Avaldatud 31.12.2023
Barbara Zoé Kiolbassa on uurija, kunstivahendaja ja kuraator, kes uurib kogukonnal põhinevaid praktikaid, mis seostavad kunsti, meediat ja ökoloogiat. Ta on töötanud Saksamaal Karlsruhe ZKM Kunsti- ja Meediakeskuse hariduskuraatorina, keskendudes mh projektidele „Critical Zones. Observatories for Earthly Politics“ (2020–2022) ja „Digital Imaginaries. Africas in Production“ (2018–2019). Samuti oli ta 2022. aastal viieteistkümnenda documenta digitaalne koordinaator. Fanny Kranziga juhitud uurimusprojekti „Mediating Media Arts“ raames külastas ta Koread, Jaapanit, Indoneesiat ja Singapuri eesmärgiga luua ajavööndite üleseid meediakunsti vahendamise võimalusi.
Oliver-Selim Boualam on Karlsruhes elav ja töötav kunstnik ja disainer. Tema osalus-skulptuurid ja eksperimentaalsed objektid otsivad igapäevastes rutiinides lõbusaid ja ebatavalisi elemente. Kasutades erinevaid materjale puidust ja terasest plastiku ja keraamikani, keskenduvad tema disainilahendused alati mängulistele ning sotsiaalsetele aspektidele. Boualam on üks osa disainiduost BNAG ning kuulub ühendusse FAN.
MIDA ÜHENDUS TÄHENDAB?
Tegemist on üleskutsega mõelda iseenda ühenduste peale ning disainida neid teadlikumalt. Oled sa kunagi teinud nimekirja asjadest, millega tajud ühendust, või joonistanud kaardi nendest, kellega tunned ühendusi omavat?
Natukenegi süüvides on väga lihtne mõista, kui suurt osa meie igapäevaelust hoiavad koos ühendused. Nende hulgas on meie perekondlikud, tööalased ja sõprussuhted; ühendused, mille loome oma peas, kui miskit mõistame, või seosed, mida me ühest kohast teise liikudes tekitame. Lisaks ka kehvavõitu ühendus, mille tagajärjel meie Zoomi pilt hangub või mobiilikõne katkeb, ning vaimsed seosed, mille kaudu otsime sügavamaid tähendusi. Me elame ja õilmitseme tänu füüsilistele, sotsiaalsetele, tehnoloogilistele, ruumilistele ja emotsionaalsetele ühendustele.
Aga millest need ühendused reaalselt tehtud on? Mis on päriselt see, mis ühenduse moodustab? Tootedisainis on ühendused täiesti omaette kunst: kruvid, naelad, magnetid, plõksliited, keevised, lõksud, kinnitid, klambrid. Tavaliselt jäävad need kahe silma vahele, kuid ühendustes peitub teatav poeetiline agentsus. Neid seoseid võiks kutsuda „ühendajateks“: see, mis on asjade vahel; asjad, mis muudavad kõik meie ühendused võimalikuks. Mis juhtuks aga siis, kui neid ühendajaid hakataks teadlikult valima, paigutama, joonestama, tootma, mõtestama ja disainima?
Kui nõustume, et ühendajad on asjad, mis muudavad kõik ühendused võimalikuks, saame asuda otsima nende iseloomulikke omadusi. Kas nad on tehtud puidust, betoonist, terasest või plastikust? On nad jäigad või paindlikud? Kas nad peavad üldse materiaalsed olema? Aga mittemateriaalsed ühendused, mida me puudutamise asemel ainult tunnetame? Millise kujuga on need ühendajad, mis hoiavad meid mittemateriaalselt koos, ja kuidas neid seoseid paika pannakse?
Õnneks saame alati, kui proovime mõista mingisse ideesse või mõistesse kätketud ontoloogilisi keerdkäike, võtta uuesti kätte Cecilia Payne’i imelise 1925. aasta doktoritöö (ta kirjutas selle, muide, ise kahekümnendate keskpaigas olles!), milles ta avastas tähtede keemilise koostise. Tema oli esimene, kes mõistis, et kogu kosmose mateeria koosneb sisuliselt samadest asjadest: „Universum jagab ühesugust keemiat ja ühesugust füüsikat.“1 Payne’i avastused inspireerisid revolutsioonilist mikrobioloogi Lynn Margulist, kes aastaid hiljem kirjutas: „Materjalina, millest on tehtud kõik elavad asjad, oleme teatud mõttes olnud olemas universumi algusest saadik. Kõigi eluvormide füüsilist mateeriat [saab seostada] elementidega, mis tekkisid siis, kui tähed supernoovadena plahvatasid.“2 Margulise uurimustöö, mis järgis Cecilia Payne’i ja Alexander von Humboldti varasemaid samme, seletas elu lahti ühendustel põhineva fenomenina.
Seega, kui esitame sulle kutse asuda omaenda ühendusi disainima, olgu need siis füüsilised või metafüüsilised, kutsume sind sisimas lihtsalt mängima tähetolmuga.
Teine võimalus, kuidas ühendusi lahti muukida, on järgida mõtteid, mis tekkisid James Vincentil seoses ühe tõeliselt ühendustele keskenduva disainiprojektiga: tüpograafilise disainistuudio DINAMO ja disainiduo BNAG ühine ettevõtmine ABC C-O-N-N-E-C-T-O-R-S3, mida Madeleine Morley tabavalt kirjeldab kui „nauditavat vastuhakku mööblidisaini tavapärasele soovile naelu, tappe ja teisi ühendusviise varjata“.4 Projektiga kaasnevas oivalises väljaandes „C-O-N-N-E-C-T: A Blueprint for Collaboration“ kirjutab James Vincent: „...oletame, et kunagi eksisteerisid asjad, mis olid eraldi ning mille kombineerimise tulemusena tekkis uusi asju, mis täitsid teatud ülesandeid. Võib-olla toimus see ühendamine toona nööri ja köiega ning leidis aset juba enne seda, kui lõime naelad ja nööbid ehk asjad, mis võiksid tänase päevani läbi aastatuhandete säilida. Käest hoidsime kohe kindlasti kinni enne seda, kui leiutasime keele.“5
Samas kui ABC C-O-N-N-E-C-T-O-R-S pani sind metallkinnitusi kasutades mööblit ehitama, soovib meie artikkel sind sütitada ühendusi disainima või vähemalt tahame sind inspireerida süviti mõistma ühenduste kui meie igapäeva kogemusvõrgustikke määratleva komponendi omapära. See võiks näiteks toimuda nõnda: „Loo omaenda ühenduste kollektsioon. Korja kokku kõik asjad, materjalid või muud objektid, mida enda kodust, oma tänavalt või ümbritsevast keskkonnast leiad ning mida saaks potentsiaalselt kasutada ühenduste loomiseks. Seejärel leia kaks või rohkem asja, mida soovid ühendada (või millega soovid ise ühendust leida). Kasuta enda kogus olevat ühendust selle seose loomiseks. Säilita seda ühendust 24 tunni jooksul ning dokumenteeri oma tähelepanekuid. Anna uued teadmised edasi kellelegi teisele, lisades nõnda oma seostevõrgustikule veel ühe sõlmpunkti.“
Viited
- <www.themarginalian.org/2019/05/08/cecilia-payne-harvard-observatory-radio-talks> [vaadatud 07.12.2023]
- Margulis, Lynn, Symbiotic Planet. A New Look at Evolution (Massachusetts: Basic Books, 1988), lk 72.
- <www.connect.parts> [vaadatud 07.12.2023]
- Connector Zine.
- Sealsamas.