Avaldatud
30.06.2023
Inês Moreira on arhitekt, kuraator, teadur, kriitik ja ülikooli õppejõud. Ta on vabade kunstide juhtivteadur Minho Ülikoolis (Maastike, pärandi ja territooriumi uurimise laboris). Tema uurimisprojektid tegelevad hoonete laiemate elutsüklite ja inimtegevusest tingitud õnnetustega (de)industrialiseeritud territooriumitel. Viimasel ajal on ta tundnud huvi kaasaegse ja „ebameeldiva“ minevikupärandi vastu, nagu II maailmasõja järgsete mälestiste, infrastruktuuri ning tööstus- ja militaararhitektuuri vastu. inesmoreira.org
Pille Runnel (PhD) on kommunikatsiooniteadlane, kuraator ja toimetaja. Ta on Eesti Rahva Muuseumi teadusdirektor. Kommunikatsiooni- ja meediauuringute ning etnoloogia taustast lähtuvalt on ta oma uurimistöös vaadelnud infoühiskonda kasutaja poolelt. Tema praegune uurimistöö keskendub muuseumide kommunikatsioonile ja innovatsioonile, kultuuripärandile ja pärandipoliitikale.
Ruth-Helene Melioranski on Eesti Kunstiakadeemia disainiteaduskonna dekaan. Ta on tegelenud disainiga nii uurimuslikust, praktilisest kui hariduslikust küljest, keskendudes sellele, kuidas disaini kaudu ühiskondlikke probleeme lahendada. Ta mõtestab uusi ja esilekerkivaid disainipraktikaid kõrghariduslikes ja erialastes kontekstides disainiuurimuslike projektide kaudu. Oma erialases praktikas juhib ta mitmeid strateegilise, teenuse- ja koosdisaini projekte, et aidata partneritel kujutleda tulevikuvõimalusi ning luua terviseteenuste ja heaoluga seotud stsenaariume.
Narva on väike regionaalne linn, millel on oma asukoha tõttu Euroopa idapiiril olnud selle geopoliitikas ja ajaloos tundlik roll. Asudes küll regiooni pealinnadest eemal, on linnal siiski keskne tähtsus, mis kasvas veelgi pärast seda, kui Euroopa Liit ja NATO olid 2022. aastal piire Venemaaga tugevdama sunnitud. Kunagine rahvusvaheline ja elav tööstuskeskus, kus asusid nii Kreenholmi Manufaktuur, mille varemed ikka veel Narva jõe keskel asuval saarel seisavad, kui ka Nõukogude armeele militaartehnikat tootnud Baltijetsi tehas, on viimasel ajal võtnud suuna kohandada end strateegiliseks postindustriaalseks regiooniks. Info- ja digitehnoloogiad, eri maade (Vene, Saksa, Nõukogude, Eesti) tööstusmineviku jäänukid ning võimas energiatööstus on seal praegu läbimas keerukat üleminekuprotsessi jätkusuutlikuma ühiskonna poole, juhindudes nüüd juba Euroopa Liidu tegevuspõhimõtetest.
Nii de- kui reindustrialiseeritud ja endiselt rahvusvahelises energiatootmises osalev piirkond on loomult keerukas ning väärib aega ja tähelepanu erinevatest vaatenurkadest. Hiljuti pälvis Narva European Forum for Advanced Practices Contexti töögrupi ehk rühma eksperimentaal- ja loomepraktikate tekketingimusi ja kontekste uurivate kunstnike, teadlaste ja kuraatorite tähelepanu.
Uurimuses vaadeldi Narvat Euroopa geograafilise äärealana, pöörates tähelepanu eelkõige selle postindustriaalsetele ja üleminekuga seotud kihtidele, lähtudes kunsti-, disaini- ja kuraatoripraktikatest ning kultuurikriitilisest vaatepunktist. Töögrupi Narva saabudes oli Ukraina sõda just alanud ja konteksti määratles suuresti uus geopoliitiline seis, mis muutis postindustriaalse olukorra veelgi keerulisemaks. Käesolev tekst on vestlus, mis põhineb Inês Moreira, Pille Runneli ja Ruth-Helene Melioranski märkmetel, muljetel ja mõtisklustel ning on kirja pandud aasta pärast foorumi välitööd 2022. aasta aprillis.
Ruth-Helene Melioranski: Meil on erinev akadeemiline taust, seega võiksime ehk alustuseks avada oma isiklikke ja erialast lähtuvaid vaatenurki postindustrialismile. Disainerina näen ma, et disain on oma olemuselt tööstuslik valdkond. Seetõttu on postindustrialism meie eriala silmas pidades äärmiselt põnev nähtus, sest nii palju arenguid leiab aset eri tasanditel ja eri suundades. Näiteks on esile kerkinud mittemateriaalsed disainidistsipliinid nagu teenusedisain ja interaktsioonidisain, mida saab teatud mõttes tööstuslikult toota, kuid mida tehastes masstoodanguna ei toodeta. Digitaliseerumise kaasabil on disain suundumas postindustrialiseerumise poole, tehes digitaalkujundusi nii levitamiseks kui kasutamiseks. Digitaalne disain võib tähendada globaalset levikut ilma tööstuslikus mõttes masstootmiseta, olles seejuures personaalselt kasutajale kohandatud ja inimkeskne. See on seotud ka viimaste plahvatuslike arengutega tehisintellekti vallas, mille haardel ja mõjul disainitööstusele on mitmeid erinevaid väljundeid.
Pille Runnel: Minu algseks akadeemiliseks valdkonnaks olid meedia- ja kommunikatsiooniuuringud, kus hakati postindustrialismist rääkima ilmselt 1970. aastatel seoses Daniel Belliga, kes kirjeldas teenus- ja infopõhist ühiskonda, millega kaasnes ka sotsiaalne ümberstruktureerimine – tehnoeliidi ja teadusrikaste tööstusharude tekkimine. Kommunikatsiooni valdkonnas liikusid arutelud edasi mõistete „infoühiskond“, „teadmusühiskond“ ja „võrguühiskond“ all, mis kõik tegelesid info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ning digitehnoloogia rolli, globaliseerumise, riigi rolli muutuva tähendusega jne. Minu uurimisvaldkonnaks sai infoühiskonna areng (kasutajad/publik/tarbijad, e-teenuste areng) ning nii liikusin ma tavatähenduses meediauuringutest kaugemale.
Inês Moreira: Arhitektuuri, maastiku ja territooriumi seisukohalt vaadates mõtleme postindustrialismist tavaliselt kui tööstusmineviku materiaalsetest tunnistustest ja jäänukitest, selle varemetest ja kunagisest infrastruktuurist. Visuaalkultuuri ja urbanistika mõistes on postindustrialism osa 20. sajandi lõpu kollektiivsest kujutlusvõimest, apropriatsiooni ja sekkumise paik linnaruumi avastajatele, grafitikunstnikele ja teistele ruumiliste praktikate viljelejatele, kes meid nende mahajäetud hiiglaste sisemusse juhatavad. Postindustriaalse apokalüptilise esteetika kujundamises on olnud märkimisväärne roll kinokunstil, seda nii Nõukogude, Ameerika kui ka indie filmides.
Lääne-Euroopa ja USA postindustrialism on seotud tööstuse ümberkolimisega teistele tootmisaladele (Ida, Lähis-Ida, Aasia, Põhja-Aafrika) ning on seega ettevõtete globaliseerumise tulemus; tootmine lahkub endiste tehaste füüsilistest asupaikadest, samas kui ülejäänud funktsioonid jäävad päritoluriikidesse alles. Tööstuspärandi ja tööstusarheoloogia seisukohalt viitab algse tehase, masinate ja kaubamärkide eest hoolitsemine oleviku alguspunktile, samas kui praegust seisundit nähakse sageli kangelasliku mineviku moonutuse või läbikukkumisena. Teisest küljest, arvestades, et ma töötan interdistsiplinaarselt, võin ma öelda ka, et majandus, tehnoloogia ja uus meedia näevad postindustrialismi digitaalse tööstusrevolutsioonina, viidates eelkõige töö dematerialiseerumisele ning loomingulistele ja intellektuaalsetele mõõtmetele – mis enamasti ei leia enam aset tehastes. Nende kahe postindustrialismi vaatenurga puhul ilmneb selge eristus tehasehoone – nii nagu arhitektuur või pärand seda näevad – ja globaalset äri ajava ning ehk kunagi ka mitmeid tehaseid haldava võrgustunud tööstuse vahel.
Mõeldes kaasaja postindustrialismile, pean ma silmas kolme mõõdet: arhitektuurseid rususid ja tehaste varemeid, globaalset majandust ja võrgustikke ning dematerialiseeritud teadmisloomet koos digitaalsete toodetega. Narva hõlmab neid kõiki, seetõttu oli Narva külastamine 2022. aastal ka meie arutelude seisukohalt äärmiselt oluline.
PR: Minu praeguses pärandiuurimuse valdkonnas mõeldakse postindustrialismi all suuresti just seda, mille Inês siin välja tõi. Viimasel ajal räägitakse ühest küljest üha rohkem postindustriaalsete paikadega seotud kogukondadest, pärandi ja mälu küsimustest, teisalt aga mahajäetusest, ümberasustamisest ja stabiilsuse puudumisest nendes kogukondades – see kõik on läbi põimitud tööstuse üldise mõjuga kogu nende eksistentsile (nt ökoloogiline mõju, reostus või terviseprobleemid).
R-HM: Tööstuse mõju on ülimalt kompleksne teema, mis peegeldub selgelt ka postindustrialismi ilmingutes. Toon välja vaid kaks aspekti. Esiteks, üks keeruline teemadegrupp on seotud tööjõuga. On laialt teada, kuidas tööstused oma töötajaid ekspluateerisid ja milline oli selle mõju inimeste toimetulekule. Ka Kreenholmil on sarnane ajalugu, töö oli raske ja tingimused tervistkahjustavad. Sooküsimus mängib siin samuti olulist rolli, kuna tööstuse valdkonnas enamasti puudus sooline tasakaal – nt Kreenholmis töötasid peamiselt naised. Nõukogude minevik kätkes endas küll teatud arusaama soolisest võrdõiguslikkusest ja proletariaadi jõust, kuid need väärtused leidsid rohkem tunnustust sõnades kui tavaelus.
Tööstuse teine tohutu mõju on otseselt seotud kliimakriisiga. See hiiglaslik katastroof, mis planeeti praegusel hetkel ohustab, on senise tööstusel ja turul põhineva disaini otsene tagajärg. Seetõttu võib kõiki katseid liikuda jätkusuutlikumate, ringsemate ja liigirikkust säilitavate lähenemisviiside suunas pidada postindustriaalseks. Inêse kirjeldatud protsess leidis aset ka siin. Koos elatustaseme tõusuga liikus tööstus itta ning Eesti ei olnud enam odava tööjõu sihtkoht. Nii kolis ka saasteallikas meist kaugemale, kuid kaudsemalt mõjutab see meid siiski – tegu on ikkagi sama planeediga.
IM: Ökofeministlikud arutelud kultuuri ja kunsti ümber tegelevad humaansete ja posthumaansete mõistetega inimtekkelistest ökoloogiatest ja territooriumidest, üha enam vaadatakse ka postsotsialistlike riikide ja piirkondade poole, kus infrastruktuurid, tööstus, loodusvarade kaevandamine ja energiatootmine moodustavad uusi kaasaegseid maastikke – Kirde-Eesti on sellest hea näide. Väljaspool hea ja halva, õige ja vale binaarseid kategooriaid on ökofeministlik lähenemine kompleksne, omades loodusest ja kultuurist ning nendevahelistest konfliktidest integreeritud nägemust, nii nagu oleme õppinud Donna Harawaylt. Seetõttu on Ida-Virumaa tuhamäed, energiatootmise kaasnähtusena tekkinud tehisjärved, lõputud maa-alused kaevanduskäigud ja nähtamatud keemilised veekogud (mida näeb vaid google maps’is uute inimtekkeliste geograafiate ja topoloogiatena) osa inimasustatud (post)industriaalsetest maastikest, mis peegeldavad sealsete elanike igapäevaseid tegevusi. Looduse taastamine, reostusest puhastamine ja jätkusuutlikkus on vajalikud selleks, et hoida tasakaalu inimeste elu, planeedi ja kogukondade majandusliku toimetuleku vahel – see on üks põhjus, miks postsovetlikud alad vajavad integreeritud ja terviklikku lähenemist.
PR: Jah, üks kiht, mille ma isiklikust huvist samuti lisaksin, on postindustriaalne ruumiökoloogia – mahajäetud paigad, mittekellegimaad, mis kohtuvad post-wild
IM: Oma seotuses minevikupärandiga on postindustrialism kultuurispetsiifiline seisund ja sellest vaatenurgast olen ma seda ka viimastel aastatel uurinud. Balti riikides seostub deindustrialiseerumine ja postindustrialism ka postsotsialismiga ning sellest ajastust pärit hallid geomeetrilised plokid, korstnad, kraanad ja šahtid, olgu need mahajäetud või mitte, viitavad ka sotsialistlikule esteetikale ja sümboolikale.
Deindustrialismi, reostuse ja hüljatuse apokalüptiline esteetika, mida on muuhulgas mõjutanud Eestis filmitud Tarkovski „Stalkeri“ Tsooni õhustik, oli eriline tõmbenumber, mis meelitas inimesi külastama Balti riike ja tutvuma kohaliku arhitektuuri, infrastruktuuri ja maastikega. Kuigi huvi nõukogude esteetika ja katastroofilise ruumikogemuse vastu kasvas, liikusin mina oma uurimistöös edasi Pürenee poolsaarega seotud peenemate kultuuriliste nüansside juurde.
Tööstusmineviku sotsiaalpoliitiline kontekst ja 20. sajandi rahvuspõhised konfliktid on tinginud 21. sajandiks erineva suhtumise pärandisse ja mineviku mälestamisse. Olen seda teemat uurinud kuraatoriprojekti ja raamatu „Post-Nostalgic Knowings“ raames, kus me vaatlesime minevikuga seotud tundeid läbi kultuuriliste mõistete nagu toska, nostalgia ja saudad
Ka Tallinnas pikka aega mahajäetud ja puutumata kujul seisnud Patarei vangla ja Maarjamäe memoriaal räägivad märkimisväärsest mahavaikimisest – nende ideoloogiline liigitus õudsete paikadena rõhutab seda sümbolismi veelgi. Mõelgem Linnahallile, sadadele kolhoosidele või tehasehoonetele, mis tootmissüsteemi muutudes üleliigseks jäid. Samamoodi tajutakse postindustriaalseid alasid, millele tuleb aga lisada veel üks kiht. Mõned tootmispaigad hüljati 1990. aastatel, teised jätkasid aga toimimist ja võtsid üle deindustrialiseerunud Lääne-Euroopa tootmise – nii oli näiteks Kreenholmiga Narvas kuni 2010. aastani.
Sellise keerulise ülesande kontekstis erineb suhtumine tööstusaladesse teistest vastuvõtlikematest lähenemistest pärandile. Iseenesest pole raske mõista, et sellistes viletsates, tervistkahjustavates ja saastatud tingimustes töötanud inimestel polnud pärast taasiseseisvumist suurt midagi tähistada. Niimoodi kitsalt võttes võib aru saada, miks praegu tähekesi ja teisi kommunistlikke sümboleid eemaldatakse. Mineviku pärandiga seotud protsessid nõuavad aga avaramat käsitlemist ja inimkonna ajalukku panustamist väljaspool neid vahetuid kogukondi.
Industrialiseerimine ja sellega seotud mälestused langevad Eestis (nagu ka Lätis ja Leedus) kokku sotsialismi ja riigi ülemvõimuga. Nende representatsioonid, esteetika ja keel muutusid pärast Nõukogude Liidust lahkulöömist vastuoluliseks pärandiks – toonane arhitektuur, infrastruktuur ja teised urbanistlikud elemendid, nagu nõukogude mälestusmärgid, ei ole enam au sees, enamik neist jäeti lihtsalt kahekümneks-kolmekümneks aastaks unarusse.
PR: Minu jaoks seostub see pärandi adaptiivse taaskasutusega, mis on üks postindustrialismi uusi mõisteid. Sellest on saanud Euroopa rohelise kokkuleppe raames uudne poliitiline lähenemine, mis on Euroopa pärandipoliitika esirinnas, kuid mida piirab teatud määral selle optimistlikkus, sest selle tulemusena oodatakse endiste (ehitatud) infrastruktuuride läbimõeldud ja edukat taaskasutamist. Tegelike pärandiprotsessidega kaasneb seda harva, nagu sa ka just postindustriaalse või postsotsialistliku ehituspärandi puhul välja tõid. Kui silmapaistvad hooned ja alad välja arvata, on raske tervikut haarata. Ja mis saab monumentidest, mis esindavad keerulist pärandit ja konflikte? Need on ühteaegu olulised ja ebamugavad mineviku osad, mida pole võimalik adaptiivselt taaskasutada sel moel, nagu kultuuripoliitika seda mõistet hoomab. Viimase sajandi jooksul oleme näinud pidevat sõda monumentide pärast. Sageli on otsustatud kiirete lahenduste kasuks, mis on tähendanud teatud alade täielikku hävitamist. Teise maailmasõja ajal toimiti nii isegi surnuaedadega, kus hukkunud sõdurite ja tsiviilisikute värsked hauad lammutati ning uus režiim hakkas neid kohe oma matmispaikadena kasutama. Kui me räägime adaptiivsest taaskasutusest, siis äkki ongi see võimalik ainult 21. sajandi Euroopa haritud kontekstis? Näiteks vanade hoonete taaskasutusel, mis seotakse kaasaegsete arhitektuursete lahendustega ja millesse vahel õnnestub kaasata urbanistliku infrastruktuuri poliitika ja poeetika.
IM: Mulle pakub erilist huvi just „ebameeldiv“ mineviku pärand, mis on küll alles, aga silma alt ära korjatud, nähtamatuks muudetud. Paradoksaalsel moel on üks adaptiivse lähenemise strateegiatest objektide puhastamine nende „ebameeldivatest“ kihtidest. Mõnedelt hoonetelt eemaldati näiteks nende sotsialistlikud kihid – hiiglaslik Kreenholmi tehasehoone muudeti britipärasemaks kui Suurbritannia ise, kui sellelt eemaldati puhastamise käigus kõik viimaste aastakümnete kumulatiivse ajaloo märgid, sealhulgas sotsialistlikud elemendid. Ma tean küll, et see ei ole tegelikult näide adaptiivsest taaskasutusest, vaid tugev epidermiline reaktsioon ajaloole, mis loob ebameeldivate sotsialistlike kihtide eemaldamisega kummalise ajas rändamise tunde hoone algusaegadesse.
PR: Huvitaval kombel sillutas see, mida sa just kirjeldasid, tegelikult teatud mõttes teed adaptiivsele taaskasutusele, arvestades, et Kreenholmi ootab ees suur ümberarendus kultuurikvartaliks.
R-HM: Praegune Kreenholm näib mahajäetud tööstusalana, kuid sellega on seotud mitmed gentrifikatsiooniprojektid, näiteks tegutseb endises direktori villas Narva kunstiresidentuur ehk NART, kompleksi hoovis toimuvad muusikalid ja teatrietendused, näitused ja kontserdid.
Veel üks postindustriaalne arengusuund disaini vallas, mis ka nende gentrifikatsioonipraktikatega seotud on, puudutab neomaterialismi ja käsitööd – siin mängivad rolli märksõnad, nagu füüsilisus, kohalolu ning pöördumine juurte ja kohaliku poole. Siia alla kuuluvad kõik kohalikud käsitööpraktikad, hobitöökojad, hajutatud tootmis- ja turustussüsteemid jne. Teatud mõttes pakub see tasakaalu globaliseerumisele ja digitaliseerimisele. NART-is oli meie külaskäigu ajal üleval disaininäitus. Seda nimetati Eesti disaini ülevaateks, kuid näitusel olid väljas eelkõige käsitööesemed. Sama tendentsi võis näha innovatsiooni- ja loomekeskuse Objekt ruumides toimunud disainimessil, kus müüdi valdavalt käsitööd ja isetehtud esemeid. Ma näen seda suurema üleminekuna hüperspetsialiseerumiselt ja korporatsioonidest ning professionaalsetest oskustest sõltumiselt iseseisvusele ja ise hakkamasaamisele. Hajutatud tootmis- ja turustussüsteemid on seotud üldise postindustriaalse suundumusega võimu ja ressursside detsentraliseerimise suunas.
PR: Ka minu muuseumitöös ilmneb seos postindustrialismiga, nagu sa seda just kirjeldasid (käsitööpraktikad, suurem fookus kohalikul ja preindustriaalse pärandi kasutamine tulevikuressursina) – minu kolleegid töötavad taaskasutuse, paranduse ja ringmajanduse teemadega. Käsitööd ja kohalikku peetakse ideaalses tulevikunägemuses au sees.
IM: Narvat määratlevad täpne asukoht ja kontekst, kuhu alla mahuvad nii nõukogude monumendid, rahvuslikud pinged, rahvusvahelised piirid, Kreenholmi tehas, Vaba Lava teatrikeskus, ettevõtlusplatvorm Objekt, telestuudiod, digiettevõtted, NART-i kunstiresidentuur, põgenikud ja linna läbivad kunstnikud, nii et selle postindustriaalsele seisundile on võimalik läheneda väga erinevate nurkade alt.
R-HM: Narva on olnud kuulus tööstuskeskus ja selle postindustriaalne tihedus koos kirju ajaloo ja kultuuriliste mõjudega oligi põhjuseks, miks me oma visiidi just Narva planeerisime. Narvas ei ole kunagi pingetest puudu tulnud, arvestades linna asukohta Eesti ja Venemaa, nagu ka lääne ja ida piiril. Pärast Ukraina sõja algust kasvasid aga pinged veelgi.
PR: Minu senised sidemed Narvaga on olnud peamiselt professionaalsed, muuseumitevahelise suhtlusena ning osaledes Tartu Ülikooli sotsioloogilistes uurimustes, mille käigus vaadeldi piirkonna sotsiaalseid protsesse ja kihistumist osana suurematest, rahvuslikest arengutest. Minu esimene reaktsioon oli seega tunne, et mul on nüüd õnnestunud nendest institutsionaalsetest raamidest välja astuda. See võimaldas mul teha sissevaateid kohalikku igapäevaellu, mis paistab justkui erinevate mandrilaamade ristumispaik: hetkel rahuseisundis, kuid pinged on kasvanud kogu viimase sajandi jooksul ja mõned lõhed on taas nähtavaks muutunud (ootamatud kohtumised Ukraina põgenikega, kellel oli õnnestunud Izjumi põrgust pääseda). Sain rohkem teada ka selle kohta, milles seisneb Narva postindustriaalse olukorra eripära. Linna varasemad ajalookihid, mida pole veel nii hästi ära silutud (sotsiaalselt, linnaarenduslikult), näivad olevat üksteise peale laotud küllaltki toorelt ja järsult, mõjutades nii ka tänapäeva.
IM: Kreenholmi ala sissepääsu juures, vahetult enne silda, asub monument töölistele, mis kujutab endast jõuliste kätega enesekindlas poosis naist seismas hulga väiksemate mehe- ja naisekujude ees, peal aastaarvud 1872–1972, meenutamaks Tsaari-Venemaa suurimaid tööliste streike. 2022. aastal, 150 aastat hiljem, pole seda saja-aasta monumenti võimalik näha, kuna see seisab tehase erastatud territooriumil, tänava ja tehasehoovi vahel, näoga eraettevõtte Rapid Security OÜ poole. Selle asemel, et tööliste au ja kannatusi tähistada, vastutab turvafirma nüüd tühjaks jäänud tootmisala heakorra ja ohutuse eest. Monumentaalne naine on jäetud üksi pimedasse ja hüljatud paika, eelmise ajastu raskusi meenutama. Tema ees metsiku haljastuse keskel asuv roheline pargipink pakub võimaluse mõtiskluseks; tema selja taga aga hoiab okastraat inimesi Eesti piiri ületamast. Minu arvates on see väga huvitav monument, mis kujutab hästi praegust olukorda, kus on korraga koos avalik ja privaatne, mitmekesine ja individuaalne, kunstiline ja igapäevane, mõtisklev ja turvaline, tööstuslik ja looduslik.
R-HM: Baltijets ja Kreenholm on mõlemad väga silmapaistvad näited. Kreenholm oli kunagi Euroopa mõjukaim tekstiilivabrik, tekstiilitööstuse keskus. Ka Eesti disainimaastikul on Kreenholm au sees, olles endise Nõukogude Liidu oluline tekstiilidisaini keskus. Viimastel tegutsemisaastatel toodeti Kreenholmis kuulsa Soome disainibrändi Marimekko loomingut.
Endise militaartehase Baltijetsi külastamine mõjus skisofreeniliselt, kuna mitmed postindustriaalsed pinged olid korraga kohal. Ühte hoonetiiba lammutati ja muudeti parasjagu tolmuks. See tiib, mida me külastasime, oli kaetud tolmuga, meenutades mõnd vaikelu 1990. aastate algusest – hunnikutes tehnilisi jooniseid, katalooge ja arhiivimaterjale, mis olid sinna lahkumishetkel lihtsalt maha jäetud. NSVL-i kaardid kontoriruumides, näitlikustamas toonast poliitilist reaalsust. Hoone kolmandas tiivas, kus asub Objekt, valitses idufirmalik kogukondliku edenduse õhkkond ning seal üritasid entusiastlikud Narva noored vaatamata tolmule ja muidu pingeid täis mürgistele oludele endale helgemat tulevikku luua.
IM: Meie Baltijetsi külastuse ajalises järgnevuses tuli hästi välja, kui palju erinevaid kasutusviise ja ajastuid oli endisele tehasealale kokku pressitud ja kõrvuti eksisteerima pandud. Meie külaskäik algas Vaba Lava teatrist, kus asusid tipptasemel telestuudiod, tehnilised ruumid ja ühiskasutusalad – see oli uhke näide sellest, kuidas vanale hoonele on ühes kauges Eesti (ja Euroopa Liidu) nurgas ümberehituse käigus uus kultuuriline kasutus antud. Teatri riietusruumide tagumistest akendest avanes vaade sama kompleksi teistele lammutamisel olevatele hoonetele, mis mõjus ühtaegu apokalüptiliselt ja ülevalt: värviliste siseseinte vahelt avanesid betoonist ja metallist karkassid, paljastades justkui kunagi täies tööjõus olnud organismi jäänused, kus oli sõjatehnikat toodetud. Kontrast oli ilmselge – uued ümberkujundatud kultuuriasutused vana ja mahajäetud lammutamisele määratud tehase kõrval. Seejärel suundusime läbi personalile mõeldud ukse Vaba Lava fuajeesse, kust avanes ajakapsel: Ruthi kirjeldatud tehase peakorter kogu sinna jäetud algse sisustuse ja endisaegsete materjalidega, mis olid igal pool laiali või katki rebitud. Ühes ruumis valitses dioraamilaadne õhustik silmapaistvate punaste toolide ja kohvitassidega. Ja seejärel järgmises hoones elav, meeleolukas tehnofiilne keskkond, kus valmistati umbes 18–19-aastaseid noori ette töötama tehnoloogia, andmete ja teabega.
PR: Meie ühise deindustrialismi pärandi avastamisele pühendatud väljasõidu raames ei puutunud me küll otseselt kokku, kuid saime siiski ka täpsemat aimu kogukonnast, mis moodustus eelkõige Teise maailmasõja järgselt ning rajas oma ühise mineviku Teise maailmasõja ja sellele järgnenud tööstusarengu ümber. Paljude praeguste Narva elanike jaoks sai linna ajalugu alguse 75 aastat tagasi. Neil puudub side sõjaeelse linna ja eelnevate tööstuslike infrastruktuuridega, sest kuigi Kreenholm jätkas tootmist, tekkisid sinna kõrvale uued tööstused, mis vajasid täiesti teistsuguseid oskusi ja seega ka uut tööjõudu, nagu näiteks 1947. aastal asutatud Baltijetsi tehas (toona ametliku nimetusega „Postkast nr 22“ – „Почтовый ящик (П/Я) 22“).
Püüdes mõista, kuidas kogukond tuleb toime muutuste ja katkestustega sotsiaalpoliitilistes, ruumilistes, materiaalsetes ja mäluga seotud küsimustes, pöördutakse abi saamiseks sageli kunsti poole. Meie külaskäikudel andsid kunstivaldkonna esindajad aga mõista, et kunst on kohalike poolt omamoodi tõrjutud seisundis. Samas on kunst Narvas postindustriaalne nähtus, läbi selle toimub koostöö, suheldakse ja luuakse kontakte väljaspool kogukonda (nii Eestis kui rahvusvaheliselt). Sageli toimib see väljastpoolt tulijatele sissepääsuna Narva ja ka meie töögrupp kasutas seda pigem sissepääsupunkti kui sihtkohana. Meie lühikese külaskäigu raames jäi meil aga tutvumata Narva teatrimaastikuga, millel on linnas üha suurem roll (viimase kolme aasta jooksul on aset leidnud kolm suurprojekti ja üks teatrifestival), mis on vastuolus kunstipaikade eestvedajate väitega, et kunsti kaudu on keeruline kogukonnaga dialoogi astuda. Kolmest lavastusest kahe puhul on olnud tegu poliitilise kogukonnateatriga, mis kasutas meetodina etnodraamat – see põhines kohalike kaasamisel ja etnograafilisel uurimustööl. 2022. aasta lõpus esietendus „Narva – linn, mille me kaotasime“, mille tõi lavale silmapaistev Narvast pärit näitleja ja lavastaja Julia Aug, kes eelmisel kevadel Venemaalt Eestisse pages.
R-HM: Meie visiidi käigus viis Vaba Lava juhataja kohusetäitja Rene Abramson meid Baltijetsi endisi pindu tutvustades kurssi ka kohtuvaidlusega, mis Vaba Laval Kultuuriministeeriumiga oli, kuna ministeerium ei tunnistanud neid piisavalt oluliseks piirkondlikuks kultuuriasutuseks, mida riiklikult rahastada. Nende loominguline praktika on kriitiline. Kuna kohaliku kogukonna kokkupuuted kaasaegse kultuuriga on napid, siis on nendega selle pinnalt dialoogi astuda keerulisem. See on aastakümnete jooksul tegemata jäänud töö tulemus kultuurivaldkonnas. Sama kehtib NART-i ja kaasaegse kunsti kohta – tühimiku täitmine ning kaasaegsete kriitiliste kunstivormide mõistmisvõime kasvatamine võtab aega. Poliitiline otsus lõpetada olemasoleva praktika rahastamine, kuna see on piirkondlikust vaatenurgast ebaoluline, tundub väga küüniline. Kui vaadata seda peagi järgnenud „monumendisõja“ kontekstis, mille keskpunktiks Narva oli, siis tunduvad need poliitilised sammud oma lühinägelikkuses veelgi küünilisemad.
IM: Kui vaadata postindustrialismi teadmusühiskonna vaatenurgast, võib Narvat näha ka keskusena, kuhu kõik need väikesed ettevõtted koondunud on. Narva on postindustriaalne selles mõttes, et ta hoiab ülal ja elab koos mineviku materiaalse reaalsusega. Aga ka selles mõttes, et ta pakub välja uusi ideid, mis vajavad uut energiat.
PR: Alles meie väljasõidu järel jõudis minuni info, et Baltijets on seotud ka minu enda isikliku postindustrialismi kogemusega. Juku arvutid on ühed tuntumad Baltijetsi tooted 1980. aastatest. Aastatel 1989–1991 tootis Baltijets Eesti koolidele 2500 Jukut. Meie koolis viidi läbi üheaastane katse, mille käigus jagati klassid humanitaar-, matemaatika- ja reaalkallakuteks. Mina olin üks vähestest tüdrukutest, kes viimasesse sattus. Saime enda käsutusse Juku arvutid ja meil oli võimalik õppida elementaarset programmeerimist. Eneselegi teadmata – selle asemel, et veeta aasta Honoré de Balzaci lugedes – olin ma selle valikuga andnud endale võimaluse kogeda „postindustrialismi“ ja näha tulevikku. Nii nagu ma seda praegu mõistan, muutis see tööstus postindustrialismi võimalikuks väga ainulaadsel viisil. Arvutite tootmine pakkus tööd tehase töölistele, kuid ühtlasi esindasid need arvutid juba toona nõukogude arvutitehnika mahajäämust (selleks ajaks, kui Jukusid Baltijetsis masstoodanguna valmistama hakati, oli tehnika juba mõne aasta võrra ajast maas), aga samas ka uue postindustrialismi (infoühiskonna) ajastu koidikut. Üleminek plaanimajanduselt turumajandusele mõjutas ka Narva liikumist praeguste väljakutsete suunas.
IM: Veel üks väike tähelepanek piiriäärse igapäevaelu digitaliseerumisest: kui me NART-i kunstiresidentuuris Johanna Rannulaga kohtusime, sattusime kokku ka Vene ajakirjaniku ja aktivistiga, kes oli just Venemaalt saabunud ning hoidis Telegrami rakenduse abil ühendust teiste parasjagu piiri ületavate inimestega. Ta oli sunnitud riigist põgenema, sest oli alla kirjutanud Putini-vastasele manifestile. Ta oli ärevil, väsinud ja pidi meie vestluse katkestama, et tellida taksosid teistele Eestisse saabuvatele inimestele, tehes seda Vene rakenduse Yandex kaudu. Minu meelest oli see tähelepanuväärne hetk. Me olime NART-is, Kreenholmi villas, et näha, kuidas toimib kunst ja looming äärealadel ehk teisisõnu olime veidi nostalgiliselt meelestatud, mõeldes eesootavatele lammutamistele ja uutele kunstisuundadele. Ja ühtäkki tungis ootamatult sisse uus reaalsus ning digitehnoloogia ja tibatillukeste nutiseadmete vahendusel tegeleti põgenike solidaarsuse ja majutusküsimustega – rahvusüleselt, kodifitseeritud kunstikeele kaudu. Digi- ja kommunikatsioonitehnoloogiatel on postindustriaalsetes ühiskondades oma roll ning enamasti seostuvad need töö ja meelelahutusega. Sellel hetkel täitsid need aga selgelt aktivistlikku eesmärki toetada rahvusvahelisel tasandil Venemaal ohus olevaid inimesi.
R-HM: Esimesed Eesti arvutid töötati välja 1980. aastatel ja neid toodeti Baltijetsis. Praegu on Eesti kõikvõimalike digiteenuste ja -platvormide kujundamise esirinnas, kogu Eesti avalike teenuste süsteem toimib digitaalsel arhitektuuril, et tagada läbipaistev ja tõhus avalik heaolu. See vene aktivist saabus Eestisse aga hoopis teistsugusest reaalsusest. Selles reaalsuses pidi ta kasutama digiplatvorme ja -teenuseid täiesti teistsugustel eesmärkidel, mitte ainult selleks, et väljendada oma poliitilisi vaateid, vaid ka selleks, et võidelda poliitiliste repressioonide vastu ning aidata nende ohvreid. See oli muidugi äärmiselt kahetsusväärne, mille kõigega ta pidi silmitsi seisma. Lõhe poliitilises reaalsuses andis end tunda digiteenuste kasutamises, meie vahelt läks veel üks eraldusjoon.
PR: Venemaa oli meie külaskäigu ajaks 2022. aasta aprillis juba paljud suuremad Lääne sotsiaalmeedia platvormid ära blokeerinud. Mäletan, et kogusin ise selle kohta infot, millised meiliteenused ja platvormid sel ajal veel teisel pool piiri töötasid ja millised olid blokeeritud. See oli Venemaa poolt nii praktiline samm – nii ligipääsu kaotamine infole kui ka sümboolne akt. Euroopa demokraatiad sõltuvad nendest (kommertslikest) platvormidest, mis on hakanud postindustriaalset demokraatlikku läänt suunama. See ökosüsteem on aga samuti problemaatiline ega pruugi olla parem või turvalisem selliste kriiside lahendamiseks, millega aktivist parasjagu silmitsi seisis. Tegevused, mille tunnistajaks me hetkeks olime, võisid seisneda Venemaal asuvate vabatahtlike võrgustikega ühenduse võtmises, kes üritasid pagulasi või teisi varjupaigataotlejaid üle piiri toimetada või aidata neil mujale edasi liikuda. Tema tegevused oleksid tegelikult vajanud digioskuste kiiret täiendamist põrandaaluse aktivismi osas, et kasutada kõiki kättesaadavaid võimalusi ja mõista, millal on turvaline kasutada infovahetuseks avalikke või kommertsteenuseid, tehes seda lääne aktivistide seas populaarsete krüpteeritud platvormide kaudu. Olulise info vahetamiseks peetakse näiteks Telegrami tegelikult täiesti ebasobivaks.
R-HM: Huvitaval kombel seostub digitaliseerumine lootuse, tulevikuideede ja lihtsama eluga. Seda nähakse endiselt retseptina enamikule meie kaasaja hädadest. Kuid selle mõjusid tuleks samuti põhjalikult ja kriitiliselt uurida. Kuigi see on laialt levinud info, ei teadvustata endale piisavalt, et digiteenuste ja -süsteemidega kaasneb erakordselt suur energiatarbimine ning et riistvara tootmiseks kasutatakse palju haruldasi materjale. Ja see suur energiavajadus toob meid tagasi Narva.
Imetlesime Baltijetsi katuselt linnale ja selle ümbrusele avanevat vaadet. Nägime uusi tuulikuid ja energiajaamu koos nende korstendega. Olime läinud Narva selleks, et uurida piiripealsust, äärealasid, lõhesid. Energeetika seisukohalt on Narva aga Eesti keskpunkt. Siin ei ole tegu postindustrialismiga, siin toimib tööstus endiselt täismahus. Ja see tähendab põlevkivi kaevandamist ja elektrijaamu koos regiooni ilmestavate aherainemägedega. See seostub ka EL-i õiglase ülemineku kavaga, mis peaks aitama luua uusi tööstusi ja töökohti ning viima praeguste põlevkivil põhinevate energiajaamade sulgemiseni. Ma kahtlen, kui „õiglane“ see protsess kohalike jaoks olema saab. Üleminek on kohalike jaoks üks järjekordne suur pingeallikas. See seab ohtu suure tööstuse, mis on olnud kogu regiooni üheks olulisemaks tunnusmärgiks.
IM: Energiavarustus mängib tööstusliku tootmise paiknemise ja ümberpaiknemise juures olulist rolli. Lääne-Euroopa deindustrialiseerimine tähendas, et tootmine liikus itta ning seejärel Aasiasse ja teistesse piirkondadesse, kus töö, energia ja ressursid on odavamad ning keskkonda ja tööliste õigusi puudutavad seadused leebemad – Euroopa Liit karmistas üleminekuprotsessidega seotud seadusi, nii juhtus näiteks Portugalis, kus kohalikud tekstiilitööstused kolisid seejärel oma tootmise itta ja lõunasse, näiteks Marokosse või ilmselt ka 1991. aasta järgsesse Eestisse.
PR: Teatud mõttes paistis energia mängivat võtmerolli kõige selle juures, mis me kogesime, arvestades, et Narva on energiajulgeoleku seisukohalt piirkond number üks ja energia sõlmpunkt ka nendes postindustriaalsetes tingimustes. Mulle meenub, kuidas me seisime jõesuudmes ja vaatasime Venemaa poole, mille kohal kõrgusid tol hetkel tumedad pilved – olukorra sümboolsest tähendusest oli võimatu mööda vaadata –, rääkisime parasjagu energiakriisist, mille keskmes Eesti on, ja sellest, kust meie energia tuleb. Pärast meie reisi avas Soome taas tuumaelektrijaama. Kuigi see aitab kaasa piirkonna turvalisuse suurendamisele, tõusevad tegelikud pinged taas üles niipea, kui midagi juhtub, näiteks Soome lahte läbiva gaasitoru plahvatus, mis puudutab ka siinset piirkonda, kuigi kaugemalt. Aasta hiljem avaldatud meediaraportite kohaselt on Läänemere veealune infrastruktuur tõenäoliselt üks käimasoleva hübriidsõja sihtmärkidest, mille eesmärgiks on piirkonna destabiliseerimine infrastruktuuri ründamise teel.
Narva joa nägemine oli meeldejääv kogemus, aga ka võimas metafoor – kuigi meil oli võimalus juga näha ja selle võimsust imetleda (mis oli õnnelik juhus, sest tavaliselt on selle vool väga nõrk), siis hetkel läbib seda vaid 400 m3 vett minutis. Kreenholmi Manufaktuuri kõrgajal kerkis see aga 2000 m3-ni. Muutus tuli 1950. aastal koos uue elektrijaama rajamisega. Tööstusajastu võimsuse kadumist ei õnnestunud meil aga „kogeda“.
IM: Sotsialismiaja riiklik infrastruktuur oli suures osas seotud energia tootmisega Balti regioonis. Rääkides postindustriaalsetest kultuurilistest oludest, ei saa mainimata jätta maastike tehiskeskkondadeks muutmist, nende rakendamist energiatööstuse teenistusse. Selles võtmes võib Narvat näha paigana, kus viidi läbi suuri muutusi selleks, et varustada teisi piirkondi. Praegused joad on teistsugused, sest nendesse oli juba varem sekkutud; võimalik, et nende veed on tumedamad, tehislik sekkumine nende toimimisse muutis ka maastikku ning tänane looduse ja kultuuri suhe on eelneva tööstusajastu edasi antud pärand.
PR: Energiale keskendumine võimaldab meil mõelda ka sellele, mida postindustrialism meie väärtussüsteemi mõttes tähendab. Narva tuletas mulle meelde, kuidas see on endiselt seotud progressiideedega majanduskasvust ja tehnoloogilisest innovatsioonist. Aga kui me peaksime tegelema postindustriaalsete oludega kahanemise põhimõttest lähtuvalt, tuleks seada prioriteediks ressursside ja energia tarbimise vähendamine. Mida see praktiliselt tähendada võiks, kui mõelda Narvale, mis on energeetilises mõttes olnud regiooni tulipunkt? Humanitaarteadlase vaatenurgast arvan ma, et Narva näide võimaldaks uurida edasi energia ja ühiskonna vastastikmõjusid ning seda, kuidas need kaks lähenemist – progressi- ja kahanemise usk – mõjutavad meie suhtumist keskkonnakuludesse, poliitilistesse reaalsustesse (sotsiaalsed küsimused, energeetiline turvalisus), kohaliku kogukonna igapäevastesse vajadustesse ning milline on selle mõju linnastruktuurile ja võimalustele.
R-HM: Kuigi postindustrialism jõudis Narva suurte tehaste sulgemise, olulise ja mõjuka ajastu järsu lõpu tulemusena, ei tähenda postindustrialism tingimata katkestust. Seda võib näha ka tööstusajastu pikenduse või jätkuna. Eriti kui vaadata seda üksikisiku tasandilt inimliku nähtusena. Töölise jaoks tähendas industrialism konveierliini taga töötamist lõpptulemust ehk toodetavat objekti nägemata, nii kippus ka töö tähendus tema jaoks segaseks jääma. Käsitöö puhul on töö tähendus selle tegija kätes. Ja see ilmneb nii lõpptulemuses, artefakti otseses olemasolus kui ka käelist tööd ja mõtlemist siduvas tööprotsessis. Paljud leiavad sellest, vahel endalegi ootamatult, teatud tuge, mida ühiskond muus osas ei paista pakkuvat. Nõukogude ajal hinnati käsitööd kõrgelt, sest see võimaldas luua ainulaadseid ja isikupäraseid asju anonüümsete ja sageli halva kvaliteediga toodete asemel. Sama kehtis aianduse puhul, mis aitas meil Nõukogude ajal ellu jääda. Või nagu me ka Narva Veneetsias nägime, on kalastamine endiselt moes. Lääne-Euroopas koguvad aga taas populaarsust sellised nähtused nagu kogukonnaaiad ja inimesed õpivad jälle aiandusega tegelema.
Sama kehtib ka hoolimise ja hoidmise väärtustamise kasvu kohta, mis on oma olemuselt erakordselt isiklik. Industrialiseeritud hoole osas toimuvad pöördelised muutused nii personaalsemate teenuste kujundamise kui ka kogukonnateenuste arendamise kaudu. Ka koroonakriis tõi välja, et hooletööd alahinnates jääb unarusse ka hool ise. Üha enam saadakse aru sellest, et hoolimine ja hooletöö mõjuvad ka emotsionaalselt rikastavalt. Ka Narvas tuli see selgelt välja. Hoolida kogukonnast ja põgenikest, hoolida kultuurist ja arendada seda, luua võimalusi noortele – need kõik on erinevad hoole näitamise viisid. See kõik ei teki lihtsalt tühja koha pealt, sellel on juured ja see põhineb varasematel kogemustel, sealhulgas oma identiteedi ja tugevate sotsiaalsete sidemetega kogukonnal. Tagantjärele tundub, et hoole ja hoolitsemise teemad on selgelt Narva kangasse kootud ning need ei moodusta enam ainult ääretükke, vaid ka ilusaid pitse ja raamistavaid servakante. Pitsid ja armid vahelduvad kaunis mitmekihilises ja mitmetähenduslikus mustris, mis pakub viljakat pinnast postindustrialismi uurimiseks.
Selle artikli ilmumist toetab European Forum for Advanced Practices, COST Action 18136. Täname Johanna Rannulat (NART) ja Ene-Liis Semperit (EKA) abi eest meie külaskäigu korraldamisel ning Vaba Lava müügijuhti Rene Abramsoni Vaba Lava ja Baltijetsi telgitaguste tutvustamise eest.
Viited
- Post-wild loodusega viidatakse loodusele, mis on rohkemal või vähemal määral taastunud pärast inimtegevusest tingitud mõjutusi, häireid või kahjustusi.
- Venekeelne „toska“ viitab hapule suhtele minevikuga, samas kui „nostalgia“ räägib minevikuigatsusest ja portugalikeelne „saudade“ ilustatud suhtest minevikuga.