Lissaboni metroojaamad on sageli täis poode ja ärisid, mis on mõeldud täitma töölesõitjate argivajadusi. Seal on telefoniärisid, juuksurisalonge, pagaritöökodasid ja rõivapoode, kuid Picoasi metroojaamas keset ärilinnakut võib kohata midagi ootamatut. Käsitsi klaasaknale kirjutatud kiri teatab: „PLAY(THE UNDER)GROUND: MAIS UNO +1 PROJEKTIRUUM“. Seal leiab aset terve rida kunstilisi ja eksperimentaalseid ettevõtmisi: kunstikollektiiv korraldab siiditrükitunde, toimuvad korea lapitehnika töökojad, eksperimentaalluule näitused, näidatakse videoid, viiakse läbi mänge ja objekte kasutavaid osalus-performance’eid. Mõistatuslik reisibüroo Berry the Sun korraldab metroos lustakaid ekskursioone, mis paljastavad varjatud narratiive ja pakuvad samas puhkuseteemalisi kokteile.

See ruum on võluvalt mitmetähenduslik. Kas möödujad astuvad sisse kommertskauba otsinguil või tõmbab neid ligi (vahest enese teadmatagi) kunstiline eksperiment? Ka projekti korraldajatest on raske selgust saada. On nad ametilt äriajajad, kunstnikud või kuraatorid? Just see rollide hägustumine ja ruumi ümbermõtestamine köitiski kollektiivi mais uno +1¹ ja kutsus neid üles mõtlema mõjule, mida avaldab kunstiprojekti paigutamine rangelt reguleeritud kapitalistliku suunitlusega keskkonda.

Taristuna on metroo kokku põimitud kapitalismi arengulooga, et tõhusa töölesõitmisvahendina tõsta tootlikkust. Esmalt 1863. aastal Londonisse rajatud metroo on iseloomulik kapitalistlikule loogikale, mis peab tähtsaimaks majanduslikku tõhusust, kinnistades tarbijate ja tootjate rolle. Piltlikult öeldes kulgeb metroo ajalugu käsikäes industrialiseerimise, aurumasinate ja raudteede arenguga.² Seda majanduslikku ja ühiskondlikku muutust toetavad ka näiteks Adam Smithi majandusteooriad, mis panid paika raamistiku, milles majandusagendid oma isiklikust kasust lähtuvalt otsuseid langetavad, tarbija ja tootja rollid omaks võtavad ning sel moel üldise kasu tõhustamise poole liiguvad (nn nähtamatu käe teooria). Hilisemad mõtlejad, sh Karl Marx ja feministlikud majandusteadlased, kritiseerisid seda struktuuri, kuna see jätab kõrvale töötegemise vormid, mis otseselt kasu juurde ei tekita.³ Selle raamistiku sees on kunst sageli tähelepanuta jäetud: kapitalistlikus mõttes on see „kasutu“, argielust irdunud nähtus, mis jääb elitaarsete, spekulatiivsete turgude osaks.⁴ Teised autorid väidavad koguni, et kapitalistlik süsteem võib kujundada ka käitumist, mõjutades nii meie mõtlemist ja suhtumist individualistlikku tulude-kulude analüüsi kui ka tarbimiskultuuri laiemalt.⁵

See tõstatab olulise küsimuse: kas metroosse paigutatud kunstiprojekt võib panna proovile valitseva majandusloogika ja olla kasvulavaks alternatiivsetele majandustele? „Mitmekesised majandused“ ja „kogukonnamajandused“ on mõisted, mis pakuvad välja avarama arusaama majanduslikust tegevusest ning hõlmavad koostööd, vastastikuseid suhteid ja vahendite jagamist.⁶ Kollektiivi mais uno +1 osalus selles arutelus seisneb ruumis, mille nad metroos üle võtsid, rollide ümbermõtestamises ja kollektiivse agentsuse soodustamises. Mais uno +1 on mitteametlik kuraatorikollektiiv, mis tekkis Lissabonis koroonapandeemia järel, abiks asutajaliikmete kogemused kollektiivse kuraatoritööga Vent Space’i projektiruumis Tallinnas.

Esmalt Intendente väljakul tühjas poes tegutsenud kollektiivil oli kõrgete üürihindade ja gentrifikatsiooni tõttu raskusi püsiva pinna leidmisega. 2023. aastal õnnestus saavutada kokkulepe METROCOM-i, Lissaboni metroo äripindade tööd korraldava asutusega ning saada luba kasutada kunstiprogrammideks tasuta üht poepinda Picoasi metroojaamas. Läbirääkimiste käigus peeti põhjalikke vestlusi ruumi kasutusviisi üle, kuna METROCOM-i algse visiooni kohaselt pidi ruumist saama äripind. Oma projekti kultuurilisi ja ühiskondlikke kasutegureid toonitades veenis mais uno +1 METROCOM-i toetama nende ideed mitteärilisest, kunstilisest ettevõtmisest. See protsess on hea näide taktikalisest urbanismist, kus kunstnikud peavad toimetama bürokraatlike struktuuride vahel, et leida võimalusi alternatiivsete ruumide loomiseks kapitalistlike taristute sisse.⁷ Kollektiivi silmis on see protsess ühisloomine (commoning⁸), kus kõiki vahendeid kasutatakse kollektiivselt, väljaspool tavapärast turuloogikat.

Commoning, nagu arutlevad õpetlased, viitab jagatud vahendite loomisele ja hoidmisele ning kollektiivsetele praktikatele, mis seisavad vastu kõige kaubastumisele. Mais uno +1 tegutseb kunstnike, uurijate ja kuraatorite võrgustikuna, kes on pühendunud kollaboratiivsete ja sotsiaalselt kaasatud kunstipraktikatega eksperimenteerimisele. Nende projekt mõtestab ümber kunstilise töö tähenduse ja nihutab tähelepanu valmistootelt tööprotsessile, passiivselt tarbimiselt osalusele, konkurentsilt koostööle.⁹ Pugedes sisse kommertslikku, transiidile keskendunud ruumi, seatakse kahtluse alla meie harjunud eristused ruumidest, mis on või ei ole kunstile mõeldud, meie ettekujutuse avalikust ja isiklikust sfäärist ning majanduslikust subjektiivsusest.

Ajalooliselt on kapitalism pannud rangelt paika, mis ruum on kunstile mõeldud ja mis ei ole, tehes kunstist sel moel kauba, mis jääb ainult elitaarsete instituutide pärusmaaks.¹⁰ Tegutsedes mitteinstitutsionaalsetes ruumides ja kaasates argielu oma kunstipraktikasse, on alternatiivsed kunstiliikumised soovinud neid piire juba ammu maha murda.¹¹ Mais uno +1 kõnnib oma töös sama rada: kunstitegemine lõimitakse metroo argirütmidesse, et õõnestada tarbijaloogikat ja avardada linnaruumi võimalusi.

Kunstiga (projektiga „PLAY(THE UNDER)GROUND“) metroosse tungides annab kollektiiv paigale uue kollektiivse agentsuse. Kutsudes tööleruttajaid ootamatul moel kunstiga kontakti astuma, seab see kohaspetsiifiline projekt kahtluse alla kindlaks kujunenud majanduslikud rollid ja pakub välja alternatiivseid viise suhtluseks, koostööks ja kogemuste jagamiseks. See võiks olla eeskujuks ka teistele kollektiividele, kes soovivad samuti kapitalistlikke ruume kogukondlikel ja loomingulistel eesmärkidel üle võtta ning aidata seeläbi leida uusi vaatenurki kunstile, majandusele ja ühiskonnale.

Projektiruumi „PLAY(THE UNDER)GROUND“ rajamine Lissaboni metroosse ei olnud pelgalt kunstiline eksperiment, vaid ka käeharjutus, kuidas läbida ja painutada kommertsruumi jäike struktuure. Metroo ärikesksesse ökosüsteemi astudes ei hakanud mais uno +1 selle reeglitele vastu, vaid leidis endale mänguruumi nende reeglite vahel. Kui meil õnnestus tühi pood tasuta enda kasutusse saada, ei olnud tegu vastuhaku, vaid põhjalike läbirääkimiste tulemusega, mis näitas, et bürokraatlike protseduuride ja institutsioonide keele mõistmine võib pakkuda ootamatuid võimalusi kunstiliseks sekkumiseks.

 METROCOM, metroo äripindade eest vastutav asutus, nõustus võõrustama kunstikollektiivi, kuna nägi selles võimalust reisijate metrookogemuse parandamiseks. Nende arusaam sellest, mida kujutab endast kunstiruum, oli siiski piiratud, mistõttu jäi mais uno +1 õlule ülesanne seda mõistet metroo olemasoleva raamistiku sees defineerida ja avardada. Kollektiiv läks kaasa kõigi ametlike protseduuridega (ettepanekud, kokkulepped, ohutuseeskirjad) ja lõi endale sel moel seadusjärgse õiguse metroos viibida, samas ootusi vaikselt paigast nihutades.

 Kui „PLAY(THE UNDER)GROUND“ oli rajatud, sai projektiruumist katsepind alternatiivsetele majandustele, n-ö kaubavahetusele, mis seadis kahtluse alla tarbija ja tootja tavapärased suhted. Sümboolse summa eest, millega tasuti ühised kulud, kutsuti projektiruumi kasutama ametlikult kunstiturult sageli välja jäänud kunstnikke ja kollektiive, et nad astuksid kontakti metroo mitmepalgelise rahvasummaga. Nõnda mõtestas mais uno +1 ümber metroo majanduslikud ja kultuurilised funktsioonid ning tegi läbikäigukohast kaasalöömiskoha. Kollektiiv lootis, et sel moel mõistavad reisijad, et ka nemad võivad anda oma panuse „kultuuri tarbimisse, tootmisse ja selle üle otsustamisse“.¹² Seega avardavad sellised ruumi alternatiivsed kasutusviisid rahva ja kunstnike majanduslikku ja kultuurilist performatiivsust, iseäranis kui nad on kapitalistlikust hegemooniast kõrvale jäetud.

Kommertstaristu mõrade vahel toimetamise praktika viis veelgi kaugemale Berry the Sun, kunstiline reisibüroo, mis nihutas veel kaugemale piire, milles kunst reguleeritud ruumides eksisteerida võib. Huumori ja mängulisusega võttis Berry the Sun üle tuttava kommertsliku väliskesta ja suunas selle ootamatute ja poeetiliste kogemuste poole. Selle segadust tekitav identiteet – oli see pood? näitus? reisibüroo? –  pani proovile METROCOM-i ootused, aga pani ka reisijad ruumiga hoopis uutmoodi suhestuma.

Kui mais uno +1 oli end metroo ärimaastikule selle kaubavahetuslikku loogikat tõrjudes sisse seadnud, paljastusid linna taristus varjul olnud loomingulised võimalused. Kollektiiv viitas sellele kui müürilillestrateegiale. Taimed võivad majaseinte pragudest välja kasvada (lausa vohada), luues nende tillukeste avaustega võimaluse alternatiivseks reaalsuseks. Taim, või siis projekt, kasutab ära hoone struktuuri, aga järgib hoopis muud loogikat, kasvades kergeks, orgaaniliseks struktuuriks, mis elab koos fikseeritud, liikumatu, raske struktuuriga, mitte selle kiuste. Me näitasime seega, selmet kapitalistlikest struktuuridest hoobilt lahti öelda, et kunstnikud võivad neisse ka sisse imbuda, need uuel moel kasutusele võtta ja teha neist kollektiivse kujutlusvõime ruumi. Järgnevalt vaatleme lähemalt Berry the Suni juhtumiuuringut, et näha, kuidas see strateegia praktikas välja kukkus.

Kuigi me kutsusime inimesi ruumi väljastpoolt üle võtma, tuli ka kollektiivi seest ettepanekuid kunstiprojektideks, kus uurida territooriumi, kogukonna ja metrookasutuse küsimusi. Üks neist projektidest sai alguse Aurélie d’Incau ettepanekust luua fiktsionaalne reisibüroo Berry the Sun, mille raames saaks kollektiiv mängida humoorikal viisil reisimise mõiste ning kommertsruumide struktuuri ja reeglitega.

Kohe algusest peale saatis meie läbikäimisi mitmetähenduslikkus. METROCOM sai projektist esmalt valesti aru ja arvas, et meil on päris reisibüroo. Me selgitasime, et Berry the Sun on kunstiline sekkumine, mäng äristruktuuridega, mitte reaalne ettevõte. Me jätsime täpsustamata, et seesugune ülevõtmismeetod oli kogu meie ettevõtmise juures põhiline: tuttavaid vorme jäljendades tekitasime metroo sisse ruumi ootamatutele käitumistele ja vaatenurkadele.

Me uskusime, et mittekunstilistel ruumidel on potentsiaali saada ühiskasutatavaks, kuid me ei tahtnud rikkuda ka reegleid, mis kirjutavad ette, mis on metroos kombekas. Vastupidi, me tahtsime seda ruumi lähemalt uurida ja näha, kuidas me võiksime kasutada neid reegleid raamistiku või algmaterjalina viljaka arutelu algatamiseks kunstnike, kogukondade ja territooriumide vahel.

Meie kõigi silmis oli metroo üsna steriilne ja loomingulisusest kaugel keskkond. Meil läks aega, et leida metroost üles selle poeetilisus. Järgmised kaks mõtet olid meie inspiratsiooni lähtepunktideks.

Internationale Situationniste 3. numbris märkis Guy Debord, et „sõiduaeg, nagu Le Corbusier õigusega osutab, on lisatöö, mis vähendab „vaba“ aja hulka“.¹³ Meie sõnul: metroosse sisenedes on reisijad elust praktiliselt välja tõstetud, linna eest peidetud, osalt isegi wifi-võrgust ära lõigatud, kuni nad siis mõnel teisel hetkel ja teises kohas taas maapinnale kerkivad. Nii ei lähe metroos veedetud aeg arvesse selle osana elust, mis jääb tööst kõrvale, aga samuti ei saa seda tööks pidada. Põhijoontes võib öelda, et kui seda ei kasutata loominguliselt ega mänguliselt, saab reisimisest halli argirutiini kadunud aeg.

Vastupidiselt maa-alusele metroole peame me kõige ihaldusväärsemateks sihtkohtadeks päikeselisi randu ja visuaalselt lopsakaid paiku, isegi sel määral, et oleme valmis veetma tunde lennukis õhus rippudes, päris õhu ja valguseta, et jõuda siis ühele kindlale rannale, ühe ülitähtsa mäe või eriti vana templi juurde. Mõlemal juhul eirab reisija tõsiasja, et ta müüb maha oma vaba aja, raiskab nii palju aega, kui jätab kasutamata võimaluse täita iga hetk mänguliste, esteetiliste ja tähenduslike kogukondlike kogemustega.

Sestap otsustasimegi rajada reisibüroo Berry the Sun (inglise keeles meenutab kõlalt bury the sun, ‘mata päike maa alla’), et vihjata võimalikule reisimisele – mis hõlmab meie füüsilise keha teise kohta viimist – meie vaimses, hingelises ja esteetilises elus.

Friedrich Schiller ütles kord, et inimene mängib vaid siis, kui ta on kõige täielikumas mõttes inimene, ja on täielikult inimene vaid siis, kui ta mängib.¹⁴ Me soovisime pakkuda Berry the Suniga reisielamusi, mis toovad argiellu mängulusti ja maagiat, tuua kujundlikult päikesepaiste pimedusse. Me soovisime käivitada mängulise dialoogi osalistega, aga lisaks köita ka möödujate tähelepanu.

Meetodid ja võtted, mida me reisibüroo Berry the Suni juures kasutasime, olid tugevalt mõjutatud situatsionalistliku internatsionaali ja Fluxuse võtetest. Détournement, mis tähendab olemasoleva elemendi muutmist, taaskasutust ja moondamist, et anda sellele uus tähendus, kuni selle vana tähendus kaob hoopis¹⁵, oli mitmel moel kasutusel. Näiteks kasutasime poeakna semiootikat, mis viib mõtte äriruumile, ning seejärel huumorit, mängulisust ja rollimänge, et moondada see maagiliseks ja ebatavaliseks reisibürooks, mis reklaamis kujuteldavaid sihtkohti, palus „klientidel“ annetada oma lemmikmälestusi ja puhkusepilte, kauples reisimisega kaasnevate nähtustega, nagu päikesepõletus, liiv pükstes või soolakas kirme nahal¹⁶ ning korraldas reisijuhiga ekskursioone metroos, kus kehtis paigale istuma jäämise keeld, mis tegi osalised pea koreograafiliselt teadlikuks oma liikumisest teiste suhtes.

Metroo on väga puhas ja reeglipärane keskkond. Normist kõrvalekalduv käitumine pole meile lubatud (teistes linnades võib asi teisiti olla). Me ei proovinud katta olemasolevat füüsilist kohta „kunstiga“, vaid otsustasime kasutada kujutlusvõimet ja lugude jutustamist, et vaadelda seda maa-alust maailma ebatavalisel, harjumuspärasest irduval moel. Kunstiteoste nii steriilsesse paika toomise asemel soovisime pakkuda esteetilist elamust.

Reisibüroo korraldas kaks reisijuhiga ekskursiooni, mis lähtusid situatsionistide võtetest, nagu dérive (mänglev uitamine läbi linna, ühistranspordi tavapärane eesmärk)¹⁷. Sunsetive Tour vaatles metroovõrgustikku suure arheoloogilise mälestisena ja jutustas metroo argiste elementide abil kujundlikku ja fiktsionaalset lugu inimkonnast. Tracing a Way Tour oli osalus-joonistamisekskursioon, mis keskendus eksperimentaalseid joonistusvõtteid kasutades sensoorse ja füüsilise kogemuse dokumenteerimisele.

Füüsilist bürood hinnates leidsime, et selle mitmetähenduslik semiootika võis reisijate ligiastumist ka vähendada. Tõenäoliselt pidasid möödujad mitmetimõistetava kujunduse tõttu seda pigem poeks kui näituseruumiks. Reisibürooesteetika kõneles ka ruumist, mis on mõeldud eeskätt neile, kel jagub aega ja majanduslikke võimalusi, mis omakorda piiras loomulikku suhtlust.

Me leidsime, et selgelt performatiivsed aktid, nagu mäng ja loojutustamine andsid alust kõige tuumakamatele vestlustele. See viis meid järeldusele, et kui soovime avardada äriruumi piire ja kasutada seda kunsti tarbeks, on meil vaja selgemat sõnumit või dünaamilisemat sekkumist, mis liidaks kokku ruumi sise- ja väliskülje.

Me kohtasime metroos uusi probleeme ja võimalusi. Metroo on peamiselt funktsionaalne ruum, kus inimesed on keskendunud linnamaastikul ringiliikumisele. Paljud külastajad sisenesid meie ruumi algselt teejuhiseid või abi otsides, kuid teised, iseäranis vanemad või kodutud isikud, otsisid inimlikku sidet, tuues nii välja, et metrool on lisaks transpordile teisigi rolle.

Mitmetähenduslikkusest tõusis meile ka kasu. See, et ruum ei olnud otsekohe äratuntav kunstiruumina, tõi kaasa ootamatuid kohtumisi. Metroo loomulikku voogu sulandudes katkestasime tööleruttajate argirutiini ja tegime neist pahaaimamatud kaasalööjad meie kunstiloomes.