Avaldatud 31.12.2023
Muhammad Rifqi Fajri on Indoneesia tootedisainer ja disainiteadlane, kelle looming paigutub (kunstilise) praktika ja teooria vahealasse ning sisaldab eksperimentaalsete meetoditega funktsionaalsete toodete loomist, materjalide uurimist ning sotsiaalsete sekkumiste tekitamist. Viimastel aastatel on ta teinud koostööd ruruArtLab’iga ehk ruangrupa kunstilaboratooriumiga. Ta on peamiselt tegelenud uurimustöö ja arendusega projekti „Tingimusteta Disain“ („Unconditional Design“) raames, mis kujutab endast disainikanalit, mis vaatleb kasutajate lahendusi nende endi taustast lähtuvate erinevate toodete või objektide valmistamisel.
Inspireerituna 2017. aastal tehtud vaatlustest, mille fookuses oli linnakogukondade käitumine seoses toodete taaskasutamisega, alustasin disainiteemalist uurimust, mis keskendus Jakartale. Vaatluste ajal külastasin piirkondi, kus toimus inimeste igapäevane tegevus (traditsioonilised turud, tiheda asustusega naabruskonnad ja tänavatoidukvartalid), et päriselt mõista neid loomingulisi lähenemisi, mille käigus muudetakse disainertoode uueks tooteks, millel on algsest erinev või parandatud funktsionaalsus. Sellel lähenemisel põhinebki „tingimusteta disaini“ (unconditional design) idee, mille käigus vaadeldakse disainertoodete ümbermõtestamise fenomeni.
Disain on protsess, mis on tõenäoliselt eksisteerinud alates inimkonna tärkamisest planeedil Maa. Sageli jääb see tähelepanuta, mistõttu paljud arvavad, et tootedisain kui selline või uued planeerimisstrateegiad tekkisid alles moodsal ajal ja on seeläbi osa kaasaegsest elust. Termin „tingimusteta“ tähistab olukorda, mis ei eelda konkreetseid tingimusi või piiranguid.
Tingimusteta disaini võib tõlgendada kui „disaini ilma eeltingimusteta“: selle käigus luuakse tooteid, mis on arenenud edasi mingite varasemate toodete algsest eesmärgist ning milleni on jõutud läbi selle, et indiviidid on proovinud loominguliste ja intellektuaalsete protsesside käigus ümber hinnata mõne toote praktilisust. Seda teemat pole akadeemilistes või kunstilise disaini ringkondades just eriti laialdaselt vaadeldud, sest sageli arvatakse, et sedasorti praktikate uurimiseks puuduvad väljakujunenud suunised, kindlad viited metoodikale või selgelt struktureeritud lähenemine. Samuti võidakse seda pidada disaini üldpilti arvestades suhteliselt ebaoluliseks või isegi pentsikuks ettevõtmiseks. Praeguseni pole kindel, millal inimesed hakkasid tooteid pärast nende algse funktsiooni käibelt kadumist ümber mõtestama või kunas hakati täiesti uusi tooteid ümber mõtestama vastavalt inimeste vajadustele ning mõjutatuna erinevatest olukordadest või kasutuskontekstidest.
Muutuste protsessi mõjutavad olulisel määral loomingulisus, kogemused, kultuur, vajadused, sotsiaalsed põhjused, majanduslik olukord ja inimeste elukeskkond (siin eksisteerib seos etnoloogiaga). Sellest tulenevad ka ümbermõtestamises esinevad variatsioonid ehk siis teisisõnu võivad ühe konkreetse disainertoote disianilahendused regiooniti erineda.
Uus disainertoode, mis tekib mõne kogukonna loomingulise tegevuse tulemusena, ilma et neil oleks konkreetseid teadmisi disainist või vastavat haridust, pakub algsele disainertootele lisafunktsionaalsust või selle tuletusi. Seda tegevust kutsutakse sageli „akal-akalan warga“. Alates 2017. aastast olen ruangrupa ARTLAB osakonnas kasutanud sotsiaalmeediaplatvormi Instagrami (@unconditionaldesign) kanalina, mille kaudu koguda infot uute disaintoodete kohta ja suurendada valimi geograafilist areaali. Sisend koosneb enamasti Indoneesia eri osades elavate „kaastööliste“ saadetud fotodest ja videotest. Järgmise sammuna seda kaastööd analüüsitakse ning jagatakse uute Instagrami postitustena, mille juurde käivad ka kirjeldused ja geograafilised andmed. Pärast fotode kättesaamist toimub nende sorteerimine ja kategoriseerimine, mille eesmärgiks on süviti mõista põhjuseid, mis mõjutavad uute disainertoodete teket.
Kohtumine „rahvalike trikkidega“ toimus tähelepanu nõudva uurimustöö alguses ning oli niivõrd mõjus, et üks foto isetekkelistest praktikatest sai ka tingimusteta disaini projekti logoks (vt joonis 1). Tavaliselt leiame plastiktooli, millele on asetatud potitaim, mõne lühemat või otsemat läbipääsu võimaldava tee algusest ning see on asetatud tee keskele otse selle algusse või väravasse. See on väga mõjus ja selle tähendus on mõistetav kõigile kohalikele või neile, kes harjumuspäraselt antud teed kasutavad. Lihtne disain toimib märgina, mis annab teada, et teed ei saa kasutada autod või suuremad masinad ning mööduda saavad ainult kaherattalised sõidukid või jalakäijad. Mõnikord tõlgendavad kohalikud seda kui märki, et antud kohas leiab aset öine kauplemine (night market). Teisalt on inimesed harjunud ka tee keskele mingit mööblieset asetades looma märki, tähistamaks läbimatut teed, kuna see on katki, seal toimub mingi üritus või käivad teetööd.
Termin „akal-akalan warga“, mis on tuletatud sõnast „akal“, tähistab võimet mõista, luua lahendusi, näha vaeva, olla nupukas ja aduda ümbritsevat keskkonda ning seetõttu on see sobilik kirjeldama rohujuuretasandi praktikaid ehk Indoneesias levinud tingimusteta disaini fenomeni. Seda terminit kasutatakse ka Instagrami teemaviitena (#akalakalanwarga), mille alla kogutakse kokku meile selle platvormi kaudu saadetud fotod ja videod. Selle abil saame jätkata oma uurimustööd, sest nõnda on kõik postitused koondatud tingimusteta disaini Instagrami kontole.
Erinevate isikute poolt Instagramis jagatud näidete varal, ümbritseva keskkonna uurimise teel ja erinevate Instagrami teemaviidete jälgimise kaudu võtame ette kategoriseerimise, mis keskendub erinevate disainide kontekstile. Objektide teisendamine, kahe objekti kaasamine ühise eesmärgi saavutamiseks ja erinevate tuletatud võimaluste leidmine toimub mitmesugusel moel, näiteks algset kuju muutes, midagi juurde lisades või teatud tooteid omavahel kombineerides, kasutades selleks juhuslikke disainivõtteid. Aeg-ajalt võivad teatud tooted ka spontaanselt lisafunktsioone omandada.
MÕNED NÄITED
Inimestel on loominguline lähenemine teatud objektide või materjalide disainiks valimisel ja seejärel nende objektide või materjalide disainimisel või kohandamisel, et luua uus tööriist või süsteem, mis aitaks kasutaja või teiste sellest osasaajate elu lihtsustada (kas siis kollektiivselt või individuaalselt). Seda tehakse teadlikult või alateadlikult, sest tingimused või olukorrad nõuavad, et võetaks ette „akal-akalan“. See leidlikkus põhineb tootedisaini teadmiste asemel hoopis mõne konkreetse valdkonna vajadustel (nt transport, avalikud teenused, kodused tegevused, erialased tööriistad või komponendid, põllumajandus, loomakasvatus) või siis probleemidel, millega seisame vastamisi igapäevaelus.
Joonis 2 kujutab tänava äärde paigutatud tooli, millele on teepoolsesse külge lisatud kalapüügivõrk, mida hoiab omal kohal sellele asetatud kivi. Tool toimib tööriistana, mille abil korjatakse teed ületavatelt kohalikelt annetusi. Niisuguse lahenduse puhul ei pea inimesed enam annetustooli lähedal seistes või istudes ootama, vaid piisab lihtsalt sellest, et nad aeg-ajalt kontrollivad võrku, kuhu koguneb raha.
Teise näite puhul on kahvlit tahtlikult kahjustatud ja selle kuju muudetud, et see sobiks konkreetseks uueks ülesandeks: üheagselt nii Indoneesia kalapelmeene ehk siomaisid paigal hoidma kui tükkideks lõikama (vt joonis 3).
Pandeemia ajal muutus hügieeni- ja tervishoiuprotokollide rõhutamine oluliseks nii avalikus ruumis kui inimeste kodudes. Suhteliselt tavapäraseks nähtuseks muutus hoone ette paigutatud valamu, mille abil saadi neid tervishoiuvajadusi kõige lihtsamini lahendada. Samas on neile valamutele pakutud välja erinevaid kujusid ja nende valmistamiseks on kasutatud mitmesuguseid materjale. Selle tulemusena muudeti tavapäraseid valamudisaine, kinnitati veenõusid otse kraanide külge, kasutati ära joogiveekraane ning leiti isegi ühiseid lahendusi selliste kogukondlike pesemisjaamade rajamiseks elamupiirkondadesse. Pärast pandeemia lõppu on nende valamute kasutamine jätkunud, kuid need on liikunud elamute juures toitlustusasutustesse ja neid on sageli ka erineval moel täiendatud.
Teeäärtes toimuva „akal-akalan warga“ nähtuseid uurides jõudsime järeldusele, et eksisteerib erinevaid disainilahendusi, mille puhul inimesed on teadlikult disaininud uue toote, kasutades baaselemendina mööblit, mida on kombineeritud juhuslike materjalide ja tööriistadega, et saavutada seeläbi uusi funktsioone. Näiteks tool, mida kasutatakse annetuste küsimiseks, või tool, mis toimib ühiselt jalgpallimatši vaatama kogunedes mobiiltelefoni alusena. Inimestel, kes on pidanud mitmesuguste elumuredega toimetulekuks lootma omaenda arukusele, on alati erinevaid meetodeid, mille abil probleemidega juba enne nende ilmnemist toime tulla. Alates sellest, et materjalide valikul ennustatakse nende vastupidavust elukoha ilmastikutingimustele, kuni selleni, et määratakse disainitava toote kuju või teatakse ette, millised putukad võivad materjale enda toiduks pidada. Ühe moodusena, kuidas selliseid putukaid eemale peletada, kinnitatakse iga lauajala otsa plastikust joogipudeli tükk või kasutatud õlipudel.
Mõne näite puhul on inimesed lisanud oma teadmised ka jutuna juurde. Samas pakuvad nad sageli ka näiteid selle kohta, kuidas edukaks osutunud või igapäevaelus kasutatavad praktikad on edasi levinud. Mõtlemisviisi arengu kõrval kasutavad inimesed tulemusi vastavalt vajadusele ka praktikas. „Akal-akalan warga“ praktikatega kaasnev teoreetiline taust koosneb inimeste hulgas juhuslikult laiali puistatud teadmistest: milline on objektide olemus, millised on objektide ja inimeste vahelised seosed, kuidas nendega seotud probleeme ära tunda, millist nutikust ja oskusi on vaja võimaluste või probleemide märkamiseks ning kuidas tundlikult lahendusi leida. Kõik need teemad on seotud kogemuste, olukorrast ja tingimustest tuleneva survega ning inimliku paindlikkusega, mille käigus meie harjumust saab lihtsalt kohandada keskkonnale, objektide või tööriistade olemasolule või sellele, milliste keeruliste probleemidega me vastamisi seisame.
Seetõttu jätkamegi oma uurimisteekonda, et avastada, mida indoneeslased on „akal-akalan warga“ praktikate raames teinud, kasutades selleks vaatlusi, mis toimuvad erinevates linnades ja nende äärealadel, pakkudes inspiratsiooni disaineritele ja teistele multidistsiplinaarsetele valdkondadele. Niimoodi võib „akal-akalan warga“ uurimine luua väärtuslikke arusaamu sellest, kuidas inimesed kohanevad oma elukeskkonna probleemidega ja lahendavad neid. Uurimistulemused võivad omakorda olla õppematerjaliks disaineritele ja teistele oma ala ekspertidele. Sellise uurimistöö tulemusena mõistame paremini kohalikke teadmisi ja praktikaid, mis võivad panna aluse uuenduslikele lahendustele ja edusammudele erinevates valdkondades.
