Tampoonidest ja hügieenisidemetest rääkides kangastub silme ette muretult ja rõõmsameelselt üle õitsva aasa kepslev valgesse riietatud tüdruk. Nii haarab poes käsi samuti esmalt looduslikkust imiteerivate pakendite järele, mida kaunistavad rohelised väljad ja karikakrad. Menstruatsioon on keha loomulik protsess, ometi libisevad need samad pakendid tihti ostukorvi kõige pimedamatesse nurkadesse ja kassalindil on kombeks neid kindlalt hoida teiste toodete varjus. Taolise tabuga on tuttav vist enamik naisi, kuid kas suudame hoomata selle stigma laiemat mõju menstruaaltoodete ajaloole, olemusele ja kaasaegsele saadavusele turul?

Aristotelese järgi jaotub universum, niisiis ka inimese eksistents, kaheks vastanduvaks pooleks, mida defineerivad kümme omavahel vastuolus olevat paari.¹ Samamoodi eristab ta sugusid, omistades naissoole n-ö tumedama poole, mida iseloomustab keha ehk materjal, ning meessoole valgustaja ja looja poole, mis juhindub mõistusest.² Kui naine asub tumedamal poolel, on seda ka kõik tema kehaga seotu. Taolist mõtteviisi kandsid endas järgnevad aastatuhanded, kuni 19. sajandi keskel hakkas ühiskonnas vaikselt pead tõstma naisliikumine, mis purustab tänapäevani järk-järgult vananenud stigmasid ja arusaamu. Üks nendest on menstruatsioonitabu.

1993. aastal kritiseerib Judith Butler oma teoses „Bodies That Matter“ kaasaegset keha käsitlemist objektina, rõhutades, et sellele omistatud sotsiaalset ideaali ehk normi on pea võimatu saavutada. Niisugused ideaalid on kehtestanud võimupositsioonidel olevad grupid, aitamaks piiritleda, mis on ühiskonnas n-ö edasiviiv ja elujõuline.³ Kuigi Butler kasutab antud teooriat soo performatiivsuse vaatlemiseks, annab see hea raamistiku menstruatsiooni ja sellega kaasneva stigma analüüsimiseks. Menstruatsioonitabu on samuti sotsiaalne konstruktsioon, mida on ühiskonnas käsitletud millegi väärana, ja menstrueerivat keha nähtud pigem ebanormaalse objekti kui inimliku omadusena. Sealjuures jääb naisel vähemalt korra kuus kättesaamatuks normaalse keha kuvand ehk see nn sotsiaalne illusioon. 

Läbi sajandite on kuupuhastust peetud ebapuhtaks ja häbiväärseks, nimetatud näiteks „needuseks“, ning väidetud, et menstruaalveri on mürgine. Selle viimase põhjendamiseks otsisid teadlased veel 1930ndateni tõestust väitele, et menstrueerivad naised eraldavad endast toksilist ainet nimega menotoksiin.⁴ Lisaks nähakse luteaalses⁵ ja menstruatsioonifaasis naisi ebastabiilse, kohati ka haige ja nakkusohtlikuna. Näiteks on pea kõikides suuremates usundites, välja arvatud lääne kristluses ja sikhismis, keelatud menstrueerivatel „ebapuhastel“ naistel siseneda pühakodadesse ja puutuda kokku pühade esemetega.⁶ Pole siis ka imestada, miks on naistele saanud justkui kohustuseks menstruatsiooni varjata.

19. sajandi keskpaik tõukab ühiskonda uusi arutelusid naiste õiguste teemal, mis ajendas omakorda nägema menstruaaltoodete potentsiaali laiatarbekaubana. Nii oli sajandi lõpuks patenteeritud juba kümmekond toodet selle tarbeks, üheks nendest ka Hockerti „Catamenial Sack“. Ehkki tolle aja moodi mõjutasid lihtsus ja mugavus, mida taotlesid ka patenteeritud menstruaaltooted, sai toodetele suuremas osas saatuslikuks tollel ajal domineeriv puritaanlik suhtumine seksuaalsusse (sh reproduktiivtervisesse). Näiteks polnud Hockerti versiooni menstruaalanumast tollal paslik kasutada, kuna nõudis naiselt enda intiimpiirkonna puudutamist.

Sajandi lõpuks toovad siiski Euroopas Hartmann ja USAs Johnson & Johnson turule esimesed masstoodetud ja ühekordselt kasutatavad hügieenisidemed. Kuid ka need jäävad suurest populaarsusest ilma. Menstruatsiooni nähti häbiasjana, mille tõttu ei julgenud naised end poes näidata selletarbelisi tooteid ostmas.

Uue sajandi algus toob sufražettide liikumise ja Esimesest maailmasõjast tingitud tööjõupuuduse mõjul kaasa naiste aktiivsema rolli ühiskonnas. Ühest küljest nõuab selline muutus efektiivsemaid viise menstruatsiooni varjamiseks, teisalt ka mugavamaid võimalusi, et toetada naisi „nendel punastel päevadel“. Varasemale toetudes hakkab nüüd disaini kujundama kaks olulist tegurit – menstruaaltooted peavad olema märkamatud ega tohi nõuda intiimpiirkonna puudutamist.  

Niisiis algab võidusõit kõige „tarbijasõbralikuma“ menstruaaltoote nimel, mille esimeseks innovaatoriks saab 1921. aastal Kotex kampaaniaga „Küsi neid nimeliselt“. Turundades hügieenisidemeid enda brändi nime järgi, elimineeritakse esmane hirm menstruaaltoodete ostmise ees ja sellest saab järk-järgult tavapärane tegevus naiste seas. Kotexi populaarsusele andsid hoogu ka teised aspektid. Esiteks loodi nende tooted Esimese maailmasõja tarbeks väljatöötatud tselluvillast,¹⁰ mis oli varem kasutatud puuvillast suurema imavusega, pakkudes nii kindlamat ja pikaajalisemat kaitset. Teisalt keskendus Kotexi bränding „modernsele naisele“, kellel oli vaja meeste eest varjata enda „sünget ja häbiväärset saladust“.¹¹

Samal ajal kui lääne naised peitsid tualettruumi minnes tampoone ja sidemeid sügavale peopesadesse, muretses nõukogude naine, kas tal on menstruatsiooni jaoks üldse midagi kasutada. 

„Kortsutasime ajalehti ja panime need endale pükstesse. WC-paber oli ju defitsiit. Mis veel? Katkised T-särgid, kulunud Marati pesu, vanad sukkpüksid, mida ei õnnestunud enam terveks nõeluda – käiku läks kõik, mida oli vähegi võimalik kasutada,“ loetleb üks tuttav mulle nõukogude „hügieenisidemeid“. 

Nõukogude Liit oli tarbekultuuri poolest tuntud kui defitsiidiühiskond – poes olid saadaval pigem esmased vajalikud laiatarbekaubad ning ka neid oli vähe. Menstruaaltooteid nende hulka ei loetud, mis ajendas naisi olema leidlikud menstruatsiooni varjamises. Eelnevalt välja toodud loetelu „hügieenisidemetest“ illustreerib seda hästi, kuid seesugused näited elavad peamiselt vaid tolle aja inimeste mälestustes. Ametlikus Nõukogude Liidu ajaloos leiab menstruatsioon ja sellega toimetulek äärmiselt vähe kajastust. 

Selle tõttu toetun antud artikli osas enamasti tollel ajaperioodil elanud inimeste meenutustele. Paar päeva tagasi isale helistades tuli talle meelde lugu ühest kunagisest sõbrannast, kes kasutas menstruatsiooni tarbeks nukuvoodi madratsit. Mu emale õmbles ta klassiõe ema ülejäänud kangatükkidest lapikesi vastutasuks tütrele antud vene keele tundide eest.¹⁴ Tutvuste kaudu saadi vahest harva haiglatest ka marlit ja vatti, mida säästlikult menstruatsiooni tarbeks kasutati.¹⁵ Vestlustest kerkib märksõnana esile ka „taaskasutus“ – kõik, mida andis pesta, seda ka pesti ja kasutati uuesti, nii ka neid vatte ja marlisid, mis olid algselt loodud ühekordseks tarbimiseks. 

Esmalt panevad lood muigama, kuid see muie asendub kiiresti üllatuse ja ängiga. Küll aga vestluspartnerid, kellega arutasime nõukogude menstruaalkorda, on enamiku juba unustanud. Sellel ajal ei osanud nad puudulikest menstruaaltoodetest midagi erilist arvata, kuna see kuulus justkui nõukogude naise igapäevaelu juurde. 

Nõukogude naist peeti tugevaks, iseseisevaks ja töökaks – suurepäraselt ja virisemata sai ta hakkama nii töökohustuste kui ka pere ülalpidamisega. Nii peeti ka menstruatsiooni ja sellega kaasnevaid valusid või tujude kõikumist väikekodanlikuks.¹⁶ Kõrvutades seda  Nõukogude Liidu natalismimeelsusega,¹⁷ kus perepoliitika keskmes asetses sündide arvu suurendamine, selgineb järk-järgult pilt sellest, miks menstruatsioon oli nii stigmatiseeritud ja miks ei peetud menstruaaltooteid laiatarbekauba vääriliseks. Tabu ei piirdunud aga ainult menstruaaltööstuse puudumisega, mõjud ulatusid ka kättesaadava teabe vähesuseni. Enamik teavet menstruatsiooni kohta saadi naissoost sõpradelt ja lähisugulastelt, üksikutes menstruatsiooni käsitlevates väljaannetes kõneldi sellest kui millestki, mis ei tohiks naise igapäevaelu kuidagi moodi mõjutada.¹⁸

Päriselus mõjutas see aga naisi oluliselt, tekitades neis suurt stressi ja ebakindlust. Kuupuhastus tunduski ebapuhas, sest isetehtud ja küsitava kvaliteediga „tooted“ hakkasid pika kandmise peale lehkama. Ka oli tavaline see, et menstruaalveri tuli pealmistest riietest läbi, mille tõttu sai sõbrannade keskis käibefraasiks: „Ma kõnnin paar sammu edasi. Vaata, kas midagi on näha.“ See, et lekkimine oli tavapärane, ei tähendanud aga seda, et sind selle tõttu ei oleks avalikult alandatud.¹⁹ 

Üks intervjueeritav toob esimese leebumismärgina välja perestroika ajal kodudesse ilmunud mähkimislapid, otse tööstusest, mida hoidlikult kasutati menstruatsiooni tarbeks. Kui Eesti riik taasiseseisvus ja importkaupade hulk suurenes, võttis see läänest kaasa ka esimesed ühekordsed menstruaaltooted, kuid kalli hinna²⁰ ja vanade harjumuste tõttu ei haaranud endine nõukogude naine neid 90ndate alguses poelettidelt kaasa.²¹ Elukvaliteedi paranemisega sajandi viimastel aastatel hakkas üha enam naisi leidma aga ka Tampaxite ja Alwayside võlu.

Uus millennium nõuab uusi tooteid ja üha enam murettekitav kliimasoojenemine tõukab tagant ka menstruaaltööstust leidma jätkusuutlikumaid tarbeesemeid. Nii saab siin teerajajaks 2002. aastal poelettidele jõudnud MoonCup®, esimene korduskasutatav meditsiinilisest silikoonist menstruaalanum. Edu turul saabubki eelkõige uue materjali tõttu – silikooni kasutuselevõtt võimaldab toodet mugavalt sisestada ja kasutada, materjal on sobilik ka lateksiallergiat põdevatele naistele. Stigmatiseerimise vaatenurgast on ehk veelgi olulisem, et antud toote disain astus kindlalt vastu menstruaalvere häbistamisele, kuigi seda vaid toodet kasutavate naiste seas. Teadlikult läbipaistev vorm toob toote eemaldamisel nähtavale anuma sees oleva menstruaalvere, kasutades määrib see aga omakorda heledat silikooni ning plekid jäävad nähtavale ka pärast anuma pesemist.²² 

Tänaseks päevaks leiab poodidest ja netiavarustest mitmeid korduskasutatavaid alternatiive menstruatsiooni tarbeks. Miks siis tasub ikka veel rääkida stigmatiseerimise mõjust tootlusele? 

Päevade järjepidev tembeldamine tabuks on võimaldanud pikalt tooteid vaadelda vaid läbi kitsaste raamide. Aktsepteeritakse küll naiste tervise pealt raha teenimist, kuid menstruaaltoodete laiema mõju uurimine on jäänud pinnapealseks. Näiteks ei saa me tänase päevani kindlalt öelda, kui palju menstruaalverd poes müüdavad hügieenisidemed või tampoonid imada suudavad, sest menstruaalvere stigmatiseerimise tõttu on neid tooteid katsetatud vaid ebamäärase sinise vedelikuga.²³ Seda on jällegi oluline teada, sest kõrgema imavusega tampoonid võivad tekitada eluohtliku toksilise šoki. Samuti leidsid tänavu mitme USA ülikooli teadlased tampoonidest, nende ümbristest ja aplikaatoritest 16 erinevat metalli, millest mitmed on mürgised ja võivad tekitada vähki.²⁴ Lisaks juba teadaolevatele keemilistele ainetele, nagu näiteks poolsünteetiline viskoos, mida kasutatakse toote imavuse suurendamiseks, ja erinevatele lõhnaainetele on viimaste uuringute järgi nii hügieenisidemetes kui ka tampoonides suur hulk makro- ja nanoplasti.²⁵ 

Irooniliseks muudab kogu loo ka see, et alternatiivsed ja korduskasutatavad tooted on naistele olnud üle sajandi käeulatuse kaugusel. 19. sajandi lõpust eelmise sajandi 80ndateni olid turul müügil korduskasutatavad hügieenisidemed, mis enamasti kinnitati sanitaarvöö abil kehale. Neid saab lugeda tänapäevaste menstruaalpükste eelkäijaks. Esimene laiatarbe menstruaalanum Tass-ette pärineb aga aastast 1935 ja näeb välja identne MoonCup’iga, kuid on silikooni asemel valmistatud kummist.²⁶ Tollal sai tootele saatuslikuks lisaks üldisele menstruaaltabule ka kummi defitsiit. Toode tuuakse 20 aastat hiljem veel korraks turule, kuid kehvade müüginumbrite tõttu nurjub ka seegi katse.