Rõiva eluiga pole meil sageli põhjust parandamisega pikendada. Oleme omaks võtnud pideval asendamisel põhineva kiirmoe ärimudeli. Kuigi šokeerivad kampaaniad ja dokumentaalfilmid suurendavad keskkondlikke ja sotsiaalseid probleeme esile tuues meie kohusetunnet, on inimene lõpuks isekas. Isekus on inimesele kui tarbijale loomuomane. Me võtame vastu otsuseid, mis tunduvad meile antud hetkel kõige mugavamad või kasulikumad. Altruism ja hoolivus on sotsiaalsed mehhanismid, kuid ka need toimivad eelkõige seal, kus need on indiviidi või grupi jaoks kasulikud. Tarbijaid kohusetundele manitsedes pole võimalik keskkondlikke ega sotsiaalseid probleeme lahendada.

Nagu arvab filosoof Olli Lagerspetz, märkab inimene oma ümbruses erinevaid entroopiavorme ja hakkab neid siis väsimatult taltsutama. Inimene tajub oma suhet ümbritsevaga kui midagi, mida ta kontrollib ja mis temast sõltub. Nii kasutamegi sõnu, nagu „katki“, „sassis“ ja „räpane“.¹ Aga meie ümbrus on taltsutamise osas mitte nagu koer, vaid rohkem nagu kass – vähese huvi ja suure eneseteadvusega. Ta on ainult näiliselt ja ajutiselt taltsutatav, jättes viimase sõna iseendale.

Lääne ühiskonnas saame keskkonda eriti ulatuslikult organiseerida. Me ei viska asju enam lihtsalt ära, vaid „laseme neist lahti“, justkui oleks asjadest loobumine midagi üllast ja kaunist. Inimesed ei küsi enam, kas asi on kasulik või vastupidav, vaid kas see pakub rõõmu. Ja kui see seda ei tee, siis „lastakse sellest lahti“. See pole enam lihtsalt koristamine ega äraviskamine, vaid teraapia.

Äraviskamise kergus viitab meie kaugenemisele esemetest. Oleme võõrdunud asjade oma kätega valmistamisest, mistõttu tunduvad need meile anonüümsed, kergesti asendatavad ja pakuvad vähem rõõmu. Kaasaegsetes tootmissüsteemides jäävad isegi need, kes tooteid valmistavad, oma loodust kaugele – nad ei ole enam käsitöömeistrid, vaid masinate operaatorid. Kui materjali olemust ei tunta, on lihtne näha meid ümbritsevaid asju staatiliste ja elututena. Kuid materjalid ei ole surnud. Nad on voolavad ja ajas muutuvad, neid ei ole võimalik vormida püsivaks ja kontrollitavaks, ükskõik kui väga me seda ka ei sooviks.

Aristotelesele toetudes eristab disainiekspert Cameron Tonkinwise inimeste loodud esemeid (techné) ja looduslikke objekte (physis). Inimeste valmistatud ese, nagu näiteks kampsun, loetakse täielikuks alles siis, kui selle valmistamine on lõppenud, samas kui looduslikud objektid, nagu puud, on igas oma eluetapis täielikud ja pidevas muutumises. Neil puuduvad kategooriad, nagu „uus“ või „kulunud“. Tonkinwise rõhutab, et objektide käsitlemine staatiliste ja lõpetatutena on ekslik ning soovitab „katkematut disaini“ (continuous design) – lähenemist, mis väärtustab esemete parandamist, kohandamist ja ajas muutumist.²

Kui isegi inimene pole kunagi päriselt „valmis“, siis miks peaksid seda olema tema asjad. Ka tehislikult loodud objektid vananevad ja muutuvad ajalisteks, misjärel kaugenevad tehnilisest keskkonnast, kuhu nad algselt olid surutud.³ Erinevalt loodusest, mis laguneb melanhoolse iluga, mõjub esemete kulumine häirivalt – see on vastuolus korrapärasusele püüdleva distsipliiniga, mida tahame oma ümbrusele rakendada. Disainerid ei ole piisavalt mõelnud, kuidas lasta materjalidel loomulikult ja kaunilt kuluda ning hävineda. Nad kuluvad, kuid ei lagune – nad ei suuda sulanduda tagasi keskkonda, kust nad pärinevad. Nii jäävad nad alles – katkistena, soovimatutena, määratlematutena.

Kaasaegset lääne heaoluühiskonda kritiseeritakse sageli materiaalsete väärtuste liigse tähtsustamise pärast. Kuid nagu 20. sajandi mõtleja Alan Watts märgib, seisneb tõeline materialism hoopis sügavas austuses ja tänutundes materjali enda vastu, tundes rõõmu selle omadustest ja püüdes kasutada seda parimal võimalikul viisil. Sellest vaatepunktist lähtuvalt pole meie ühiskond piisavalt materialistlik. Watts väidab, et me elame abstraktses maailmas, mis on materiaalsest reaalsusest eemaldunud.⁴ Nii dikteerivad meie rõivavalikuid trendid ja brändid, aga mitte rõiva materjal või valmistamise protsess. Me loobume rõivastest mitte pärast nende liigset kulumist või katkiminemist, vaid kui need pole enam moes. 

Võõrandumine materjalist ulatub suhtesse, mis meil on oma kehaga. Ka siin oleme me eemaldunud tegelikust materialismist. Tänapäevane tarbimiskultuur kasutab keha kaubandusliku objektina. Me vormime, puhastame, varjame ja täiustame seda vastavalt iluideaalidele. Kuid me tunneme ka häbi kõikide kehaliste protsesside pärast, mis kindlustavad meie materiaalse olemasolu. Ainevahetus, seksuaalsus, haigused – need on asjad, mida me hoiame saladuses.⁵ Nii nagu masstoodetud esemete puhul, soovime ka meie unustada oma ajalisuse, sest vananemisega kaasnevaid muutusi tajutakse hirmutavana. Ometi on nii surma kui ka lagunemise algpõhjus sünd, nagu õpetab Wattsi poolt järgitud budistlik religioon.

Lääne kultuuris on keha ja vaimu dualism asetanud vaimu kehast kõrgemale. Filosoof Mark Johnson kirjeldab seda kui kehast eraldatud mõtlemise illusiooni – levinud uskumust, mille järgi peaksime jätma oma keha kõrvale, et jõuda puhta ja moonutamata mõtlemiseni.⁶ Soov eralduda materiaalsest kehast peegeldab tülgastust inimese kui „lihalise olendi“ vastu. Isegi ateistid leiavad lohutust paljude religioonide lubadusest, et hing eksisteerib ka pärast keha surma.

Mustust võib näha kõrvalekaldena asja ideaalsest seisundist.⁸ Kuid milline inimene on ideaalne? Kui eset on võimalik hinnata selle põhjal, kui hästi see täidab talle seatud eesmärki või funktsiooni, siis inimest sel viisil võrrelda ei saa – puudub ju täiuslik inimene, kellega ennast kõrvutada. Ka ideaalse puhtusastme määratlemisega jääb kaasaegne meditsiin hätta.⁹ Sellest võib vaid järeldada, et mustus pole mitte objektiivne omadus, vaid inimeste loodud kategooria.

Kuid kust läheb siis meie keha ja hinge vaheline piir? Nõustun Eik Hermanniga, kes ütleb, et „vaimu ja aine, vaimu ja keha, vaimu ja ruumi, aga ka teooria ja praktika selgekujuline eristamine on oma aja ära elanud“.¹⁰ Seda väidab ka Johnson, öeldes, et abstraktne mõtlemine ei eksisteeri iseseisvalt, vaid kasvab välja meie füüsilistest, emotsionaalsetest ja sensoorsetest kogemustest. Me vajame füüsilisel kogemusel põhinevaid metafoore, et saada aru abstraktsetest mõistetest.¹¹ Näiteks põhineb väljend „aeg lendab“ inimese kogemusel kiirest liikumisest ja sellest, kuidas me seda emotsionaalselt tajume. Nii saab ka mustus abstrakse tähenduse moraalse rikutuse näol. Higiplekk T-särgil võib saada märgiks mitte ainult mustusest, vaid ka sellest, et oleme ületanud meile seatud nähtamatud piirid. 

2022. aastal pidasin oma magistritöö raames kaks nädalat higipäevikut, jälgides teadlikult, millal ja millistes olukordades ma higistan. Selle käigus hakkas mulle tunduma, et higi on justkui minu kehastunud emotsioonid. Emotsioonid imbuvad kehast välja, muutudes nahale ilmudes higiks. Kas ka mu varjatud mõtted ja tunded on lõpuks nagu higi, räpased? Ma olen alati higistanud, kui tunnen ärevust sotsiaalsetes olukordades, uutes keskkondades või kui mind erialaselt hinnatakse. Higistan, kui söön vürtsikat Aasia toitu. Higistan, kui ärkan öösel üles, sest tunnen paanikat tuleviku pärast. Ma higistan, kui tunnen häbi. 

Hermann kirjeldab, kuidas traditsiooniliselt on meistrid eelistanud kergesti alluvaid ja vähe vastupanu osutavaid materjale. Kuna selliste materjalide kasutusviisid on väga piiratud, siis ei ole töö nendega ka eriti tähendusrikas. Sellest lähtuvalt küsib Hermann, kas iseloomu näitavad materjalid on seni arvatust väärtuslikumad, materjalid, mis „avaldavad vastukoelistele, vastutempolistele sekkumistele rikkalikku vastupanu.“¹² Mulle tundub, et selliseks materjaliks osutub sageli ka meie kontrollimatu keha.  

Soovides töötada inimkeha kui materjaliga, kudusin ma kolm identset veeslahustuvast PVA materjalist kampsunit – rõivaesemed, mis võiksid kuuluda meie kõigi riidekappi ja mis just seetõttu mõjuvad anonüümsena. Lõin võimalused, kutsumaks meie kehi kampsuneid edasi disainima, et muuta need anonüümsest isiklikuks. Tahtsin näha, kuidas higi erinevatel kehadel kujuneb ja milliseid jälgi see jätab. Selleks jagasin katse kolmele kehale – mina ise ja mu kaks sõpra. Mina higistasin saunas, üks sõber treenides ja teine vürtsikat Aasia toitu süües. Kui enda teadlik ja eesmärgipärane treenimine või Aasia toidu söömine ei ole Eestis kunagi varem nii trendikas olnud, siis saunas käimise traditsioon ulatub kaugele siinsesse ajalukku. Higi on alati leidnud viise ja praktikaid meie kehast väljumiseks.

Kampsunite kandmine oli minu jaoks uurimus, kus said kokku emotsioonid ja aeg ning erinevad keskkonnad, praktikad ja kehad. Elu ise võttis disainiprotsessi juhtimise üle, viies juba niigi intuitiivse disaini uuele tasemele. Kandjate higistavad kehad jätkasid disainimist – see oli ühtaegu nii alateadlik kui ka teadlik tegevus, sest oma ego tahaplaanile lükkamine pole mitte ainult võimatu, vaid ka mittevajalik. Tänapäeva inimene, kes on materjalidest võõrandunud, „valmistab“ läbi higistamise enda seljas olevat rõivast edasi. Kampsunite aeglane teekond kaduvuse suunas ei ole mitte surm, vaid elu märkamatu edasikandmine. Haprus ja lagunemine ei ole midagi lõplikku. 

Kas rõivaste kandmise abil oleks võimalik avastada, millistes olukordades higistame me kõige esteetilisemalt? Kas läbi õrna ja hapra kantava tekstuuri oleks võimalik õppida oma ärevust paremini omaks võtma? Enamik inimtegevusi on mingil moel meid määrivad. Inimene, kes üritab määrdumist täielikult vältida, tõrjub ka enda kehalisust. Mustus on ehe, autentne ja revolutsiooniline, puhtus kehtestab aga piiranguid.¹³

Kampsunitesse jäetud higijäljed kudusin „kantavasse vormi“. Kuna lähtusin mõttest, et materjalid on pidevas muutumises, jätsin „higiaugud“ hargnema. Kudum ei ole kunagi valmis ja kui miski pole valmis, siis ei saa see ka katki minna. Nii ei jõua kunagi kätte ka hetk millestki päriselt lahti lasta. Saame vaid püüda segadust mõista, nagu püüaksime lahti harutada sasipuntraks muutunud lõngavihti. Arutamine ja harutamine on mõlemad avardavad tegevused, need on kaugel lagunemisest.

Mis oleks, kui rõivad kasvaksid koos kandjatega, kui ei eseme ega ka inimese vananemises poleks midagi negatiivset, vaid see paistaks kui elu põnev ja dünaamiline osa? Disainer saaks luua vajalikud tingimused, kuid kandjad oleksid need, kes protsessi juhiksid, tehes seda intuitiivselt ja kontrollimatult, liikudes oma rõivastes läbi erinevate keskkondade. Uued esemed tekivad materjalide, disainerite, kandjate ja ümbritseva keskkonna koosmõjul. Seda, millised nad olema saavad, pole võimalik planeerida.

Ma ei eelda, et minu spekulatsioonid inimeste väärtuste ja uskumuste kohta neid täielikult hõlmaksid. Ometi julgustab ja ärgitab küsimus „mis oleks, kui?“ jätkama nii unistamise kui ka kriitilise mõtlemisega. Kui see teeb minust wannabe moefilosoofi, siis olgu pealegi nii.