2024. aasta oktoobris avasin KUMU kunstimuuseumis isikunäituse „Härra N-i elu ja surm. Urmas Lüüsi kodanlikud ruumid“. Kuraator Eero Epneriga lõime fiktiivse härra N-i. Kes oli härra N? Suure tõenäosusega oli ta sündinud 19. sajandi teisel poolel maatõugu talurahva sekka. Kooliharidus andis võimaluse edasisteks pürgimusteks, mis viis tema ettevõtlikumad põlvkonnakaaslased kõigepealt agulisse ja sealt ambitsioonikamad juba mõne väljapeetuma teenistuse peale. Kel elusaatusega õnne, ajas mammonat nii palju kokku, et arvati kohaliku kodanliku keskklassi sekka. See muidugi ei tulnud lihtsalt. Tuli minna läbi mitme seina. Lõigata läbi mineviku köidikud, aga ega ka traditsiooniline saksa või vene päritolu keskklass avasüli oodanud. Tihti tuli passida mitme seina vahel, staatuslikus ooteruumis, koridorides ja esikutes. Pürgimustes järjekindel, koduste seas austatud, kõrgemalt poolt alandatud.

Toonaste abiturientide seast tehtud küsitluses² uuriti Tartu ENKS-i Tütarlaste Keskkooli õpilaste tulevikuvaateid. Maaeluga seostasid end vähesed. Linna, ikka linna. Maal olla igav ja üksluine, maaelu vastik, samas kui linnas sukeldutakse seltsiellu, käiakse teatris, nauditakse kultuuri, mis kõik käe-jala juures kättesaadav, linnas ikka lõbusam. Linnaseltskonnad olla arenenumad, kultuursemad. Maainimesed olla tuimad, seltskonnad vähe arenenud. Maal jäävat maitselt ja hingelt nüriks. Linnainimesed olla puhtamad, maainimesed räpasemad. Linnast leidvat rohkem teenistust ja võimalusi end teostada ka „vaimlisel alal“.

Praeguses ajas kohalikule maaelule paratamatu romantikaga tagasi mõeldes võime kergelt eksiunelmatesse kanduda. Kaunid talumajad lillepeenarde ja õunapuuaedadega pole alati maarahva eluosa olnud, vaid levisid alles president Pätsi sunniviisiliste kodukaunistuskampaaniatega. 20. sajandi algul polnud taludes isegi veel mitte välikemmerguid. Südamekujulise sisselõikega kambrike kodustati pika hambaga, sest miks minna kusagile haisvasse putkasse, kui põlvkondi on käidud aia taga sitalepikus. Väga tänuväärselt on möödunud aegade argielu, sh eestlaste kemmergukultuuri, uurinud ja tutvustanud Heiki Pärdi, kes on toonud välja paradoksi: „Eesti traditsioonilise kultuuri jäädvustamisel ja uurimisel on etnoloogid ja folkloristid teinud ära väga suure töö. Rahva poolt loodud („vanavara“) on juba pikka aega hoolikalt muuseumitesse ja arhiividesse talletatud ning usinalt uuritud. Ent näiliselt kõige triviaalsemast – sellest kuidas inimesed elasid, meil õieti ettekujutust ei ole. Sellepärast napib meie rahvakultuuris lõhnu ja maitseid, ta on puhas ja steriilne, mida elu kunagi ei ole.“³

Jonas Frykman ja Orvar Löfgren kirjeldavad raamatus „Kultuurne inimene. Keskklassi eluolu ajalooline areng“ rootslaste samasugust liikumist muldpõrandalt parketile. 1960. aastate helisalvestisel kõneleb kiviraiduri tütar oma lapsepõlvest 1910. aasta paiku Tjurkö saarel Blekinges. Isa sülitas põsktubaka otse sohva taha, noored kasutasid sama taskurätti. Tapeedi all elasid sitikad ja kõigil olid peas täid. Veekausis küll aeg-ajalt loputati käsi ja nägu, kuid keha ei kasitud kunagi. Hügieeni puudumist oli tunda kogu majas. Higi, mustus ja pesemata genitaalid haisesid. Õhus levis riiete ja kehade aroom, samuti toiduaurud, korstna suitsuving ja roisupanilate lehk.⁴

Lähme nüüd nende keskkooli tüdrukute juurde tagasi, kes olid harjunud kodus nägema naisi otse käigult kusemas, heal juhul vaid kleiti kehast eemale tõmmates ja pärast tilku maha raputades. Nende üle küll kodus ilguti, et plikad pirtsuks läinud, raiskavad aega tühjale kasimisele ja topivad peeneid sitsipükse kleidi alla, aga lõhe oli sisse löödud. Vanamoodi enam ei tahetud, uutmoodi veel ei osatud. Kuidas saada uueks, kui traditsioon puudub, pole eeskujusid, kust šnitti võtta. Suure töö tegid ära tollased ajakirjad, nagu Maret, või konkreetsed moodsa elu tõlkeõpikud, nagu Gottfried Andrease „Moodsa elu leksikon“. Kinokunst lõi uued iidolid, kelle punased huuled ja kontrastsed meigid kandusid ka Maarjamaa nägudele. Fake it until you make it!

Mis oli see kodanlus, kuhu härra N pürgis? Kui hakata kodanlust ja keskklassi lahkama, märkame, et need piirid nii lihtsalt end tõmmata ei lasegi. Nagu on Hans Rosling teoses „Faktitäius“ hästi välja joonistanud, ei virele enamik inimesi laastavas vaesuses ega mõnule ülevoolavas külluses.⁷ Ei saa rääkida vaesest taluinimesest ja rikkast linnainimesest. Enamasti asutakse elujärjega kusagil nende kahe vahel, tullakse toime ja teinekord lubatakse endale hääd ja parematki. Oli talurahvast, kes vaevu ots otsaga kokku tuli ja teiselt poolt saame meenutada Tammsaare Kassiaru Jaskat, kel uhke elamine ja kes kõrtsis saksakambris istus. Oma ajastu kontekstis oli Jaska kindlasti juba keskklass, jõukas mees. Sedasi eelistan vaadata kodanlust läbi hoiakluse, millega oma jõukust ja elujärge presenteeriti. Kuigi ma kohe sugugi ei salli dualistlikke vastandusi, jagan siinses kirjatükis selguse huvides mind huvitavad inimesed kaheks – nendeks, kes elasid lihtsat maatööelu, ja jõukamateks, paremal järjel kodanlikeks linnainimesteks. Elutunnetuslikus plaanis laiutas nende vahel 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses suur lõhe, mida näitlikustab suurepäraselt juba eespool mainitud suhtumine hügieeni. Talumehe käed pidid olema nii mustad, et seal läheks seeme idanema. Perenaisel oli muudki pakilist teha kui majapidamist kasida. Pesti harva ja sedagi valikuliselt, kehavedelikke ei peljatud, röhitsemine-peeretamine tegi pigem nalja, kui et tekitas vastikust. Tatt pühiti varrukasse ja polnud ebatavaline, kui ema suuga tite tatist nina puhtaks limpsis. Seevastu kodanlik kultuur jälestas seda kõike. Talunikest ja töölisklassist eraldati end väljapeetud kommetega. Einestati reglemendi kohaselt, toitumisest sai protseduur, kus lauakommetega etendati nn kultuurinimest. See oli kaitsekilp, vallikraav staatuse kaitseks. Kui mõni tõusik ka proovis seltskonda sulanduda, andsid söömiskombed ta esimesena ära. Kodu oli kord, välisilm kaos. Kaosel polnud kodus kohta. Teenija tõi toidu lauda, ise sõi köögis. Talumees võis otse laudast lauda istuda, käed sõnnikused, hais üle pea. Kodanlikus kodus valitses puhtus, einestamiseks riietuti. Viigid, tõstetud kraed ja tärgeldatud särgid andsid märku intellektuaalse töö tegijast.⁸

Valisin KUMU näitusele hunniku kõiksugu teoseid ka Eesti Kunstimuuseumi kogudest. Skulptuurikogu riiulite vahel uudistades pakkus kogu juhataja Juta Kivimäe üht kipsist kätt. „Näe, see läheks sul klaveri peale.“ Hmm, aga mul ju pole klaverit, olin sunnitud Jutale tõdema. Selle peale tegi Juta suured silmad ja imestas, kuidas mul näitusel klaverit pole. Klaver on selle aja keskklassi sümbol, oskad mängida või mitte, klaver pidi olema, see märkis staatust. Mis mul siis üle jäi. Õhtuks oli klaver olemas. Klaverist enam jäin mõtlema just nendele atribuutidele, mille abil keskklass end etendas. Raha polnud näha, see asus seifis või peidikus, küll aga pidi näitama oma rahakust. Astuma lavale keskklassi kostüümis, milleks said need samad ebamugavalt kehasse istutatud rõivad, millega ei saa maad kaevata ega kala püüda. Peened kingad vajuksid kontsapidi maasse ja sitsikleidid takerduksid igale poole kinni.

Nonii, kostüüm on olemas. Kostüümist üksi klassikalise näitemängu jaoks ei piisa, vaja on lava. Kõige olulisemaks lavaks, nii nagu ka näituse avaruumiks, sai külalistetuba. Taluelamut vaadates tõdeme, kuidas kõik tegevused leidsid aset ühes ruumis. Seal söödi, mängiti, töötati, magati, peeti loomi. Esemeid on vähe ja need asuvad seinte ääres, et kallist ruumi mitte koormata. Kõik vajaliku pidi saama ühes ruumis ära teha. Kodanlus seevastu jälestas tühja ruumi. Seinad riputati pilte täis, toad täideti diivanite-toolidega, riiulid nipsasjakestega. Sellel näitelaval demonstreeriti oma jõukust. Samas ei puudunud ka backstage. Teenijad liikusid varjatult kõrvalistes koridorides. Magamistuba jäi privaatsesse sfääri, kuhu kellelgi peale mehe ja naise asja polnud. Sealne mööbel sageli kahvatus külalistetoa ametivendade ees, sest polnud mõeldud näitamiseks.⁹

Inimene irdus oma isiklikku sfääri ja eraldas kollektiivsusele spetsiaalse osa päevakavast. Varasemalt ärgati ja uinuti koos. Tehti tööd, mida oli vaja teha. Suvel rabati päevavalgust võimalikult palju ära kasutades ja talvel püsiti rohkem toas. Nüüd hakkas kodanliku inimese elu dikteerima kell. Tekkis piiritletud tööaeg, mille järel saabus jõudeaeg. Jõudeaega veedeti kultuurselt, loeti raamatuid, külastati teatrit, istuti kohvikutes või mindi kammitsetud loodusesse, kus promenaadil oli meeldiv puudevilus patseerida või eraldada oma keha rõvedast murukamarast piknikutekikesega. Pandeemiline üksildus sai esimesed epitsentrid.

Näituse lõpuprogrammis korraldasime kohaliku kodanluse tekke teemalise vestlusringi, kus Eero Epneri niiditõmbamisel vestlesid kirjandusteadlane Tiit Hennoste ning kunstiajaloolased Lola Annabel Kass ja Tiina Abel. Teadlikult viskasin sisse ka küsimuse, mis on need atribuudid, mille abil kodanlikku staatust etendatakse. Ühena esimestest toodi välja korterite ja elumajade sisearhitektuur, mis järgis teatrisaali ja seda teenindavate ruumide loogikat. Tiit Hennoste mainis ka kummutit. Kaunis mööbliese, mille lõpututesse sahtlitesse oli võimalik paigutada kogu oma puhas valge pesu ja laduda peale kõikvõimalikke kauneid esemeid. Kodanlikku ruumi pidi täitma küllus. Põnev on võrrelda seda külluselembust praeguse aja keskklassi esteetikaga, mis vastupidiselt saja aasta tagusele väljendub disainerlikus minimalismis. Külluses on asju vaid vaestel, kel puudub ruum nende silma alt ärapaigutamiseks või raha äravisatud asja asemele uue ostmiseks. Kaasaegne kodanlane on vahetanud esemed teenuste vastu. Kümneid potte ja panne on sunnitud omama inimene, kel sügav kirg kokkamise vastu või puuduvad ressursid väljas einestamiseks ja toidu tellimiseks.

Etendamise roll pole vaid saavutamine. Saavutatut tuleb hoida. Etendada stabiilsust, sest stabiilsus väljendab määratust. Kui miski on olnud ühtmoodi kaua aega järjest, siis järelikult nii peab ka olema. Kuningas saab oma au jumalalt, kuningad on kuningaks määratud. Pursuid püsivad pööbli ja ülikute vahel. Vahet pole, kas tegu on väikekodanlaste või jõukamate kodanlastega, stabiilsus püsib au sees. Saavutatust, enda või oma suguvõsa omast, tuleb kinni hoida. Seda stabiilsust luuakse argirituaalidega. Kodanliku mütoloogiaga taastatakse klassiühiskonna maailmakorda.

Väärt visuaalkultuuriliseks viiteks küünte ning hammastega staatusest kinnihoidmisele ja stabiilsuse inimlikkusest ülemaks seadmisele on geniaalse itaalia filmitegija Pier Paolo Pasolini film ja raamat „Teoreem“. Rikka firmajuhi pere hoiab ühiste rituaalidega stabiilsust. Rituaali käigus tehakse asju „õigesti“. Teise pere juurde külla minnes võetakse kaasa lilled või vein, nagu varasemalt Eddy seda töölisklassist väljamurdmiseks tegema oli õppinud. Pere siseasjad kuuluvad tagatubadesse. Õhtustatakse ühiselt suure laua taga, vesteldes või vaikides, pere peab olema koos, stabiilne. Riietutakse vastavalt olukorrale, magamiseks magamise riided, töötamiseks tööriided, linna minemiseks linnariided, õhtustamiseks õhtukleit. Tehakse asju nii, nagu neid tegema peab, nii, nagu on tehtud, ja nii, kuidas teised sinusugused seda teevad.

Jalutage Tiskres, kui muidugi sinna sisse saate, sest paljud tänavad on väravatega piiratud, et võõrad ära ei „eksiks“, et keegi stabiilsust ei häiriks. Ühesugused valged majakarbid, mille aknast ei paista ühtki elumärki. Verandal korralik grill, hoovis batuut. Kõigile hoovidele on linnaosavalitsuse määrusega kehtestatud maksimaalne muru kõrgus, mille eest kannavad hoolt vaikselt toimetavad robotniidukid. Idüll. Muru püsib, fassaad püsib, stabiilsus püsib. Miski häirija ei tohi ellu sekkuda. Pasolini viskab idülli häirija, kummastava külalise, sensuaalse mehe, kes võrgutab üksteise järel ideaalstruktuuriga tuumikperekonna: isa, ema, poja ja tütre. Puutumata ei jää ka teenija. Võõras sissetungija, ihade katalüsaator, kaunisnäoline hurmav noormees, muugib lahti stabiliseerivate rituaalide all kobrutavad tungid. Nussib tuumikperekonna kõiki liikmeid. Keerab oma peenisega lahti kiivalt lukus kodanlikud uksed. Kangutab karaga loomalikke tunge katvat seitset pitserit. Juhtub kõige hullem – stabiilsus saab häiritud – konstruktsioon kukub kokku, staatus vaob, kuningatel lüüakse kastid jalge alt.

Nii nagu alustasin muinaslooga, soovin ka lõpetada. Lugu pärineb Italo Calvino poolt Sitsiilias üleskirjutatud rahvajutust, mis räägib külaullikesest Giufást.