Avaldatud 28.11.2025
Nadine Botha on uurimistööle keskendunud disainer, toimetaja, kirjutaja, kuraator ja haridustöötaja. Oma mitmekülgses praktikas uurib ta, kuidas nähtamatud sotsiaalsed, poliitilised, juriidilised, majanduslikud ja kultuurilised süsteemid kujundavad esemeid, kehasid, kodusid, linnu, tehnoloogiaid, kogemusi ja teadmisi. Alates 2023. aastast on Botha Eindhoveni disainiakadeemia sotsiaalse disaini magistriprogrammi juht. Programm keskendub disainerite rolli ümbermõtestamisele sotsiaalsetes ja poliitilistes suhetes ning keerukates oludes. Samuti on ta Johannesburgi kunsti ja disaini visuaalinstituudi teadur. 2018. aastal oli ta 4. Istanbuli disainibiennaali „A School of Schools“ kaaskuraator.
Delany Boutkan on Hollandis tegutsev kirjutaja, kuraator ja haridustöötaja. Ta töötab teadurina Nieuwe Instituudis. Boutkan uurib, kuidas organisatsiooni seatud tingimused kujundavad seda, mida on võimalik mäletada, näidata ja ette kujutada. Selleks mõtestab ta poliitikat, lepinguid ja institutsioonide keeli kui disainitud materjale. Ta õpetab Sandberg Instituudi „Studio for immediate spaces“ programmis ning 2022. aastal asutas ta kirjastamisvõrgustiku Design Drafts, mis keskendub kehalisele ja eksperimentaalsele kirjutamisele disainis. Ta kuulub MacGuffin Magazine’i toimetuskolleegiumisse ning on kaastoimetanud väljaandeid „Remapping collaborations“ ja „Collecting otherwise manuals“ (2025).
Tiiu Meiner on Rotterdamis tegutsev kuraator, kirjutaja ja haridustöötaja. Ta uurib, kuidas keel ja lugude jutustamine kujundavad kunstipraktikate suhestumist ümbritseva maailmaga. Tema projektid ulatuvad esseede kirjutamisest ja toimetamisest mentorluse ning erinevate programmide arendamiseni. Meinerit huvitab, kuidas keel toetab ja muudab loomingulist tööd. Ta õpetab Gerrit Rietveldi Akadeemia DesignLABis ning töötab kommunikatsiooni ja artistidega Sonic Actsi festivalil.
Viimase kümne aasta jooksul on kureerimine omandanud terve hulga uusi vorme ja tähendusi. Kunagi tähendas see näitusi ja esemete ruumi asetamist, praeguseks aga hõlmab erinevaid infotaristuid, pedagoogikat, kirjastamist ning sotsiaalselt kontekstitundlikke praktikaid. Tänapäeval kujundavad kuraatorid lisaks kunstiteoste eksponeerimisele ka programme, poliitikat ja institutsionaalseid raamistikke ning tegelevad kaasamise, osaluse ja tugistruktuuride küsimustega.
Kui ma 2017. aastal Eindhoveni disainiakadeemias disaini kureerimise ja disainist kirjutamise erialal „Design Curating and Writing“ magistriõpinguid alustasin, ei teadnud ma kuigi täpselt, mis kureerimine õigupoolest on ja millesse ma end mässinud olen. See eriala oli osa laiemast nihkest: 2010. aastatel oli kureerimine hakanud kaugenema valge kuubi mudelist ning muutunud laiemaks ja protsessipõhisemaks praktikaks. Muuseume ärgitati oma rolli ümber hindama ja disaini mõtestati aina enam ühiskondliku, poliitilise ja infrastruktuurse jõuna.
Algselt Louise Schouwenbergi, Jan Boeleni ja Joost Grootensi loodud magistriõppekava kujundasid 2014. aastal ümber Londoni disainimuuseumi tollane peakuraator Justin McGuirk ja Alice Twemlow, kes asutas hiljem Haagi kuninglikus kunstiakadeemias disaini õppetooli. Nad panid õppekavale nimeks just „Design Curating & Writing“, et markeerida uut ajastut nii nende enda kureerimise ja kriitika praktikas kui ka toonast laienevat välja.
Selleks ajaks, kui mina 2019. aastal lõpetasin, olid nii McGuirk kui Twemlow lahkunud ja õppekava oli omadega lõpusirgele jõudmas. Esialgu kureerimiseksperimendina alguse saanud õppekava oli muutunud palju avatumaks ja ebamäärasemaks – keskenduti vähem näituste tegemisele ja rohkem reflekteerimisele, keelele ja kriitilisele praktikale. 2020. aastal restruktureeriti programm ümber kriitiliseks uurimislaboriks („Critical Inquiry Lab“) ning loobuti kureerimisega seonduvast ja näitusepõhistest formaatidest.
Niisugune ebamäärasus ühest küljest kujundas meie praktikat, aga samas tekitas ka segadust. Klassikalist haridust me eriti ei saanud ja nii kandusid õppekavast tulenenud küsimused meiega edasi teistesse valdkondadesse, nagu kirjutamine ja õpetamine, aga ka praktikat kujundavatesse n-ö telgitagustesse aruteludesse. Mind hakkas huvitama, kuidas teised selle järelmõjudega toime tulevad ning mis õpingute käigus omandatust nende tegevuses senimaani tooni annab.
Kohtusin kahe vilistlasega: Nadine Bothaga, kes lõpetas 2017. aastal ja juhib nüüd Eindhoveni disainiakadeemias sotsiaalse disaini magistriõppekava, ning Delany Boutkaniga, kes töötab Rotterdamis Nieuwe Instituudis teadurina. Nende mõlema praktikad tegelevad kaasaegsete ühiskondade probleemkohtadega – fragmenteeritud, hüpervahendatud maailmaga, mis vajab sidusust toetavaid infrastruktuure, hoolt ja läbitunnetatud kogemuste kujunemist.
Järgnevas vestluses räägime me sellest, mis omandatud haridusest alles on jäänud – kuidas see on kujundanud meie praegusi töömeetodeid ning mida disaini kureerimine ja disainist kirjutamine tänapäeval tähendada võiksid.
Tiiu Meiner: Miks te valisite just „Design Curating & Writing“ magistriprogrammi ja kuidas see teie praegusi töömeetodeid on kujundanud?
Nadine Botha: Mina tulin ajakirjandusest ning toona oli see väli kokku kukkumas – blogid ja Huffington Posti laadsed tasustamata tööd nõudvad platvormid õõnestasid tasustatud ajakirjanikutöö tegemist korralikult. Ma tahtsin disaini õppida, aga mul ei olnud varasemat disainiharidust. Tundus, et Eindhoveni disainiakadeemia programm pakkus mulle kirjutamise kaudu võimalust siseneda sellesse valdkonda ja töötada koos disaineritega. Seda viimast otseselt ei juhtunud, aga õppekava avatus on siiani minu jaoks oluline. Alguses oli selle kaootilisust mul keeruline mõista, aga siis sain aru, et tänu õppekava avatusele on võimalik ise oma hariduse üle otsustada. See muutis minu jaoks kõike. Väärtustan hariduses praegugi avatust, aga samas mõistan, et seda on tarvis teatava struktuuri ja praktiliste oskustega tasakaalustada.
Delany Boutkan: Mina jõudsin sinna kuidagi tagurpidi. Olin varem töötanud samal ajal nii disainistuudiotes kui näituste produtseerimisega. Alustasin kontekstuaalse disaini osakonnas („Contextual Design“), kus keskenduti palju praktilisele tegevusele. Aga minu jaoks tekitas vajadus iga mõte mingiks esemeks vormistada palju pinget. Niisiis pöördusin kirjutamise poole. Siis tulingi disaini kureerimise ja disainist kirjutamise erialale üle, kus suhtuti tõsiselt ka küsimustesse, mille vastuseks ei olnud mingi objekt. Õppekava oli lähedalt seotud Eindhoveni Van Abbemuseumiga, kus kuraatoreid julgustati kahtlema institutsionaalsetes struktuurides – nagu koloniaalpärand, arhiivid, eelarved ja poliitika – ning uurima, kuidas need avalikku kuvandit kujundavad. Näiteks õpetati meid isegi poliitikat ja leppeid käsitlema disainina. Ja praegugi tekitab minus alati küsimusi, kui mõni süsteem tundub liiga sujuv ja probleemivaba.
TM: Kuidas te oma praeguses töös seda lähenemist rakendate ja millises vormis te praegu kureerimisega tegelete?
DB: Minu jaoks on praegu kureerimine suunatud infrastruktuuridele. Infrastruktuurid määravad, keda mäletatakse, toetatakse ja keda sunnitakse vaikima. Nieuwe Instituudis kaaskoordineerin ma muu hulgas rahvusvahelist stipendiumiprogrammi „Design Drafts“ („Disaini mustandid“). Kureerin praegu seda, kuidas toetusi struktureeritakse. See tähendab valimisprotsessi, eelarveid, aega ja võrgustikke, kuhu sind asetatakse ning mis pärast edasi saab.
NB: Minu jaoks on kureerimine liikunud hariduse ja uurimistöö valdkondadesse. Disainiakadeemias on osakonna juhtimine ka sisuliselt kureerimine, valin külalislektoreid, korraldan töötubasid ja kujundan tudengite üldist kogemust akadeemias. Ka omaenda praktikas näen ma, kuidas kureerimine algab juba enne projekti: uurimistööst, küsimuste formuleerimisest ja kriitilisest kontekstualiseerimisest. Ma ei loo alati näitusi, ma kureerin seda, kuidas uurimistöö saab töötubade, trükiste, online-platvormide või osaluspõhiste formaatide kaudu väljundi.
TM: Mis on teie arust praegu kõige mõjukam viis, kuidas disaini toetada või jagada?
DB: Minu jaoks pole tähtsad numbrid, vaid võimalus leida erinevatele disainipraktikatele niisugune kontekst, kus need saaksid kasvada ja päriselt mõjule pääseda. Müütiline „lai publik“ tasandab erinevuse ja enamasti on ikkagi suunatud jõukale valgele publikule. Et toest oleks kasu, peab see vastama spetsiifilistele vajadustele. Nieuwe Instituudis ei olegi väiksemad ettevõtmised, nagu „Research Nights“ („Teaduse ööd“), mõeldud 250-kohalist saali publikuga täitma, vaid ühiste küsimuste ümber kogukondi looma. Oluline on, et asi inimestele korda läheks, parem juba 20 tõsiselt huvitatut kui 200 juhuslikku inimest.
NB: Mina tuleksin hariduse juurde tagasi. Olen veendunud, et meie tegevuse puhul pole nii oluline koolitada disainereid, vaid harida aktiivseid kodanikke ja mõtlejaid, kes on võimelised oma loomingulisust rakendama ka mujal. Tehisintellekti ja teiste muutuste tõttu traditsioonilises hariduses tundub olulisem kui kunagi varem, et disainiharidus paneks rõhku iseseisvale, kriitilisele ja koostööl põhinevale õppimisele.
TM: Mis te arvate, miks meist nii paljud ei hakanudki traditsioonilise kureerimisega tegelema?
DB: Seal on mitu põhjust. Struktuurselt ei ole äsja lõpetanute jaoks just kuigi palju klassikalist kureerimist eeldavaid ametikohti saadaval, olemasolevad kohad on enamasti vanema põlvkonna käes, kes on oma ametis juba pikalt paigal olnud. Nii et nappus sunnib leidlik olema. Aga asi on ka selles, kuidas meid õpetati. „Design Curating & Writing“ programmis õppisime nägema infrastruktuuri disaini ümber, nt eelarveid, poliitikat, stipendiume, toetuse saamise tingimusi jms kui disaini erinevaid vorme. Niisuguse mõtteviisiga tundus loogiline viia kuratoorne mõtlemine teistesse kontekstidesse, mitte jääda tingimata kitsast „klassikalise kuraatori“ ideed püüdma.
NB: Olen nõus ja mainiksin siin veel ka institutsioonidevahelisi erinevusi. Disainiakadeemia suunas meid mitte keskenduma objektidele, samas kui traditsioonilised institutsioonid töötavad endiselt objektikeskselt. Seetõttu oligi keeruline tavapärasesse kuraatorirolli astuda. Minu aastakäigu viiest inimesest kaks said klassikalises mõttes kuraatoriks, enamikust aga mitte. Kui Istanbuli biennaali „A School of Schools“ (2018) juures töötasin, õppisin asju mõlemat moodi tegema. Näitustega kaasneb tohutu korralduslik maht – teoste tellimine, logistika, lõputu koordineerimine – seda kõike oli minu jaoks väga palju. Toonane biennaal toimus Türgis kehtestatud eriolukorra ajal ja ma mõistsin seal ka näituste poliitilist potentsiaali. Kasutasime disainihariduse teemat n-ö Trooja hobusena – raamistasime näitused koolidena, et saaksime rääkida sellest, kuidas poliitilised olud kujundavad teadmisi, suhtumist ja mõtteviisi. See kogemus näitas mulle, et kureerimine ei ole asi, mille saab koolis selgeks õppida. Seda saab päriselt mõistma hakata alles praktika käigus, kuna kureerimine hõlmab korraga ideid, poliitikat, produktsiooni ja inimesi.
Bothat ja Boutkani kuulates joonistub laiem pilt, mis kureerimine olla võiks. Sealjuures pole niivõrd oluline objektide paigutamine ruumi, vaid infrastruktuuride kureerimine, haridusprogrammide kavandamine, uurimisküsimuste väljatöötamine ja dialoogikontekstide loomine. Igivana viide sõna „kureerima“ etümoloogiale – curare ehk „hoolt kandma“ – on jätkuvalt paljude jaoks aktuaalne, aga näib, et see, mille eest hoolt kantakse, on muutumas. See ei puuduta enam üksnes kunstiteoseid, kogusid, publikut või galeriisid. See hõlmab infrastruktuure, uurimistöö tegemist, tudengeid, koostööpartnereid ja kogukondi, kes ei pruugi mitte kunagi muuseumisse sattuda. See laienemine ei ole mitte loobumine, vaid loomulik etapp kureerimise arengus – kureerimises on ju tähelepanu ja vastutus alati olulisel kohal olnud.
Ja just seetõttu oli „Design Curating & Writing“ eriala isegi vaatamata oma lühikesele elueale oluline. See õpetas üht põlvkonda nägema kureerimist mitte pelgalt ametinimetuse, vaid hoolepraktikana kõige laiemas tähenduses. Ajal, mil institutsioonid ajavad taga numbreid ja algoritme, mis kas polariseerivad või ühtlustavad, tundub niisugune laiendatud arusaam kureerimisest kui kultuuri loomise tingimuste eest hoolitsemisest olulisem kui eales varem.