Leida

Käesoleva numbri koostamise ajendiks on olnud isiklik ja professionaalne huvi kuraatorina ning soov tuua nähtavale disaini kureerimise tegevusvaldkond. Viimastel aastakümnetel on disaininäituste ja -kureerimise väli hoogsalt arenenud – toimub arvukalt näitusi, ilmuvad kataloogid ja meediakajastused. Samas ei arutleta piisavalt disaini kureerimise kui erialase praktika üle. Kuraatorlust mõtestatakse pigem nüüdiskunsti, kunstiajaloo või arhitektuuri kontekstides, mis jätab disainikuraatorluse tänastes aruteludes väikse õe või venna rolli.

Kureerimise tulemuseks on tihti näitused. Samas üha enam seatakse objektikeskne ja traditsiooniline lähenemine näitustele kahtluse alla, eelistades neile publikuprogramme ja vestlusi. Leida 7. number uuribki disaininäituste ja -kureerimise välja Eestis ja Euroopas, kasutades selleks erinevaid juhtumiuuringuid, vestlusi ja analüüse.

Eestis tegeleb disaininäituste korraldamisega Tarbekunsti- ja Disainimuuseum (ETDM), mis avati 1980. aastal, kui see kandis Tarbekunstimuuseumi nime. Kuigi algselt oli muuseumi fookus tarbekunstil, toimusid esimesed disainiga seotud näitused juba 1980. aastate teises pooles. Disainikogu loomine toimus 2000. ja muutus nimes 2004. aastal. Rahvusvaheliselt jääb 2000. aastate algusesse periood, mil loodi ja avati mitmeid disainile spetsialiseerunud näitusepindu ja muuseume. Need lisandusid ajalooliste gigantide kõrvale, nagu Moodsa Kunsti Muuseum (MoMA) ja Cooper Hewitt Smithsoniani Disainimuuseum New Yorgis, MAK Viinis, Vitra Disainimuuseum Weil am Rheinis, Londoni Disainimuuseum, Victoria & Alberti Muuseum ning meie lähedal Helsingi Disainimuuseum. Kuigi need muuseumid kannavad tähtsat rolli valdkonna uurimisel ja disaini kogumisel, pole disaini kureerimine ainult nende institutsioonide pärusmaa. Disaini kureeritakse galeriides, disaininädalatel, -biennaalidel, -festivalidel, messidel ja mujal, mis on suurendanud disainivaldkonna nähtavust ja andnud võimaluse mitmekülgseteks ja erieesmärgilisteks kuratoorseteks eksperimentideks.

Briti kuraator Donna Loveday toob uurimuses „Curating Design. Context, Culture and Reflective Practice“ (2022) välja, et kuigi kaasaegne disaini kureerimine on jõudsalt arenev valdkond, on see kunstikuraatorluse kõrval jäänud uurimis- ja dokumenteerimistöös tagaplaanile. Disainikuraatorluse praktikat on vähe kaardistatud ning see paikneb pigem perifeersel positsioonil. Loveday teeb oma raamatus ära olulise töö, avades disaini kureerimise ajalugu ja uurides tänapäevaseid suundumusi. Numbri koostamise ajal ilmus kuraator Beatrice Leanzalt raamat „The New Design Museum. Co-creating the Present, Prototyping the Future“ (2025). Leanza mõtestab kultuuriasutuste kriitilist rolli teadmiste loomise paigana ning toob esile mitmeid disaini uurimise ja kureerimisega tegelevaid institutsioone.

Institutsioonide rolli teadmiste loomisel, aga ka liikumist objektipõhistelt näitustelt programmide ja osaluspõhisele kuraatoritööle, mille keskmes on vastutus nii kogukondade kui ka keskkonna ees, toovad esile mitmed siinsed kaastööd. Suundumused Lääne-Euroopa disainimuuseumides tõstavad esile vestluste ja kodanike aktiveerimise olulisust. Eesti disaini kuraatorlus keskendub aga programmipõhisele kaasamisele, veel uurimata materjali esiletoomisele ja disainiajaloo kirjutamisele. Muuseumide ja galeriide näituseprogrammid püüavad jätkuvalt leida tasakaalu eri suundade vahel, panustades nii kohaliku disainiajaloo uurimisse kui ka kaasaegse disaini küsimuste tõstatamisse näituste ja publikuprogrammide vahendusel.

Leida 7. numbri avab siinkirjutaja vestlus kuraatorite Karin Pauluse, Karin Vicente ja Kai Lobjakaga, kes on pikalt tegutsenud Eesti disaini- ja kunstinäituste väljal. Arutelu toob esile disaininäituste arengu, kuraatoripraktikate ja institutsioonide ajaloo kõrval ka kohaliku disainiajaloo kaardistamise ning tänapäevaste disainipraktikate nähtavaks tegemise olulisuse.

Prahas tegutsev Lilia Gutiérrez uurib disainimuuseumide muutuvat rolli ja kutsub meid reageerima keskkonna- ning sotsiaalsetele muutustele, võttes eeskujuks loodusteadusest pärinevad mõisted, nagu taksonoomia.

Baselis elav kuraator ja kriitik Vera Sacchetti jagab külalistoimetajaga oma kureerimisteekonda, mida iseloomustavad valdavalt osalus- ja programmipõhised formaadid. Ta kutsub üles kuraatoreid ja muuseume näitusetegevust lõpetama ja alustama dialoogi inimestega. Sarnaselt Sacchetti vaatega on kolm Eindhoveni disainiakadeemia taustaga kuraatorit astunud traditsioonilisest kureerimisest eemale. Tiiu Meineri intervjuu Nadine Botha ja Delany Boutkaniga avab, kuidas haridus on mõjutanud nende professionaalset teekonda ning kujundanud arusaamu kureerimisest selle laiendatud tähenduses, hõlmates haridusprogrammide kavandamist, dialoogikontekstide loomist jpm.

EKA graafilise disaini magistrant Sunny Lei analüüsib oma essees näituste paratekste (etikette, seinatekste) ning kuidas need võivad mõjutada teose tõlgendamist või kujundada näituse poliitilist või kultuurilist mõõdet. EKA taidestuudiumi magistrant Marite Kuus-Hill kirjeldab oma artiklis kursust, mille käigus tekstiilitudengid külastasid ETDMi näitust „Piirideta aineväljadel“ (kuraatorid Karin Paulus ja Ingrid Allik) ning lõid eksperimenteerides seoseid teksti ja tekstiili vahel, otsides uusi kunstilisi ja intellektuaalseid vaatenurki.

Numbris on ka kaks disaininäituse juhtumiuuringut. Eesti Arhitektuurimuuseumi kuraator Grete Tiigiste koos disainiajaloolase Ivar Saki ning disainerite Aimur Taki ja Andree Paadiga käsitlevad kirjatüüpi Tallinna Infošrift ja 1980. aasta Moskva olümpiamängude purjeregati aegse Tallinna kujundust. Arhitektuurimuuseumi näitus „Tallinn täispurjes. Linna muutev olümpiaehitus“ (kuraatorid Grete Tiigiste, Ivar Sakk, Karin Paulus) pakkus konteksti kirjatüübi uurimiseks ja taaselustamiseks. Kuraator Annelies Thoelen tutvustab Belgias Hasseltis asuvas kaasaegse kunsti, disaini ja arhitektuuri majas Z33 toimunud näitust „Värv. Vaadates pigmendist kaugemale“, mille kuraatorina seadis ta enda ülesandeks keskenduda objekti, keskkonna ja publiku vaheliste suhete loomisele isegi siis, kui füüsiline suhestumine materjaliga tundub esmapilgul keeruline.

Graafiline disainer Paula Buškevica lõi numbrile visuaalse essee lähtuvalt siinkirjutaja koostatud disaininäituste lõpetamata antoloogiast. Viimase eesmärk on kaardistada ja tuua nähtavale Tallinnas toimunud disaininäituste arengujooni. EKA graafilise disaini magistrandi Chloé Gourvenneci loodud kaanekujundus on filmitud CAPi kunstikeskuses Saint-Fonsis Prantsusmaal ja tähistab kuraatoritöö võimalikku alguspunkti. Videos olev keset ruumi asetsev tool kutsub kuraatorit mõtlema näitusest, millega tühi ruum täita.

Olles küll Leida 7. numbri külalistoimetaja, seisneb minu igapäevatöö näituste kureerimises. Kuraatorina köidab mind võimalus luua ruumis koos disainerite, kunstnike ja arhitektidega midagi uut ja sünergilist. Delany Boutkan jagab intervjuus Tiiu Meineri ja Nadine Bothaga tabavalt, et näitused on huvitavad just uurimismeetodina ja küsimuste esitamiseks ning kuigi teksti ja vestluse kaudu saab teha sama, on ruumis teadmisloomele võimalik läheneda kehalise kogemuse kaudu. Iga näituse ja projektiga saame luua uusi ruume, tuues esile disainiteosed, ajaloolised seosed, teemad ja dialoogid. See kõik ärgitab nägema ja tundma nii ajaloolist kui ka kaasaegset disainiloomet ning -mõtet just ruumilise nihestatuse kaudu.