Leida

Karthik Palepu renderdus „A Space for Etc.“

Number 3

Toimijate kogukond

Number 3

Toimijate kogukond

Mitte keegi ei seisa eraldi, me kõik oleme omavahel seotud – me sõltume täielikult kõigist ja kõigest. Kuidas peaksime seejuures jääma iseendaks? Kuidas vältima saamist kellekski, kes on kõik ülejäänud ja seega tegelikult mitte keegi? Leida kolmas number „Toimijate kogukond“ uurib, kuidas säilitada, toetada ja võimestada disainiprotsessi kaasatud osapoolte suutlikkust mitte lihtsalt iseendaks jääda, vaid sellena ka tegutseda. Me ei vaja disaini, mis ütleks ette, kuidas me olema peame, vaid disaini, mis kuulaks meid ära ja aitaks mõista, kuidas me juba oleme ja kuidas me saaksime seda paremini olla.

Disainiprotsessi algus peaks olema lokaalne ja lähtuma agentsusest selle rohujuuretasandil, mis tähendab koostööd kõikide sidusrühmadega – lisaks sihtgrupile ka teiste valdkondade esindajate ja kohaliku kogukonnaga, samuti erinevate materjalide, meediumite ja kooslustega. Olgu tegu Paide elanike jagatud kujutluspildiga iseendast, kõikjal leiduvate, kuid silmale nähtamatute nanomaterjalidega, meie poolikuid lauseid ja katkendlikke mõtteid lõpetava tehisaruga, Tallinna autokesksete tänavate, Indoneesia inimeste leidlikkuse, Ungari marginaliseeritud kogukondade või Soome mõjutustega Victor Papaneki disainipraktikas – kõikidel nendel Leida uue numbri artiklites välja toodud aspektidel on disainiprotsessile oluline mõju. Avades disainiprotsessi lisaks disainerile ka teistele osapooltele, võib küsida, milline roll jääb lõpuks disainerile endale. Kes on disainer, kes kuulub mittehierarhilisse, kuid samal ajal kõikide osapoolte mõjuväljas olevasse toimijavõrgustikku, nagu seda on nimetanud antropoloog Bruno Latour?  

Suur osa disainist pole kunagi mahtunud kapitalistlike turureeglite ja -nõudluse ettemääratud raamidesse. Selle asemel on see olnud lülitatud aktivistide, kunstnike, kogukonnaarendajate, materjaliteadlaste, DIY entusiastide ja lihtsalt käepäraste vahenditega igapäevaseid probleeme lahendavate inimeste praktikatesse. Selline disain ei ole ihalus-, vaid vajadus- ja tähenduspõhine. Disaineri jaoks sisaldab see järjest sidusamas ja keerulisemas maailmas fundamentaalse tähtsusega aspekti – agentsuse jaoks vajalike tingimuste võimaldamist kõikidele osapooltele. Leida käesoleva numbri visuaali kujundas graafilise disaini magistrant Karthik Palepu, kelle renderdus Tallinna projektiruumist „A Space for Etc.“ loob ruumi tegutsemiseks erinevatele toimijatele, kelle hulka võib arvata ka järgmised autorid.

Leida numbri avaloos arutavad disainiajaloolane Alison J. Clarke ja kuraator Sandra Nuut Victor Papaneki eestikeelse tõlke „Disain tegelikule maailmale“ ilmumise puhul, mida oli Papaneki disainikäsitluses nii radikaalset, et see suudab ka praegu inimesi põlvkondade üleselt kõnetada. Disainer Bori Fehér kutsub usutluses Taavi Hallimäele disainereid üles suuremale alandlikkusele. Filosoof Eik Hermann tõstab oma essees esile jalatööl põhineva otsingulise ringihulkumise vajalikkust, sest ilma selleta muutuks käsi- ja peatöö võimatuks. Graafiliste disainerite Else Lagerspetzi ja Loore Viirese kunstikollektiivi Knock! Knock! Books artikkel vaatleb kriitiliselt Tallinna avalikku ruumi ja rakendab sellesse sekkumiseks lastekirjandusel põhinevat karakteriloomet. Disainer Rifqi Fajri artikkel annab ülevaate Instagramis leitavast Unconditional Design projektist, mis kogub näiteid disainipraktikate kohta Indoneesia eri piirkondadest, kus käepäraste vahenditega lahendatakse igapäevaseid probleeme. Vestlusring kogukonna arendaja Dagmar Narussoni, disainer Daniel Kotsjuba ja sotsiaalse disaini magistrandi Jan Teeveti vahel, moderaatorina Taavi Hallimäe, kaardistab Eesti erinevaid kogukondasid, tööd nendega ja disaineri muutunud positsiooni. Kunstnik Kärt Ojavee ja disainer Annika Kaldoja artikkel tutvustab näituse „Nanomaterjal nr. 399“ tausta ning analüüsib nanomaterjalide, tehisaru ja elektroketrusmasina osalust disainiprotsessis. „Toimijate kogukonna“ võtab kokku disainer Oliver-Selim Boualami ja kunstiuurija Barbara Zoé Kiolbassa visuaalessee, kus tuuakse välja ühenduste vajalikkus tootedisainis, aga ka inimkogemuses laiemalt. Boualam ja Kiolbassa näitavad, et kuigi me ei pane ühendusi sageli tähele ja võimalusel neid isegi peidame, sisaldavad need endas potentsiaali muuta meie maailmataju. 

Kuigi disainer on kõigest üks lüli keerulises ja lõputuna tunduvas toimijate kogukonnas, on ta lüli, kes ei saa tegutseda, omamata ülevaadet, mis toimub võrgustiku eri osades – üks õrn puudutus võrgustiku ühes nurgas võib muutuda tugevateks võngeteks teises. Sellest ülevaate saamiseks soovitame alustada jalatööst, mis võib väljenduda ekslemises Tallinna või Jakarta tänavatel, kuid ka erinevates materjalides, kogukondades või distsipliinides. Enne teeleasumist tuleks aga kuulata Boualami ja Kiolbassa soovitusi ning pakkida kaasa ühendused, mis looksid uusi seoseid või tooksid seni nähtamatud seosed nähtavale.

Peatoimetaja
Taavi Hallimäe