Avaldatud 31.12.2023
Dagmar Narusson on sotsioloogia doktor ning Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi teadur ja õppejõud. Suhtlemistreeneri ning vaimse tervise valdkonnas taastumise ja kogemusekspertsuse mõtteviisi edendaja ja koolitajana ühendab ta oma töös kogukondade arenduse, Avatud Dialoogi, coaching’u ning inimeste ja looduse elurikkuse põhimõtted ja väärtused. Ta on raamatute „Avatud Dialoog“ (2022), „Õunatee ja hämarus“ (2021) ja „Lootuse hoidjale“ (2020) autor.
Daniel Kotsjuba on disainer, õppejõud ning EKA sotsiaalse disaini magistriõppekava juht. Ta töötas viis aastat Riigikantseleis avaliku sektori innovatsioonitiimis, edendades koostööl põhinevat ja disaini lähenemist rakendavat avalikku valitsemist. Ta on juhtinud Eesti avalikus sektoris disainiprojekte, viinud läbi koolitusi ja korraldanud võrgustike tegevust.
Jan Teevet on lavastaja, kontseptualist ja dramaturg, ühes mõttekaaslase Oliver Issakuga Kohtumiste ja Mitte-Kohtumiste Instituudi asutaja ja kunstnik. 2018. aastal lõpetas ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli 28. lennu lavastaja erialal ning asutas seejärel ühes meeskonnaga Paide Teatri, mida kuni 2022. aasta lõpuni ka juhtis. Alates 2023. aasta septembrist õpib Teevet Eesti Kunstiakadeemia sotsiaalse disaini õppekaval. Lisaks töötab Teevet brändidramaturgina ja disainib erinevate sotsiaalkampaaniate narratiive.
Taavi Hallimäe on kultuurikriitik, õppejõud ja Leida peatoimetaja. Ta töötab EKA disainiteaduskonnas külalislektorina ning on kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi doktorant. Tema doktoritöö kannab pealkirja „Hilisnõukogude disaini kriitilised objektid“. 2023. aastal oli tal Sirbis oma rubriik „Disainistik“, kus ta kirjutas disaini seostest kunsti, poliitika, nüüdiskultuuri ja neid käsitleva kultuuriteooriaga.
Tänases võrgustunud maailmas kipuvad tähelepanuta jääma kohalikud kogukonnad ja nende ainulaadsed toimimisviisid. Samas on kogukonda kuulumisel otsene mõju meie igapäevaelule. Me oleme need, kes me oleme, sest me kuulume erinevatesse kogukondadesse. Kolm Eesti kogukondadega töötavat, kuid neile erinevate meetodite kaudu lähenevat praktikut jagavad oma kogemusi, kuidas kogukondadele läheneda, millised osapooled on kogukonnatöösse kaasatud ja millisel viisil kogukondade tegevust võimestada. Vestlusringist võtsid osa Dagmar Narusson, Daniel Kotsjuba ja Jan Teevet, küsimusi küsis Taavi Hallimäe.
Taavi Hallimäe: Kust ühe kogukonna piirid algavad ja kus lõppevad? Kuidas peaksime me kogukonda defineerima?
Dagmar Narusson: Kogukondasid uurides, mõtestades ja nendesse kuuludes – me ei tegele kogukondadega ainult teoreetiliselt, vaid oleme ka ise alati kogukondade liikmed ja sedakaudu kogenud, millal kogukonda on ja millal seda ei ole –, olen ma aru saanud, et toimivas kogukonnas on inimestel alati vastastikused suhted. Suhe, tegevus või panustamine ei saa olla kogukonnas kunagi ühesuunaline, vaid peab olema retsiprookne. Suhe ei ole see, et me suhtleme või räägime. Suhe tähendab, et me oleme seotud.
Sõna „kogukond“ on katustermin, mis ei ütle eriti midagi. Kogukondade arendajad on ettevaatlikud selle sõna kasutamisel, sest see tekitab segadust. Parem on rääkida konkreetsest kogukonna liigist. Kui kogukonna tüpoloogia juurde tulla, siis kõige tavalisem on naabruskond ehk asukohal põhinev kogukond. Ka räägitakse üha rohkem kogukonna ankrutest, mis on avaliku funktsiooni ja missiooniga organisatsioonid, millel on hooned või paigad ja mida nende asukohast eemaldada ei saa. Näiteks ei oleks Tartu ilma Tartu Ülikoolita enam Tartu. Samasugune staatus võib olla ka muuseumidel ja teisel kultuuriasutustel, aga ka haiglatel ja koolidel, mis võivad kohaliku kogukonna jaoks ankrutena toimida. Kogukonna tekkimine ei ole kunagi iseenesest mõistetav, aga kui ankur on näoga kogukonna poole ja ta hoiab, loob ja arendab – kas siis tervist, haridust või mälu –, siis võib meil kogukond tekkida ankruga seotult.
Lisaks võivad kogukonnad põhineda kultuuril, rahvusel, väärtustel või tegevustel, mis inimesi ühendavad. Arstid, õpetajad, juristid ja teiste erialade esindajad suhtlevad oma valdkondade sees eesmärgiga jagada tööst tulenevaid kogemusi ja teadmisi. Omaalgatustel põhinevate kogukondade – näiteks kliimaaktivistide – eesmärk on aga midagi ära hoida. Need võivad olla nii globaalsed kui ka lokaalsed ja ka nemad soovivad oma liikmeid parima infoga varustada. Vastastikust toetust pakkuvad kogukonnad ühendavad inimesi – näiteks vähihaigeid –, kes vajavad pikaajalisemat tuge. Sellised inimesed vajavad teisi, kes on sarnases olukorras ning oskavad jagada selle kohta oma teadmisi ja kogemusi. Ajutised kogukonnad on kõige lühemaajalised ja seal on inimesed, kes on ajutiselt sattunud keerulisse olukorda – näiteks sõjapõgenikud või LGBT inimesed, kes on otsustanud kapist n-ö välja tulla. Sellistes olukordades inimesed peavad valmistuma millekski, milleks nad valmis ei ole. See võib olla küll lühiajaline, aga see-eest väga intensiivne kogemus. Hiljem võib ajutise kogukonna liige liikuda edasi toetuskogukonda.
TH: See on hea ülevaade kogukonna erinevatest tüüpidest. Disainerid ja disainiuurijad on käsitlenud disaini kui liimi, mis toob erinevad teemad, probleemid ja inimesed kokku. Disainer üritab kaasata erinevaid osapooli ühisesse tegevusse. Daniel, kuidas sulle tundub, kui hästi või halvasti on disaineri tööriistakast erinevate kogukondadega töötamiseks komplekteeritud?
Daniel Kotsjuba: See on väga hea küsimus ja ka üks põhjus, miks me siin vestleme. Eelmisel aastal olin ma seotud üksikvanematele suunatud projektiga Viljandis. Selle raames tuli välja, et üksinda lapsi kasvatavad vanemad sooviksid kuuluda mingisse kogukonda. Dagmari toodud näidetest sobib see toetuskogukonna alla. Üksikvanemad soovivad kuulda ja jagada oma lugusid teiste sarnases olukorras olevate inimestega. Samas ei soovi nad kuuluda tingimata üksikvanemate, vaid pigem vanemluse kogukonda. Tüüpiline disaineri esitatud küsimus sel puhul on – millist probleemi me lahendame, sest selle taga on peidus väga tugev muutusi juhtiv mõtlemisviis. Kas me peaksime pakkuma mingit teenust, mille ümber saaks inimesi kokku tuua? Me ei soovinud forsseerida lahendust ülevalt alla, vaid luua pinnase selleks, et kogukond tuleks ise kokku. See nõuab hoopis teistsugust mõtlemis- ja lähenemisviisi. Mida rohkem disainerina sekkud, seda vähem on kogukond agentne neid asju jätkama.
Selle projekti ankur oli kohalik Perepesa kogukonnakeskus, mis tegutseb mitmes Eesti omavalitsuses. Perepesa, mis on võrdlemisi teenuspõhine, pakub vanematele teadmisi ja abi laste kasvatamisel erinevate koolituste näol. Üpris kiiresti saime aru, et kui me loome oma tegevuse kohaliku ankru ümber, siis ei võta me endale võimupositsiooni. Kui Viljandi elanikud kuulsid meie plaanidest, siis ei olnud see viisil, et keegi tuleb Tallinnast midagi tegema, vaid et meie oma Perepesa tahab midagi meie jaoks teisiti teha. Kuna meie sekkumine sai olla lühiajaline, siis on kogukonna ankru roll siin väga oluline. See, mida me küsida saime, oli see, kuidas tekitada kogukonnas sisemist agentsust, et nad ise hakkaksid kokku tulema. Tööriistad, mida me selleks kasutasime, ei ole klassikalised disaineri tööriistad. Meil tuli pidevalt tegeleda sellega, kuidas ennast sellest protsessist taandada.
TH: Üks teema, mis siit tõstatub, on vajadus läheneda disaineri rollile senisest kriitilisemalt. Jan, sa oled hariduselt lavastaja ja lavastajate puhul räägitakse sageli sellest, kui suunav lavastaja olla võib, kui palju ettekirjutusi ta näitlejatele teeb. Kui ühed lavastajad suunavad väga sihikindlalt, siis teised jätavad võimalikult palju näitlejate ja kunstnike otsustada. Varem oled sa vedanud Paide Teatrit, mis suhestus vahetult kohalike Paide elanikega. Siin tekib esmapilgul üllatav, aga samas väga oluline kooskõla sinu kui lavastaja ja praeguse sotsiaalse disaini magistrandi vahel. Milline lavastaja oled sa ühiskondlikus mõttes?
Jan Teevet: (Naerab.) Hakkan kuskilt kaugemalt pihta. Ühtpidi tundub, et see „kogukonna“ katusmõiste, mis on vaatamata kõlavusele tõepoolest sedavõrd laia tähendusväljaga, ei tähendagi õieti midagi, muutus mingil hetkel pööraselt populaarseks hitt-terminiks. Tuginemata ühelegi uuringule väidan, et viimase kümne aasta jooksul on „kogukonna“ mõistet tabanud totaalne ülekasutamine, ekspluateerimine. Kogukonnast on saanud moesõna, mis sobib iga inimgrupi äranimetamiseks või paikapanemiseks, kes iseenda määratlemiseks ehk kunagi seda sõna ei kasutaks. Samuti näib, et omadussõnalise täiendina loob „kogukondlik“ õilsa halo mis tahes üritusele, arengukavale, kunstiteosele jne, mille pealkirja ta lisatakse.
Nii kogukonda kui lavastust hoiab koos jagatud kujutluspilt või arusaamine sellest, et me eksisteerime mingis suhtes, millel on minevik, olevik ja tulevik. See kujutluspilt on muutuv ja kaduv, nii nagu kõik kogukonnad on olemuslikult ajalikud ja ajutised. See ajutisus võib lihtsalt kesta väga pikka aega. Näiteks Tartu Ülikooli puhul on see kestnud sadu aastaid, olgugi et kujutlus ja kujutlejad muutuvad.
Kui me Paidesse läksime, siis eeldasime, et kohtume 8000 elanikuga väikelinnaga, kus kõik kuuluvad rõõmsalt ühte kogukonda, ütlevad naabritele üle madala elupuuheki „tere“, jagavad hommikusi uudiseid ja värskelt peenrast tõmmatud porgandeid.
Tegelikult on aga kogukondlikkuse tunnetamine seestpoolt väljapoole väga keeruline. Kui kelleltki küsida, millisesse või mitmesse kogukonda ta kuulub, siis on sellele raske vastata. Kogukonda kuulumine on nii normaalne, et seda on peaaegu võimatu teadvustada. Kas ja kuidas oleks võimalik seda kuuluvust ja kujutlust kogukonnast välja tuua, nähtavaks teha? Mulle tundub, et nii etenduse lavastamine kui ka kogukonna arendamine eeldab mingite raamsituatsioonide tekitamist, kus jagatu muutuks tajutavaks ja kogukondlikkuse tähenduslikkus saaks kasvada.
TH: Sa tõid sisse kujutluspildi mõiste, mis võiks kogukonda ühendada. Kas ja kuivõrd erinevaid väärtushinnanguid omavaid inimesi võib see jagatud kujutluspilt kokku tuua? Kui mitmekesine üks kogukond võiks ja saaks olla?
DN: Ühest küljest on kogukond seda tervem, mida mitmekesisem ta on. Homogeensed kogukonnad on suhteliselt kapseldunud, mistõttu reageerivad nad muutustele kõige valulisemalt. See, mis inimesi kogukonnas ühendab, võib olla midagi täiesti pragmaatilist. Üks kogukonnaarenduse eestkõneleja Cormac Russell toob välja seitse igapäevaelulist valdkonda, millega kogukonnad tegelevad. Need on tervis, hoolekanne, huviharidus, turvalisus, kohalik toidukasvatamine ja -tootmine, kohalik majandus ehk rahaga ja rahata vahetustegevus ning kohaliku keskkonna hoidmine. Kogukond ei pruugi ise märgatagi, et nad pakuvad lastele huviharidust, kui loovad võimalused võimalikult paljudele lastele mängida õhtuti jalgpalli. Suurte kriiside foonil on meil kogukondasid järjest rohkem vaja ning need seitse valdkonda, millega kogukonnad intuitiivselt tegelevad, peavad Russelli järgi kasvama tugevamaks kui riiklikud süsteemid. Põhjus, miks meie ühiskonnad on kriisis, on see, et need põhinevad teenustel. Teenused ei tee elu elamisväärseks. Kogukonnad ei ole lihtsalt toredad, vaid hädavajalikud. Need on vastus kriisidele, need on vastus tulevikuühiskonnale.
Me ei saa kogukondi vaadata neoliberalistliku prisma kaudu. Selleks on kaks põhjust. Ühest küljest ei saa me kogukonda mõõta või järeldada midagi selle kohta läbi riigile ja teenustele omaste struktuuride. Kogukond areneb usalduse kiirusel, see on põlvkondade pikkune töö. Iga kogukond on unikaalne, sest see hõlmab unikaalseid inimesi. Teisest küljest ei leia me ühestki kogukonnast seda, mida me sealt otsima lähme. Me peame toitma seda, mida kogukonnas tegelikult väärtuslikku tehakse. Miks me ütleme, et kui kogukonnas on kakskümmend aktiivset liiget, siis see on parem kui kümme? Tegelikult võivad juba need kümme luua väga suurt väärtust.
TH: Daniel, sa oled töötanud avalikus sektoris, millele kuulubki see võimupositsioon, millest Dagmar räägib. Milline on sinu kogemus sellest?
DK: Ma olen sellega päri, et me mõtleme liiga teenuspõhiselt. Ka arvan ma, et avalik sektor ei peaks püüdma kõike ära teha. Praegu on Eesti avalik sektor muutumas, tekkimas on n-ö vahelülid, kes aitavad mõtestada avaliku sektori rolli. Need muutused on alles alguses, ehkki nende inimeste arv, kes avalikku sektorit seestpoolt väljapoole muudavad, kasvab jõudsalt. Praegu peavad inimesed leidma väga kiireid lahendusi erinevatele probleemidele, mistõttu minnakse sageli tuttavat või sissetallatud rada pidi, nt regulatsioon, teenus vms. Tööriistakast lahendusteni jõudmiseks on aga palju mitmekülgsem. Eriti hästi tuleb see välja kohaliku omavalitsuse tasandil, kus kokkupuude kodanikuga on palju vahetum. Mulle tundub, et ka ametnik vajab seejuures abi ja disainer võiks seda pakkuda. Ametnik võiks olla teadlik erinevatest tööriistadest ja mõtlemisviisidest. See on lõpuks meie ühine hüve. Disainer saab pakkuda struktureeritud protsessi, kuidas jõuda probleemist lahenduseni, lülitudes seejuures lahenduspõhiselt mõtlemiselt protsessipõhisele. Meie teema kontekstis tähendab see pinnase loomist probleemide lahendamiseks.
TH: Jan, millist probleemi te Paide Teatriga lahendasite?
JT: Me ei läinud Paidesse eesmärgiga Paidet muuta, aga samas oli meie minek juba muutmise akt. Enne Paidesse jõudmist oli jäetud meile mulje, et meid ootavad kõik Paide elanikud. Sinna jõudes selgus, et tegelikult ootab meid 5 inimest 10 000-st. (Naerab.) Kõige esimene küsimus – mida kuradit me siin tegema hakkame – oli korraga hirmutav ja inspireeriv. Üsna klassikaline kombinatsioon.
Me läksime ikkagi teatrit tegema, mitte kogukonda looma. Me ei läinud Paidet Eesti (kultuuri)kaardile tooma. Olime priviligeeritud seisus, sest meil puudus kindlaks määratud lõpptähtaeg. Kui Danielil oli Viljandis konkreetne ülesanne konkreetse ajaraamiga, siis meil oli võimalus jälgida ja õppida üsna loomulikus tempos tundma seda linna ja selle elanikke. Oli aega kogeda Paide inimeste ilu- ja valupunkte, hüpata sellesse kujutluspilti, mis linna koos hoiab. Vahel võivad kogukonnad püsida väga banaalsetel mõtetel – kujutluspilti Paidest hoiab koos Türi ja arusaamine, et me ei ole Türi. See pole muidugi kõik, aga see on kogukonna narratiivis ootamatult oluline.
Kohe algusest peale ütlesime me välja, et Paide Teatrile on kogukond väga oluline, olgugi et me ei saanud päris täpselt aru, mida me sellega mõtleme. Meil oli üsna autentne soov saada osaks sellest kogukonnast. Aga me avastasime, et kogukondlikkust ei tajutud olevikulise suurusena, vaid kui midagi, mis on kunagi olnud. Kogukond on minevikunähtus, mis mingil segasel hetkel lagunes ja millest on alles vaid riismed ja mälestused.
Kogukond on nagu liiv, mis voolab läbi sõrmede. Kuigi inimesed tajusid, et neil on ühine eesmärk, puudus arusaam, kes, kuidas, millal ja milliste vahenditega peaks selle poole liikuma hakkama. Muidugi jäime teatud mõttes lõpuni võõrasteks, külalisteks, kes lihtsalt väga kauaks su elutoa vallutavad. Vist oleks isegi täpsem öelda, et meist said „omad võõrad“, „tuttavad tulnukad“ – umbes nagu hulgal Eesti peredel oli 80ndate lõpus oma soomlane, kes käis ja aitas vahepeal. Paar aastat pärast Paidesse jõudmist saime tegelikult aru ja suutsime seeläbi ka sõnastada mõtte, et kõik, milleks me võimelised oleme, on aidata potentsiaalse kogukonna liikmetel üksteist üles leida, tuua nähtavale oleviku kogukond ja luua kujutlus võimalikest tulevikuarengutest. Ja siis tekkiski aktsioonide sari PAIDE 3000, mille alapealkiri oli „Ühe väikelinna utoopia“.
DN: Mul oli hea meel kuulda, et see, mida Paide Teater tegelikult tegi, oli selline ruumiloome, kus inimestel on võimalus teistega kohtuda. Teiste riikide kogemus näitab, et kultuur või looming on väga hea pinnas, kus erinevad inimesed saavad kohtuda. Loomisõhkkond, mis tekib, nihutab raame ja ruume – ka mõtteruume. Nii palju kui ma jõudsin seda kõrvalt jälgida, paistis see nii ka välja.
JT: Meile oli algusest peale selge, et pole võimalik panna kogu Eestit Paidesse teatrisse käima. Paide Teater eksisteeris meie jaoks kahel tasandil. Üks oli reaalne tegevus Paides. Teine aga see, mis toimub nende inimeste peades, kes Paidesse või Paide Teatrisse mitte kunagi ei satu. Oli oluline, et Paide Teater eksisteeriks ka kujutluse tasandil.
DN: Ka ma ise jälgisin Paide Teatri tegevust eemalt. Samas tundsin ma ära, kuidas teie tegevus mind kõnetas, ma olin emotsionaalselt seotud. Vahel sellest piisabki, et jälgida distantsilt, ja kõrvaltvaataja saab vajaliku touch’i kätte. Kogukond on kõige vabam formatsioon üldse. Perekonnas sa ei saa valida läheduse määra, ka töökohal on see isegi kaugtöö puhul keeruline. Kogukond on nii vaba, et ühel hetkel võib mingites tegevustes osaleda, teisel hetkel aga astuda kõrvale. Võib võtta positsiooni, et ma toetan teid küll, aga lihtsalt praegu ei saa või ei soovi ma panustada. Kogukond annab selle vabaduse.
Samas ei ole kogukonna sees elu lilleline. Seal on pinged ja konfliktid. Ühelt poolt on väga tore, kui kogukonnad kestavad terve meie elu ja toovad kokku väga erinevaid inimesi, teiselt poolt tekitab see pingete välja. See, kuidas selle pingega hakkama saada ja mitte tõmbuda kõrvale, on suur väljakutse.
DK: Jan, sinu jutust korjasin ma üles kaks märksõna, mis iseloomustavad ka avalikku sektorit. Üks on ressursside puudus ja teine on hirm läbi kukkuda. Hirm on miski, mis paneb meid turvalist teed käima. Samas piiratud ressursside tingimustes tuleks tegeleda just ametkonna ja teiste osapoolte võimestamisega. Kas me saame väljastpoolt üldse kuidagi sekkuda? Kuidas meil on võimalik kogukonda toetada või aidata?
DN: See on väga hea küsimus. Millised on viisid, kuidas agentsust toetada? Kogukonnaarenduses räägitakse praegu A-B-C-D-lähenemisest, mis on akronüüm Asset-Based-Community-Development’ile. See pöörab tähelepanu kogukonnas juba olevatele tugevustele ja proovib neid tagasi peegeldada. Kogukond peab taipama, millised ollakse, aga ka mõistma, et just nii olla võibki. Nad peavad saama aru, et nendega on kõik korras, küsimus on vaid selles, mida võiks veel juurde saada, et teha oma asju veel paremini. Praktilise poole on seda sageli keeruline saavutada, sest kogukond võib arvata, et nendega on mingi probleem.
JT: Meie lähenemine Paide Teatriga oli vastupidine. Soovisime projitseerida mingit utoopiat, võimalikku ideaali ennekõike väljapoole. Samas säilitasime me teadmise, et see ideaal on pelk konstrueeritud kujutlus, mille eesmärk on võimestada seda kogukonda väljastpoolt, tuua see ülejäänud Eesti teadvusesse. Soovisime, et sellel kogukonnal tekiks tagasipeegeldus, mille pealt hakata tajuma uusi võimalusi. Kui käia kogukonnas ringi ja rääkida, kuidas kõik on tegelikult võimalik, ei mõju see väga veenvalt. Kui luua aga kuvand väljastpoolt, et vaata, Paides juba toimuvad need asjad, siis hakkavad ka kohalikud elanikud seda märkama.
TH: Mulle tundub, et kogukonnad moodustusid mingil hetkel võib-olla orgaanilisemalt, inimesed ei olnud teadlikud, kuidas need tekivad, sest need tekkisid igapäevase suhtluse käigus iseenda ning oma ümbruse ja teiste inimeste teadvustamise kaudu. Kas aga kogukonnad tänapäeval nii lihtsasti käivituvadki? Millest see tuleneb, et seal on vaja kellegi sekkumist või siis kogukonna tugevuste väljatoomist?
DN: Millest ma olen inimestega suheldes aru saanud, et isegi kui midagi alguses orgaaniliselt tehakse ja see pudeneb lõpuks laiali, siis tegelikult on see okei, sest tegu on kehalise kogemusega, mis ei kao kuhugi ära. Needsamad inimesed võivad mingis teises kohas teiste teemade ja inimestega jätkata. See tunne on aga samasugune. Või kui vaadata seda riigiametnike perspektiivist, siis võib sageli tunduda, et rahastatakse kolm aastat mingit projekti, mis seejärel läheb laiali. Kas see siis on olnud tühi töö? Ei, kindlasti mitte. Inimesed lähevad selle kogemusega teise kohta edasi.
Tegelikult saab kogukonda panustada igaüks sünnist surmani – väike laps saab joonistada kellelegi õnnitluskaardi, voodihaige kuulata ära kogukonna eestvedaja mured. Minu küsimus on selles, kuidas inimesed suudaksid enda jaoks ära mõtestada, et kogukonda panustamine on panustamine iseendasse. Kogukondadega töötamine on mõneti puhas egoism. Ma tean, et ma hoolin neist inimestest ja nemad minust, mistõttu ma ka tean, et keerulistel aegadel tullakse üksteisele appi. Ma ei pea ootama, et riik jõuaks minuni kolme päeva pärast.
TH: Kas see ei ole mitte Eesti lähiajaloo spetsiifiline küsimus? Pea ees neoliberaalsesse turumajandusse hüppamine tõi kaasa selle, et meie kõigi toimetulek sai edaspidi sõltuda vaid meist endast. Jah, see on väga tore, et me oleme kõik indiviidid ja saame oma valikuid ise teha, aga seeläbi vähenes meie kogukonnatunnetus. Tänapäeval inimesed muidugi juba tajuvad, et midagi on nende elust puudu. Võimalik, et nad ei tunne ennast kogukonnana veel ära, olgugi et on mingid jagatud huvid, väärtused või probleemid. See äralõigatus kogukonnast on Eestis olnud radikaalsem kui mujal.
JT: Sunnitud kollektivismilt üleminek sama ebakindlate, aga erakordselt ilusate lubadustega indiviidipõhisele ühiskonnale – loosungid ei kehti kunagi kõigile, ikka on neid, kes ei mahu edulugude näidetesse ja nii tekivad sootsiumisse mõrad.
Täna näeme olukordasid, kus inimesed reageerivad ühtaegu riiklikult ja samas väga lokaalselt näiteks Virtsu põhikooli sulgemise ohule, erinevate vallapiiride muutumisele või Nursipalu harjutusväljaku laiendamisele. Kumm on nii kaugele venitatud, et ainus võimalus selle katkemise vältimiseks on kätest kinni hoida. Küsimus on selles, kes peaks täna reageerima, et need vastureaktsiooni pealt tekkinud kogukondlikud alged oleksid võimestatud viisil, mis ei laseks neil pärast ühe kriisiküsimuse lahendamist (tihti mitte kogukonna soovitud kujul) laiali valguda.
DK: Me räägime inimeseks olemise baasvajadustest ja see kehtib ka erinevate ametnike puhul. Kes on ametnik? Ta on tegelikult tavaline inimene. Me räägime asutustest, aga asutused on inimesi täis ja ka nemad vajavad mittestruktuurset kogukonnastumist.
JT: Just nimelt, me kõik ju teame, et ka ametnik on inimene. Kui võtta uuesti Paide näide, siis vaatamata sellele, et ametnik on ka su naaber, saab temast hetkel, kui ta siseneb raekotta, keegi teine. Kui korraldasime aktsiooni „Varivolikogu“, siis selle eesmärk ei olnud vaatamata kohalike poliitikute hirmule vastanduda pärisvolikogule. Eesmärk oli anda inimestele kogemus sellest, mida tähendab kohalikus poliitikas osalemine. Leidsime varivolikokku linnaelanike hulgast volinikud, kelle valimise juures lähtusime soolisest ja vanuselisest tasakaalust ning seejärel käisid need volinikud läbi sellesama protsessi, mida tegi läbi ka pärisvolikogu – needsamad eelnõud ja nende esitamised, komisjonid, kogu rituaalne protsess nii haamrilöökide kui ka sellega, mitu minutit oli ette nähtud sõnavõtuks või küsimuste esitamiseks. Me lõime neile kõrvale toetava struktuuri, kus neid juhendasid oma ala professionaalid, mida pärisvolikogul tegelikult ei ole. Me jõudsime selle väikese grupi inimestega nii kaugele, et saime aru, millist tihtipeale ebaloomulikku pingutust eeldab see, et olla ühe väikelinna volinikuna asjadega päriselt kursis ja neist aru saada.
DK: Sageli on suhe avaliku sektoriga väga formaalne – hange on selle raamistik. Suhe avalikus sektoris seisneb hanke tehnilistes tingimustes. See on kaugel suhetest, mida me näeme kogukondades. Teisiti mõtlevate inimeste toomine süsteemi sisse võimaldab vaadata asju seestpoolt teise pilguga. Kui keegi näeb kogukonda kui ressurssi, siis seda, kuidas avalik sektor peaks toimima, on üsna raske mõjutada väljastpoolt avalikku sektorit. Sellega peaks tegelema seestpoolt, vastasel juhul poogime me midagi sinna külge, teadmata, kas see läheb kasvama või mitte. Seestpoolt saame aga tekitada juuri, mille mõju on tugevam ja mis võimaldab kasvatada hoopis teistsuguseid vilju.
TH: Tundub, et oleme jõudnud tagasi vestluse algusse. Me räägime hierarhilistest suhetest, olgu see siis disaineri ja kliendi, lavastaja ja publiku või ametniku ja kodaniku vahel, mida me soovime ringi mängida. Me soovime koosdisainida viisil, et see, kes on võimupositsioonil, astuks sammu tagasi, sest võib-olla on meie ettekujutus probleemist vildakas, võib-olla on probleem üldse kuskil mujal. Kui abstraktsel tasandil on see kõik väga lihtne, siis kuidas seda teostada?
DN: Võimuga tuleb toimetada viisil, et sellel tuleb lubada muutuda. Ametnik, lavastaja või disainer peab mingil hetkel lubama, et võim kuulub nüüd teisele osapoolele. Võim peab olema voolav.
JT: See, et on kaks osapoolt, on okei, kui mõlemad pooled tajuvad, et ka teisel on mängus omad panused. Ei tohi tekkida olukorda, kus üks pool tajub, et tema jaoks on tegu eluliste küsimustega, aga teise jaoks on see pelk tööülesanne. Sealt see hierarhia tekibki. Ametnik võib suhtes kodanikuga olla kõrgemal positsioonil, aga tema riskitase võib olla madal. Kodanik, kes tunneb ennast ametnikust juba madalamana, tema riskitase on jälle väga kõrge.
DN: Ma usun väga haridusse. Kui uues põlvkonnas kasvatada tunnet, et sõltumata sellest, mis ameti või eriala esindaja sa tulevikus oled, sa oled samal ajal ja alati ka kogukonna liige, sa oled alati lihtsalt inimene. See võtab veidi aega veel, kuni see põlvkond lõpuks tuleb. Kuigi me ei ole ühiskonnas võrdsed, oleme me samaväärsed (samaväärtuslikud).
DK: See nõuab väga kõrget eneseteadlikkust.
DN: Minu jaoks viib see meid ka agentsuse juurde, sest agentsuse kõige olulisem eeldus on eneserefleksioon. Kui me ei tegutse autopiloodil, kui me lihtsalt ei reageeri, siis me oleme ka agentsed.