Ma kasutan kogu aeg asju. Ma kasutan tööriistu. Ma kasutan materjale. Ma kasutan neid, et teha asju, ja siis kasutan ma edasi neid asju, mille olen valmistanud. Mõnikord on see ilmselge, kuidas midagi kasutada, teinekord mitte. Ja on ka olukordi, kus esemel on mitu funktsiooni või kus selle esmase kasutusviisi võtab üle täiesti teine eesmärk või siis ese läheb katki ja leiab uue kasutuse. Mõned nendest asjadest, mille olen valmistanud, näevad välja nagu igapäevased funktsionaalsed objektid – harjad ja lambid. Need ähmase olemusega esemed, ühtaegu nii mittekunsti- kui ka kunstiobjektid, paiknevad kunsti ja igapäevaelu piirimail. Lähtudes nendest esemetest, tahaksin rääkida kasutusest ja kasutamisest, nihestatud ja muundatud kasutusviisidest ning sellest, mis juhtub, kui ma enam ei tahagi midagi kasutada.

Kui ma räägin kasutamisest, siis läheb mõte kohe kasulikkuse ja kasutamatuse peale. Esmapilgul näib lihtne neid omavahel eristada. Miski on kasulik siis, kui see teenib minu eesmärki, ning kasutu, kui ta seda ei tee. Aga ehk polegi asi nii lihtne. Kui ma räägin sellest, kas mu kunst on kasulik või kasutu, võtan asja esialgu kergekäeliselt, aga tegelikult on mul tõsine kavatsus uurida, kas selles võib olla ka mingi tõde või mitte. Kui ma näiteks valmistan selliseid kunstiobjekte nagu need harjad…

Töökoja lambilüliti sisiseb, kui selle sisse lülitan. Ma arvan, et seal sees on sipelgad, kes vist saavad iga kord särtsu, kui lülitit vajutan. Valgustid küll süttivad, aga mul pole seejuures turvaline tunne, niisiis kasutan lülitamiseks pika varrega plastikust köögiharja. Sellel harjal pole midagi viga, seda võiks endiselt nõudepesuks kasutada, aga miskipärast on ta leidnud tee töökotta. Harjast sai minu jaoks lambi lülitamise tööriist, kuna see oli käepärane (ja plastikust tehtud). Sara Ahmed kasutab selliste esemete kirjeldamiseks mõistet „kväärkasutus“ (queer use). See tähendab, et midagi kasutatakse viisil, mis polnud selle esialgne eesmärk, „või kellegi teise poolt kui see, kelle jaoks see oli algselt mõeldud“.⁴

Ahmed toob näiteks postkasti, mille on kasutusse võtnud pesitsev lind. Keegi hoolas isik on pannud postkasti ette sildi, paludes inimestel sinna kirju mitte panna. Algupärane postkast ei ole enam postkast. See küll näeb välja nagu postkast, kuid ei funktsioneeri sellena. Ahmed toob veel teise näite ebaotstarbelisest kasutusest, viidates varajastele misjonäridele, kes püüdsid India rahvast ristiusku pöörata. Nad avastasid, et seal ei loetud ega mõistetud Piiblit nii, nagu see ette oli nähtud. Inimesed võtsid neile antud piiblid küll rõõmuga vastu, aga käsitlesid neid pigem kui kurioosumeid, müües neid omakorda edasi või siis kasutades piiblilehti pakke- või märkmepaberina.⁵ Ahmed kirjutab, et kväärkasutus tähendab materiaalsete omaduste üle mõtisklemist selliste asjade puhul, millest harilikult üle libisetakse – „see on hüljatud materjalidest uue potentsiaali avastamine; kõik see, mida saab paberiga teha, kui jätta algne otstarve kõrvale“. Ahmed pakub, et kväärkasutus hõlmab endas „valmidust olla hälbeline, kalduda kõrvale sirgjooneliselt teelt, õigelt teelt“⁶ – ehk teisisõnu, rikkuda kasutusreegleid.

Kasutamine võib olla keeruline, kui teatud esemed ja kohad ei ole sinu jaoks mõeldud. Mõtlen siin tööriistu, mis pole tehtud minu käte jaoks. Mind ärritab, kui kõblas on liiga raske, aiakraanil on loll käepide, mida ma ei jaksa lahti keerata, tangid on liiga suured ja elektritööriistad liiga rasked. Ma süüdistan seksismi, suutmissurvet (ableism) ja ükskõikseid tootjaid. Pean otsima teisi lahendusi. Ahmed ütleb, et need, kelle jaoks kasutus on raskem, püüavad asju teistmoodi kasutada.⁷ Kasutusviisi kvääritakse tahtlikult. Nendest probleemidest saab küll mööda hiilida, aga kas mul on jaksu kogu aeg sellega tegeleda? Äkki võiks kordki olla tunne, et tööriist on tehtud just minu jaoks.

Olen siiamaani rääkinud asjade kasutamisest, aga mis saab siis, kui ma lõpetan mingi asja kasutamise, kui ma enam ei taha seda või olen sellest tüdinud või olen selle täiesti ära kasutanud ja see pole enam kasutuskõlblik? Hiljuti vabanesin hulgast kunstiobjektidest, mille olin loonud oma doktorantuuri osana. Neid kõiki oli näitustel eksponeeritud ja olin nendega tükk aega üsna rahul olnud, kuid nüüd polnud mul neid enam vaja. Ma ei visanud küll kõike ära, aga paljudele neist tegin pisut Marie Kondot, jättes alles ainult need, mis sütitasid rõõmu⁸. Enne millegi prügikasti viskamist pressisin selle kokku või litsusin laiaks. Ja kuna mulle väga meeldib paberi rebimise heli ja tunne, kiskusin ribadeks mitmed enda joonistused – osalt nendega hüvastijätmiseks, aga samuti selleks, et ma ei saaks pärast enam ümber mõelda. Olen kuulnud väidet, et millegi tükkideks rebimisest võib leida samasugust naudingut nagu hea kunstinäituse külastamisest. (Milline ketserlik mõte!)

See on tavaline asi, et kunstnikud oma teoseid hävitavad. Nagu kirjutab Will Gompertz: „On lugematu hulk juhtumeid, kus kunstnikud on hävitanud enda tööd.“⁹ Éric Watier on kokku pannud nimekirja oma teoseid lõhkunud kunstnikest.¹⁰ Iga näide on esitatud ühe-kahe lausega, väga otsekoheselt ja hinnanguteta, lihtsalt kirjeldades, mis juhtus, nagu näiteks siin: „1923. aastal hävitas Marianne Brandt kõik oma maalid ning läks Weimaris asuvasse Bauhausi kooli, kus temast sai disainer.“¹¹ Mõne kunstniku puhul on teostest vabanemine loomingulise protsessi osa, valikute tegemise või toimetamise viis. Nagu sõnab Watier: „Silvia Bachli joonistab palju ja kiiresti. Seejärel valib ta hoolikalt välja joonistused, mis alles jätta, korrastab ja arhiveerib need, ning hävitab kõik ülejäänud.“¹² Mõni kunstnik loobub oma teostest, kuna pole nendega rahul. „Igavesti rahulolematu ja oma andes kahtlev Paul Cezanne ei lõpetanud kunagi oma tööde lõhkumist.“¹³ Mõni kunstnik saab oma teostest lahti, kui kolib ühest linnast või riigist ära teise: „1967. aastal, pärast kümmet aastat New Yorgis, hävitas Agnes Martin kõik oma stuudios olevad maalid. Seejärel läks ta Kuubale ja New Mexicosse ning lõpetas järgmiseks seitsmeks aastaks maalimise täielikult.“¹⁴ Mõni kunstnik eelistab oma loomingut põletada. (Kellele ei meeldiks lõket teha?) Malevitš põletas oma teosed enne Kurskist Moskvasse kolimist.¹⁵ Mina tean kedagi, kes tegi lapsena papist maju, millel olid tsellofaanist aknad, ja põletas need siis igal laupäeva hommikul kaminas ära. Seesama laps maalis lateksvärviga vahtplasti peale ning murdis selle siis väikesteks tükkideks. Mina olen trampinud enda metalltraadist skulptuuride otsas. Mõnikord oli laiaks muljutud tulemus palju huvitavam kui originaal ja mul tekkis kiusatus see alles jätta (aga ma ei jätnud). Teoste totaalne hävitamine polnud vajalik, kuna originaalid olid illusoorsed kolmemõõtmelised joonistused ning ainuüksi illusiooni rikkumisest piisas.

Mõnikord tuleb teosed hävitada, et teha omakorda ruumi uutele teostele. Gompertz selgitab, et kui „Louise Bourgeois’le ei meeldinud mõni väike skulptuur, mille kallal ta töötanud oli, lükkas ta selle lihtsalt üle köögilaua serva ja vaatas, kuidas see kildudeks purunes.“¹⁶ Ilmselt lõhkus ta teoseid, et teha ruumi uutele ideedele. Mina tunnen samamoodi. Mu kunstiobjektid võtavad ruumi, nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Mul on vaja ruumi selleks, et jõuaksin värskete ideedeni ja kujutaksin asju ette uutes kooslustes. Tundub üsna endastmõistetav, et millestki saadakse lahti, kuna sellega ei olda rahul, aga hoopis teine asi on kustutada, eemaldada või hävitada midagi, mis sulle meeldib või hea tundub. Antud artikli huvides kaalusin millegi mulle väärtusliku hävitamist, et teada saada, mis tunne see on. Kuid pärast otsimist ja katseid selgitada välja, mis see ülimalt hinnaline kunstiobjekt võiks olla, ning iseenda veenmist selle hävitamise suhtes, hakkasin kahtlema, kas see teos üldse on hea, ja mida üldsegi „hea“ tähendab? Ma ei läinud asjaga kaugemale. Ma ei tahtnud teada saada, et kõik, mis ma seni loonud olen, on olnud keskpärane.

Allhange on samuti hea viis asjadest vabanemiseks. Robert Rauschenberg tahtis kompida kunsti piire ja pöördus William de Kooningi poole, keda ta väga imetles, ning palus temalt ühte tema teostest, et see ära kustutada. Rauschenbergi sõnul:

Richard Baquie palus surivoodil oma abikaasal kõik tema tööd hävitada.¹⁸ (Ta ei teinud seda.) Võimalik on ka võtta teatav astu-kõrvale-ja-jälgi-mängu-lähenemine, jätta oma teos kuhugi vedelema ja vaadata, mis juhtub. „1993. aastal jättis Thomas Hirschhorn meelega tänavale, prügivedajatele seeria papist teoseid. Nad viskasid need ära.“¹⁹ Ise olen jätnud prügivedajatele enda terasest skulptuurid ning jälginud eemalt, kuidas need prügiautos kokku pressitakse. Tänavale jätmise meetod ei pruugi alati lõppeda teose prügiautosse viskamisega, sest kui selle peale satub keegi selline inimene nagu mina, siis ta võib selle hoopis üles korjata ja endamisi öelda: „Oh, vau! Võib-olla ma saaksin sellest midagi teha.“

Ja kuidas on kahetsusega? Kas oma tööd hävitanud kunstnikud kahetsesid seda? Watieri lühikirjeldused ei anna selle osas vihjeid. Hirm kahetsuse ees hoiab mind midagi ära viskamast, aga oma kogemusest tean, et enamasti unustan ära, et see üldse olemaski oli. „Hubert Renard ei mäleta täpselt, mis ta tegi nende väheste teostega, mis polnud talle meeltmööda. Küll aga on ta kindel, et hävitas kõik, mis võinuks tõestada nende olemasolu.“²⁰ Unustamine võib olla ka viis, et midagi kõrvaldada.

Asju saab ka ära anda. Sorteerisin asju ja leidsin kaks patja, mille olin teinud oma „Kodunäituse“²¹ jaoks. Näitus oli lõppenud ning nüüd võisid padjad saada diivanil osaks minu argielust. Vaatasin patju ja mõistsin, et need ei meeldi mulle. Mõtlesin naljaga pooleks: ahaa, nii saabki aru, kas miski on kunst… kui tegu on halva maitsega, siis järelikult on ka kunst. Viisin need taaskasutusse ja lootsin patjade nimel, et need leiavad uue omaniku, kes neid hinnata oskab. Saatsin nad laia maailma. (Kui keegi on neid patju näinud, siis mul oleks rõõm neist kuulda.)

Tekstiili- ja käsitöömaailmas on asjade ülesharutamine tavaline tegevus. Claire Wellesley-Smith kirjeldab, kuidas ta koos ühe osalejate grupiga harutas üles kahjustada saanud India kantha tehnikas teki. Mõned inimesed keeldusid harutamast üles teiste naiste tehtud töö vilja. Teiste jaoks oli tihkelt läbitikitud kihi ülesharutamine füüsiliselt raske ning üks inimene kommenteeris, et õmblused olid väga tugevad.²³ Oma enda töid üles harutades kogesin midagi sarnast. Mäletan, kui ma esimest korda teoseid valmistasin, ei olnud ma kunagi päris kindel, kas mul õnnestub lõngaotsad korralikult ära peita, ja kujutasin ette, et need hargnevad väga kiirelt lahti. Nüüd, kus ma püüdsin lõngaotsi leida, oli see ühtaegu tüütu ja samas rahuldust pakkuv, et olin need tõepoolest turvaliselt ära peitnud. Kirevate lõngakerade kasvades ei suutnud ma ühtäkki enam meenutada, mille need varem olid moodustanud. Justkui kõik mälestused oleks olnud kustutatud. Kerad paistsid nii rõõmsad, nagu oleksid nad vabastatud mingiks asjaks olemise pingest ja naasnud enda materiaalsuse juurde; ootamas seda, et neist tehtaks midagi uut ja värsket, pungil potentsiaali. Valmis uueks kasutuseks.

Seda kirjutades mõtlesin pidevalt, kas ja kuidas on millestki lahtisaamine seotud kasutuse ja kasutamisega. Kas millegi äraviskamine või hävitamine on teatud moodi kasutusviis? Võimalik, kuid ma ei pea vajalikuks seda mõtet tingimata peale suruda, sest usun, et olulisem on just seos kasulikkuse ja mittekasulikkuse vahel. Kui miski muutub kasutuks, on loomulik tahta sellest vabaneda. Asjast loobumine on selle kasutamata jätmise või kasutada mittesoovimise väljund ning kuivõrd siin on tegu kasutamise vastandiga, on need asjad omavahel paratamatult seotud. Mittekasutamisel on kasutamisega võrdne roll mängida. Kasulikkusel pole rangeid piire. Arkhipovi kogutud esemete kohandatud kasutusviisid, Ahmedi pesakast-postkasti näide ja minu enda lambi lülitamise hari näitlikustavad, kui lõdvad ja voolavad on kasulikkuse piirjooned. Kasulikkus sõltub meie vajadustest, kavatsustest ja olukorrast. Ese võib muutuda kasulikust kasutuks ja tagasi. Tegemine ja selle vastand, lahtitegemine, on samuti teatud kasutusviisid. Kududes teen lõngast mingi asja, aga kui ma selle üles harutan, kasutan lõnga, et teha lõngakera – ning seejärel teen lõngakerast omakorda midagi muud. Tegemine ja kasutamine ei asetse lineaarses suhtes ega pole ka ühesuunalised protsessid. Nende piirid on ähmased ja need liiguvad edasi-tagasi, üle ja ümber, nihkudes kord fookusesse ja siis jälle fookusest välja.