Avaldatud 28.11.2025
Karin Paulus on disaini- ja arhitektuuriuurija ning kuraator. 2025 kureeris ta koos Ingrid Allikuga Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi näitust „Piirideta aineväljadel“ ning Eesti Arhitektuurimuuseumi 1980. aasta olümpiapurjeregati väljapaneku tootedisaini valiku. Paulus on kirjutanud mitmeid raamatuid, viimased neist tutvustavad rahvamaju ja Mustamäge. Ta on õpetanud aastaid eri kõrgkoolides disainiajalugu.
Karin Vicente on kunstiteadlane, kes töötab Adamson-Ericu muuseumis programmijuhi ja kuraatorina. Vicente’i teadustöö keskendub kunsti, disaini ja tarbekunsti põimumistele hilisnõukogude Eestis. Ta on avaldanud teadusartikleid, kriitikat ning kureerinud näitusi nii kunstiajaloo kui ka nüüdiskunsti ja -disaini valdkonnas. Viimastel aastatel on tema töö üheks oluliseks suunaks kujunenud jätkusuutlikkuse küsimused.
Kai Lobjakas on kunstiajaloolane, Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi (ETDM) juht. Tema huvifookusse kuuluvad disain ja tarbekunst ning ühisalad nende valdkondade arengus. Ta on algatanud ja kureerinud näitusi nii nõukogude kui kaasaegsetest tarbekunsti- ja disainipraktikatest Eestis ja välismaal ning pidanud neil teemadel ka loenguid, kirjutanud, koostanud raamatuid ja katalooge. Tema kureeritud on teiste seas ETDMi eesti disaini püsinäitus ja hiljutine ulatuslik retrospektiiv „Bruno Tomberg. Disaini leiutamine“.
Sandra Nuut on kuraator, kes töötab Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis. Tema fookuses on kaasaegne disain ja disainiajalugu. Nuut õpetab, kirjutab ja tegeleb kuraatoriprojektidega, nagu „FOKUS: Ageing“ (2025) Viini disaininädalal, „Garbage Kids. Varjud ja asjad“ (2025), „Martin Pedanik. Mees lava taga“ (2025) ja „Uneversum. Rütmid ja ruumid“ (2023) Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis. Eelnevalt on ta töötanud Eesti Kunstiakadeemias (2017–2022) ning New Yorgi galeriis Chamber (2014–2017).
Disaininäitusi on Eestis korraldatud paarkümmend aastat. Kuratoorsed rõhuasetused, näituste arv, toimumiskohad on olnud pidevas muutuses. Ent senist disaini kuraatorluse arengut on dokumenteeritud fragmentaarselt – peamiselt näitusekajastused meedias ja muuseumide arhiivimaterjalides. Kuraatorid Karin Paulus, Kai Lobjakas ja Karin Vicente avavad vestluses Sandra Nuudiga oma vaateid ja kogemusi kureerimisest. Arutelu keskmes on disaini mõtestamine, institutsioonide tegevus, kuraatoripositsioonid ja kohalike disaininäituste hetkeseis.
Sandra Nuut: Mis on teie viimane kureerimisalane töö? Mis oli selle näituse, sündmuse, programmi fookus või probleemküsimus?
Karin Paulus: Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis (ETDM) avasime mais näituse „Piirideta aineväljadel“, mis tutvustab tänapäevaseid kunstipraktikaid ja kunstnikke, kelle tööde keskmes on vähemalt osaliselt materjal. Valisime koos Ingrid Allikuga välja autorid, kes seda teemat põnevalt avavad ja kelle vaatenurk võiks olla publikule värske. Nende seas on näiteks Hannah Segerkrantz, Eike Eplik, Helena Tuudelepp, Sille Luiga jt. Kaasasime praktikuid, kelle looming hõlmab mitmesuguseid tegutsemisvälju. On loovinimesi, kellel pole üht kindlat valdkonda või nad ei määratle ennast ühe kindla valdkonna piires. Näiteks Urmas Lüüsi puhul pole tegu ainult sepaga, vaid ta liigub kuidagi sujuvalt erinevate kunstiliste praktikate vahel või nendega koos. Need on kunstnikud, kelle jaoks on selline liikumine orgaaniline. Need autorid on nagu mitme kodukeelega lapsed, kellele tavaarusaama mõttes erinevad keeled moodustavad loomuliku terviku. Teisalt oli meile oluline näidata, et tööd, mida mõni nimetab uusmaterialismi väljenduseks, ei ole midagi sellist, mis on alles tänapäeval tekkinud. On päris palju analoogse lähenemisnurgaga autoreid varasemastki ajast. Leidsime mitmeid põnevaid teoseid 1970. aastatest ja tegelikult ka varasemast, nagu näiteks Mari Räägult või Katrin Perelt.
Karin Vicente: Ilus võrdlus kakskeelsete inimestega. Kas sa oled seda varem ka kasutanud? Nii tabav selle nähtuse kirjeldamiseks.
KP: Ma tegelen paralleelselt projektiga, kus uurime riigigümnaasiume. Osaliselt teen seda koos sotsioloogide ja keeleteadlastega Narvas. Mind kõnetab vahepealolek ja n-ö mitmekeelsus või transkeelsus.
KV: Adamson-Ericu muuseumis on praegu avatud „Azulejos. Portugali pärlid“ – portugali keraamiliste plaatide näitus. Mina olen üks selle projekti kuraatoritest [koos João Pedro Monteiroga]. Aga praegu tegelen juba järgmise projektiga: avame septembris näituse „Aegluse poliitika“, mida kureerin koos Birgitta Reinertiga. See on kaasaegse kunsti näitus, mille fookuses on aeglustumine. Ka sellele näitusele tuleb palju n-ö vahealade praktikaid. Üheks fookuseks ongi uurida seda, kuidas mitmed kaasaegsed kunstnikud on uuesti pöördunud n-ö aeglaste tehnikate poole, traditsiooniliste tehnoloogiate ja materjalide poole soovist oma loomepraktikat ümber mõtestada, tegutseda jätkusuutlikumalt. See on suund, mida olen viimastel aastatel kuraatorina järginud ja nüüd avaneb see aegluse võtmes. Näitusel osalevad Tõnis Jürgens, Sten Saarits, Sandra Kosorotova, Killu Sukmit, Nele Kurvits, leedu fotokunstnik Gintautas Trimakas, Lätist Krista Vindberga, Julia Gryboś & Barbora Zentková – slovakkia-poola kunstnike duo. Näitusel on mitmed uudisteosed, aga näiteks ka ETDMi kogust Johanna Ulfsaki töö.
Kai Lobjakas: Võib-olla on hea esile tuua näitust „Bruno Tomberg. Disaini leiutamine“, mis avati eelmisel aastal ETDMis. Ma eneseanalüüsi liiga sageli ei tee, aga tundub, et mul on õnnestunud tegeleda välja puhastamise teemadega ja vähem universaalsete või katusteemadega. Tomberg oli ideaalne näitusematerjal, kui üldse ühe inimese kohta nii võib öelda. Tema kaudu õnnestus kontekstualiseerida nii teda ennast kui ka väga paljusid teisi nähtusi ja algatusi.
Oma töös pean silmas laiemalt muuseumi, mitte ennast kuraatorina, ehk pigem seda, mis muuseumis peaks toimuma. Enamasti on teemapüstitused olnud mitte probleemide, vaid pigem nähtuste kesksed. Räägin kureerimisest, kus on olnud võimalik tuua esile seda, mis esil ei ole veel olnud.
KV: Mulle kõrvaltvaatajana tundub, et te tegelete ETDMis intensiivselt disainiajaloo kaardistamise ja kirjutamisega, n-ö tegemata tööga, sest eesti disainiväljal on palju läbiuurimata materjali, need teemad on vaja kinni püüda ja ära kaardistada.
KL: Väga hea, kui see nii paistab. Alguspunkt on olnud materjalikihi või -baasi loomine, millelt edasi minna, ja nii juba paarkümmend aastat. Oluline on, et oleks materjali, millega töötada ja millest õigel hetkel õigeid asju välja võtta ja tõsta ning kokku panna. Printsiibiks on olnud, et teised saavad tõstatatud teemadega mingil hetkel edasi töötada.
SN: Mis on disain? Sõnastamine, kuidas teie enda jaoks disaini mõtestate, aitab ehk aru saada, mis suunal või alustel te tegutsete ja kuidas disainivälja näete.
KV: Võin lühidalt öelda, et kuna ma töötan kunstimuuseumis, siis ma tegelikult otseselt disainiga ei tegele. Olen oma töös seadnud fookuse ikkagi n-ö unikaalloomingule. Kuigi minu agenda on seotud disainmõtlemise ja selle valdkonnaga, siis klassikalises mõttes ma disaini ei kureeri. Seda enam on mul suur rõõm olla kutsutud sellisesse väärikasse seltskonda. (Naerab.)
SN: Ometi oled sa selliseid küsimusi esitanud ja korraldanud konverentsi defineerimise teemal, näiteks 2021. aastal Kumu auditooriumis toimunud seminar „Kunst või disain? Definitsiooni küsimus“.
KV: Minu kureerimispraktika on ajas mõnevõrra muutunud. Tõesti tegelesin Eesti Kunstiakadeemias teoreetilisel ja teaduslikul tasandil just kunsti ja disaini valdkondade identiteetide ja hierarhiatega. Seega kunsti, disaini ja tarbekunsti dünaamika on siiani üks minu lemmikteemasid. Varasemalt ma vaatasin uurijana n-ö kõrvaltvaatajana, kuidas erinevad valdkondlikud hierarhiad on kujunenud, millised on nendevahelised piirid, kattuvused, ristuvused ja hallalad. Kõik see on väga põnev! Ent nüüd kuraatorina olen seda teadlikum ja püüan selliseid selgeid piire vältida, tahan ise erialade vahel piire hägustada, hierarhiaid ümber pöörata, hallalasid normaliseerida. Ma teadlikult panen kulmugi kergitamata näitusel õlimaali ja tekstiili kõrvuti seinadele, püüdes otsida sarnasusi, mitte erisusi.
KL: Mulle tundubki, et mida rohkem sa selle valdkonnaga tegeled, seda vähem sa seda defineerida tahad. Ei ole õiget või valet, on hästi palju võimalusi ja kõik oleneb perspektiivist ning sellest, mida ja kuidas me oskame märgata. Minu jaoks on olnud põnev jälgida, kuidas disain kasvatab pidevalt kihte, kuidas see on aja jooksul muutunud või teisenenud. Ma olen väga pikalt olnud ETDMis, kus tihti tarbekunsti ja disaini ehk ei tahagi eristada ning väga erinevat materjali saab vaadata ja käsitleda disaini vaatepunktist. Me võime ka Andres Toltsi maali vaadata disaini positsioonilt. Kogu ümbritsevat maailma on võimalik vaadata disaini kaudu. See ei ole küll otseselt kureerimise näide, aga mulle väga meeldis paari aasta eest ajakirja MacGuffin. The Life of Things tehtud ettepanek kirjutada Balti ketist disaini vaatepunktist nende ketiteemalisse numbrisse. See näitab, kuidas mingeid nähtusi saab vaadata läbi disaini prisma. Disaini olemust ja selle teisenemist on võimalik olenevalt huvist või ülesandest tõlgendada väga erineval moel – ja kõige vähem tahaks siinkohal piire tõmmata. Et mingis etapis või ülesandes tekivad piirid, on arusaadav, kuid neid ei pea kunstlikult tõmbama, lihtsalt hea on teada, kuidas disain on ajas kujunenud ja muutunud.
KP: Mina uurin igal aastal koos tudengitega küsimust, mis on disain. Mida aeg edasi, seda keerulisemaks küsimus osutub, seda rohkem tajud, et maailm on mitmepalgeline ja ühele asjale võibki olla mitu õiget vastust. Kohati on siiski vaja neid piire tõmmata. Kui kõik on disain või miks mitte ka arhitektuur – näiteks tarkvaraarhitektuur või teenusedisain –, siis hajub fookus. Kui üks asi hõlmab kõike, ei tähenda see tegelikult enam midagi, ja siis jõuan ma tavaliselt ka ise terminoloogia mõtestamisega ummikusse. Mulle on meeldinud kaks klassikut. Ühelt poolt Victor Papanek, kes rääkis disainist kui korrastamisest ja süsteemi loomisest. See võib olla hambaarsti töö, luuletuse komponeerimine või sahtlite korrastamine. Teisalt toon esile Ettore Sottsassi vaated, kellega kohtusin oma kirjutajatee alguses. Tema rääkis, et disain on nii enese sättimine kui ka tööstuse tarbeks eseme kujundamine. Ühtpidi mõtles ta ehk värvide kokkusobivust ja mis riided sa endale selga komponeerid, aga teistpidi disaini seotust äriga, kuidas kujundada teadlikult üht või teist eset, selle omadusi ning kuidas on seda võimalik turustada. See oli aastatetagune kohtumine Milaanos. Vahepeal tundus mulle, et see jutt – mida on räägitud ka foto puhul, paljundatavusest ja toodetavusest –, on kuidagi nüri. Nüüd aga mõtlen, et võib-olla on seegi disainile omane. Oma bakalaureusetöös tegelesin ma n-ö unikaaldisainiga, kuid nüüd mõistan, et need sageli ikkagi ei ole prototüübid, vaid lihtsalt kunst. Hetkel olen ma sellises seisus.
SN: Mis kontekstis kohtumine Ettore Sottsassiga toimus?
KP: Ma tegin temaga intervjuu, mis ilmus Eesti Ekspressis.
KL: Seoses Karini jutuga tekkis mul paar mõtet juurde. Loomulikult on hetki, kus on vaja väga selgelt disaini piiritleda. Muuseumis töötava inimese vaatest on võimalik võtta vabadus ja võimalus olla avatud, aga loomulikult on kontekstid, kus disain ei ole nii enesestmõistetav ja on oluline just nimelt tõmmata neid piire ja selgitada. Muuseumis veame koos Sandraga loengusarja „Millal on disain?“, mis tõukus neist küsimustest. Selles püüamegi küsida, millal see on disain, mitte niivõrd, mis see täpselt on. See on suurem küsimus ja annab võimaluse kuidagi seda maastikku kaardistada ning hoida pilti mitmekülgsena.
SN: Tooksin välja ühe aspekti, mis on silma jäänud: disaini mõtestamisel esineb puudusi eriti siis, kui sellest kirjutavad näiteks kultuuriajakirjanduses autorid, kel puudub suhe n-ö kaanoniga või ei tunne nad disaini ja tarbekunsti valdkonda, allikaid ega konteksti. Näiteks loed artiklit tekstiilidisaini näitusest, aga on aru saada, et kirjutaja ei tea, ei tunneta seda maailma või ta tunnetab täiesti teistsuguse koha pealt, mis ei ole ka lõpuni vale. Tekib jõuetuse tunne, et kirjutatakse teemadel, milles ei navigeerita, erinevalt autorist, kel on teadmised disainist, disainiajaloost ja -teooriast, mis aitavad mõtestada disaini kuraatorluses esitatud või tõstatatud teemasid.
KL: Disainiajalugu ongi meie jaoks siin või üldse väga noor distsipliin näiteks võrdluses arhitektuuri valdkonnaga, millel on tubli sada aastat arengut nii loomises kui selle käsitlemisel kirjutistes. Disain on teadvustamise mõttes noor võrreldes kujutava kunsti, muusika ja arhitektuuriga. Meil on lühem kogemus selle mõtestamisel, mõistmisel ja disaini keel ei ole ehk nii enesestmõistetav.
Disain on tulnud meie ellu aktiivse koduajakirjanduse kaudu. See ei ole muidugi ainult kohalik eripära, aga inimestele seostub disain teatud tunnustega – räägitakse näiteks disainköögist, -autost, -toolist. Vahel sooviks parandada, et mis see teine köök disainköögi kõrval on. Disainköögi all mõeldakse, et tal on mingi vint peal või et see läigib rohkem – need mõtted ei kao kuhugi. Meie ülesanne on neid tähendusi juurde luua, et disain oleks mõistetav laiemalt ja rohkemates kategooriates.
SN: Karin Vicente ja Kai, te olete tihedalt seotud muuseumidega, nagu Adamson-Ericu muuseum, mis on Eesti Kunstimuuseumi filiaal ja Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum. Milline näitustegevus neid muuseume iseloomustab? Kas ja kuidas on nende institutsioonide missioon ajas tänaseks teisenenud?
KV: Me tähistasime hiljuti muuseumi 40. sünnipäeva. Adamson-Ericu muuseum on jõudnud soliidsesse keskikka ja loomulikult on selle aja jooksul fookused nihkunud, sest ka meid ümbritsev reaalsus on muutunud. Muuseum peab olema säilenõtke ja suutma laiemate muutustega kaasas käia. Aga eks meie põhifunktsioonid on ikka ja alati samad: koguda, uurida ja tutvustada Adamson-Ericu pärandit. Samavõrd oluline on näitustegevus ja muuseumitöötajal võtabki see suurema osa ajast, et näituste kaudu teemasid ja nähtusi kaardistada, kirjeldada ja publiku ette tuua. Loomulikult tahame me rääkida tänapäeva inimese jaoks olulistest teemadest. Mis on aga ajas muutunud, on publikuprogrammide maht, nende hulk ja kvaliteet on proportsionaalselt ajas kasvanud. Me loome väga erinevaid formaate: muuseumitunnist kontserdini, akadeemilisest loengust väga aeglase vaatamise ringkäiguni. Soovime jõuda erinevate sihtrühmadeni. Kord aastas anname välja Adamson-Ericu nimelist noore kunstniku stipendiumi. Seega püüame natukene ka tulevikku vaadata, toetada noori, alles väljale tulevaid tegijaid.
SN: Kas saaksid puudutada ajaloolist poolt, millal ja miks muuseum asutati?
KV: Muuseum avati 1983. aastal tänu sellele, et Adamson-Ericu lesk Mari Adamson oli pärandanud oma pere kunstikogu tollasele riiklikule kunstimuuseumile klausliga, et avataks Adamson-Ericule pühendatud muuseum. Pikalt eksponeeritigi vaid Ericu kogu ja selleks kohandati meie Lühikese jala tänaval asuv hoone. 1990. aastatel hakati korraldama erinevaid teemanäitusi. Olen väga uhke, et just meie majas hakati esmakordselt Eestis tegema naiskunstnikele pühendatud retrospektiivnäitusi. Töötame väga erinevate suundadega: loomulikult on üheks oluliseks fookuseks Adamson-Ericu enda looming ja laiemalt 20. sajandi eesti kunst, aga ka Balti ja Põhjamaade kunst. Oleme teinud mitmeid pagulaskunsti tutvustavaid näitusi. Jaapani kunsti ja materiaalse kultuuri näitused on samuti olnud üks suundi. Viimastel aastatel on lisandunud jätkusuutlikkuse liin. Kaasaegse kunsti näitusi on Adamson-Ericus tehtud läbi aegade.
Ka Adamson-Ericu enda loomingut püüame järjest mitmekülgsemalt avada. Nii näiteks tutvustab meie praegune püsinäitus Adamson-Ericu tarbekunsti-disaini poolt varasemaga võrreldes palju tasakaalukamalt, eksponeerime tema loodud mööblit, nahka, ehteid, metalli koos maalikunstiga, nii et ilmnevad seosed, kattuvused, tema kui üks tervik looja. Kanooniliselt tuntakse ju Ericut peamiselt maalikunstnikuna, aga sel korral püüdsime näitust teha „demokraatlikumalt“. Eks kunstiajaloo kaanon on ise ka muutumas ja hindab ümber oma varasemaid hierarhiaid. Soovime muuseumis ajaga sammu käia.
KL: See on tore näide, mis mingis mõttes haakub ETDMiga ja kuidas me oma kogusid saame vaadata. Läbi kujutava kunsti on Adamson-Eric olnud justkui kunstiajaloo hierarhias olulisem varasemalt ja tore on näha, kuidas teda täna on ka disaineriks nimetatud. Nüüd oskame ja saamegi teda vaadata täiesti teise pilguga. Positsioonid on muutunud ning arusaamises ja soovides on toimunud teatud nihe. Meie enda kogemusest on heaks näiteks Eduard Taska töö. Tema loome on olnud osa unikaali- ja kunstiteosekesksest tarbekunstikogust. Tänapäeval käsitletakse Taskat mitte ainult tarbekunsti kontekstis, vaid ka disaini raamides.
ETDMis oleme tegutsenud ühe kindla mudeli järgi, mis on ajas püsinud üsna muutumatuna. Ajutisi suuri näitusi on täna meil aastas kaks kuni kolm ja tasakaalu hoidmine on üks suuremaid väljakutseid. Ühelt poolt kasutame retrospektiivi formaati, et tõsta esile mõnd autorit, kollektiivi või paari ning rääkida nende kaudu laiematest teemadest. Teisalt on meie jaoks oluline luua ka teemanäitusi, mis käsitlevad universaalsemaid küsimusi. Kolmandaks, kuivõrd muuseumi kogud on kohaliku fookusega, püüame näitustega avardada perspektiivi, tuues sisse rahvusvahelist mõõdet ja laiemat vaadet teemadele, millega nagunii tegeleme. Programmis on oluline hoida tasakaalu. Galeriipind annab paindlikkuse ja võimaldab esile tuua kaasaegseid praktikaid. Samuti toome aeg-ajalt kogudest välja töid, mis elavdaksid muidu staatilise ja pikaealise olemusega püsiekspositsioone.
SN: Kas saaksid avada muuseumi algusaegasid 1980. aastatest?
KL: ETDMi algus on natuke varasem Adamson-Ericu muuseumist. See oli 1980. aasta olümpiasuvi, mil avati püsiekspositsioon, kus eksponeeriti nii tollast kaasaegset kui ka varasemat tarbekunsti. Mõni aasta hiljem käivitati ajutiste näituste programm. Toona tehti koguni kümme näitust aastas, mis lõi tohutu hoogsa ja pulbitseva rütmi – aega iseloomustas tihedus ja lühikesed näitused. Kui varasemalt toimusid tarbekunstinäitused Tallinna Kunstihoones ja selle galeriides, siis nüüd oli järsku uus pind, mis mõeldud spetsiaalselt end aastakümneid tõestanud erialale. Oli, mida näidata, ja kunstnikud said n-ö heas mõttes toota sinna unikaalloomingut, mis jõudis sealtkaudu osaliselt ka muuseumi kogudesse. Aja jooksul on näituste arv vähenenud. Ilmselt oldi ka varasemal ajal tasakaalu hoidmisest erinevat tüüpi näituste vahel teadlikud, sest toimus nii isiku- kui ka grupinäitusi, uhkeid välisnäitusi ning põnevaid eksperimentaalprojekte, näiteks Leonhard Lapini kureeritud „Vorm, ehituskunst ja tarbekunst“ (1986). Näiteks olid väljas Jüri Okase ja Kai Koppeli tööd. Tegemist oli uue, värske muuseumiga, kus traditsioonilise tarbekunsti kõrval esitleti väga põnevaid ja eksperimentaalseid projekte. Väli pulbitses. Näiteks ON-grupi kunstnikud püüdsid liikuda traditsioonilisest tarbekunstist eemale ja vaadata selle potentsiaali teise pilguga.
Võib-olla peaksime mainima meie ühisprojekti Karin Paulusega. Kui me ülikooli lõpetasime, olime ühel hetkel murelikud – mis meist saab! Karin arvas, et peaksime tööle hakkama, ja me kandideerisime ühe projektiga Eesti Rahva Muuseumi näitust tegema. Näituse nimeks sai „Asjad minu elus. Nõukogudeaegne tootedisain“ (2000), kus me võtsime vabaduse vaadelda kogu seda asist maailma laiemalt – nagu oleme edaspidigi teinud. Lõpuks jõudis see Tarbekunstimuuseumi ruumidesse [2001. aastal]. Ma mäletan, et me tõime näitusesaali tööstuskunsti ehk nõukaaegset disaini, mis hierarhilises kunstisüsteemis ei kuulunud just selle ülemisse otsa ega olnud seni muuseumi lävepakku kuigivõrd ületanud. Näituse kohta ilmus üldise üllatuse ja soosingu kõrval ka veidi pahandav artikkel ühelt vanemalt kolleegilt, Helene Kumalt, kes seadis kahtluse alla selle materjali sobivuse muuseumi. Olime võtnud endale vabaduse teha näitus teatava juhuslikkuse printsiibi alusel, püüdes samal ajal materjali ka süstematiseerida.
KP: Kunagist suurt autoriteeti häiris, et esemed ei olnud unikaalsed, see ei olnud tarbekunst, vaid disain. See oli täielik vaatepunkti muutus muuseumis, näidata Standardis toodetud toole või kappe, ja ilmselt mõjus see häirivalt.
KL: Varem oli piir läinud kunstitoodete kombinaadi toodangu juurest. Mul on soe tunne seda meenutada, sest ei tea, et oleksin elu jooksul suutnud kedagi näitusega väga ärritada. Kriitika võib ju olla valus, eriti kui jääb tunne, et oled midagi valesti teinud. Ent seekord tundusid argumendid õõnsad – see oli pigem tähenduslik reaktsioon selles ajas, kus me tungisime uuele territooriumile, kus jõujooned polnud veel paika loksunud.
SN: Karin Paulus, sul on vabakutselise kogemus ning liigud oma tegevusega erinevate institutsioonide ja platvormide vahel. Mis on sinu praktika põhilised pidepunktid?
KP: Minu kureerimised on mõnes mõttes olnud kahesugused. Tellijad pöörduvad minu poole mõnikord alles mõne algusjärgus oleva mõttekesega, teinekord aga juba selge kontseptsiooniga, millega ma edasi hakkan töötama. Viimastel aastatel olen teinud väga erinevaid näitusi Narva Muuseumis, Arhitektuurimuuseumis, ETDMis ja töötanud näiteks arhitekt Alar Kotli perekonna majamuuseumi projektiga. Samuti olen teinud mõningaid rändnäitusi. Lähenen tööle üsna pragmaatiliselt, püüdes kõigepealt kuulata tööandjat või tellijat, et mõista, mida täpselt soovitakse. Seejärel mõtlen, kuidas teha näitus, mis oleks publikule huvitav ja kõnetaks vaatajaid.
SN: Kuidas erineb meie väli sellest, mis toimub hetkel mujal Euroopas või piirkondades, mida olete jälginud? Kas me saame piirjooni tõmmata või on kõik voolav?
KP: Mul oli 2022. aastal näiteks koostöö Tiina Sarapu ja Julija Pociūtėga, mille tulemusel sündis kaks näitust: üks Kaunases ja teine Tartu Kunstimajas. Käies ringi ja tehes erinevaid näitusi, saame rääkida nii globaalsetest kui ka lokaalsetest tendentsidest. Suures osas taandub probleemistik rahastusele – kuidas kunstnikke ja näitusi toetatakse, millised institutsioonid on kaasatud ning kui palju tuleb panustada, et näitus jõuaks meediasse või televisiooni. Igal pool on oma eripärad, kuid kui vaadata Euroopat, Põhja-Ameerikat ja teatud määral ka Aasiat, siis näituste teemad ja probleemid, samuti kunstnike praktikad, osutuvad üllatavalt sarnaseks. Me kõik liigume suhteliselt sarnases inforuumis, millele on lisatud vaid veidi kohalikku eripära.
KV: Muuseumitöötajana vaatan näitusi just nende köögi poolelt – kuidas on loodud teemapüstitused ja ülesehitus, kuidas on ruumis lahti rullunud narratiiv ja publiku kogemus. Jälgin tekste ja lisaprogramme, näituse kujundust, graafilist disaini jm. Mulle tundub, et nendes valdkondades on meil tõesti väga hästi ja kohati isegi paremini kui mõnes suures lääne muuseumis. Museoloogiliselt on meie näitused sisukad ja põnevad ning hästi tehtud ka korraldusliku poole pealt. Ei saa öelda, et oleks perifeeria- või mahajäämise tunnet.
KL: Ma arvan samuti, et meil on pigem hästi. Tõsi, meie väiksuse tõttu on jõudlust ja pinda vähem, aga samas jätkub mitmekesisust. Iseasi on, kas me tahame teatud teemasid käsitleda ja noppida neid nii, nagu tehakse mujal. Side maailmaga on parem kui kunagi varem, nii et selles mõttes ma probleemi ei näe. Küsimus on pigem, kas tahame olla mingis võtmes relevantsed – ja see oleneb juba konkreetsest positsioonist või võetud agendast. Oma institutsiooni vaatest on põhjust tunda ka rahulolu, kuigi samal ajal käib alati kaasas väike rahulolematus – tunne, et nii palju on veel teha.
Positiivsust indikeerib kohalik tagasiside, kajastus ja arusaamine, kuhu miski veel edasi hargneb ning millised koostööd võivad edaspidi sündida. Rahulolu pakub just nimelt see, et töö ei jää ühekordseks pingutuseks, vaid kasvab edasi, areneb ja loob midagi enamat. Ja mis peamine – et me ei tee seda ainult iseendale, mis oleks ju kõige kurvem.
Oluline on, et näitus kõnetaks inimesi. Teemad on mõnusalt universaalsed – näiteks Adamson-Ericus –, nii et need kõnetavad ka seda inimest, kes kunstist võib-olla otseselt ei huvitu, aga kes mingi teema kaudu leiab ikkagi, mis teda puudutab.
KV: Eks me peame inimesi kunstimuuseumisse ikka meelitama, tõlkima kunsti teemad publikule arusaadavasse keelde.
KL: See on ülekavaldamine kõige paremas mõttes. Samamoodi hindan ma väga, mida näiteks Eesti Tervisemuuseum oma teemadega teeb, olgu selleks suhkru mõju või vananemine. Meie vaatest on teemad, millega inimest justkui meelitada mõnevõrra teistsugused. Nõukogudeaegne pärand on üks viis, kuidas aina kasvavat publikusegmenti kohale tuua. Tarbeklaasi näide on küll juba veidi kulunud, aga sama hästi toimis ka Tallinna Juveelitehase toodangu esiletoomine. Need on kontseptuaalselt lihtsad ideed, mis toovad publiku kohale.
KV: Me valmistame näitusi ette mitu aastat, nii et ideed, mida täna näitame, on tihti sündinud poolteist, kaks või teinekord isegi kümme aastat tagasi. Tore on jälgida, kuidas sarnased teemad resoneeruvad rahvusvahelisel väljal. Meil oli näitus käekottidest ja samale perioodile langes Victoria ja Alberti Muuseumi käekoti näitus. Kui tegime metsanäituse, oli samal ajal metsateemaline näitus Helsingi disainimuuseumis. Me oleme üks globaalne küla.
SN: Siin tulebki ilmselt teemaks see, millises mastaabis me endale midagi lubada saame.
Ühtpidi saame öelda, et näitustegevust on ja isegi tihedalt. Teistpidi kuulen mõnelt ringkonnalt, et sellel teemal või nende valdkonnast ei ole piisavalt näitusi. Tundub, et kuraatoritööga käivad sellised küsimused alati kaasas. Kuraatoreid on meil samuti ja kuraatoriks saab ka õppida, aga disaini ja tarbekunsti uurijaid on pigem vähe. Mis me saame teha selleks, et küpsemale ja disainiteadlikumale väljale hoogu anda?
KV: Meil on muuseumis väga hea koostöö õppeasutustega, eriti just EKAga. Me pakume tudengitele praktikakohti või kaasame professionaale oma projektidesse, et tuua inimesi nende materjalide ja teemade juurde, mis on meile muuseumis olulised. Just erinevate projektide ja sisutegevuste kaudu, ka lõputööde juhendamiste jms abil toetamegi valdkonnaga seotud inimesi.
Ja laias laastus ei saa öelda, et Eestis oleks näitusi vähe. Ma just vaatasin Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse statistikat: 2023. aastal toimus Eestis 950 kunstinäitust. Nende hulgas on pop-up ühepäevased, aga ka püsinäitused, kuid kokkuvõttes on see tohutu suur arv. Ma imestan, kuidas neile kõigile publikut jätkub. Aga teine asi on muidugi väljal tegutsevate inimeste tunnetus, kes tahaksid oma loomingut eksponeerida. Disainivaldkond on tegelikult just mõnusalt universaalne ja meil on väga palju muuseume ja institutsioone, kus disaini eksponeeritakse. Näiteks Eesti Rahva Muuseum või väiksemad linna-, ajaloo- ja kohamuuseumid, kus tegelikult on materjal, mida meie peame disainiks, moodustab nende ekspositsioonide põhiosa. Nad ei loo kultuuriloolises kontekstis alati tingimata disainidiskursust, aga materjal on tegelikult olemas. Jalgratta- või kärumuuseum on niisugused kohad, mis sobivad põnevateks projektideks, kus võiks disainidiskursust rohkem oma programmidesse integreerida.
KP: Vastan eelmisele küsimusele veel laiendusena, et mina kuraatorina ootaksin ausamat, sõltumatut kajastust oma tegevusele. Loomulikult on rõõm, kui sinu tegemisi portreteeritakse uudistesaates, aga isiklikult igatsen dialoogi. Olles ise mitte ainult kunstivalla, vaid ka teiste valdkondade suur kriitikalugeja, siis igatsen tõlgendust, interpretatsiooni, mõttevahetust. Oleme tänapäeval väga visuaalses ja kuidagi vastakalt introvertses ühiskonnas ning osaliselt on see seotud kultuuriväljaannete rahastamisega. Meil ei ole seda arutelukultuuri veel tekkinud ning ma eriti ei salli laialdase sisuturunduse vohamist.
SN: Kas sa mõtled kriitikat oma tööle?
KP: Jah, analüüsi ootan.
SN: Võib-olla see jääb honoraride väiksuse taha?
KP: Ei tea, võib-olla on ühiskonnas missioonitunnet vähevõitu ja palju egoisimi. Meil on kunstiteaduse erialal üsna palju lõpetajaid ja ma usun sellesse, et sa pead ühiskonnale vastu andma. Kui oled riigi rahastusega koolitatud, siis tegelikult peaksid panustama laiemalt, näiteks kirjutades või miks mitte – muu praktilise töö kaudu. Võib-olla on see naivism.
SN: See on iseenesest väga ilus mõte – tuua ühiskondlik töö au sisse. Kui oled valdkonnas koolitatud, võiksid ju näha ja märgata, mis sinu ümber toimub.
Esimeste sammude tegemine on aga keeruline. Mäletan, et istusime tudengitena kursusekaaslase Keiu Krikmaniga Märzi projektiruumis ühel sündmusel, kus arutati kriitika teemat laiemalt ja meile jäi kõrvu, et disainikriitikat ilmub vähe ning seda peaksid kirjutama kunstiteaduse tudengid. Meie tundsime, et me ei ole veel valmis. Tudengina on tarvis esialgu ettevalmistust ja tuge. Lõpuks kirjutasime sündmusele vastusena väikese teksti.
KP: Ma ei tea, kas teil oli, aga mis minu meelest väga hästi toimis, oli ajakirjandusliku toimetaja praktika – see aitab luua kontakte. Kirjutamine vajab treeningut: praktika käigus harjutad, muutud paremaks ja sind juhendatakse. Sellest on tõesti olnud kasu.
KL: Eks ootusi on alati rohkem kui võimalusi, inimesi ja ressursse, kui vastata algsele küsimusele. Mis aga näitusi ja uurimist puudutab – muidugi on väga palju veel tegemata. Ei tohiks unustada, et sellega on disainivaldkonnas tegeletud alles väga lühikest aega. Me räägime kohalikus plaanis disainiajaloost ikka alles mõned kümnendid ja natuke peale. Ja see kõik kogu aeg kasvab ja mitmekesistub. Väljundeid on kindlasti vähe, aga me oleme ka väike riik.
Mis puudutab retseptsiooni, siis tunnen end sageli päris vanamoelisena. Olen nagu Karingi võõristanud seda sisuturunduse maailma, kus pead ise ennast pakkuma. Ja ilmselt peabki, sest muidu ei jõua kuskile ja info lihtsalt ei levi. Aga siin tuleb sageli mängu ka inimlik tõrge – ei lähe ennast kirjutajana pakkuma, vaid ootad, et toimetaja looks selle olukorra ja paluks sinult konkreetset lugu.
Karinil [Paulus] on ajakirjanduse kogemus, aga neil, kel seda pole, neil on võib-olla keerulisem – see võtab ju suure tüki ajast. Samas see tunne, et nii palju on veel tegemata, see jääbki alati saatma. Ühtpidi tulebki end vahel lihtsalt säästa ja vaos hoida. Aga loodetavasti on ka olukordi, kus mingi teema nägemine sünnib läbi kellegi teise. Näiteks Karin Pauluse ja Ingrid Alliku kureeritud näitus „Piirideta aineväljadel“ on puhas rõõm. Teadmine, et sellist näitust on soovitud juba vähemalt viis aastat ja see on olnud kõik see aeg meie laual. Ise tead ju kõige paremini, mida sa sinna tahaksid, aga lõpuks oli oidu see teema üle anda. Tulemus on väga hea – ja võib-olla on see ka koht enesekriitikaks, et asju ei peagi tingimata enda käes hoidma. Peaasi, et on olemas selge agenda ja teadmine, mida on vaja. Tihtipeale jääb mõni asi raha taha – ei jaksa väljastpoolt tulevat kuraatorit lihtsalt palgata. Seetõttu ongi suur rõõm sellistest koostöödest ja oluline on hoida selget sihti.
Mina tunnen puudust laiemast kunstiinstitutsioonide võrgustikust väljaspool Tallinna ja Tartut. Võru galerii on suurepärane näide, kus nad n-ö võtavad ringlusest näitusi ja toovad need oma publiku ette. Sooviks näha, et ka mujal Eestis oleks seda aina enam – et see oleks võimalik ja toimiv. Eestis võiks olla viis-kuus kunstimaja, kus saaks kaasaegsetes tingimustes näitusi teha. Selle kaudu muutuks ka kokkupuude kunsti ja disainiga loomulikumaks ning selle mõistmine jõuaks inimestele lähemale. Meil kodanikena oleks ehk oluline õppida tahtma ja nõudma paremat infrastruktuuri. Tahaks näha linnade, kohalike omavalitsuste ja riigi koostööd selle nimel, et meil oleks kunstipindu samamoodi, nagu on kontserdimaju ja spordihalle. Siis muutuks ka see, millega me tegeleme, laiema avalikkuse jaoks loomulikumaks ega oleks vaid omaette tegemine.