Avaldatud 28.11.2025
Ivar Sakk on Tallinnas tegutsev disainer ja disainiajaloolane. Sakk õpetab Eesti Kunstiakadeemias alates 2003. aastast ning on olnud graafilise disaini osakonna juhataja ja professor (2005–2015). 2012. aastal kaitses Sakk Eesti Kunstiakadeemias tüpograafiaajaloo käsitlusega „Aa kuni Zz“ doktorikraadi. Selle eest pälvis ta 2013. aastal raamatukujunduse konkursil Best Book Design from all over the World pronksmedali.
Grete Tiigiste on arhitektuuriajaloolane, Eesti Arhitektuurimuuseumi kuraator ja näituste juht. Uurimistöös tegelenud Eesti 1970.–1980. aastate arhitektuuri ja sisearhitektuuriga, kureerinud sel teemal näitusi ning avaldanud artikleid.
Andree Paat on tähedisainer, kes on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini osakonna 2016. aastal. Pärast õpinguid täiendas end 2017 Commercial Type disainistuudios New Yorgis. Alates 2018. aastast on ta teinud koostööd erinevate kirjatüüpide projektide juures Dinamo kirjadisainistuudioga Berliinis. Paat tegutseb nime Kirjatehnika all ning alates 2018 õpetab ta külalisõppejõuna EKA graafilise disaini osakonnas. Koos Aimur Takiga veab kirjadisainistuudiot Tüpokompanii aastast 2022.
Aimur Takk on vabakutseline disainer, kes töötab eri valdkondade vahel, keskendudes peamiselt kirjatüüpide ja visuaalsete identiteetide loomisele. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini osakonna 2016. aastal ning õppinud kirjadisaini HfG Offenbachis (2015–2016) ja ÉCALis (2018–2020). Takk on loonud kirjatüübid sellistele sündmustele nagu ERKI Fashion Show (2017), Tallinn Music Week ja raadiole IDA. Ta on EKA graafilise disaini osakonna külalisõppejõud aastast 2017 ning üks kirjadisaini ??? suvekooli vedajaid. Aastast 2022 tegutseb koos Andree Paadiga kirjadisainistuudios Tüpokompanii.
Olümpiamängud on grandioosne spordisündmus, mis ühendab enamikku maailma riike. Mastaabilt on see üritus ainus omataoline – ükski kultuurifestival, teaduskonverents, keskkonnahoiu- või ärikohtumine ei ole seni küündinud osavõtjate arvu või ühiskondliku vastukaja poolest samasse suurusjärku. Ja kuigi näib, et tänases maailmas on olümpialiikumise mõju vähenemas, pole siiamaani sellele asendust leitud.
Lisaks spordile hõlmab mängude korraldamine muidki eluavaldusi – arhitektuuri ja ehitust, linnaplaneerimist, infotehnoloogiat, kultuurikorraldust, transporti ja logistikat. Omaette koht on ka disainil, alustades spordivahendite ja -riietuse kavandamisest, lõpetades keskkonnakujunduse ja visuaalse kommunikatsiooniga. Tegelikult võib seda nähtust kvalifitseerida kui omalaadset „disainiolümpiat“, kus kujundajad võistlevad selle peale, kes suudab funktsionaalsemalt ja innovaatilisemalt lahendada keskkonna-, eseme- või graafilise disaini ülesandeid. Käesolevas artiklis peatume põhjalikumalt tüpograafia ja olümpiamängude seosel, keskendudes 1980. aasta Moskva olümpiamängude raames toimunud Tallinna purjeregati kirjatüübi kujundamisele ning selle järelelule tänapäeval.
Kirja kasutamise praktika varasematel mängudel
Enne digitaalset revolutsiooni oli mõnele üritusele oma kirjatüübi loomine tehnoloogiliselt ja majanduslikult tõeline väljakutse. Seetõttu kasutati korporatiivse šriftina olemasolevaid kirjatüüpe, mida fotolao levides sai hõlpsamini reprodutseerida. Müncheni 1972. aasta suveolümpial oli valitud kirjatüübiks Univers, Moskva 1980. aasta mängudel Futura ja 2002. Salt Lake City OM-il Myriad. Uued ajad saabusid fondiloome programmide tulekuga, kui korporatiivkirjade loomine sai levinud praktikaks. Kõige totaalsemalt viidi läbi fondikasutuse programm seni viimastel mängudel Pariisis 2024. aastal. Olümpia jaoks kavandatud font oli kasutusel kõikjal – viitadel, plakatitel, sportlaste võistlusvormidel, bänneritel, trükistel, tele- ja staadioniekraanidel ning mujalgi, autoriteks prantsuse disainerid Elliott Amblard ja Julie Soudanne. Oma iseloomult pidi font looma tunnetusliku sideme Pariisis sada aastat tagasi toimunud VIII olümpiamängudega. Art-déco’le vihjavad vormid jäid küll Amblardi ja Soudanne’i kujunduses tagaplaanile ning enim meenutas kirjatüüp 1970. aastate dekoratiivseid šrifte, nagu Marwin ja Busorama.
Tulles tagasi 1980. aasta juurde, siis Tallinnas korraldatud suveolümpiamängude purjeregati ettevalmistuste käigus pöörati samuti tähelepanu linnadisainile, sealhulgas infograafikale, väikevormidele ja linnainventarile. Selle disainiülesande elluviimiseks moodustati eraldi kollektiiv nimega linnakujundusgrupp, mille etteotsa asus disainer Matti Õunapuu. Lisaks kuulusid gruppi disainerid Taimi Soo, Tiit Jürna, Silver Vahtre, arhitekt Ago Pähn ning veidi hiljem liitunud insener Jaan Port ja disainerid Jaak Aavik ja Peeter Parker. Disainerite enda koostatud lähteülesandega sai selgeks, et üheks tervikliku linnadisaini aluseks on kirjatüüp. See oli praktiliselt esimene kord, kui Eestis kavandati omaette kirjašrift, millele planeeriti laialdast kasutust.
Viitade tootmistehnoloogia leiutamine
Linnakujundusgrupi kirjatüübi loomisloole eelneb disainiprobleem – 1980. aasta regati kõige olulisemale arhitektuuriobjektile – Pirita purjespordikeskusesse – oli tarvis paigaldada hulgaliselt viitasid, majaplaane, uksesilte, hotellitubade numbreid ja muid kommunikatsioonielemente, mis kõik pidid ühtemoodi välja nägema. Nende tootmiseks puudus aga Nõukogude Liidus vastav tehnoloogia – tollase praktika kohaselt kirjutati uksesilte käsitsi, nagu ka teisi infoviitasid või keskkonnas orienteerumiseks vajalikke materjale. Kohalikus kunstikombinaadis ARS töötas terve kirjutajate armee, kes produtseeris redis- ja laisulega tuši ja guašiga vormistatud kirju. Lühemate viitade või nimede puhul oli kasutusel ka šabloonitrükk, emailitud sildid ja vahtplastist kuuma traadiga välja lõigatud tähtede ritta kleepimine.
Matti Õunapuu meenutuste järgi oli varakult selge, et nende käsitöönduslike meetoditega sildinduse probleemi ei lahenda – vaja oli toota üle 1000 uksesildi keskusele ja 600 viita hoonete sise- ja väliruumi. Nende tootmiseks mõtlesid linnakujundusgrupi disainerid välja uue tehnoloogia – metallist tähtede klišeedena kuumpressimise plastikule. Et pressitud tähed ja numbrid oleksid ühetaolised, joonistas disainer Tiit Jürna olümpiakeskuse jaoks eraldi kirjatüübi. Eeskujuks valis ta 20. sajandi modernistide lemmikkirja Helvetica, mille kuju õnnestus uurida ja maha pildistada läänest saadud tähekataloogist, milleks tõenäoliselt oli „270 Schriften“. 1970. aastate lõpuks olid Helveticast olemas lõiked, nagu ultra light, light, light condensed, medium, medium condensed, bold ja bold extended. Jürna sõnas tagantjärele, et ükski neist kirjapiltidest ei vastanud linnakujundusgrupi eelistustele ja seetõttu otsustas ta eeskujude järgi projekteerida oma variandi menukast kirjatüübist. Jürna valis lähtekohaks Helvetica Medium’i, muutis selle pildi veidi heledamaks ning surus tähevormid delikaatselt kokku. Helvetica Condensed oli varasemalt küll olemas, kuid ei sobinud Jürnale oma mehaanilise vormi tõttu. Lisaks pidi Jürna juurde joonistama kirillitsa variandi, sest raudse eesriide ja Nõukogude valuuta nõrkuse tõttu sellist vormi tol ajal saadaval polnud. Kirjatüübile anti nimeks Tallinna Infošrift, sest kohe alguses oli mõeldud, et see jääb Tallinna linnaruumi kauemaks kui pelgalt olümpiasuvi.
Miks üldse kasutati olümpiaregatil oma kirjatüüpi, mitte ei mindud kaasa venelaste valitud 1980. aasta Moskva olümpiamängude ametliku tunnuskirjaga Futura? Eesti disainerite probleem purjeregati kirjatüübi valikul ei tulenenud suveolümpia korporatiivsest identiteedist või esteetilistest valikutest, vaid põhjused oli proosalisemad – kommunistliku impeeriumi vaesus, tehnoloogiline mahajäämus ja suletus. Tõenäoliselt oli asi ka järjepidevuses, sest 1979. aastal Tallinnas toimunud Balti regati võistlus oli linnakujundusgrupile proovikivi nii Tallinna suurobjektide, nagu Pirita purjespordikeskuse ja Tallinna Linnahalli kujundamise kui ka infomaterjalide tootmise mõttes. Sooviti, et 1980. aasta olümpiaregatt oleks kantud sarnasest identiteedist. Peale selle ei pakkunud vene disainerid ega mängude korraldajad kirjatüübi Futura kasutamiseks mingeid tehnoloogilisi võimalusi, nii et suurt vahet polnud, milline šrift valida. Et Tallinna Infošrifti linnaruumi tuua, siis kavandas disainer Silver Vahtre 1979. aasta Balti regati jaoks šabloonkirja, mis oli mõeldud just suurte keskkonnaobjektide tähistamiseks, sest šabloon oli tollal üks väheseid mõeldavaid tehnoloogilisi võimalusi saavutada linnapildis korrektne kirjapilt. Lisaks regattide kujundustele toodeti samal viisil Tallinna jaoks tänavasilte ja majanumbreid, kus Tallinna Infošrift elas oma elu edasi veel aastaid.
Kirjatüübi renessanss
Aastatega on Tallinna linnaruum oluliselt muutunud, sealhulgas on järk-järgult välja vahetatud tänavaviidad, koos nendega on linnast praktiliselt kadunud Tiit Jürna loodud kirjatüüp. Siin-seal võis seda kohata veel Pirita purjespordikeskuse interjöörides ja Tallinna Linnahallis, ent need hooned on hääbumas. Nii kadus infoväljast ka asjaolu, et see kirjašrift loodi 1980. aasta olümpiaregati ettevalmistuste käigus. Teadmine jäi ringlema peamiselt graafilise disaini valdkonnas, ent laiema publiku jaoks vajus see pigem unustusse.
2024. aastal hakati Eesti Arhitektuurimuuseumis ette valmistama näitust „Tallinn täispurjes. Linna muutev olümpiaehitus“, tähistamaks 45 aasta möödumist olümpiaregati toimumisest Tallinnas. Varakult otsustati, et näitusel eksponeeritakse ka linnakujundusgrupi töid 1970. aastate lõpust ja 1980. aastast. Kohtumised ja intervjuud linnakujundusgrupi liikmete Matti Õunapuu, Taimi Soo, Tiit Jürna ja Silver Vahtrega tõid disainerite isiklikest arhiividest välja huvitavaid materjale nii kesklinna ja Piritale kavandatud keskkonnaobjektide ehk arhitektoonide kui ka väikeobjektide kohta. Põnevaima avastusena ilmus Õunapuu isiklikust arhiivist välja suur hulk Tallinna Infošrifti originaaljooniseid – tušijoonised, kalkale joonistatud tähekujud ning erinevad viitade skeemid. Seni oli arvatud, et säilinud on vaid üksikud slaidikoopiad, mis poleks olnud terve kirjatüübi taastamiseks ammendavad.
Leitud materjale uurides tekkis üsna kiiresti arusaam, et nende eksponeerimisest üksi ei piisa, vaid kirjatüüp tuleb ka aktiivsesse kasutusse tuua. Sellest kujunes välja idee Tallinna Infošrift digiteerida ja kaasajastada ning kasutada seda kogu näituse visuaalse identiteeti alusena, nagu see oli omal ajal olnud kogu regatikujunduse baasiks. Projekti kaasati kirjadisainerid Andree Paat ja Aimur Takk (Tüpokompanii), et kaasajastamine toimuks vastavuses tänase tüpograafia praktikale. Seega muutusid Tallinna Infošrifti originaaljoonised mitte ainult museaalseks objektiks, vaid neist sai näituse ruumiloome ja kommunikatsiooni aktiivne osa.
Ettevalmistused eksponeerimiseks
Protsessi tähtsaks osaks olid intervjuud algsete disaineritega, eesmärgiga mõista, millistes tingimustes omal ajal Tallinna Infošrift loodi, ning talletada nende mälestused.
Lindistatud vestluste käigus selgus, et 1970. aastatel oli lähteülesandeks seni puudunud süsteemne lähenemine linnaruumi visuaalse identiteedi kujundamisele. Tallinna Infošrifti ülesanne oli muuta linna üldilme selgemaks ja terviklikumaks, kasutades selleks linnaruumis ning osas avalikes hoonetes läbivalt ühte ja sama kirjatüüpi. Toonane käsitööline ja tema võime oma tööviisi vastavalt oludele kohandada olid kirjatüübi kaasajastamise protsessis üheks inspiratsiooniallikaks.
Digiteerimise käigus skaneeriti ja võrreldi kõiki säilinud jooniseid. Tüpokompanii disainerid otsustasid, millistest tähtedest kujuneb tänapäevase versiooni tuum, püüdes samal ajal säilitada tähekujude väiksed ebatäiused ja nüansid. Tegu ei olnud uue šrifti loomisega, vaid olemasoleva taaselustamisega. Samas sai töö käigus selgeks, et tegu ei ole ka täieliku rekonstruktsiooniga – algne kirjatüüp sai uue disainikihi. Seetõttu sai kaasajastatud šrift nimeks Tallinn Grotesk – viide nii originaalsele Tallinna Infošriftile kui ka selle grotesk-tüüpi vormiprintsiipidele.
Kui esimesed toimivad versioonid Tallinn Groteskist olid valmis, algas šrifti testimine näituse graafilistes elementides, mida vedas disainer Mirjam Varik. Katsetused toimusid nii plakatite, välibännerite, digikanalite kui ka näitusesaali elementidega. Hästi toimis kirjatüüp suures mõõtkavas – tähekujud mõjusid linnas justkui jätkuna 46 aasta tagusele 1979. aasta Balti regati graafilistele lahendustele. Samuti vaadati, kuidas digiteeritud šrift toimib näituse saalimaterjalide puhul. Kokkuvõttes osutus valituks lahendus, kus kirjašrifti uusversioon esineb näituse pealkirjades nii ekspositsioonis kui ka kommunikatsioonis.
Nii on näitusel „Tallinn täispurjes. Linna muutev olümpiaehitus“ eksponeeritud originaaljoonistena Tallinna Infošrift, näituse kujunduses kasutati aga Tallinn Groteski. Niisugune kureerimisotsus võimaldab publikul kogeda ajaloolist disainiprotsessi ja selle tänapäevast jätku ühtse tervikuna. Tagasiside põhjal on vaatajad märkinud, et selline lähenemine aitab mõista tüpograafia rolli loo jutustajana, tuues esile elemente, mis argiselt kipuvad märkamatuks jääma. Niisiis on vaatajad taibanud, et näitusele kaasatud kirjašriftid ei ole pelgalt eksponaadid, vaid kommunikatsioonivahendid, mis tutvustavad kohaliku graafilise disaini ajalugu, lisades näituse kujundusele ka lisakihi.
Tallinn Grotesk on jõudmas ka laiemasse kasutusse – šrift on saadaval litsentsi alusel ja huvilised saavad seda kasutada oma projektides. Originaaljoonised antakse pärast näituse lõppu hoiule Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogusse, mis tagab nende säilimise ja kättesaadavuse tulevastele uurijatele. Koos joonistega jõuab muuseumisse ka Tallinn Groteski digišrift, talletades ühtviisi nii ajaloolise kirjatüübi kui ka selle taassünni.
Tallinn Grotesk
Kommentaar kirjadisaineritelt Aimur Takilt ja Andree Paadilt.
Kaudselt olime selle materjaliga varem kokku puutunud Nõukogude perioodi tänavasiltidel, millele Andree hakkas teadlikumalt tähelepanu pöörama Eesti Kunstiakadeemia õpingute ajal ning on jäädvustanud neid alates aastast 2014. Sildikirjadest inspireerituna on Andree loonud ka Ladna kirjapere, kuhu püüdis süstemaatiliselt sisse põimida nende amatöörlikku, käsitöölikku olemust. Ehkki enamikul tänavasiltidel olevaid kirju ei saa otseselt pidada Tallinna Infošriftiks, sest disaineritel puudus järelevalve siltide tootmise üle ja töökojas toimunud protsesside üle võib ainult spekuleerida, olid teatavad tähevormid tekitanud meis aimduse, et nähtud siltide puhul on aluseks võetud erineva päritoluga kirjatüüpe. Püsis lootus, et ehk ühel heal päeval saame kirjade tausta kohta rohkem teada.
Jõudsime tõele lähemale, kui mõni aasta tagasi selgus Ivar Saki vahendusel, et Tallinna Infokirjast on säilinud fotokontaktkoopiad, mille olemasolu oli meile suureks üllatuseks. Me polnud sellest kirjatüübist varem otseselt kuulnud, võib-olla kõigest alateadlikult märganud mõnel vanal Linnahalli sildil või Pirita purjespordikeskuse fassaadil. Sai selgeks, et osaliselt kasutati seda kirja ka tänavasiltidel, ehkki lõpptulemusena erinesid siltidel olevad tähed paljuski algmaterjalist. Kahjuks polnud siiski fotokontaktkoopiate näol tegu päris originaaljoonistega, mille põhjal detailset digiteerimisprotsessi ette võtta. Tol hetkel jäi meil edasine taustauuring pooleli kuni käesoleva aastani, kui meie suureks rõõmuks teavitas Grete Tiigiste Tallinna Infošrifti originaaljooniste olemasolust ja kaasas meid „Tallinn täispurjes“ näituse tiimi, et kirjatüüp digiteerida.
Esimeses etapis skaneerisime kõrge resolutsiooniga joonised ja fotonegatiivid. Kaardistasime kõik tähemärgid ja salvestasime need ükshaaval eraldi pildifailidena, et tööprotsessi hõlbustada. Neid aluseks võttes asusime tähti digitaalselt võimalikult täpselt üle joonistama, proovides esialgu jääda originaalitruuks ja teatavaid konarusi mitte liiga sirgeks lihvida. Rõõm oli näha, kuidas Tiit Jürna valdab kirjaoptika reegleid ja oli teadlikult rakendanud detailseid korrektuure, et saavutada kirja ühtlast tekstuuri.
Vestluses Tiit Jürnaga jäi ta enda autoripositsiooni suhtes tagasihoidlikuks, pidades enda tööd rohkem „käeväristamiseks“ kui originaalseks loominguks. Võib-olla on tegu tolle aja disainerile omase häbeneva hoiakuga, aga meie seda vaadet ei jaga. Jürna tegi ausat tööd ja joonistas kirja ise nullist, tehes sealjuures teadlikke ja tundlikke disainiotsuseid, mille tulemusena sündis mitte järeleaimatud Helvetica, vaid täiesti omaette tunnetusega ainulaadne kirjatüüp. Tänapäeval tegelevad paljud tähedisainerid olemasoleva materjali taaselustamisega, interpreteerimisega ning selline lähenemine on valdkonnas laialt aktsepteeritud, isegi julgustatud, sest vastasel juhul jääksid analoogkirjatüübid üksnes museaalideks arhiiviriiulil. Kellegi teise varasemast loomingust ainese ammutamist ei nähta ebaoriginaalsusena, vaid peetakse samaväärseks autorluseks kui algmaterjali loojatel – iga interpretatsioon on iseseisev teos (kui tegu pole just otsese vargusega). Helvetica on olnud põlvkondade kaupa tähedisaineritele eeskujuks ja on seda jätkuvalt ka täna.
Kui viitadel olevad kirjad on vaataja jaoks üsna andestavad, siis digitaalsete fontide puhul torkavad ebaühtlused palju teravamalt silma. Tegime omalt poolt minimaalseid parandusi mõningates momentides, kus pidasime hädavajalikuks, et ühtlane kirjapilt ei kannataks. Meie eesmärk oli sekkuda originaali võimalikult vähe, et materjali algupära ja tundlikkus kanduks edasi ka digitaalses keskkonnas, kus on lihtne tähevorme ülesteriliseerida.
Kui olime kirjatüübi kallal juba mõnda aega töötanud ja sellest põhjalikult nii-öelda läbi imbunud, olime valmis samas stiilis fonti täiendama ning lisama puuduolevaid tähemärke. Kirillitsa tähed oli õnneks Jürna juba loonud, omalt poolt saime lisada mõned diakriitikud, valuuta- ja muud sümbolid ning kirjavahemärgid. Toredaks avastuseks olid ka Pirita purjespordikeskuse viitade joonistel leiduvad üksikud ikoonid, nagu näiteks „hot dog“ ja „karastusjook“, mille lisasime tähemärkide loetellu. Kokku sisaldab Tallinn Grotesk hetkel üle 500 erineva tähemärgi. Töö kirjatüübi kallal on veel pooleli, plaanis on lisada mõned stiilid, nagu Monospace ja Stencil, eri paksustes, et kokkuvõtteks moodustuks terviklik infokirja vajadusi kattev kirjapere.
