Avaldatud 31.12.2023
Bori Fehér on Moholy-Nagy’i Kunsti- ja Disainiülikooli teadur ning juhib sealses innovatsioonikeskuses sotsiaalse disaini keskust Social Design Hub. Ta on üle kümne aasta juhendanud praktikapõhiseid teadusprojekte, mis tegelevad sotsiaalse, ökoloogilise ja humanitaarse disaini teemadega. Bori Fehéri töö hõlmab erinevaid eksperimentaalseid haridus- ja teadusalaseid algatusi ning ta toetab tudengeid ja teadureid nende praktikapõhiste projektide elluviimisel. Tema uurimistöö keskendub peamiselt kliimakriisile ja selle seostele sotsiaalse säilenõtkusega, rõhuasetusega ebasoodsates oludes äärealadel elavatel kogukondadel ja organisatsioonidel.
Taavi Hallimäe on kultuurikriitik, õppejõud ja Leida peatoimetaja. Ta töötab EKA disainiteaduskonnas külalislektorina ning on kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi doktorant. Tema doktoritöö kannab pealkirja „Hilisnõukogude disaini kriitilised objektid“. 2023. aastal oli tal Sirbis oma rubriik „Disainistik“, kus ta kirjutas disaini seostest kunsti, poliitika, nüüdiskultuuri ja neid käsitleva kultuuriteooriaga.
Üldine arusaam disainerist kui kellestki, kes loob vaid kauneid esemeid või hooneid, on iganenud. Bori Fehér, sotsiaalne disainer ja teadur MOME’s (Moholy-Nagy’i Kunsti- ja Disainiülikool), arutleb selle üle, kuidas säilitada arvukate kriiside tõttu muutunud tingimustes disaineriameti tõsiseltvõetavus. Intervjuus rõhutab Fehér disaineri tundlikku rolli ning vajadust teha koostööd nii haavatavate kogukondade kui ka teiste erialadega. Ta viitab sellele, et kuna ootused disaineritööle on tänases kontekstis muutunud, on hädavajalik mõtestada ümber ka disainipraktika ja -haridus.
Taavi Hallimäe: Tänapäeval võib disain olla üsna mitmetähenduslik, seda eriti sotsiaalse disaini puhul, mis keskendub koostööle erinevate kogukondadega. Mõnikord võib jääda selgusetuks, milline peaks olema lõpptulemus või millist probleemi disainer üldse lahendama asub. Kuigi me disainime endiselt esemeid, teenuseid ja ruume, on rõhk pigem jagatud väärtustel ning kogukonna erinevatel identiteetidel ja suhetel. Sel puhul võime küsida, mida disainer ikkagi täpsemalt tegema hakkab. Mis on see, mis vajab disainimist?
Bori Fehér: Traditsioonilise lähenemise puhul märkame disainis käegakatsutavaid tulemusi, nagu näiteks tool või mingi arhitektuuriline ruum. Teisest küljest on minu arvates oluline välja tuua see, et ehkki tulemus luuakse disainimise protsessis, võib ka protsessi ennast tulemuseks nimetada, seda saab hinnata ja kirjeldada kui käegakatsutavat tulemust. Ja eriti veel ajal, kui meie ümber on sedavõrd palju esemeid ning kõik need esemed on paraku tekkinud disainerite töö ja tööstusliku tootmise tulemusena. Ma pole kindel, et asju peaks juurde tekkima – arvan, et me vajame neid vähem. Disain kui distsipliin ja lähenemine keskendub alati probleemide lahendamisele. Kui disainer loob tooli, on tooli peamine eesmärk lahutada inimene maapinnast ja pakkuda talle mugav, ergonoomiline ja esteetiline istumisasend. Kõiki nimetatud aspekte peame disaini lõpptulemuse saavutamiseks vajalikeks tingimusteks. Kesksel kohal on ikkagi see, et proovime lahendada võimalikke probleeme, mis istuval inimesel võivad tekkida. Nii et kui vaatleme kõike läbi disainiprotsessi prisma, sõltumata sellest, kas me valmistame tooli või tegeleme mõne kogukonnaprobleemiga, häälestame endid seeläbi muutma oma suhtumist, kuidas probleemile läheneda. Ja siin ma ei pea silmas probleemi lahendamist, kuna ma ei usu, et disain suudaks probleeme omal jõul lahendada. Sellele vaatamata saab disain algatada muutusi ja disaini võib kasutada vahendajana, mediaatorina või ühendajana erinevate tegurite vahel eesmärgiga luua olukordi ja seeläbi võimaldada muutuste toimumist.
TH: Sellisel juhul tundub, et disaineri tööriistade hulk on lõputu, kuna tööprotsessi käigus tuleb lahendada kõikvõimalikke probleeme. Kui kogukond hakkab oma tegelikke soove ja vajadusi väljendama, võib selguda, et disaineri lahendada jäävad hoopis teistsugused probleemid, kui alguses võis arvata. Ja siis ei pruugi tal käepärast olla vajalikke tööriistu või pole ta vaimselt piisavalt küps neid lahendama.
BF: Jah, see seostub väga hästi László Moholy-Nagy’i mõttega, et disainitöö pole mitte elukutse, vaid hoiak.1 Ma arvan, et 21. sajandil on disaineri üheks esmavajalikumaks omaduseks alandlikkus – oskus öelda, et mind ei ole siin vaja või et ma ei ole siin selleks, et probleeme lahendada. Ja et olen siin hoopis selleks, et vahendada ja olukorda parandada ning oma loominguliste tööriistadega toetada ja abistada. Mõnikord tähendab see seda, et disainer ei teegi midagi peale selle, et ta viib kogukonna kokku kellegi teisega, sest äkki polegi selles olukorras disaini roll oluline. Mõnikord küll on, aga mitte alati.
TH: Kuidas sa määratleksid agentsuse mõistet kogukonnaga töötamise puhul? Kas inimestele agentsuse andmine võib olla disaineri soovitud eesmärk?
BF: Rääkides disaineri vastutusest, on agentsusel siin väga oluline roll. Paljudel juhtudel on disaineril priviligeeritud positsioon ja seetõttu peaks tal olema abistav roll disainiprotsesside kaudu agentsuse võimaldamisel. Isegi kui ma suhtun nimetatud lähenemisse veidi kriitiliselt, mõistan ma samas, et on teatud sotsiaalsed kaalutlused, mida me disaineritena muuta ei saa. Peaksime arvesse võtma nii privileege kui ka piiranguid, mis meil disaineritena on. See, kuidas läheneme oma kogukonnale ja kui avatult me seda läbi kaasavate protsesside teadvustame, on väga tähtis. Usun, et disainiprotsess võib osutuda vajalikuks agentsuse andmisel ning koos uute objektide või protsesside kollektiivse loomega võib toimuda meie kõigi kasv ja areng. Ainuüksi käegakatsutavate asjade disainimine annab agentsuse neile, kellel sellest vajaka. Selle kogemiseks ei pea isegi disainer olema. Võtame kasvõi DIY (do-it-yourself)-liikumise või inimese, kes naudib oma kodu sisustamist – neis mõlemas on nii palju ühist professionaalse disainiprotsessiga. Ning need inimesed kogevad ju samuti, kuidas loomine võib anda agentsust.
TH: Millised kogemused on sul osalus- või koosdisainiga?
BF: Viimased kümme aastat olen töötanud mitme haavatava kogukonnaga, näiteks Ungari maapiirkondades vaesuspiiril elavate inimestega. Tekitasime seal olukorrad, mis võimaldasid avada osalejatele uusi perspektiive koosloovate protsesside kaudu. Käisime külades ja tegime koostööd mittetulundusühingute ja kogukonnaorganisatsioonidega; tutvustasime kogukondadele koosloovaid protsesse. Muuhulgas disainisime, ehitasime ja kasutasime erinevaid tööriistu stop-motion animatsioonist arhitektuurini, et kindlaks teha, kuidas need protsessid võiksid arendada lastes loomingulisust. Ülikoolis töötamise kõrvalt jälgin ka seda, kuidas tudengite ja õppejõudude sotsiaalne tundlikkus võib kasvada seesuguste kohtumiste ja kultuuriliste interaktsioonide kaudu.
TH: Elame pidevate kriiside ajastul – üks kriis ei jõua veel läbi saada, kui juba teine algab. Vahet pole, kas tegu on Ungari, Eesti või mõne muu paigaga, sotsiaalsed disainerid töötavad otse kohalike kogukondadega. Kuidas me seda arvesse võttes peaksime oma kohalikul tasandil tehtavat tööd vaatlema globaalses kontekstis? Kuidas peaks disain kui valdkond lähenema pagulas- või kliimakriisile? Kuigi globaalseid probleeme ei saa käsitleda lokaalsel tasandil, ei kao ka kohapealsete kogukondadega töötades need kriisid meie mõtetest.
BF: Globaalne väljavaade on oluline. Praegu toimuvad kriisid – ja need ei toimu kunagi ühekaupa – on omavahel seotud ja mitmetahulised, need toimuvad samaaegselt üle kogu maailma. Ent neil kriisidel on ühisosa. Neid mõjutavad ökoloogilised, majanduslikud, kultuurilised, ühiskondlikud ja ajaloolised aspektid, mistõttu me ei saa paikkondsust kui sellist üheselt määratleda. Seda ei saa kunagi teha. Ma soovin, et ühe kogukonnaga koos töötades oleks võimalik välja mõelda selline idee, mida saaks vahetult rakendada ka teisel pool maakera, aga kahjuks nii need asjad ei käi. Nii et – võtmeküsimus on mõista konkreetset paikkonda ja olukorra pakilisust mingis kindlas kohas, hindamaks lokaalset kriisi või globaalse kriisi mõju kohalikule kogukonnale – kuidas see mõjutab kohalikke üksikisikuid, kogukondi või keskkonda, on otsustava tähtsusega. Arvan, et ka kohanemisvõime on väga vajalik omadus. Mitte ühtegi eespool kirjeldatud asjadest pole võimalik kohandada muudes asukohtades, kogukondades ja olukordades meeletut töömahtu kaasamata. Usun, et kuna globaalsel tasandil on sedavõrd paljud nähtused omavahel seotud, peaksime rohkem üksteisele toetuma ning jagama oma kogemusi ja teadmisi. See on ka üks põhjustest, miks ma käisin välja Social Design Network’i idee. Keskne märksõna on siin ‘lokaalsus’, ent mitmesuguste kriiside tõttu pole meil võimalik jalgratast üha uuesti leiutada, pigem peaksime üksteisele toetuma, edendama koostööd ja omavahelisi ideid ning kohandama neid kohalikes kogukondades. Arvan, et peaksime soodustama globaalset koostööd ja interdistsiplinaarsust, kaasamaks võimalikult palju eksperte. Samuti pean pidevalt rõhutama, et disainerid üksi ei suuda neid probleeme lahendada.
TH: Mainisid, et võib tekkida olukord, kus disainer ei peaks mitte midagi tegema. Kuidas märgata, millal me peaksime sekkuma, millal kohanduma ja millal olemasolevat üldse ignoreerima? Kas meil on selle kohta olemas mingid juhtnöörid või peaks keegi sellise juhendi tekitama?
BF: (Naerab.) Kahjuks sellist juhendit ei ole. Ma muidugi sooviks, et oleks. Siin kerkib esile disaineri suhtumise küsimus ja see, kuidas me peaksime käsitlema seda, millega me tegeleme. Disaineritena lasub meil eetiline vastutus selle ees, mille kallal me töötame. Aja aspekt muutub samuti väga oluliseks. Me ei saa rääkida ühiskondlikust muutusest lühikese aja jooksul – see juhtub aastakümnete, terve elu või isegi pikema aja jooksul. Kui läheneme oma tööle pikaajalisuse aspekti silmas pidades, pöörame tähelepanu ka väikestele detailidele, aktsepteerime pidevas õppimisprotsessis olemist ja suhtume oma tegevustesse eetilise ning kriitilise pilguga, kogeme tõenäoliselt vähem olukordi, kus tunneme end üleliigsena. Võime leida paremaid koostöövõimalusi ja panustada teatud olukordadesse. Et see saaks juhtuda, peame keskenduma kõigile seotud osapooltele. Peaksime hindama, millesse me disaineritena saaksime mingis kindlas olukorras panustada. Mis on see vajadus ja võimalused, mida me tegelikkuses suudame luua?
Minu praktikapõhine doktoritöö keskendus säilenõtketele kogukondadele ja disaini kaasamisele neis kogukondades. Töötasin haavatavate inimgruppidega kokku seitse aastat, misjärel koostasin diagrammi (Social Design Start Diagram) kolme peamise markeriga, mida sotsiaalse disaini protsessi alustades peaks silmas pidama: need on aeg, sidusgrupid ja disaineri suhtumine. Mina ja minu kolleegid kasutame seda diagrammi pidevalt Social Design Hub’is Moholy-Nagy’i Kunsti- ja Disainiülikoolis Budapestis.
TH: Mõistagi tähendab ühiskondliku muutuse võimalikkus seda, et me peaksime parema tuleviku nimel kaasama kollektiivset kujutlusvõimet. Kust peaks aktiivne disainer oma kujutlusvõimele toitu ammutama? Kuidas me saame uskuda paremasse tulevikku, kui asjad muutuvad ümberringi aina hullemaks? Kas disaineritele tuleks kasuks rohkem naiivsust lootuse alalhoidmiseks?
BF: Jõudes jälle tagasi alandlikkuse teema juurde – usun, et on oluline tõdeda, et me kõik loodetavasti panustame paremasse tulevikku, meie planeedi ja selle erinevate liikide alalhoidmisse. Enamik meist ju annab endast parima. Olen õppinud ja praktiseerinud disaini, olen selles kogenud ja isegi kui see moodustab maailma mastaabis vaid väga väikese osa, siis ma arvan, et see on minu reaalne panus. Ehk olen naiivne, aga ikkagi usun, et disainis peitub potentsiaal muutuste käivitamiseks. Võib-olla saab see toimuda väga väikeses ulatuses mõnes eriti rängas ja keerukas kriisis, aga see ei tähenda seda, et me ei peaks mitte midagi ette võtma või vastutustundetult lihtsalt rohkem asju juurde disainima. Sotsiaalselt tundlikud ja innovaatilised disainilahendused on parem valik kui mittemidagitegemine.
TH: Disainiajaloos on disaineri roll olnud vastuoluline. Paljudel juhtudel on tänapäeva probleemid tingitud just disainist ja disaineritest. Mis sa arvad, kas me peaksime disaineri rolli ümber mõtestama?
BF: Arvan tõepoolest, et me peaksime seda tegema. Peaksime teadvustama, mis on viimase kahe sajandi jooksul disaini valdkonnas juhtunud ja selle eest ka vastutuse võtma. Meil tuleks tegutseda ja luua tingimused viisil, et midagi sellist enam ei juhtuks, aga mitte ainult. Üritaks nüüd välja tulla protsesside, lähenemisviiside ja väljunditega, mis inimkonnale päriselt kasulikud oleksid. Hetkel tegeleme disaini ümbermõtestamisega, mis on väga keeruline. Ülikoolid, kus õpetatakse disaini, võtavad kasutusele uusi õppekavasid ja õpetamisviise. Ka mina teen seda, proovides välja mõelda uusi meetodeid disainihariduses ning mõelda, kuidas olla inimkonnale ja ka teistele liikidele kasulik; ühtlasti püüan silmas pidada ka seda, kuidas olla lugupidav, eetiliselt vastutustundlik, pidevas õppimises, paindlik, koostööaldis ning kuidas töötada integreeritud ja ausate võtetega. Ja kõike seda eesmärgiga, et järgmine disainerite põlvkond suudaks sellist disaini kui valdkonda teadvustada.
TH: Et seda saavutada, tuleks ehk meeles pidada eesmärki viia disain kokku teiste erialadega või siis vähemalt tunnistada, et kõiki tänapäevaseid probleeme peaks lahendama integreeritult.
BF: Möödunud aegadel määrasid kehtivad trendid staardisainerid ja -arhitektid, kes väga kapitalistlikul viisil pakkusid oma tooteid neile, kes neid ihaldasid (või siis arvati, et neid ihaldati). See omakorda tekitas ebasoodsaid olukordi teistele liikidele ja samuti enamikule inimestele. On väga tähtis, et disain oleks vaid üks paljudest osapooltest multidistsiplinaarses maailmas, kus kõik on omavahel seotud. Me ei saa üksinda tegutseda ja disaineri jaoks on üksi tegutsemine eriti vastutustundetu. Peaksime toetuma oma valdkonda hästi tundvatele ekspertidele, kes omavad kultuurilist, ökoloogilist ja majanduslikku tundlikkust ning teadmisi, millest meil on võimalik palju õppida.
TH: Kas kriiside lahendamisse tuleks kaasata ka erinevaid kunstipraktikaid?
BF: Hädaolukorrad, mis meid ümbritsevad ja milles me igapäevaselt elame, tegelikult hägustavad minu arvates üsna edukalt disaini, kunstide ja teiste loominguliste protsesside vahelisi piire. Minu meelest on väga oluline, et aina enam disainereid teeks koostööd, õpiks üksteise loomisviisidest ja üritaks mõista erinevaid kommunikatsiooniviise.
TH: Mulle tundub, et disain on üks väga hea õppevahend. Teiste inimestega ühiselt millegi loomine võimaldab inimeste, erinevate kultuuride, materjalide ja töömeetodite kohta uusi teadmisi omandada. Aga otse loomulikult võib samade protsesside kaudu ka oma oskused või meetodi minetada.
BF: Nii see on. Disainerina peaks sinus säilima uudishimu ja avatus uutele loomingulistele protsessidele. Mõnikord eksperimenteerin, tehes koostööd teiste kunstiliikidega. Näiteks kasutasime stop-motion animatsioonitehnikat kui töövahendit vaesuspiiril elavate roma lastega töötades nende loomingulisuse arendamise eesmärgil. Ehkki selline loominguline protsess erineb oluliselt sellest, kuidas ehitada installatsioone või valmistada mõnda vajalikku mööblieset (mida me ju samuti teinekord oma töös teeme), arvan ma siiski, et piiride ületamine ja koostööviiside leidmine on väga vajalik. Samuti naudin väga projekte, kus ma saan võimalusel koos töötada ökoloogidega ja leida viise koos millegi loomiseks. Disainerite jaoks on äärmiselt kasulik pilk vahetevahel oma eriala piiridest väljapoole suunata.
TH: Intervjuu alguses tõid välja Moholy-Nagy’i läbinägeliku väite, et disainitöö pole mitte elukutse, vaid hoiak. Kas ülikoolid ja teised haridusasutused peaksid õpetama hoiakuid elukutsete asemel?
BF: Enda praktikas proovin pidevalt mullist välja tulla ja ka oma tudengid mugavustsoonist välja tuua, luues uusi ja ebakonventsionaalseid olukordi disainiprotsessi rakendamiseks, olgu siis selleks uus kultuuriline keskkond või väga erineva finantsilise ja kultuurilise taustaga kogukond. Disainiülikoolid peaksid vastutama selle eest, et tudengites kujuneksid samuti seesugused hoiakud. Ning kindlasti ei peaks see kõik toimuma ainult ülikooli turvaliste valgete seinte vahel, vaid tuleks liikuda neist väljapoole.
Viited
- Moholy-Nagy, L., Vision in Motion (Paul Theobald, Chicago, 1947).