Avaldatud 23.05.2025
Laura Martens on Belgiast pärit graafiline disainer, kes elab praegu Tallinnas ja õpib Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini magistrantuuris. Tal on graafilise disaini magistrikraad Genti Kuninglikust Kaunite Kunstide Akadeemiast (KASK) ning urbanistika ja ruumiplaneerimise magistrikraad Genti ülikoolist. Oma töös keskendub ta juhutrükiste püsivatele mõjudele ning linnaruumi mõistmise ja läbimise viisidele.
On kaks kaarti, mis mõjutasid olulisel määral minu esmakordset liikumist Tallinnas ja muljeid sellest linnast: ühistranspordi kaart ja kaart, mis oli tehtud 2019. aasta Tallinna Fotokuu kaasaegse kunsti biennaali jaoks. Neist esimene on nähtav igas Tallinna bussipeatuses. Teine ilmus programmivoldiku keskmisel leheküljel mõni nädal enne biennaali.
Kuigi minu esimesed kokkupuuted nende kaartidega pärinevad 2019. aasta septembrist, tõusid need taas fookusesse kahe vestluse käigus eelmisel aastal. 2024. aasta mais kohtusin Kristi Rummel-Kottissega, kes töötab Tallinna graafilise disaini stuudios Disainiosakond, mis vastutab Tallinna ühistranspordivõrgu visuaalse identiteedi eest. Transpordikaardi analüüs kujuneski meie vestluse raamistikuks. Sarnast rolli kandis 2019. aasta Tallinna Fotokuu programmivoldiku kaart, millest vestlesin ühe selle disaineri Ott Kagoverega.
Lisaks sai 9. Artishoki biennaali kaardi puudumine põhjuseks, miks kohtusin käesoleva aasta märtsis ühe selle kuraatori Brigit Aropiga.
Sõltumata sellest, kas linnakaardid on seotud mõne avaliku teenuse või ajutise sündmusega, on neil konkreetne eesmärk, mida silmas pidades on need kujundatud. Ma kipun seda tüüpi kaarte kasutama aga teistsugustel eesmärkidel ja käesolev tekst lähtub sarnasest põhimõttest. Tegu on vundamendiga, millele ladestuvad vestlused ja mõtted kolmest erinevast kaardist, millest ühte ei eksisteeri. Olenemata nende kaartide eesmärkide ja vormide erinevusest eeldan, et olulistes aspektides nad siiski kattuvad.
1
Kohtumine
1.1
Laura – Graafiline disainer satub enamasti projekti juurde, mille sisu jääb väljapoole tema pädevust. Seega tuleb disaineril iga uue projekti kallale asudes sukelduda tundmatusse. Kuidas see sukeldumine sulle sobis? Kuidas mõtestasid graafilise disainerina Tallinna ühistranspordivõrku?
Kristi – Minu jaoks algas see sukeldumine kolmandal bakalaureuseaastal [EKA graafilise disaini osakonnas]. Ülesanne oli leida avalikust ruumist midagi parandamist vajavat ja pakkuda välja võimalikud lahendused. Oma neljaliikmelise grupiga keskendusime ühistranspordile. Ühistranspordisüsteem oli toona veel väga segane ja killustunud. Eksisteeris tohutult palju identiteete, mida kasutajal oli väga keeruline mõista. Kuid nägime siiski potentsiaali. Kõigepealt mõtlesime sõidukite sees olevatele viitadele, sest just seal puutusid inimesed visuaalse identiteedi segadusega kõige enam kokku. Analüüsisime kasutatud keelt ja avastasime, et see vajab „inimlikuks muutmist“. Seejärel võtsime ülesandeks saada visuaalsest segadusest lahti.1
Tudengiprojektist alguse saanud ettevõtmisest sai lõpuks Tallinna ühistranspordivõrgu praegune visuaalne identiteet. Visuaalse kihina kandus see erinevatesse struktuuridesse: kodulehelt ja veebipõhisest marsruudiplaneerijast peatuste ja sõidukiteni. Trammid ja bussid võivad ju olla erineva kujuga, aga värviliste triipude lisamine muudab need läbi linna kulgeva visuaalse terviku osaks. See on võrgustik, mis seob omavahel paigad, inimesed ja sihtkohad.
Kui ma 2019. aastal esimest korda Tallinnasse tulin, viis tramm mind lennujaamast kesklinna. Seal trammis sain esmased muljed linnast. Hiljem hakkasin trammiliine kasutama orienteerumisvahendina ja järk-järgult muutusid need teejuhiks, mis suunasid mu liikumist linnas. Algusest peale tundus mulle, et kaardil paistavad Tallinna trammiliinid kaheksajalakujulisena. Vanalinna ümbritsevad jooned ulatuvad kombitsatena väljapoole, julgustades mind kõikidesse nende juhatatud suundadesse reisima.
1.2
Laura – 2019. aastal äsja linna saabununa avanes mul võimalus tänu Tallinna Fotokuule tutvuda linna eri paikadega. Sellega kaasnenud voldik, mille keskel oli kaart, sai mu teejuhiks. Märkasin, kuidas igas peamises toimumiskohas sai võtta sealset näitust käsitleva infolehe. Iga kord oli see eelnevast ühe sentimeetri võrra laiem ja selle leheküljenumbrid algasid sealt, kus eelmine oli lõppenud. Lõpuks sain köitmata lehed asetada üksteise peale ja moodustada neist terviku. Mis oli sellise disaini eesmärk? Ja üldse, kuidas tekkis 2019. aasta Tallinna Fotokuu visuaalne identiteet
Ott – Tahaksin tulla kõigepealt tagasi selle juurde, mida sa algul ütlesid – kuidas sellest infolehest sai linna teejuht. Ma arvan, et see on huvitav mõte. See seostub situatsionistide ja nende loodud alternatiivsete linnakaartidega. Kui neid punkte [kaardil voldiku keskkohas] lihtsalt vaadata ja linn kui selline unustada, siis moodustavad need marsruudi, mida tavapäraselt ei kasutata.2
Situationistid pidasid linnas kõndimist „dialoogiks, diskursuseks või kõnevormiks“, milles „tänavad on mõeldud lugemiseks ja triivimine õppimiseks“.3 Triivimiseks tõlgitud dérive jaoks ei ole „juhus nii oluline tegur [...], kui võiks arvata“.4 Selle asemel soovitasid situatsionistid lasta end „maastiku vaatamisväärsustel meelitada“.5
Tagantjärele mõeldes oleksin võinud Tallinna Fotokuu kaardil olevaid täppe pidada „vaatamisväärsusteks“, mitte sihtkohtadeks ega näitusepaikadeks. Nad kutsusid mind mööda linna uitama ja lubasid teel olles ekselda.
1.3
Laura – 9. Artishoki biennaal toimub erinevates kohtades üle Tallinna, kuid sel pole kaarti, mida laiali jagada. Uudse lähenemisena on biennaali lisatud siesta ning näituste avamised on hajutatud pikema aja(perioodi) peale. Kuidas te selle kontseptsioonini jõudsite?
Brigit – Tänavuse Artishoki biennaali puhul oleme [Brigit Arop ja Margit Säde] püüdnud meile ette antud formaati kriitiliselt ümber mõtestada. Ainus, mille pidime säilitama, oli kümme korda kümme formaat. Niisiis, kümme kunstnikku, kümme kirjutajat, kümme avamist, sada teksti. Vaadates Artishoki ajaloole tagasi ja arvestades tänast olukorda, näib absurdne kureerida näitust, mis sisaldab kümmet uut kunstiteost, kaasab paarikümmend loovinimest, toetub terviklikule meeskonnale ja hõlmab rohkelt avamisi. Ressursside seisukohast pole sel mõtet. Mitte ainult rahaliselt, vaid ka energia ja aja mõttes – institutsionaalse toetuseta on raske selliseid nõudmisi täita ning samuti on meie mentaalne ja emotsionaalne võimekus piiratud, et kõiki osalejaid vastavalt nende vajadustele toetada. Niisiis oli meie lähtepunktiks algusest peale kohandada formaati enda võimalustele vastavaks. Kuna luuakse nii palju uusi teoseid, otsustasime teha koostööd ainult kohalike kunstnike ja kirjutajatega või nendega, kes siin sageli käivad. Püüdsime teadlikult kasutada ka ülejäänud ressursse, mis on osaliselt ka põhjus, miks meil kaarti pole. Kui jõudsime küsimuseni „kas meil peaks olema kaart?“, mõistsime, et biennaal on suunatud kohalikule publikule. Kaardist olulisem oli ajakava kommunikeerimine.
Laura – Millal otsustasite, et viite tänavuse Artishoki erinevatesse kohtadesse?
Brigit – Artishok annab võimaluse töötada kontekstiga, mida sul tavaliselt pole. Algusest peale tahtsime töötada linna- ja avaliku ruumiga. Seega otsustasime, et meil pole ühte keskset asukohta ning andsime kunstnikele vabad käed oma tööle asukoht valida. Formaadilt on Artishok igal juhul ebatavaline. Selle olemasolust on teadlik enamasti vaid kohalik kunstiringkond. Inimesed väljaspool seda kogukonda ei pruugi Artishoki üldse teada. Aga kui biennaal ilmutab ennast üle kogu linna, on võimalus, et uus publik satub sellele peale.6
Valides platvormiks terve linna, valiti publikuks kõik inimesed, kes seda läbivad. Sellega meenub Ursula K. Le Guini suhtlusskeem. Essees „Rääkimine on kuulamine“ visualiseerib ta trükitud avalikku sõnumit, näiteks ajakirja või ajalehte, kui „kasti A, mis suunab infot oletatavasse aegruumi, milles võib sisalduda palju kaste B, mis seda vastu võtavad, kuid ei pruugi – võib-olla neid polegi, aga võib-olla on neid miljoneid“.7
Mingil määral võib 9. Artishoki biennaali kunstiteoseid kirjeldada kui kast A-sid. Neid külastama sattuv publik, kast B, on enamasti määratlemata, misjuures kaasneb kunstiteoste juhusliku kogemisega oht, et neid mõistetakse valesti, ignoreeritakse või ei märgata üldse. Samal ajal annab see võimaluse kõnetada publikut, keda muidu ei pruugita kätte saada. See kõnetamine toimub kui hüpe-pimedusse-suhtlusviisil: sõnumiedastus „on ühesuunaline; selle vastastikusus on vaid virtuaalne või loodetav“.8
2
Kasutamine
2.1
Kristi – Kuna praegu kasutusel olev transpordikaart on üsna haaramatu, oleme [Disainiosakonna stuudio liikmetena] algatanud ja välja töötanud Tallinna ühistranspordi skemaatilise kaardi. Tallinnas on palju ühistranspordiliine, seda vähemalt kaardi ruutmeetrite arvu järgi, mis muudab loetava kaardi väljatöötamise keeruliseks. Tänaseni on bussipeatustes mitte eriti loetavad geograafilised kaardid. Kuid nüüd on meil ka skemaatilise kaardi prototüüp. See on endiselt katsefaasis, aga kui selgub, et see töötab, võiksime arendada midagi vahepealset, mingi hübriidversiooni. Skemaatilise kaardi, mis sisu tõlgib, säilitades samas füüsilise ruumi.9
Tallinna ühistranspordi skemaatiline kaart teeb mind kurvaks ja ajab elevile ühekorraga. Olen kurb, sest geograafiline kaart, millesse ma nii kiindunud olen, on kaotanud oma igavikulise aura. Olen põnevil, sest skemaatiline kaart näeb paljuski välja abstraktse visualiseeringuna ringristmikust – sarnaselt sellele, kuidas ma mõttes oma liikumist läbi Tallinna juba tajun.
Ajalooliselt oli Londoni metrookaart „esimene maa-aluse transpordi skeem, mis loobus geograafilisest täpsusest loetavuse kasuks“.10 1931. aastal pandi paika rida graafilisi reegleid Londoni metrooliinide visualiseerimiseks: peamised liinid asusid horisontaalteljel, millega liitusid kas 90- või 45-kraadise nurga all teised liinid, ning, veelgi silmatorkavamana, peatuste vahelised kaugused moondusid, säilitades samas ühenduste süsteemi.11 Selle moonutuse abil visualiseeriti seda, mida geograafilised kaardid eiravad: „asukohasust“ (positionality).
Eric Sheppardi kirjeldatud kosmilise ussiaugu idee on (ühis)transpordiliinide ettekujutamise puhul kasulik. „Kui kaks suhteliselt isoleeritud kohta saavad omavahel tihedalt seotuks, siis tähendab see seda, et nende asukohasus saab omavahel tihedalt seotuks ning nende vahel avaneb kosmiline ussiauk.“12 See ussiauk kujutab endast „aegruumi“ katkestust ning tekitab portaali, „mille kaudu on võimalik rännata“.13 Kuigi ussiaugu metafoor võib ühistranspordi puhul tunduda liialdusena, on liinid tõepoolest nagu portaalid, mis ühendavad muidu üksteisest kaugel asuvaid kohti. Ja nad omakorda suurendavad vahemaad kohtade vahel, kuhu liinid ei ulatu.
2.2
Ott – [2019. aasta Tallinna Fotokuu] kujundus pole tegelikult eriti poeetiline. See tekkis praktilistel kaalutlustel. Esiteks polnud raha tohutu kataloogi tegemiseks. Ja ka tekstid ei saanud korraga valmis. Nii et põhimõtteliselt tegime me [Jaan Evart ja Ott Kagovere] esimese infolehe Tallinna Fotokuu alguseks ja sellele järgnenud lehed vahetult enne seda, kui näitused uues kohas avanesid. Kõik lehed ilmusid erineval ajal ja soovisime, et nad oleksid erinevad, sest ka näitused olid väga erinevad. Aga muidugi pidi mingi seos olema. Formaat ja jooksev lehekülgede numeratsioon tõid kogu asja kokku. Kui juhtub olema sinusuguseid, kes neid koguvad, saab neist hiljem moodustada mingit sorti kataloogi.14
Tallinna Fotokuu infolehed on näited sellest, mida kunstnik ja teoreetik Joseph Grigely kutsub „näituseproteesideks“. See mõiste hõlmab laia valikut efemeerseid objekte, mida näituse kontekstis toodetakse. Neil esemeil on näituse jaoks sama tähendus kui proteesidel kehale. „Protees parandab – täidab, pikendab, täiendab. Kuid ta teeb seda vaid nõnda, et on osa sellest kehast, mida ta täidab, pikendab või täiendab, mitte ei ole sellest eraldi.“15 Et mõista nende näituseproteeside võimalikku järelelu, pöördub Grigely sõna „efemeersus“ etümoloogia poole. „See tuleneb kreekakeelsest sõnast efemeron, mis tähendab seda, mis kestab väga lühidalt. Võiks väita, et efemeersed objektid on efemeersuse kehastus – nad on suvaline igapäevane kraam, mis visatakse tavaliselt minema. Samas kui näitused ise on ajaliselt piiratud […], on efemeersed objektid sellised, mis elavad ja kestavad neist kauem.“16
Kuna Tallinna Fotokuu infolehed olid kujundatud nii teadete, näitusejuhtide kui ka kataloogina, katavad nad kuidagi kogu võimaliku efemeersete objektide järelelu. Alates sellistest, mis tavaliselt visatakse minema, kuni säärasteni, mis elavad ja kestavad kauem. Viimaste hulka kuulub minu raamaturiiulis olev 2019. aasta Tallinna Fotokuu kataloog.
2.3
Laura – Kuigi kaarti pole, põimus navigeerimine vältimatult tänavuse Artishoki biennaaliga: kõikide kunstiteoste nägemiseks tuli palju liikuda ja erinevaid paiku külastada. Lõpuks tekitab see võimaluse, et külastaja hakkab ise biennaali mõttelist kaarti joonistama. Või kasutama tee leidmiseks muid olemasolevaid kaarte, nagu Google Maps.
Brigit – Jah, täpselt. Kui olen välismaal ja pean ringi liikuma, kasutan alati Google Mapsi. Isegi kohalikud kasutavad seda. Kahjuks oleme muutunud Google Mapsist sedavõrd sõltuvaks, et isegi lihtsate teekondade leidmine sõltub nüüd millestki, mida varem polnud olemas.17
Ilmselt on vaja olematut kaarti, et juhtida mu tähelepanu kaardile, mida enim kasutan. Google Maps oli mu teejuht kunstiteoste avamistele Artishokil. Ka mõned kunstnikud, näiteks Ulvi Haagensen, kasutasid oma kunstiteose avamisest teatamiseks kommenteeritud Google Mapsi kujutist.
Näitusega kaasneva kaardi puudumine võis panna inimesi kasutama juba olemasolevat kaarti. Isegi siis, kui näitusega kaasneb kaart, imbuvad teised kaardid nagunii sisse. Ühistranspordi kasutajana kasutan Google Mapsi pidevalt. Ka 2019. aasta Tallinna Fotokuud külastades kasutasin Google Mapsi, nagu tegin seda 9. Artishoki biennaali ajal. See aitas mul ringi liikuda ja juhtis mu liikumist läbi linna. Niisiis, mida võivad sündmuste või teenustega kaasnevad kaardid lisada olemasolevatele kaartidele või pakkuda neist midagi teistmoodi? Kas nad väärivad lisaks spetsiaalselt kohandatud loetavusele ja valitud fookuspunktile, et ma neist vaimustuksin?
3
Järelelu
3.1
Laura – Äkki tuleks ühissõidukit kaaluda kui mõne kohtumise kogunemiskohta? Et näha seda mitte ainult millenagi, mis sind kuhugi viib, vaid kohana iseenesest. Kas sa mõnikord kasutad ühistransporti teadlikult kui kohta?
Kristi – Vahel sõidan oma lastega ühistranspordis ringi, sest see aitab neil linna paremini tajuda. See on viis uute piirkondade tundmaõppimiseks ja hiljem ka äratundmiseks.18
Ajakirjanik ja kirjanik Guinevere Claeys kirjutas ühes artiklis, kuidas tal sattusid kord töökoht ja eluase nõnda, et ta pidi pea pidevalt teel olema. Õnneks on teelolek üks tema lemmikkohti.19 Kohtades käimise käsitlemine paigana iseeneses on meeldiv mõte neist läbisõitmisel: kujutled, et mitte sõiduk ei liigu, vaid hoopis maastik akna taga.
Tallinna ühistranspordi kaardil olevad liinid meenutavad mulle igapäevaselt läbitavaid piirkondi ja kohti, kuhu pääsen kergesti. Need annavad ülevaate linnast, mida olen läbinud. Alates oma esimestest päevadest Tallinnas on need jäänud aluseks, millele olen rajanud oma arusaama linna struktuurist.
3.2
Laura – Kas sa arvad, et graafilisel disaineril on kohustus külastajaid juhatada, kui disainitakse sedasorti ürituse jaoks nagu Tallinna Fotokuu? Kohustus suunata külastajat, kes on äsja linna saabunud, või kohalikku, kes pole teatud paika varem sattunud?
Ott – Jah, arvan küll. Aga ma ei mõelnud Tallinna Fotokuu visuaalset identiteeti luues kunagi vastutusele kedagi läbi linna juhatada. Võib-olla seetõttu, et pean linna enesestmõistetavaks. Peale selle võime öelda, et mõned meie tehtud graafilise disaini otsused on kuratoorsed valikud. Graafiliste disaineritena ei pea me vormi iseenesestmõistetavaks. Jutustame vormi abil lugusid. Ka kõige väiksematest asjadest võib saada vihje näituse mõistmiseks. Või mõistmaks, kas oled näitusest ka päriselt huvitatud. Kui disainerid seda ei tee, siis tunnen, et nad võtavad vormi iseenesestmõistetavana. See on alati viga. Kui sa ei pane vormi enda või kujundaja eest rääkima, ei tähenda see seda, et vorm on vait või tagaplaanil. Vorm hakkab lihtsalt ütlema asju, mida sa võib-olla ei soovinud, et ta ütleks, asju, mis ei pruugi olla tõesed või mida sa tegelikult ei mõelnud. Tegemata jäetud disainiotsused on siiski disainiotsused, millest saab vaataja ja objekti vahel kas loor või suurendusklaas.20
Lühikest aega navigeerimisvahendina kasutatud 2019. aasta Tallinna Fotokuu kaarti säilitan nüüd kui ülevaadet või visualiseeringut oma esialgsetest reisidest läbi Tallinna. Oletan, et voldiku kaanel on kujutatud punast udu, mis aeglaselt katab kogu kaardi – nii nagu ühel hetkel levis kunst üle terve linna ning hiljem, kui udu oli taandunud, olid linnast tekkinud uued arusaamad. Varalahkunud kunstnik ja kirjanik Etel Adnan kirjutas udust kui „armastuse elemendist. […] See vabastab ruumi, laseb värskusel sellest läbi tungida“.21
3.3
Brigit – Raske on ennustada, millise püsiva jälje Artishok jätab. See võis olla lihtsalt kummitus, kes linna läbis. See ei pruugi üldse mõjutada neid rendipindu, mida kasutame näiteks Artjom Astrovi või Lieven Lahaye teoste jaoks. Tegelikult soovime neid kohti vaid lühiajaliselt esile tõsta. Loodetavasti saavad linnas töötavad inimesed ja meiega kohtunud isikud sellest kogemusest midagi – ehk avardub nende valmisolek avastada kunsti paikades, mis tavaliselt on tühjad.22
Brigit Arop ja Margit Säde kirjutavad kuraatoritekstis ka oma soovist arutleda „selle üle, kuidas teha nii, et aeglaselt, bürokraatia hammasrataste ragisemise tempos muutuvas elukeskkonnas jääks ruumi ka ajutistele žestidele“.23 Kuid nad lõpetavad siiski lootusenoodiga: „Ehk suudab 9. Artishoki biennaal „Siesta“ nihestada argipäeva mõttemustreid ja trajektoore ning teha meie sombuses autostunud pealinnas kaasteelistele vandeseltslaslikult silma.“24
9. Artishoki biennaal pani mind külastama kohti ja linnaosasid, kus ma polnud varem käinud või mida polnud läbinud. Teades, et varsti lahkun Tallinnast, ja olemata kindel, millal linna uuesti külastan, olen salvestanud kunstiteoste asukohad täppidena oma Google Mapsi. Soovides kaardistada jälgi millestki, mis võib muutuda kummituseks, kuid lasta nendel kummituslikel trajektooridel juhtida ka edaspidi minu liikumist Tallinnas.
Viited
- Kristi Rummel-Kottisse, Intervjuu artikli autoriga, 2. mai 2024.
- Ott Kagovere, Intervjuu artikli autoriga, 19. september 2024.
- Experimental Jetset, Superstructures: Notes on Experimental Jetset / Volume 2 (Amsterdam: Roma Publications, 2021), lk 18.
- Guy Debord, Theory of the Dérive, Internationale Situationniste, nr 2 (1985).
- Ibid.
- Brigit Arop, Intervjuu artikli autoriga, 20. märts 2025.
- Ursula K. Le Guin, Telling Is Listening, The Wave in the Mind: Talks and Essays on the Writer, the Reader, and the Imagination (Boulder: Shambhala Publications, 2004), lk 192.
- Ibid.
- Kristi Rummel-Kottisse, Intervjuu artikli autoriga, 2. mai 2024.
- Christoph Lueder, London Underground Diagram, UK (Harry Beck, 1931), Iconic Designs: 50 Stories About 50 Things, toim Grace Lees-Maffei (Bloomsbury Academic, 2014), lk 35.
- Ibid.
- Eric Sheppard, The Spaces and Times of Globalization: Place, Scale, Networks, and Positionality, Economic Geography 78, nr 3 (2002), lk 323.
- Ibid.
- Ott Kagovere, Intervjuu artikli autoriga, 19. september 2024.
- Joseph Grigely, Some Stories Various Questions, Exhibition Prosthetics by Joseph Grigely: Conversation with Hans Ulrich Obrist and Zak Kyes, toim Zak Kyles ja Melinda Braathen (London: Bedford Press, 2009), lk 8–9.
- Ibid., lk 15.
- Brigit Arop, Intervjuu artikli autoriga, 20. märts 2025.
- Kristi Rummel-Kottisse, Intervjuu artikli autoriga, 2. mai 2024.
- Guinevere Claeys, Onderweg, De Standaard, 15. august (2019), lk 3.
- Ott Kagovere, Intervjuu artikli autoriga, 19. september 2024.
- Etel Adnan, The Cost for Love We Are Not Willing to Pay (Ostfilern: Hatje Cantz, 2011), lk 9.
- Brigit Arop, Intervjuu artikli autoriga, 20. märts 2025.
- Kuraatoritekst, Artishoki Biennaal <https://artishokbiennale.com> [vaadatud 2. aprillil 2025].
- Ibid.