Enamik Knock! Knock! Booksi potentsiaalseid projekte ja raamatuideid on teatud mõttes varjusurmas – need on juhuslikel koosveedetud hetkedel tekkinud viisijupid, pealkirjad, tegelaste nimed ja kontseptsioonid, millele kontekst ajapikku ümber „kasvab“. See taust koosneb omakorda omavahelistest põrgatamistest, mälusoppidest esilekerkinud viidetest, aastate jooksul kogutud näidetest ja lõpuks, kui projekt kindlapiirilisemaks muutub ja endale mingisuguse väljundi leiab, sihipärasemast uurimistööst. Nii haaramegi teinekord mõnest üsna konkreetse ülesandepüstitusega tellimusest ja venitame etteantud teemat, kuni sinna just-ja-just mahub mõni meile juba armsaks saanud idee.

Alustasime Knock! Knock! Booksiga 2015. aastal ja liigitasime selle algusest peale „fiktiivseks kirjastuseks“: kirjutasime eelkõige ilukirjanduslikke lugusid olematutest raamatutest, nende kujundusest ja sellest, kuidas nad paigutuksid kultuurilukku. Aastate ja uute projektide jooksul on Knock! Knock! Booksi algupärane kontseptsioon hägustunud ja määravaks saanud eelkõige erinevad lähenemisviisid kirjutamisele: väljamõeldu ja faktide vahelise piiri hägustamine, ilukirjanduse loomine tummise (pop-)kultuurilise viitematerjali peale ja žanristiilidega katsetamine.

Kui esimene raamat „Notes, Memories and Fictional Accounts of Published Works“¹ oli toonilt suhteliselt neutraalne ja kataloogilik, siis paari järgneva trükisega – Kunstihoones toimunud näituse „Signaalid perifeeriast“ samanimelisse trükisesse² loodud teksti „Mees, kes kõneleb ilu keelt“ ja Berliinis toimunud töötoa „Books on Books“ raames kirjutatud „Secrets of the Shelvesiga“³ – matkisime teadlikult erinevate perioodikaväljaannete keelt. 2019. aastal Rahvusraamatukogu kunstisaali 40. aastapäeva puhul välja antud „Päringuraamat“ on kirjutatud liialdatult pompöösses stiilis. Jutt kubiseb viidetest antiikmütoloogiale ja kasutatud keel on naeruväärselt romantiline, uurimistöö käigus kuuldud lood on mugandatud osaks üliinimlikust jutustusest, milles seikleb kahtlaste motiividega raamatukogukülastaja. Ka 2022. aastal näituse „Raamatukujundaja töötuba. Jüri Kaarma ja hilisnõukogude trükikunst“ raames välja antud „Kirjavõlglases“ katsetame ilukirjanduslikku laadi ning nõukogudeaegse kirjastamise ja raamatutootmise lood on koondatud trillerlikuks jutustuseks raamatutrükkalitele pandud renessansiaegsest needusest. Samas püüame looga heita valgust unustatud protsessidele ja tehnoloogiatele.

Kuna meie raamatuideed vajavad tihti realiseerumiseks mõnd välist impulssi, oleme selles artiklis otsustanud üht taolistest veel poolikutest mõtetest edasi arendada. Seda esiteks lihtsalt omakasupüüdlikust soovist jõuda muude tööde-toimetuste kõrvalt järgmise trükise loomiseni, teisalt lootuses, et suudame kirjutamise tausta ja kulgu avades näitlikustada seda uurimus- ja (teabe-)loomeprotsessi, mida Knock! Knock! Booksile omaseks peame ja mida muude tööde puhul harva rakendada suudame. 

Paar suve tagasi veetsime saunajärgset õhtut suvilas Lahemaal. Mängisime trilmat, tähekujulise mängulauaga kabet meenutavat nupumängu, ja kommenteerisime agaralt iga käiku. Üksteise nuppudest ülehüppeid tehes sattus üks meist teise planeeritud käiguteele täpselt ette. Sellise tegumoe kirjeldamiseks sündis naljaväljend „blokbolok“, mis arenes edasi viisijupiks „väiksest Plok Bololokist“, astridlindgrenlikult tarmukast kummalise nimega jõnglasest.

Lasteraamatud ja animatsioonid, mille abil Plok Bololoki raamatuid näitlikustame ja kirjeldame, on eelkõige sellised, millega meil on endal olnud tugev kokkupuude – need on meil kas eredalt meeles oma lapsepõlvest või oleme neid lugenud-vaadanud väikeseid sugulasi hoides. Plok Bololoki maailmale viiteid otsides usaldame eelkõige lapselikku tunnetust, mida ise nende näidetega seoses mäletame.

Lastele suunatud liiklusteemalised raamatud ja multifilmid on optimistlikud ja kaasahaaravad, jättes kohati mulje linnas liiklemisest kui lõbusast mängust. Ka liiklusvahendite helid on neis teostes reaalsusega nihkes, sest rõõmsalt tuututavaid autosid võib tegelikkuses kohata vaid pulmarongis ja enamasti puutume nendega kokku ummikus või mõnes muus pingelises liiklusolukorras, kus autopasuna laskmine on hoiatava või vihase tähendusega. Sarnaselt võib mõelda ka trammi rõõmsast trill-trill-helist – kui see ei ole suunatud trammiteed valel ajal või vales kohas ületavale jalakäijale, on see kurblik-üksikuna mõjuv hüüe mööduvale juhile teise trammi esikabiinis.  

Tallinna Linnatranspordi 2016. aastal välja antud lasteraamatus „Tramm nimega Moonika“,⁴ mis kirjutati uue sõiduki liiniletoomise puhul, tiirutab värvitud ripsmete ja huulepunaga liiklusvahend justkui lõbusõitu tehes Tallinnas ringi, trehvates tee peal sõber-tramme ja vesteldes nendega inimeste teenindamise suurest rõõmust:

Tihti mängime ühe ja sama raamatu ideed läbi mitmes väljundis ja katsetame erinevaid võimalikke vorme, kuni selle kas päriselt välja anname või omavaheliseks naljaks jätame. Aastal 2019 kutsuti meid Kalamajas Soo tänaval asuvasse TOPSi lokaali „Femme Fatale“-üritusteseeria raames õhtust DJ-set’i läbi viima. Muusikat valides otsustasime lemmiklugude mängimise asemel selle võimaluse hoopis Plok Bololoki idee edasiarendamiseks rakendada ja panime kokku valiku liiklusteemalisi lugusid. Playlist⁶ koosnes eri tüüpi muusikast, ühendavaks jooneks olid temaatilised (või helilised) viited sõidukitele ja linnakeskkonnale. Valik algas ansambli The Andrews Sisters 1956. aasta loo „The Ferryboat Serenade“ pikkade udupasunahelidega, edasi mängisid sõidukihelid muuhulgas Billy Oceani diskopalas „Get Outta My Dreams, Get Into My Car“ ja ansambli The Art of Noise’i sündisinglis „Close (to the Edit)“, milles mootorihelide sämplid on kollaažitud kaasahaaravaks biidiks. Diskolegendi Donna Summeri laulu „Bad Girls“ refräänis korduvad read „Toot toot, hey, beep beep“.⁷

Mõnda aega me Plok Bololokile otseselt ei mõelnud, küll aga olime muutunud tähelepanelikuks igasuguse bololokiliku sisu suhtes. Jälgime mõlemad sotsiaalmeedias populaarset kohalikku kontot @Mitte_tallinn, mis kommenteerib Tallinna liikluskultuuri, linna liikluskorraldust ja haljastuslahendusi. Fotokollaažidel tuuakse välja eksisteerivad kitsaskohad ja visualiseeritakse potentsiaalseid lahendusi keskkonna inimsõbralikumaks muutmiseks. Selline sisu on olnud silmiavav jalakäija või ratturina ebamugavate liikumistrajektooride märkamisel ja oli küllap ka põhjus, miks mõte linnas eklsevast väiksest lapsest tekitas pigem negatiivseid seoseid ja ohutunnet kui lasteraamatule kohast põnevust.

Rein Raamatu animafilmis „Rüblik“⁸ ja sellel põhinevas samanimelises raamatus⁹ on peategelaseks väike Jaan, kes käib koolis ja teeb igapäevatoimetusi lapseliku rutu ning sellest johtuva lohakusega, muuhulgas jookseb ta kooli minnes ja sealt tulles üle kojamehe usinalt hooldatud muruplatsi. Ühel päeval on muru äärde pandud silt, mis hoiatab, et kõik, kes muru peal käivad, on põrsad, kuid ka sellest ei tee Jaan välja ning jookseb rõõmsalt üle rohuplatsi koju. Õhtul muutubki poiss põrsaks ja, peaaegu kaotanud lootuse taas inimeseks saada, läheb öösel kõnniteele jalutama. Teda märkab kojamees, kes paneb tee peale uue sildi, „Kes tee peal käib, on Jaan“, tänu millele Jaan taas väikseks poisiks muutub.

Selle jutustuse sisu mõjub tänapäevases kontekstis küllaltki vastuoluliselt. Ühest küljest peame hooldatud ja läbimõeldud haljastust täisväärtusliku elukeskkonna osaks, teisalt kasutame näiteks mõistet desire paths, viitamaks jalakäijate sissetrambitud spontaansetele soovradadele, mis eesrindlikemates linnades juba enne teedeehitust liikumistrajektooride planeerimisel abiks on. Ideaaliks ju olekski linnakeskkond, mis mitte ei ähvarda mugavalt liiklejat karistusega, vaid lähtub juba eos nende harjumustest.

Sedasi juhuslikult ja aegamööda tuletasime Plok Bololokki teineteisele meelde, näiteks seoses mõne loetud artikli, kuuldud laulu või kohatud karakteriga.

2021. aasta kevadel valmistus Else lõpetama oma magistriõpinguid Aalto Ülikoolis. Lõputöö käsitles iseseisvat kirjastamist ja selle lisana tegime Knock! Knock! Booksile uue, 2021. aasta kataloogi, milles oli esitatud meie päris- ja väljamõeldud toodang. Ühena uutest lähitulevikus ilmuvatest raamatutest kirjeldasime teost pealkirjaga „Plok Bololok“. Raamatututvustuses seisab:

The publication introduces Plok Bololok, a little rascal living in an anonymous Eastern European town. This character and her adventures are a composite of 20th century children’s books, animations and other media from the area. Playing with the visual and thematic tropes of such children’s stories, the actual focus of the book is on the urban setting in which the events take place. City environment is analysed through the many sensory layers of the urban experience: the noise, the dust, the smell. The poor planning and chaotic social relations of new block building areas evoke stress – but also embody a sense of familiarity and wistfulness.

The richly illustrated book comes with an LP featuring a selection of transportation-themed pop songs as a separate exploration of the themes discussed in the publication.

Ümbrus, millega väike Plok suhtleb ja suhestub, on hall, porine ja argine, autod tuututavad pahast tujust ja trammid võibolla nii kaugele magalasse ei sõidagi. Südikas ja põikpäine Plok vihastab liikluse müra ja tuulekoridoride peale – ning ta leiutab väikeseid lahendusi, kuidas end kehvasti planeeritud linnas paremini tunda. Näiteks värbab Plok sõbra ja vanaema appi sisse talluma pisikest rada nätsukommikioski ja bussipeatuse vahele, et vältida suurt ja ohtlikku ristmikku. Ploki linnakeskkond on ühtaegu hirmutavalt suur ja ebasõbralik ning samas täis lapse omi salajasi nurgakesi ja orvakesi, tuttavaid poemüüjaid ja sõbralikke loomi.

Idee sellest, kuidas Plok Bololoki lugu füüsilise raamatuna välja võiks näha, on aegamööda muutunud. Kui esialgu kujutasime ette üsna tekstikeskset ilukirjanduslikku tulemust, luues seoseid meile Astrid Lindgreni raamatutest või eesti kirjandusloost tuttavate tegelastega, taandasime Ploki loo aegamööda hoopis lakoonilisemaks, väiksematele lastele mõeldud pildikeskseks raamatuks. Kujutasime raamatu visuaali ette lapsepõlves nähtud Tšehhi multifilmidele või nõukogude tööliskangelaste plakatitele omases stiilis, mis kasutab rohkelt kollaažitehnikat ja pruunikashalli koloriiti. Pildiraamatut edasi planeerides leidsime, et tegu võiks olla kollektsiooniga lühikestest eraldiseisvatest episoodidest, mis katavad terve laotuse ja loovad plakatliku kombinatsiooni tekstist ja seda illustreerivast pildist. Plok Bololoki raamat annaks meile võimaluse katsetada veel üht loojutustamise tooni – ajakirjandusliku portreeloo või nõretava romantismi asemel selgesõnalist lasteraamatulikku jutustajahäält ja illustratsiooni narratiivi kandjana.