad.
TH: Viimati Hiinat külastades keskendusid ka globaalsele lõunale. Milline on sinu hinnangul Hiina ettevõtete suhe selle regiooniga?
HZ: Hiina tootjatest on saanud kesksed tegijad, eriti Aafrika turgudel ja laiemalt globaalses lõunas. Nad pakuvad telekommunikatsiooni- ja energiavalla tooteid, luues ühendusi võrgust väljaspool asuvatele ja maapiirkondade elanikele. Lääne firmad on neid turgusid madalate kasumimarginaalide tõttu pidanud mittetulusaks. Aga Hiina tootjate jaoks oli nn Shenzheni eetos tulus – „alumine kiht disainib alumisele kihile“. Shanzhai-töösturid valmistasid tooteid Hiina alaprivilegeeritud inimeste jaoks, aga nüüdseks lähtuvad mitmed neist firmadest sarnastest põhimõtetest ka globaalses lõunas tegutsedes.
Võtame näiteks mobiiltelefonid. Varajaste shanzhai-telefonide populaarsuse taga oli osalt see, et neil oli kaks SIM-kaardi pesa, mis võimaldas kasutada kahe telekommunikatsioonifirma pakette, ühte paremaks kõneteenuseks, teist internetiühenduseks. Hiljem arendasid nad välja muid funktsioone, näiteks võltsrahatähtede skannereid või ühendusi Hiina hotellide internetikaablitele ajal, mil meil polnud veel traadita ühendusi.
Hetkel domineerib Aafrika mobiiltelefoniturul põhiliselt Hiina tootja nimega Transsion. Läänes seda ettevõtet ei tunta ja ka Hiina tarbijatele on ta üpris võõras, aga Aafrikas on nende käes kogu mandri turust umbes 45%. Üks põhitegur on justnimelt see, et nende telefonidel on mitu SIM-kaardi pesa, näiteks toodavad nad 4-pesalisi telefone, mis on loodud täpselt kohalike vajadustele vastama. Kasutajad saavad lihtsasti liikuda erinevate mobiilipakettide ja -võrkude vahel, kuna paljud elavad korraga mitmes eri riigis ja liiklevad regulaarselt üle piiride. Transsioni teevad väga populaarseks ka telefoni akude erakordselt pikk kestvus – mis on praktiline piirkondades, kus elektrikatkestused on tihedad –, parem tumeda nahatooniga kasutajate näotuvastus ning taskukohasus – Transsion on keskendunud eelkõige 50–100 USA dollarit maksvate nutitelefonide valmistamisele. Niisiis on siin selge seos selle vahel, kuidas shanzhai-tootjad disainisid Hiina turu alumist kihti silmas pidades ja kuidas nad nüüd teevad sama globaalses lõunas.
TH: Milline põhitegur on jäänud shanzhai loogikas või eetoses muutumatuks?
HZ: Üks põhjus, miks shanzhai osutus nii edukaks, oli see, kuidas nad reageerisid kasutajate nõudmistele. Disain ja tootmine olid omavahel tihedalt seotud, nii et kogu tarneahela ökosüsteem koondus Shenzheni piirkonda. See võimaldas tarbijate nõudmistele vastata väga kiiresti. Ma arvan, et tänapäeval nad vastavad tarbijate vajadustele samal viisil, sh Aafrikas ja teistes arengupiirkondades. Nii mängib loova protsessi ja tootmise tihe lõimumine jätkuvalt määravat rolli globaalse lõuna tarbijatele mõeldud odavama toodangu valmistamisel.
TH: Oled sa globaalse lõuna kontekstis täheldanud mingeid diskussioone seoses suurte firmade disainitud toodete järeletegemisega või on see tänapäevaste autoriõiguste seaduste valguses mõeldamatu? Ma ise mõistan shanzhai’d nii – ja seda vaatenurka jagasid lääne disainerid ja teoreetikud –, et ennast nähakse ehk n-ö musta hobusena, kelle ülesanne on juba valmistatud tooted ümber disainida sel moel, et nad oleksid taskukohased või praktilised mingis spetsiifilises olukorras. Sellest vaatepunktist on shanzhai poliitiline tegevus, kuna võtad rikastelt ja disainid midagi, mida töölisklass saaks endale lubada.
HZ: On oluline teha vahet humanitaarsete disainiprojektide ja Hiinas globaalsele lõunale loodud disaini vahel. Hiina tootjaid ei tiivusta ainult humanitaarsed eesmärgid, nende projektid peavad olema tulusad. Näiteks rääkides Aafrika maapiirkondade viimaste miilide odavate mobiilimastidega ühendamise projektist, rõhutas Huawei esindaja, et sotsiaalne väärtus ja turuväärtus peavad käima käsikäes, ning kirjeldas projekti nii ärina kui osana korporatiivsest sotsiaalsest vastutusest. Hiina töösturitel on võimalik tänu paindlikele tarneahelatele toota väga madalate materjalikuludega. Alati leidub viis hinda madalamaks viia, kasutades näiteks kehvema kvaliteediga materjale või tootefunktsioone, ja seeläbi suurendada kasumimarginaali isegi väga piiratud hinnaklassis.
TH: Kas sa tead, mida Aafrika kohalikud riigivõimud neist Hiina ettevõtetest arvavad?
HZ: Minu järgmine plaan ongi tegelikult teha välitöid Aafrikas. Tahaksin uurida, mida kohalikud arvavad, aga ka kohalike vastuseisu. Mida ma tean, on see, et üha suurem hulk Hiina ettevõtteid kolivad oma tootmist Aafrikasse ümber, osaliselt odavama tööjõu tõttu, aga ka maksudelt säästmiseks. Kui tooteosi Hiinast importida, tuleb tasuda päris palju makse, seepärast on neid Aafrikas valmistada hoopis odavam.
Paljud tootjad teevad koostööd Aafrika hulgimüüjatega, kes toimivad nendele ettevõtetele omamoodi turu-uurijatena, ehkki lõplik otsus tuleb alati teadus- ja arendustegevuse tiimidelt Hiinas. Küsisin ühe sellise tiimi juhtivinsenerilt, kas nad on mõelnud teha koostööd kohalike Aafrika disaineritega, ja tema vastas, et nad on seda proovinud, aga Aafrika disaineritel pole piisavalt head arusaama tarneahelast ja seega ka materjalikuludest, mis on probleem, kuna nende ettevõtete üheks peamiseks eesmärgiks on kulude vähendamine. See näiliselt pragmaatiline lähenemine jätab aga Aafrika tegijad disaini- ja innovatsiooniprotsessist kõrvale ning tõstatab laiemalt küsimusi võimusuhete ja kultuuriliste lõhede kohta.
On palju olulisi küsimusi, mida arutada, mis pole otseselt seotud shanzhai või kopeerimisega. Näiteks mis saab Transsioni kogutud näotuvastusandmetest? Shanghai võimud kuulutasid välja algatuse suurima tumedanahalisi nägusid koondava andmebaasi loomiseks. Mida nad nende andmetega teha kavatsevad? See on väga oluline küsimus, mida uurida.
TH: Kas sa ütleksid, et Hiina riigivõim otseselt toetab ja soodustab globaalsele lõunale keskendumist? Pehme võimu vormina on see ehk viis tugevdada Hiina globaalset mõju, eriti piirkondades, kust lääne huvigrupid on lahkumas? Kui tihe on seos nende ettevõtete ja Hiina rahvusvahelise poliitika vahel selles kontekstis?
HZ: Jah, Hiina ettevõtetel on tõepoolest poliitiline tugi, mis õhutab neid disaini kaudu võistlema ja arenevatele turgudele eksportima. Näiteks 2021. aastal käivitas Hiina valitsus oma „Go-out“-disainipoliitika, mis oli osa laiemast „Vöö ja Tee“ algatusest. Selle ametlik pealkiri kõlas umbes järgmiselt: „19 ministeeriumi teatis ülemere disainikonsultatsiooni teenuste kvaliteetse arenduse edendamise kohta“. Dokument nägi ette disaini ja tootmise ühise sisseostu. 2022. aastal ilmus poliitdokument umbkaudse pealkirjaga „Hinnangud rahvusvahelise kultuurilise kaubanduse kvaliteetse arenduse edendamise kohta“, mis keskendus kultuuriliste ja loovtoodete arendamisele rahvusvahelises kaubanduses.
Traditsiooniliselt on tehnoloogiasiire toimunud industrialiseerunud riikidest – näiteks Euroopast ja Ameerika Ühendriikidest – Aasiasse: pärast Teist maailmasõda esmalt Jaapanisse ja Singapuri ning hiljem Hiinasse ja teistesse Aasia riikidesse. See tehnoloogiasiirde protsess puudutas eelkõige lihtsamaid tehnoloogiaid.
Aga tänapäeval näib Hiina katvat spektri mõlemat otsa: arendatakse tippinnovatsiooni, nagu tehisintellekt ja humanoidrobotid, kuid jätkates samal ajal ka odavtoodangu, rõivaste ja laiatarbekaupade valmistamist. Tänu laialdasele automatiseerimisele on vajadus käelise töö järele vähenenud, mis on loonud tootmisvõimekuse ülejäägi. See on üks põhjusi, miks Hiina ettevõtted laienevad välismaale, sihtides eelkõige just globaalse lõuna madalama ostujõuga turge.
TH: Praegu oleme rääkinud peamiselt suurtest, oma vabrikute, teadus- ja arendustegevuse ning märkimisväärsete ressurssidega ettevõtetest. Ent algupäraselt viitas shanzhai siiski rohkem rohujuuretasandi ettevõtmisele, mis olid ligipääsetavad inimestele väljaspool formaalseid tööstussüsteeme. Kas tänapäeval leidub veel shanzhai-kultuuriga seotud kunsti- või iseseisvaid praktikaid, mis tegutseksid väljaspool korporatiivseid või poliitilisi struktuure?
HZ: Selgepiirilise nähtusena shanzhai’id pigem enam ei eksisteeri. Üks selle hääbumise põhjusi on, nagu ma juba alguses mainisin, suubumine võimude peavoolunarratiivi. Hiina valitsus rääkis millalgi shanzhai’st Ülehiinalisel Rahvaesindajate Kogul kui Hiinale iseloomulikust innovatsioonilaadist.
2010ndatel edendas valitsus tugevalt loovtööstust, sh disaini. Sündis palju riigirahastusega platvorme ja pindu, aga nendele oli sisu vaja. Seetõttu imporditi palju lääne esemeid, tooteid ja lähenemisviise, aga samal ajal tunti vajadust millegi äratuntavalt hiinaliku järele, mis eristaks „Hiina unistust“ „Ameerika unistusest“, ning shanzhai osutus selles väga tulusaks.
Esialgu – ja eriti kultuurisfääris – sisaldas shanzhai-nähtus tugevat vastupanu-ja subkultuurielementi ning isegi autoriteedi- ja võimuvastast õõnestust. Kuid peavoolu imbudes kaotas shanzhai tasapisi oma kriitilise mõõtme. Ütleksin, et disain mängis selles protsessis vahendaja rolli, luues silla kõrgema ja madalama tasandi vahele.
Üks kõnekas hetk oli see, kui ühe tuntud Shanghai stuudio peadisainer küsis minult: „Miks mitte kopeerida?“ Ta selgitas, et shanzhai-tootjad teevad tegelikult paremat inimkeskset disaini, kuna nad mõistavad põhjalikumalt vähem privilegeeritud kasutajate vajadusi. Ta tõi näiteks oma stuudio disainitud mobiiltelefoni, mille tagakülge kattis kuus kõlarit. Telefon oli disainitud pargis trenni tegevatele eakatele ja puhkepauside ajal muusikat kuulavatele ehitustöölistele. Shanghai disaineri sõnul märkavad temasugused akadeemilise taustaga disainerid harva madalama sissetulekuga tarbijate vajadusi, samas kui shanzhai on aidanud need vajadused nähtavaks teha.
Selles mõttes toimis disain vahendajana, tuues rohujuuretasandi vajadused peavoolu tootmisse. Lõpuks hakkasid isegi suured kohalikud brändid tootma sarnaseid kõlaritega telefone. Selles mõttes ei ole disain ise ka selles protsessis süüta.
TH: Minnes küsimuse „Miks mitte kopeerida?“ juurde, kas Hiina ettevõtted tänapäeval kopeerivad üksteise pealt?
HZ: Jah, nad teevad seda kindlasti. Kui Shenzhenis oma uurimistööd tegin, mainis üks disainer „Shenzheni kiirusest“ rääkides, et kui sul on edukas toode, eriti kui see juhtub olema kodumasin, ilmub see kiiresti Hiina Alibaba ehk Taobao-sugustele platvormidele. Ja kui see on veel hea toode, teevad konkurendid sellest väga kiiresti oma koopiad. Hiina tootjatel on väga lühike ajaperiood, kaks või kolm kuud, mille jooksul nad peavad oma kasumi kätte saama, enne kui teised firmad jõuavad sarnased tööriistad välja arendada ning sama toote järele teha ja valmis toota. Shenzhenis on see protsess kiirendatud. Traditsioonilise prototüüpimise asemel toovad ettevõtted valmistooted kiiresti müüki ja lasevad turul toimida katselavana. See on omamoodi kiirprototüüpimine valmistoodetega – tootjad põhimõtteliselt paiskavad toote turule, lasevad turul teha ära uurimistöö ning täiustavad toodet alles hiljem. Keskkonna ja kliima vaatest on see muidugi väga vastutustundetu tegutsemisviis.
Üldiselt suhtuvad Hiina poliitikakujundajad ja disainerid kopeerimisse kahetiselt, seda ühtaegu armastades ja vihates. Ütleksin, et lävend kopeerimisest või õppimisest (kui soovid) rääkimiseks on üsna madal. Shanzhai hiilgeajal küsisid inimesed tihti: „Miks sa nimetad seda kopeerimiseks? Me õpime!“ Niisiis on tegemist keerulise dünaamikaga, mida mõjutab ka koloniaalajalugu. Seda aspekti proovin käsitleda ühes praegu käsil olevas artiklis. Hiina disainiajaloo juuri võib otsida 19. sajandi keskpaiga industrialiseerimisest, mis Hiinas algas välise jõu survel – eriti oopiumisõdade tõttu. Tollal mõistsid hiinlased, et senisel viisil ei saa enam jätkata. Alguse sai kuulus läänestamisliikumine, mida tunti ka nn enesetugevdamise liikumisena. Selle põhideviis oli: „Õppida välismaalastelt, et nende üle valitseda.“ Selles kontekstis ei peetud kopeerimist või õppimist kuidagi häbiväärseks. Vastupidi, seda nähti enesevõimestamise või isegi dekoloniaalse strateegiana.