Leida

Number 4

Hoole järel hool

Number 4

Hoole järel hool

Kas leidub kedagi, kes üldse ei hooli? Lähedastest, inim- ja teistest liikidest ning loodusest hoolivad (vähemalt sõnades) kõik, ja ülejäänud, kes seda mingil põhjusel ei tee, hoolivad loodetavasti iseendast, sest ka enesehoolt ei saa pidada millekski väheoluliseks. Tasub vaid korraks mõelda nüüdisaegsele ületöötamiskultuurile, kui selgub, et hoole kaks sellist aspekti polegi teineteisest nii erinevad, kui nad esialgu paistavad: selleks et saaksime hoolida teistest, tuleb meil ka iseenda vastu hoolt üles näidata ning vastupidi – selleks et meil oleks võimalik hoolida iseendast, tuleb meil pakkuda hoolt ka teistele.

„Hool“ on paisatud lõputusse ringlusse ja valdkondadevahelisse taaskasutusse. Jutlusi hoolest kostub nii disainerite, ökoloogide, ettevõtjate, kunstnike, sotsiaal- ja tervishoiutöötajate, teadlaste, aktivistide, linnaplaneerijate kui ka kuraatorite pühakodadest. Hool on kinnistunud kunsti- ja arhitektuuribiennaalide, teaduskonverentside, ettevõtete, ülikoolide õppekavade ja kirjastuste, aga ka massikultuuri loodud sisusse ja seda toetavasse turundusse. Mis on aga see, millest seejuures hoolitakse? Kas nüüdisaegses vaatemängu- ja enese lõputu etendamise ühiskonnas on üldse võimalik hoolt hoolimatusest eristada, teha vahet hoolitsuse ja hooletuse vahel? Kas hoolivust tuleks osata õigesti kommunikeerida, et välistada tekkida võivat muljet hoolimatusest?

Kui hoolitsemismeetodeid saab ühest valdkonnast teise veel kopeerida, siis hool ise kopeerimisele ei allu. Nii nagu väärtushinnanguid, ei saa ka hoolt üks ühele üle võtta. Ükski rakendust leidnud meetod ei kindlusta, et inimene, kelle eest hoolitsetakse, hoolitsust sellisena ka tajub. Ökoloogi hool keskkonna eest ei kandu automaatselt edasi liigilise mitmekesisusega tegeleva kunstniku praktikasse. Ringmajanduse ja tarneahelatega tegeleva disaineri hool ei paigutu niisama lihtsasti seda rakendava ettevõtja äritegevusse, isegi kui disainer ja ettevõtja osutuvad üheks ja samaks inimeseks. Hool peab saama võimaluse üha uuesti tekkida, sest muidu saab sellest hooletus. Hoolest rääkimine pole siis midagi enamat kui sisutu kuvandiloome.

Väsitavat ja stressirikast hooletööd standardiseeritakse ja automatiseeritakse, misläbi muutub see üha rohkem teiste inimeste ja tehnoloogia ülesandeks. Me muudame hooletöö efektiivsemaks, turvalisemaks ja mugavamaks nii hoole vastuvõtjale kui ka selle teostajale. Kuid mis juhtub selle käigus kaastundega? Me libiseme liiga kiiresti üle asjaolust, et masinad pole selleks võimelised ja ka inimesed kipuvad kaastunde kuhjumisel sellest väsima. Tehnoloogia ja hooletöö ühiskondlik ümberjagamine võivad küll vähendada hooletööga seotud ebamugavusi, kuid hoolt ennast need veel ei kindlusta. Hool vajab tähelepanu, sest kui hool muutub passiivseks ja endastmõistetavaks, vajub see laiali. Leida käesoleva numbri autorid hoiavad hoolt koos ja meelel, pakkudes selle kirjeldamiseks eri perspektiive. Viimast peegeldab ka graafilise disaini magistrandi Hanafi Gazali loodud kujundus.

Numbri „Hoole järel hool“ avab Ave Metsa intervjuu tänapäeva ühe mõjukaima tehnikafilosoofi Robert Rosenbergeriga, kes tutvustab postfenomenoloogiat kui filosoofilist mõttevoolu, mis mõtestab inimese ja tehnoloogia suhet. Kunstnik Hsuan-Hsiu Hung ja disainer-uurija Kristi Kuusk käsitlevad multisensoorsete esemete võimet pakkuda kehalist hoolitsust ning küsivad, kuidas võiks puudutus suurendada meie eneseteadlikkust. Kui kunstnik Laura Põld rõhutab oma artiklis, et tööajast enam peaksime pöörama tähelepanu (enese)hooleks vajaminevale ajale, siis kunstnik Tõnis Jürgens näitab, kuidas enesehooletööstus on üha suurema tähelepanelikkusega hakanud jälgima meie und. Disainer Jaana Päeva viib meid ajalukku ja tuletab meelde, et kunagiste tehnikate taasleiutamine tänapäevaste vahenditega sisaldab seni varjatud potentsiaali. Disainiajaloolane Liza Sedler arutleb, kuidas köögidisain on viimase rohkem kui saja aasta jooksul muutunud ning millisel viisil peegeldub see naise ühiskondliku kuvandi teisenemises. Graafilise disaineri Carlo Canúni visuaalessee tõstatab küsimuse, kuidas tuleks kvääriajalugu kirjutada ja lugeda ning milline roll selles on meie isiklikel kogemustel ja kinnismõtetel. Disainer-uurijad Julia Valle-Noronha, Marta Konovalov ja Elina Määttänen tutvustavad rõivaste parandamise ja taaskasutusega seotud hoolepraktikaid, mis liiguvad edasi pesumasina õrna pesu programmi kitsastest raamidest. Taidestuudiumi magistrant Hannah Segerkrantz toob kokku ökoloogia ja feminismi ning uurib seoseid looduse eest hoolitsemise ja naiste kui hooldajate vahel. „Hoole järel hoole“ lõpetab Daniel Kotsjuba modereeritud vestlusring PERHi kestliku arengu teenistuse juhataja Priit Tohvri ja disainer Ruth-Helene Melioranskiga. Vestlusring vaatab tagasi Eesti tervishoius viimastel aastatel rakendatud disainipraktikatele ning arutleb uute koostööprojektide ja tulevikueesmärkide üle.

Leida number „Hoole järel hool“ teadvustab, et hool hoolt ei lõpeta, vaid jätkab ja loob seda juurde. Ühtedele viisidele hoolida järgnevad teised, mida ilmestab väga hästi tervishoius tehtavate protseduuride tulemuslikkuse jaoks vajalik eelnev füüsiline ettevalmistumine ja hilisem taastumine. Kui hooldamiseks kuluvat aega ja tulemusi saab veel mõõta, siis hoolt ennast mõõta on keeruline. Selleks aga, et üle- ja laialivoolav hool (ja sellest rääkimine) ei hakkaks meid kurnama ega jookseks tähendusest tühjaks, tuleb hoolt praktiseerida. Me peame üha uuesti õppima, kuidas hoolida ja hoolitseda, sest lõpuks on hoolitsemine võrdväärne tundega, kui hoolitakse meist endist.

Peatoimetaja

Taavi Hallimäe