Avaldatud 28.11.2025
Vera Sacchetti on Baselis tegutsev disainikriitik, kuraator ja õppejõud. Ta on spetsialiseerunud kaasaegsele disainile ja arhitektuurile. Viimati kureeris ta Torino Circolo del Designi (2025) näituse „Earthrise 25: Where to, from Here?“ („Maatõus 25: Kuhu siit edasi?“) ning kaaskureeris Covilhã disainitriennaali (2025) näituse „Right Here, Right Now: Bioregional Ways and Situated Practices“ („Just siin, just praegu: bioregionaalsed viisid ja kontekstuaalsed praktikad“). 2023. aastal kaasasutas Sacchetti Portugalis uue disainiajakirja Fazer. 2020. aastal kaasasutas ta platvormi Design and Democracy, mis kaardistab disaini ning demokraatlike süsteemide ja praktikate kokkupuutepunkte ja kattumisi. Sacchetti õpetab disainiteooriat Luzerni disaini-, filmi- ja kunstikoolis ning juhendab tudengeid Eindhoveni disainiakadeemias.
Sandra Nuut on kuraator, kes töötab Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis. Tema fookuses on kaasaegne disain ja disainiajalugu. Nuut õpetab, kirjutab ja tegeleb kuraatoriprojektidega, nagu „FOKUS: Ageing“ (2025) Viini disaininädalal, „Garbage Kids. Varjud ja asjad“ (2025), „Martin Pedanik. Mees lava taga“ (2025) ja „Uneversum. Rütmid ja ruumid“ (2023) Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis. Eelnevalt on ta töötanud Eesti Kunstiakadeemias (2017–2022) ning New Yorgi galeriis Chamber (2014–2017).
Kaasaegse disaini kureerimise vallas puhuvad uued tuuled, mis tähendab, et traditsioonilistelt objektikesksetelt näitustelt liigutakse tasapisi osalus- ja programmipõhisematele formaatidele. Järgnevas intervjuus mõtiskleb disainikriitik ja kuraator Vera Sacchetti oma kuraatoripraktika kujunemise üle alates osalusest Istanbuli (2012, 2018) ja Ljubljana disainibiennaalide (BIO 50, 2014) korraldamisel kuni hiljutiste töödeni, mis uurivad demokraatia teemat Saksamaa ja Belgia disainimuuseumides ning hõlmab ajakirja Fazer väljaandmist koos Frederico Duartega Portugalis. Vestlus jälgib Sacchetti kuraatoriteekonna peamisi mõjutajaid, tema poolt ellukutsutud algatusi, kaasaegse disaini vallas asetleidvaid muutusi ning uurib disainimuuseumide rolli tänapäeval.
Sandra Nuut: Oled disaini vallas kureerimise ja kirjutamisega aktiivselt tegelenud juba kümmekond aastat. Mäletad sa oma esimest näitust või algatust, mis mingilgi moel kureerimisega seotud oli?
Vera Sacchetti: Õppisin New Yorgi visuaalkunsti kõrgkoolis, kus ma lõpetasin 2011. aastal disainikriitika magistrantuuri – seal hakkasingi esmakordselt ka kureerimise peale mõtlema. Enne magistriõpinguid töötasin graafilise disainerina ühes Portugali stuudios, mis tegi peamiselt kultuuri valdkonna tellimustöid. Kujundasin näitusi, mis andis mulle hea ruumitunnetuse. On väga oluline, et sul oleks ruumiline arusaam sellest, mis toimib, mida tähendab teekond ruumis, kuidas inimesed liiguvad ja milline on valgus.
Hiljem töötasin ajakirjas Domus peatoimetaja Joseph Grima käe all, kes kureeris 2012. aastal esimest Istanbuli disainibiennaali. See oli minu jaoks esimene kord olla seotud nii kõrgetasemelise rahvusvahelise kunstisündmusega. Grima kureeris [koos Ethel Baraona Pohli, Elian Stefa ja Pelin Taniga] näituse „Adhocracy“ („Adhokraatia“), mis keskendus toonastele peamistele disainitrendidele, nagu vabavaralisus, 3-D printimine ja detsentraliseeritud tootmine, lähtudes seejuures 1970. aastate radikaalsetest disainiideedest. Minu tööks oli koos Tamar Shafriri ja Avinash Rajagopaliga kataloogi toimetamine ning uurimistöö tegemine. Nägin kõrvalt, kuidas näitus kuju võttis, kuid ei osalenud aktiivselt selle tegemises.
Toimetamine ja kureerimine ei olegi nii erinevad. Mõlema puhul tegeletakse loo jutustamisega. Minu jaoks oli silmiavav näha, kuidas Grima ja ülejäänud kuraatorite tiim vana koolihoone näituseruumiks muutsid. See oli hea näide ebatraditsioonilise infrastruktuuri kasutamisest disaini eksponeerimisel.
2014. aastal töötasin ma koos Jan Boeleniga Ljubljana disainibiennaali BIO 50 juures. Tegelesin taas kataloogi toimetamise ja uurimistööga, mitte sellega, mis ruumis toimus. Pärast seda töötasin koos Boeleniga ka 2018. aasta Istanbuli disainibiennaali „A School of Schools“ („Koolide kool“) juures, kureerides publikuprogrammi. Keskendusin eelkõige eksperimentaalsetele ja ajapõhistele formaatidele. Biennaali publikuprogramm leidis aset 60 päeva jooksul kuues erinevas asukohas, hõlmates erinevaid formaate. Kogemus oli väljakutseterohke, kuid samas ka innustav, sest pani mind uskuma, et näitus ei ole taandatav üksnes objektidele. See kurvastab küll mõningaid minu [kuraatoritest] kolleege, aga üldiselt on objektid minu jaoks pigem probleemsed.
Eelistaksin selle asemel näha muid meediume, tuure ja tõlgendusi, mis aitaksid avada lugusid objektide taga. Aga ma mõistan, et näitusi on ka vaja. Istanbuli puhul sõnastasime, et tahame luua laiendatud biennaali ja murda välja traditsioonilisest nägemusest, milline üks biennaal olema peaks. Laiendatud formaat tähendas, et näitus oli sündmuse selgroog, kuid see, mis selle elama pani, olid kõik kaasnevad üritused. Tegime koostööd juba olemasolevate 3 km raadiuses asuvate kultuuriinstitutsioonidega, et külastajad saaksid üritustele ka juhuslikult sattuda ega piirduks vaid ühe muuseumiga.
Sellised olid ideed, millega me toona tegelesime ning mille pinnalt ma praegugi edasi toimetan – viimati näiteks 2025. aasta Covilhã disainitriennaali rahvusvahelist näitust koos Frederico Duartega kureerides. Jaotasime näituse seitsme erineva pinna vahel, mille hulgas oli nii raamatukogusid kui ülikoole, ning mis kõik olid publikule tasuta ligipääsetavad.
SN: Oled näituste tegemisega juba pikalt seotud olnud, kuid sinu kuratoorne lähenemine on aja jooksul läbi erinevate projektide ka palju muutunud ja arenenud. Mil moel sinu varasemad projektid praegustes kajastuvad?
VS: Kureerisin sel aastal kaks näitust. Esmalt esimese Covilhã disainitriennaali rahvusvahelise näituse koos Frederico Duartega – selle keskmes oli bioregionaalne disain, millele lähenesime läbi Portugali prisma. Teine näitus valmis Torino Circolo del Designi raames ja rääkis demokraatiast. Sealne galerii on umbes 150 m² suurune, kuid neil on väga ambitsioonikas programm. Tunnen demokraatia kui teema vastu suurt huvi ja olen seda pikalt uurinud. Koos Amelie Kleiniga oleme selle teemaga töötanud juba viimased viis aastat. 2024. aastal kureerisime koos Johanna Adamiga Bonni Bundeskunsthalles näituse „All In! Re-Designing Democracy“ („Kõik on kaasatud! Demokraatiat ümber kujundades“). Koos Kleiniga kureerime praegu ka esimest ajutist näitust taasavatavas Genti disainimuuseumis Belgias. Pealkiri on juba olemas: „Public Matter(s)“ („Avalik asi – avalikkus loeb“). Näitus räägib sellest, kuidas disain kujundab demokraatlikke süsteeme ja vastupidi, kuidas need omakorda mõjutavad disaini, uurides, kuidas disain ja demokraatia on üksteisest läbi põimunud.
SN: Millal see näitus Gentis avatakse?
VS: Avamine toimub 2026. aasta oktoobris. Praegu uuringi sügavuti Belgia demokraatia ajalugu.
SN: Võib-olla võiksime astuda sammu tagasi ja peatuda korraks teemal, mida disain sinu jaoks tähendab. Ehk siis kuidas sa disaini defineerid? Ma ei eelda mingit konkreetset määratlust, aga huvitav oleks teada, kuidas sa sellele küsimusele lähened.
VS: Minu valdkonnaks on olnud kaasaegne disain ja mind huvitab, kuidas see väli praegu muutub. Arvan, et kõik algas ajakirjast Domus ja selle taga oli suuresti Joseph Grima, kes tahtis n-ö panna näpu peale just tänasele disainile – teha hetkejäädvustuse sellest, mis parasjagu toimub. Selle taga oli ka mõistmine, et disain on kogu muust elust läbi imbunud ega eksisteeri kontekstist väljaspool, vaakumis.
Disain võib tähendada lihtsat lusika valmistamist või siis näiteks jälgimistehnoloogia arendamist telefonikõnede pealtkuulamiseks. Mõlemad tegevused liigituvad disaini alla. Kui me Jan Boeleniga BIO 50 kureerisime, tegelesime postindustriaalse nihkega. Elame tööstusjärgsel ajastul, mil ei ole võimalik enam ohjeldamatult kasvada – peame mõtlema ka ressurssidele, tootmisele ja vajadustele.
Tänases päevas olen ma veendunud, et disain on teatud vahendamise ja tõlkimise vorm. Disain on viis asju kokku panna, eri valdkondade vahel toimiv suhtlusvahend, aga ka moodus süsteemide, pingete ja hoiakute kujundamiseks. Näiteks on disain aidanud kaasa Lääne-Euroopa demokraatia kujundamisele, tuginedes seejuures eelkõige Prantsuse ja Ameerika revolutsioonide ideaalidele. Oleme kujundanud muuhulgas põhiseadusi, parlamente, avalikke ruume, hääletussüsteeme, hääletussedeleid ja hääletamise akti. Kõik need asjad on disainitud.
Asi pole selles, kas lusika kujundamine jääb demokraatliku süsteemi kujundamisele alla või mitte. Oluline on hoopis tõdeda, et disain tegutseb mõlemal tasandil. Me ei tohiks seda komplekssust karta. Üks osa kuraatori rollist ongi selle keeruka süsteemi nähtavaks ja mõistetavaks muutmine, selle info vahendamine ja tõlkimine laiemale publikule.
SN: Oled olnud seotud mitmete algatustega, mis sarnaste küsimustega tegelevad ning uurivad, mis disain on või olla võiks. Kas sa võiksid ajas veidi tagasi minna ning avada platvormide TEOK Basel ja Foreign Legion tausta ning sünnilugu?
VS: Olen alati töötanud iseseisva kuraatorina. Teen küll suurte institutsioonidega koostööd, kuid sisenen alati väljastpoolt, mis võimaldab mul esitada keerulisi küsimusi: „Mis see on? Kas me võiks asju kuidagi teisiti teha?“
Selle kõrvalt olen töötanud aga ka mitmete väiksemate eksperimentaalsete formaatidega. Üks neist oli TEOK Basel. See sündis 2014. aastal kinnisideest mõtestada kaasaegsust – otsingust, kuidas hetkejäädvustusena kinni püüda seda, kes ja kus me parasjagu oleme ning mida kujutab endast loominguline kogukond. Tegime seda koostöös Juan Palencia de Sarrià ja Marta Colón de Carvajaliga (kes on tänaseks moodustanud arhitektuuri- ja disainibüroo isla).
TEOK on akronüüm, mis tähistab teadmiste piiri (The Edge of Knowledge). See lähtus mõttest, et kõigil inimestel on mingil teemal piiritult teadmisi ja maailm oleks parem paik, kui me seda infot omavahel jagaksime. Tegemist oli loengusarjaga, mis leidis aset inimeste elutubades. Esinejaid kutsuti arutlema millegi üle, mida nad armastasid ja mille kohta nad palju teadsid, aga mis polnud nende töö. Selle taga oli kaks mõtet: näha, kuidas inimesed defineerivad end väljaspool oma tööd, ning panna proovile uskumus, et kõik on võimelised häid loenguid pidama. Kui oled 25–40-aastane, määratled end sageli oma töö ja panuse kaudu. Aga mis sind veel defineerib? Mis sind veel huvitab? Kuulasime ettekandeid näiteks mustadest aukudest ja Suurest Paugust, Euroopa kõige huvitavamatest ujulatest, sellest, miks McDonald’si burger maitseb terviklikuna paremini kui selle komponendid eraldi võetuna. Loengud olid tasuta ja neid ei salvestatud. 2014–2019 toimus selle sarja raames 44 loengut.
Kuratoorne algatus Foreign Legion (Võõrleegion) sündis frustratsioonist. Naiste ja välismaalastena Baselis elades olime me Matylda Kryzkowskiga frustreerunud tõdemusest, et millegi saavutamiseks pidime jooksma kaks korda kiiremini, kuid jõudsime ikka vaid poolele maale. Pidasime õhtusöökide taustal mitmeid vihaseid vestlusi, kuni Matylda andis Icon Magazine’ile intervjuu, kus ütles, et algatas hiljuti feministliku kollektiivi nimega Võõrleegion. Peagi pärast seda küsis toona Dresdeni dekoratiivkunsti muuseumi juhatajana töötanud Tulga Beyerle meilt, kas me ei tahaks korraldada Dresdenis konverentsi naisdisainerite nähtamatuse teemal. Sellest kasvas välja suur hulk tööd. Esmalt konverents „A Woman’s Work“ („Naise töö“), millele järgnes kaks näitust. Sellest ajast saadik oleme andnud ka mitmeid loenguid ja korraldanud töötubasid teemal, kes saavad disaini loomises osaleda ja kelle töö on nähtav. Projekt sai alguse 2019. aastal ning jätkub erinevate tööde vormis, mida me Matyldaga teeme, nagu õpetamine, kureerimine, žüriides osalemine jms.
See projekt muutis meie tööviisi. Lõime endale uued põhimõtted, näiteks 50% reegli – iga projekti puhul võivad pooled koostööpartneritest olla meile juba tuttavad, teine pool peab aga hõlmama uusi inimesi. Sel viisil püüame laiendada oma võrgustikku, tulla välja harjumuspärasest mullist ja vältida enda projektides protektsionismi.
SN: Oled juba välja toonud mitmeid tegusaid isikuid, nagu Joseph Grima, Jan Boelen ja Matylda Kryzkowski. Kes on sinu tööd ja mõtlemist märkimisväärselt mõjutanud?
VS: Grima ja Boelen olid põhilised, sest avasid minu jaoks uusi uksi. Aastatel 2013–2018 töötasin koos Jan Boeleniga, kes on olnud mulle oluline mentor ja sõber. Pärast seda perioodi hakkasin töötama palju iseseisvamalt, mõtiskledes teadlikumalt selle üle, mida ma päriselt teha tahan. Mul olid sellel teekonnal partnerid, kellega koos mõelda ja töötada: koos Matylda Kryzkowskiga uurisime soopoliitika teemat disainis, Amelie Kleiniga demokraatia ja disaini läbipõimitust ning Frederico Duartega kaasaegse disaini diskursust ja selle vahendamist.
Mul on olnud oma kangelased. Iga kord, kui keegi neist on mulle eeskujuks saanud, olen nendega ühendust võtnud ja avaldanud soovi midagi koos luua. Grima ja Boelen olid minu jaoks kangelased ja mentorid. Praegu ma enam mentoreid ei otsi; selle asemel hindan häid vestluspartnereid, kes mu mõttemaailma avardaksid. Kui oled iseendas selgusele jõudnud, hakkad ise rajama endale teed.
2019. aastast saadik tegelen ma õpetamisega. Olen ka ise mentorina teisi juhendanud – ma ei tea küll, milline minu mõju on olnud, aga loodetavasti ikkagi positiivne.
SN: Asutasid koos Frederico Duartega väljaande Fazer. Miks see leidis kuju kahes formaadis, nii ajakirja kui näitusena? Ja millised on teie edasised plaanid?
VS: Fazer on disainialane institutsioon, millele me koos Frederico Duartega 2023. aastal Portugalis aluse panime. Üks selle materialiseerumise vorme on kaasaegse disaini ajakiri, mida anname teadlikult välja ainult portugali keeles. Oleme mõlemad Fredericoga pärit Lissabonist ja mõte ajakirja väljaandmisest tekkis meil juba siis, kui me koos New Yorgis õppisime. Meil kulus selleks vaid 13 aastat! „Fazer“ tähendab tõlkes ‘valmistama’ või ‘tegema’, mis viitab meie nägemusele disainist. Meid huvitab rohkem protsess kui objektide endi üle arutlemine.
Samuti tahtsime anda hoogu portugalikeelsele disainialasele kriitilisele diskursusele, sest see on peaaegu olematu. Mõistame, et tänapäeval pole võimalik anda ajakirja välja ainult trükitud kujul. Seega tahtsime luua midagi, mis võib eksisteerida erinevates formaatides. Kahe esimese ajakirjanumbriga kaasneski näitus. Tulevikus on võimalused aga lõputud: podcast, flaier või mõni sündmus. Oleme selles suhtes avatud.
Kaks esimest näitust sündisid tänu ühe muuseumi kutsele tegeleda kaasaegse portugali disainiga. Näitustega kaasnes publikuprogramm, mille raames toimusid vestlused, millest omakorda kasvasid välja artiklid ajakirja jaoks. Kui näitused kinni läksid, ilmus ajakiri, kus pooled avaldatud materjalidest olid tellitud ja kirjutatud enne näituse avamist ning pooled sündisid näituse tulemusel.
Töötame praegu kolmanda numbri kallal, mis tuleb välja 2025. aasta sügisel. See räägib impeeriumi kujundamisest ja vastupanu strateegiatest, mis sellega kaasnesid. Arutleme koloniaalsete, postkoloniaalsete ja dekoloniaalsete lähenemiste üle Portugali ja teiste riikide disainis.
Ajakirja väljaandmine on suur töö, aga me vaatame asja pikemas perspektiivis. Meie eesmärgiks on mõtestada ümber, milline üks disainiajakiri 21. sajandil olla võiks.
Veel üks eksperimentaalne formaat sündis, kui me Amelie Kleiniga demokraatia teema kallal töötasime. Oleme demokraatia näituse tarvis uurinud demokraatlikku innovatsiooni ja seda, kuidas see tekib. Korraldasime 2023 ja 2025 Saksamaa ja Belgia muuseumides kodanike kogunemisi. Kutsusime juhuvaliku teel kokku eri vanuses, soost ja rahvusest, erineva tausta ja haridusega inimesi, et arutleda koos selle üle, kuidas muuta muuseume avatumaks ja demokraatlikumaks. Belgias oli küsimus ka selles, kuidas muuseum võiks kaasa aidata kuuluvustunde tekitamisele. Tulemused olid silmi avavad ja sügavaid muutusi esile kutsuvad, vähemalt minu jaoks. Kohtumisi korraldanud institutsioonid seisid silmitsi paljude viisidega, kuidas nad ei olnud kaasavad. See viis mind mõistmiseni, et minu peamiseks huviks ongi institutsioonide ümberkujundamine.
Nende kohtumiste kogemus mõjutas mind nii palju, et kirjutasin isegi disainimuuseumide „objektide põletamisest“ ja rahastuse suunamisest vahendamisse – näituste tegemise lõpetamisest ning selle asemel töötubade korraldamisest ja inimestega rääkimisest.
SN: See kõlab päris radikaalselt.
VS: Disainimuuseumid on kriisis. Külastajate numbrid ei ole pärast pandeemiat taastunud. Ja üle kogu Euroopa on äärmuslike jõudude võimule saades nende esimene samm eelarvete kärpimine kultuurivaldkonnas. Peame ümber mõtestama, kuidas me neid institutsioone juhtida soovime. Üks viis selleks on laiema ringi kaasamine – et me ei pöörduks oma küsimustega ainult siseringi või oma tavapäraste külastajate poole, vaid avaksime end tõesti erinevatele kogukondadele.
SN: Ka meie muuseumi eelarvet kärbiti. See on keeruline teema. Aga astume korra veel sammu tagasi. Kui me võrdleme sinu kuraatoripraktika algusaega ja projekte, nagu BIO 50, sinu praeguse demokraatiaalase tööga, siis mil moel on disainivaldkonna kesksed teemad aja jooksul muutunud?
VS: BIO 50 puhul oli keskseks teemaks disain industriaalses ja postindustriaalses kontekstis. Nüüd mõtlen ma disainist laiendatud väljal. Disain kui valdkond peab võtma vastutuse ja tunnistama enda rolli kõigi meie suhete kujundajana. Peame murdma välja tööstusliku, tööstusjärgse, digitaalse ja vabavaralise tootmise mullist. Asi ei ole ainult tootmises, vaid ka ühiskonnas. See on minu jaoks põhiline avastus, mis mind nüüd juba mõnda aega saatnud on. Ainult tootmisele keskendudes eirame teisi asju, mida ei tohiks disaini puudutavates küsimustes eirata, nagu kontekst, poliitika, ühiskond ja disaini mõju kõigile neile asjadele.
SN: Oled töötanud eelkõige vabakutselisena. On see olnud teadlik valik end mitte ühegi institutsiooniga siduda või läks see lihtsalt nii?
VS: Alguses see lihtsalt läks nii. Siis aga hakkasin ma küsima keerulisi küsimusi. Naudin seda välise agendi rolli. Loomulikult on see vastuolus majandusliku kindlustatusega. Tasakaalustan seda õpetamisega, mis annab mulle stabiilsuse, ning vabakutselise kuraatori ja toimetajana tegutsedes, mis annab mulle vabaduse. Selline kooslus võimaldab mul arendada oma praktikat korraga erinevates kontekstides – Saksamaal, Šveitsis, Itaalias, Portugalis, Belgias ja Türgis. Näen Euroopa mastaabis töötamist privileegina. Olen osa sellest Erasmuse põlvkonnast, kes usub Euroopa projekti.