2025. aasta veebruarist maini juhendasin Eesti Kunstiakadeemia bakalaureuseastme tekstiilitudengite kursust nimega „Tekstiili teooria“. Sõna „tekstiil“ tuleb ladinakeelsest sõnast texere ehk „kuduma“. Sellest lähtepunktist arendasin välja kursuse, milles vaatlesime teksti tekstiilina ja tekstiili tekstina. Tekstiilid ja tekstid võtavad üksteiselt palju üle ja teinekord võib neid omavahel ära vahetades leida uusi mõtteviise. Järgneb ülevaade ühest kursuse raames toimunud tunnist, kus katsetasime uut seoste otsimise malli – harjutusena oma viitestiku avardamiseks.

Tekst ja tekstiil on ammu omavahel läbi põimunud. Enne kirja kasutuselevõtmist toimis tekstiil ka dokumentatsiooni ja jälgede talletamise vahendina. Näiteks kasutasid inkad quipu’t arvepidamisvahendina kuni hispaanlaste vallutusteni 15. sajandil. Quipu kiulistesse nööridesse seotakse sõlmi, teavet aitavad kategoriseerida värv, pikkus ja järjestus. Quipu abil talletati nii makse ja loendustulemusi kui ka näiteks luulet ja sugupuusid.¹

Ka tekstikirjas tulevad esile tekstiili ja teksti omavahelised sarnasused. Tim Ingold võrdleb raamatus „Lines: A Brief History“ kirjutamist ja kangakudumist pildilisest küljest ja toob välja sarnasuse liigutuste vahel, millega neid luuakse: „Nagu kangakuduja süstik, mis edasi-tagasi liikudes koelõnga oma kohale asetab, liigub kirjutaja pliiats üles-alla, jättes maha tindised jäljed.“² Võrreldes omavahel kirjutatud teksti ja kootud ridu, toob Ingold välja kirjaliku teksti füüsilisuse, keskendudes joont tekitavale liigutusele. Kui võrdluseks vaadelda kootud rida kirjutatud sõnana, saab seos teksti ja tekstiili vahel veelgi ilmsemaks. 

Teine tudeng oli kaasa võtnud soome kirjaniku Maria Matinmikko 2019. aastal ilmunud romaani „Kolkka“. Ta pakkus, et võib raamatust ette lugeda armastuskirja, mida ta seostas Eike Epliku skulptuuriga „Nad ajavad juuri ja helisevad, justkui homne oleks (olemas)“. Väärib märkimist, et tudeng kasvas üles kakskeelsena, eesti ja soome kodukeeltega, ning oli korduvalt väljendanud tunnet, et on keelte vahel lõksus. Ta luges luuletusest esiteks ette soomekeelse originaalvariandi ning siis omaenda ingliskeelse tõlke. Ta mainis, et skulptuuri osad väljendavad neid luuletuse osi, mida ta tõlkida ei oska.

Tulen luoksesi minkä tahansa maaston läpi, mihin

Tahansa vuorokaudenaikaan. 

Teltassa on savua, kippoja, simpukankuoria ja hiekkaa. 

Sinun kasvosi valohämyssä: maailmankartta ja pääte-

pysäkki. Nahkatakki himmenee nuoruutta vasten,

kipu lävistää ihmisen levyinä. Mutta me olemme

nyt täällä teltassa, sinä ja minä. Sanon, mitä lähei-

sempi joku on, sitä tuntemattomampi ja monimut-

kaisempi. Juon kaivon tyhjäksi, kurkkuni sisäänpäin

kääntyneen janon. Astiat kaatuvat, meri kuoristuu.

Yritän tarttua reiteesi kuin mastoon. Tuuli tyhjen-

tää kasvot ja avaa ne muodottomiksi. Käpäläsi kuin

Jokin ehdoton hyvyys harjaa otsani rautaa, kalloni

vinoa valoa. Niin siinä kävi: sinun mielesi puhkesi

ruukkuuni, ruusu. Niin historiat kiertyvät, näyttävät

Simpukkamaiset reittinsä. Niin unesta havahdutaan

valveille, valveilta uneen. Ranta kohisee kuin pieni

rujo avaruus. Mutta me olemme nyt täällä teltassa, 

sinä ja minä. 

Ruususi aurassa kauhon ja läikyn, lämpimien

vesien kala.⁷

Nii täidab materjal keelde ja teksti jäänud augud. Epliku skulptuur koosneb roostevabast teraslehest, mis väänatud raamatuhoidja kombel püsti seisma ning millesse lõigatud ebakorrapärased plekjad kujundid. Terasstruktuuri ümber on erinevaid merekarbilaadseid portselanist detaile, ehteid ja juukseid. Raamatu armastuskiri räägib aukudest ja varjudest, mida tudeng seostas metalli väljalõigetega, ning pehmetest puudutustest, mis meenutasid meile juuste õrnust ja pehme läikega vääriskivisid. Mida kauem me veetsime raamatu ja skulptuuri seltsis, seda rohkem hakkasime märkama, leides lõpuks isegi sarnasusi Kaarina Tammisto tehtud raamatu kaanekujunduse ja metallile ilmuvate kujundite vahel. Kas see seos sündis alateadlikult tänu kahe objekti samasse ruumi toomisele?

Külastasin näitust veel korra koos EKA taidestuudiumi õpingukaaslasega, kes töötab peamiselt keraamikaga. Mind huvitas, kuidas teise valdkonna inimene sellele harjutusele läheneks, kuna käsitöötehnikate ühisnimetaja all on näitusel esindatud nii tekstiil kui keraamika. See tudeng tõi kaasa Dodie Smithi algselt 1948. aastal väljaantud raamatu „I Capture the Castle“, mida ta seostas Kärt Ojavee teosega „Laudlina“. Taies kujutab endast määrdunud laudlina, mis toimib materjaliuuringu ja omamoodi dokumentatsioonina. Laudlina on kaetud piiskade ja klaaside-tasside jäetud ringidega. Tudeng seletas, et raamatu „I Capture the Castle“ tegelased istuvad tihti laua ümber teed jooma, sest vaesele perekonnale on see üks väheseid tseremooniaid, mida nad endale lubada jaksavad, ning sellest saab lihtne komme. Minu jaoks oli huvitav, et kangast ja raamatut seostades keskendus keraamik hoopis esemele, tassile. Vaadeldes kõrvuti kahte eri meediumi, olime jõudnud kolmandani – tekstiili ja teksti kooslusest ilmus välja keraamiline tass. 

Selle harjutuse käigus saime erinevaid materiaalsusi ühte füüsilisse ruumi tuua ja näha nii väljapandud teostes kui kaasavõetud tekstides aspekte, mida me muidu tingimata märganud ei oleks. Craig Leonard, endine Kanada Nova Scotia kunsti- ja disainikolledži professor, viib oma „Printed Matteri“ nimelisel kursusel läbi harjutust pealkirjaga „Performing the Library“, etendades raamatukogu. Ülesande keskmes on leida tekste, lapates läbi mõne raamatu bibliograafiat või uurides väljaandeid, mis asetsevad riiulis lähestikku, selle asemel, et kasutada andmebaase või muid otsingumootoreid. Kui kasutada raamatut esemena ja läheneda raamatukogus lehitsemisele koreograafiana, mida etendada, ilmneb veel üks selle ruumi mõõde – mõõde, mida iseloomustab raamatute ja lehitsemise füüsilisus, mitte niivõrd väljaande teksti kontseptuaalne dimensioon. Ehk heidutavaltki mõjuva akadeemilise ruumi survet ja tseremoniaalsust saab oluliselt leevendada sellesse mängu või pantomiimi kaudu suhestudes. Tahtsin tekstiilitudengitega näitusel sama teha. Raamat toimib teose valimisel maandava tööriistana, võimaldades tööle läheneda teistest vaatenurkadest, mis ei nõua selle kontseptuaalsete tähenduste kohest analüüsi. Harjutus laseb keskenduda ümbritseva füüsilise ruumi materiaalsusele, jättes kontseptuaalsele tähendusele ruumi hiljem ilmneda.

Ka näituse pealkiri „Piirideta aineväljadel“ viitab piiride hägustumisele materjalide ja tehnikate vahel, nagu näeme Katrin Pere karuse tekstiili ja Eike Epliku õrna metalli vastandumisest. Kuraatorid Karin Paulus ja Ingrid Allik rääkisid „sulavatest tähendustest“ ning küsisid, kas teostes on „materjalidega haakuvaid „sundmõtteid“, mis panevad autori kuduma, voolima teatud kindlal viisil?“⁸ Kuraatorid räägivad ka „kaasteeliste“ rollist, arutledes selle üle, kuidas teist osapoolt nimetada, kas näiteks partneriks, kaasautoriks või tehniliseks teostajaks. Ma pakuksin, et ka „miski“ võiks olla koostööpartner – eriti siis, kui näitus püüab ületada piire ja materjale. „Mustrina on ka kunstiteoste taga aina tihemini autorkonnad, nagu need olid arhitektuuri ja disaini puhul tavapärased juba varem.“ See paneb kuraatoreid küsima: „Kas see tähendab, et kunst on muutunud sünergilisemaks?“⁹

Ma arvan, et kunst peab olema sünergiline, et leida uusi vaatenurki. Kunst peab ületama piire ja risttolmlema, et leida tähendusi ja perspektiive. Kui vaatlesime tekstiili tekstina ja vastupidi, nägid meie tekstiiliteooria kursuse tudengid kangaid seal, kus nad neid varem näinud polnud, ning tõid lihtsate võtetega teksti oma töösse. Meelevaldselt valitud raamatuid näituseteostega kõrvutades nägime loos uusi kihte ning lõime narratiive teostele, mis varem tundusid mõistetamatud. Materjali ja meediumi vaheliste piiride ületamine ei ole lihtsalt üks samm protsessis, vaid tulemus iseeneses. Tulemus ei ole materiaalne või konkreetne, vaid pigem samm millegi muu suunas. Me pole jõudnud vastuseni, vaid võimaluseni küsida edasi. Tunnelnägemine jätab osa asju varju ja mõnikord on uutele seostele valguse heitmiseks tarvis ristumisi – ning see oli teistmoodi küsimuste esitamise harjutus.