Leida

Leida uus number kaardistab füüsilist ja digitaalset maastikku ning juhatab sisse tehaste sulgemise järel progressi apologeetide poolt väljalubatud postindustriaalse ajastu. Tänast disaini – nii tooteid kui ka teenuseid – ei ole aga võimalik kõigest eelnevast ära lõigata. Täielikult ei jõua lubatud ajastu kunagi kohale. Üksnes postindustriaalsuse tulekuga ei kaasne veel väärtuspõhist tootmist ega õiglasi töötingimusi, jätkusuutlikust tarbimisest ja võrdsest ühiskonnast rääkimata.

Me seisame vastamisi lahendamata minevikuprobleemidega, mis võimenduvad tehnoloogiliste muutuste tõttu kliima- ja teisteks kriisideks. Postindustriaalsuse väljakuulutatud väärtused tuleb ümber vaadata. Probleemide lahendamise asemel on postindustriaalsus osutunud osavamaks nende varjamises. Hiljuti kirjutas ajakiri Time, kuidas sarnaselt suurte sotsiaalmeediaplatvormidega nagu Facebook on Globaalse Lõuna odavtööjõu üles leidnud tehisintellekti arendamisega tegelev ning Dall-E ja Chat GPT edukäigu järel tuntuks saanud ettevõte OpenAI. OpenAI jaoks tehtud varjatud ja uskumatult madalalt tasustatud töö eeldab Keenia töölistelt ilma korraliku psühholoogilise nõustamiseta toksilise ja häirivalt vägivaldse, vahel isegi seadusevastase materjali kogumist, läbivaatamist ja filtreerimist. See nähtamatu ja ebaõiglane töö võimaldab ülejäänud maailmal tunda juba puhastatud tehisintellekti pakutavate pildi- ja tekstirobotite üle lihtsameelset vaimustust või meeldivat närvikõdi.

Peites tehastes lahendamata jäänud probleemid serveriparkidesse, anonüümsesse teenusmajandusse või kolmandate riikide tehastesse, kuulume me ühekorraga nii postindustriaalsesse kui ka sellele eelnevasse ajastusse. Käesolev Leida number vaatleb seda, millisel viisil oleme me sisenenud uude, senisest muutlikumasse postindustriaalsesse ajastusse ja milline on selle mõju erinevatele tootmis-, õpetamis- ja kogemisviisidele. Autorid näitavad, kuidas tulevikku suunatud pilgu vaateväli hõlmab ka nostalgilisi, kriitilisi ja loovaid aspekte minevikust. Urtina Hoxha loodud visuaal toob välja, et postindustriaalne vool ei ole ühesuunaline, tähistades pelgalt industriaalsusele järgnemist, vaid viitab nii selle juurde naasmisele kui ka ootamatutele laialivalgumistele.

Leida postindustriaalsuse numbri avab arhitekti ja uurija Inês Moreira, kommunikatsiooniteadlase Pille Runneli ning disainer Ruth-Helene Melioranski vahel peetud vestlusring, kus vaatluse alla võetakse Narvas tegutsenud Kreenholmi ja Baltijetsi tehaste sulgemise järellainetuses avanenud uued probleemid ning võimalused, mida üks piirilinn pakkuda võib. Kunstnik Peeter Laurits arutleb koos Chat GPT-ga selle üle, kuidas inimene ja tehisintellekt võiksid juba praegu ühist ruumi jagada. Disainer ja keskkonnaaktivist Reet Aus juhatab lugeja Bangladeshi tehastest Keenia prügilatesse, paljastades vahepeatusena meie tarbimisühiskonnale iseloomuliku kahepalgelisuse. Kunstnik ja õppejõud David K. Ross külastab ilmajaama Tallinna lähedal ja mõtiskleb, kuidas nüüdisajal on meie tehnoloogilise teadvuse tavaliste pilvede asemel vallutanud virtuaalne pilv. EKA graafilise disaini magistrant Taylor „Tex“ Tehan avab enda osalusel toimunud näituse „Entroopia kadalipp“ kaudu USA teeäärse motelli kui ajutise peatuspaiga motiivi, mis mass-standardiseerimise tõttu jääb üha enam väljapoole inimlikku kogemust ja ajalugu. Samuti EKA graafilise disaini magistrant Pierre Satoshi Benoit tutvustab šveitsi graafilise disaini näitel metamodernismi mõistet ja küsib, kas see mõiste ei võiks aidata väljuda modernismi ja postmodernismi vahelisest vastandamisest. Disainer Maria Pukk ja disainiajaloolane Triin Jerlei selgitavad aeglase disaini põhimõtteid ja väärtusi ning näitavad, kuidas neid saab disainihariduses rakendada. Postindustriaalsuse numbri pühib kokku kunstnik ja loovuurija Ulvi Haagensen, kelle koristamise üle arutlev visuaalessee tuletab meile meelde praktikat, mis peaks saatma igasugust inimtegevust.

Haagenseni esseest tõukudes võime küsida, kes on need postindustriaalse maailma koristajad, kes töötavad väsimatult nii enne kui ka pärast seda, kui kogu ülejäänud maailm on Bangladeshis toodetud riided internetikaubamajast ära tellinud, fotod pilve laadinud, vestluse Chat GPT-ga lõpetanud ja telefoni voodi kõrvale rakenduste uuendamiseks laadima pannud. Need sageli märkamatuks jäävad inimesed, keda enam ei piira Kreenholmi, Baltijetsi või teiste Läänes asunud tehaste seinad, tagavad meie digitaalsete ja füüsiliste keskkondade toimimise. Tegu on töölistega, kes olid siin juba enne postindustriaalsust.