Leida

Tootmine sisaldab endas võimusuhteid, mis on ühtaegu nii varjatud kui materiaalsed. Võib isegi öelda, et tootmine ongi võim – võim esemelise, kultuurilise ja sotsiaalse keskkonna üle. Seda võimu jagavad ning selle üle võistlevad nii tootja kui tarbija, nii kapital kui riik, aga ka materjal ja idee. Sotsiaalne kasu ei pruugi tootmissüsteemides alati võrduda majandusliku eduga ja neoliberalistlikus süsteemis on need sageli teineteisele vasturääkivad kontseptsioonid. Materjal on ühelt poolt küll objekti algseks inspiratsiooniks, kuid teisalt ka kammitsevaks raamistikuks läbi füüsiliste ja majanduslike piirangute. Disaineri roll on nendes võimusuhetes muutlik, sõltudes konkreetsest ajahetkest, paigast, isikust ja situatsioonist. Vaadates ajalukku, näeme neid variatsioone eriti selgelt disaineri rolli muutumises. Kui 19. sajandi tööstuskunstnik kujundas eelkõige ornamenti, siis 20. sajandi disainer vastutas juba vormi eest. Täna, 21. sajandil, on disaineri rollide hulka lisandunud juba ka teenuste, protsesside ja süsteemide planeerimine. 

Leida 5. number on pühendatud jonnakatele kompromissidele tootmises, mida võib märgata eri mõttesuundade, võimaluste, huvide ja osapoolte vahel. Jonnakust, mis võib olla nii progressiivne kui ka tagurlik jõud, leidub kõikide osapoolte hoiakutest ja käitumisest. Ühelt poolt püüab disain kui uuenduslikkusele rõhuv valdkond liikuda edasi… teisalt hoiavad väljakujunenud infrastruktuur ja tootmissüsteemid seda arengut kangekaelselt tagasi. Selleks, et disaineri ideest saaks toode, tuleb leida sobiv vorm ja funktsioon ning seejärel need sobiva materjali ja tootmisvõimalustega ühildada. Kuigi globaalne tarbimiskultuur võib jätta eksliku mulje, et iga materiaalne või immateriaalne soov peaks olema koheselt rahuldatud, seavad füüsilised tingimused omad piirangud. Me ei pruugi tajuda, kuidas võib näiteks sobiva materjali olemasolu sõltuda poliitilisest või klimatoloogilisest keskkonnast. Isegi kultuurilised harjumused seavad disaineri ideedele oma raamid. Süvenevad keskkonnaprobleemid ja globaalne ebavõrdsus tõstatavad aga küsimuse kompromissi enda eetilisuse üle.

Masstootmisest on disainiteadlikuma publiku jaoks saanud 21. sajandi keskkonnakriiside valguses  tabuteema ning eelistatakse toetuda väike- ja hajustootmisele. Globaalsel skaalal on need masstootmisest sageli kallimad võimalused kättesaadavad aga vähestele priviligeeritutele. Keeruline on toime tulla juba tekkinud majanduslike ja sotsiaalsete harjumustega, mille ümber on tekkinud nii reaalsed kui ka virtuaalsed infrastruktuurid. Lisaks prügisaartele ja miljonitele tonnidele eksisteerivatele esemetele vajavad ka need süsteemid ümbertegemist läbi disaineri sekkumise. Selle eessõna kirjutamise ajal elab maailmas ligikaudu 8,2 miljardit inimest. Kuigi disaini kui valdkonna fookus ei piirne enam ainult inimesega ning nüüdseks räägime inim- ja kasutajakesksuse asemel posthumanistlikust planeedikesksusest, vajavad ka need 8,2 miljardit oma baasvajaduste rahuldamist, nii et masstootmist ei saa eirata. 

Ühelt poolt on eri ühiskondade ajaloos olnud läbiv pragmaatiline vajadus esmavajaduste rahuldamisel olla ökonoomne inim- ja materjaliressursside kasutamisel. Teisalt on inimese tunnuseks „kasutute“ asjade valmistamine. Raske on defineerida meie vajadusi ja „kasu“, mida objektid võiksid meile tuua. Esemed ei täida meie elus mitte ainult utilitaarset funktsiooni, vaid ka sotsiaalset, poliitilist ja esteetilist. Täpselt sama kehtib ka esemete tootmise puhul, mille valmimine sõltub küll intellektuaalsest, analüütilisest ja käelisest tegevusest, kuid samal ajal ka algmaterjalist ning disaineri reaalsetest oskustest ja ühiskondlik-poliitilistest mõjudest. Seda mõtet peegeldab ka käesoleva numbri kaanekujundus: Leida disainerid, EKA graafilise disaini magistrandid Haron Barashed ja Fernanda Saval on fookusesse toonud visandi kui idee alguse, samas vihjates ka visandamise kui tegevuse üheaegsele materiaalsusele, haprusele ja kohanemisvõimele. 

Avaartiklis arutleb arhitekt ja teenusedisaini õppejõud Jörn Frenzel kaasaegse disaini ja tootmise keerukate suhete üle ning pakub võimalusi, kuidas lisada neid nüansse disainiharidusse. Tuues fookusesse materjali rolli, seab disainiuurija Lilo Viehweg kahtluse alla 20. sajandil levinud positivistliku käsitluse tehnoloogiast, tutvustades piesokristallide kompleksset ja suuresti uurimata ajalugu. Ka tootedisainer Linda-Maria Varris pühendub marginaliseeritud ajalugudele disainis, käsitledes stigmade ja tabude rolli menstruaaltarvete tootmises. Disainer ja disainiuurija Nesli Hazal Oktay tutvustab sensoorset kaardistamist kui võimalust tuua materiaalsust ja taktiilsust disainiharidusse. Kunsti- ja disainiajaloolane Lijana Natalevičienė vaatab tagasi 20. sajandi algusesse, arutledes masstoodetud käsitöö kui poliitilise võimu vahendi üle Leedu ja Eesti näitel. Kunstnikud Gary Markle ja Laura Põld arutlevad, kuidas on võimalik oma praktikat mugandada nii, et nüüdses neoliberaalses maailmas ellu jääda. Tuues fookuse väiketootmiselt tööstuslikule tiražeerimisele, mõtisklevad tööstusdisainerid Björn Koop ja Lauri Hirvesaar vestluses disainiuurija Triin Jerleiga oma elukutse üle nii isiklikust kui globaalsest perspektiivist. Visuaalses essees vaatleb graafiline disainer Kert Viiart plastiku kui materjali elutsüklit, keskendudes inimese ja tootmise keskkonnamõjule. Numbri lõpetab vestlusring, kus EKA doktorandid ja loovuurijad Eva Liisa Kubinyi, Marta Konovalov, Jane Remm ja Kadri Liis Rääk küsivad, kas on võimalik olla disainer või kunstnik ilma midagi käegakatsutavat maailmale andmata.

Kogu inimkonna ajalugu on liikunud selles suunas, et leida kompromisse tootmise kiiruse, hinna ja kvaliteedi vahel, samas suurendades kvantiteeti. Meie sellistel soovidel on siiski oma hind, mille vähendamiseks on tarvis muuta nii ootusi kui ka meie vajadusi täitvaid esemeid, teenuseid ja muid disainilahendusi. Leida käesoleva numbri autorid uurivad tootmist ümbritsevaid protsesse, nende protsesside tagajärgi ja disaineri rolli kogu selles jonnakas süsteemis.