ÜRO inimarengu aruanne¹ rõhutab üliolulist seost inimkonna vaimse tervise ja võime vahel ülemaailmsete riskidega toimetulekul, tuues esile nii ravi kui ennetamise vajaduse. Perevõrgustikud mängivad vaimses heaolus võtmerolli, eriti vanavanemate² näol, kuid põlvkondadevaheline geograafiline eraldatus võib viia võõrdumiseni. Kuigi digitaalne suhtlus aitab neid sidemeid säilitada, mõjub liigne ekraanikasutus laste vaimsele heaolule negatiivselt.³

Disain peegeldab ja kinnistab modernistlikke väärtusi, põlistades konsumerismi ja jätkusuutmatuid tavasid. See tõstab esile probleeme, mis on seotud afektiivsete ja kontseptuaalsete operatsioonidega, mis on meie ja maailma vahelise suhte aluseks.⁴ Disain, mille keskmes on tavaliselt uuendus ja tõhusus, jätab sageli tähelepanuta nii ühiskonna kui elu laiemad vajadused.⁵ Selle asemel pooldab Madina Tlostanova transformatiivset õppeprotsessi, mis peaks olema kõigi selles osalejate jaoks pidevalt kasvatav ja muutev,⁶ soodustades üksiknarratiivide asemel mitmikajalugusid ja süsteemsust, liikudes seega lääne dualistliku mõtteviisi juurest suhetepõhise väärtussüsteemi poole. See nihe valmistab disainereid ette toimetulekuks ühiskondlike, keskkonnaalaste ja poliitiliste vastastikuste sõltuvussuhete kadalipuga, tagades sedasi protsesside osaluspõhisuse ja õigluse. Seetõttu on disain olemuselt suhteline ja eksperimentaalne ning oma parimates väljundites ei eralda see teadmisi tegevustest.⁷

Tutvustame EKA sensoorse disaini uurimisrühma (SeDe ehk Sensorial Design Research Group) käimasolevat projekti „Toetades põlvkondadeülest vaimset heaolu: keha kaasav mäng lastele ja nende kaugel elavatele vanavanematele“ (lühendatult „Kaugvanavanemad“). Selle projekti eesmärk on arendada disainimeetodeid ja -prototüüpe, mis parandaksid laste ja nende kaugel elavate vanavanemate vahelisi suhteid mängu abil.

Mäng on inimese arengu ja heaolu jaoks ülioluline terve elu jooksul, toetades tema kognitiivset, emotsionaalset ja sotsiaalset kasvu. Lapsepõlves arendab see õppimist ja loovust, täiskasvanueas soodustab stressi leevendamist, vaimset paindlikkust ja sotsiaalseid sidemeid.⁸ Mäng aitab eakamatel täiskasvanutel säilitada oma kognitiivset võimekust ja sotsiaalseid suhteid, aidates seeläbi kaasa kõrgemale elukvaliteedile.⁹ Selles kontekstis uurimegi disainerite ja teadlaste potentsiaali kasutada suhestuva disaini (relational design) lähenemisviise, et leida alternatiivseid kaugsuhtlusviise mängu kujundamiseks, rõhutades samal ajal nende interaktsioonide inimülest (more-than-human) aspekti.

See artikkel keskendub tehnoloogiale kui mitteinimlikule nähtusele, tänu millele saavad lapsed oma eemal elavate vanavanematega mängivad. Antud vaatenurk kutsub meid loovalt lähenema sellele, kuidas disain võib soodustada sügavamaid suhteid pereliikmete ning neid ümbritseva keskkonna ja materjalide vahel. Näiteks pakub põlvkondadevaheline veebikohtumine viise, kuidas vanavanemad ja lapselapsed saaksid füüsilisest kaugusest hoolimata ühenduses püsida.¹⁰ Antud näide uurib, kuidas pered võrgusuhtlusega loovalt kohanesid, kasutades digitaalsel teel rääkimiseks, näitamiseks või mängimiseks sageli käegakatsutavaid objekte ja jagatud füüsilisi ruume. Teine näide uurib, kuidas tehnoloogia saab vanemate vaatenurgast toetada kodust jutuvestmist – traditsioonilist suulist tava, mis aitab kujundada identiteeti.¹¹ Lapsevanemate ja disaineritega läbiviidud koosdisaini töötoas selgitati välja disainivõimalused, mis keskenduvad lugude jutustamise kaudu paindlikkusele, jagatud kogemustele, minimalismile ja autobiograafilistele mälestustele, tugevdades mängu tähendust ühenduse loomise ja jagatud refleksiooni tööriistana.

Inimüleses raamistikus, mis väärtustab keerulisi vastastikmõjusid, püüame luua disainimeetodeid ja -prototüüpe, mis edendavad empaatiat, mõistmist ja vastutustunnet kõigi osalejate ees, tuues kasu kogu ühiskonnale.

Disainiprotsessides tähistab suhtelisus kolme olulist aspekti: (i) osalejate ja artefaktide vastastikuse mõju ja kaasloome tähtsust; (ii) spontaansete ja improviseeritud tegevuste soodustamist ja edendamist ning (iii) süsteemi mõistmist osalejate, artefaktide ja kollektiivsete hübriidide kogumi või võrgustikuna.¹² Vastastikmõjusid kultiveerides, süsteeme terviklikult vaadeldes ning nähes neis süsteemides tegutsevaid inimesi ja mitteinimesi, võimaldab suhestuv disain tõsta esile just need valikud, mis väärtustavad paljusust ja jätkusuutlikku arengut.

Väärtustame „Kaugvanavanemate“ projektis üksikisikute ja artefaktide vastastikust mõju ja ühisloomet, tunnustades osaliselt lahus elavate perede ainulaadseid ökosüsteeme ja keskkondi. Mõistame, et iga pereliige mõjutab teisi ja neid omakorda mõjutab nende ümbrus – näiteks tuba, maja, aed, kogukond, riik ja kultuur. Olulise tähtsusega mitteinimosaleja on sidetehnoloogia, mis hõlbustab suhtlemist pikkade vahemaade tagant. Me muudame seda meediumit, mõistes, et see mõjutab ka meid. Kaasates esialgsesse ideede väljatöötamise protsessi lapsi ja nende eemal elavaid vanavanemaid, toome uurijast pereliikme kaudu projekti nende kogemused, austades samas nende privaatsust ja pakkudes tuttavat keskkonda.

Me arvestame nende ainulaadsete suhete ja oludega, võimaldades uurijale ja vanavanemale piisavalt vabadust ja võimalusi, valimaks tegevusi, mis vastavad lapse ja pere eelistustele. Lisaks kaasame ideede arendamise protsessi metafooridena mitteinimosalejad, näiteks materjale ja prototüüpe, et uurida sensoorseid kogemusi või mälestusi, mida muidu võib olla raske sõnastada.

Meie protsess julgustab ja toetab spontaansust ja improviseeritust, pakkudes selleks varem ettevalmistatud tegevusi, mille hulgast uurija saab valiku teha sõltuvalt üldisest olukorrast ja tähelepanekutest selle kohta, kuidas laps ja vanavanemad seansi ajal suhtlevad. Iga tegevus võib edasi areneda ja kesta nii kaua, kuni see on kõigile osalejatele sobilik ja eakohane. Iga järgnevat tegevust julgustatakse jätkama eelmise tulemustest lähtuvalt. Kuna protsessi eesmärk on uurida võimalusi, kuidas parandada kehalist mängu laste ja nende kaugel asuvate vanavanemate vahel, jääb selles uuringufaasis võimaluste hulk laiaks, et võimaldada erinevaid ideid ja spontaanset suhtlust.

Lastele ja nende kaugel asuvatele vanavanematele kehaliste mängukogemuste kujundamisel peame vaatama perekonda ning nende keskkonda kui indiviidide ja objektide võrgustikku. Vanemal on selles suhtluses otsustav roll, eriti kui lapsed on vanuses 4–7. Lapsevanem hõlbustab ja julgustab sageli lapse suhtlemist oma kaugvanavanemaga, eriti kui kaasatud on tehnoloogia. Lisaks puudub neil vanematel tavaliselt omaenda vanemate lapsehoidmise toetus, mis oleks lähemal elamise puhul olemas. Seetõttu peab meie loodud prototüüp võimaldama lihtsat suhtlemist lapse ja vanavanema vahel ning nõudma vanema minimaalset osalust, tagades seeläbi selle sujuva integreerituse perevõrgustikku.

Inimülene suhestuv disain rõhutab inimlike ja mitteinimlike elementide omavahelist seotust disainiprotsessis.¹³ Inimesed ei ole ainsad erinevates süsteemides osalejad, vaid pigem eksisteerivad nad koos teiste liikide, objektide ja tehnoloogiatega omavahel seotud vastastikuste mõjude võrgustikes.¹⁴ Eesmärk on võtta arvesse nii inimeste vajadusi kui mitteinimlike osalejate mõju, tõstes seeläbi esile kaasavamat arusaamist elust ja disainipraktikatest. Näiteks uurime inimeste ja mitteinimeste suhtlust tehnoloogia kaudu, mis aitab mõista tehnoloogia vastastikmõju laste ja nende vanavanemate vahel. Need objektid viivad jagatud kogemuste ja improviseeritud tegevuste tekkeni ühises hübriidkeskkonnas.

Kaasaegne ühiskond võitleb keeruliste ja mitmekihiliste „nurjatute probleemidega“¹⁵, mis nõuavad mastaapset ja paljude osalejatega distsipliinide vahelist koostööd, mitte üksikute organisatsioonide juhitud algatusi.¹⁶ Nagu Jörn Frenzel on öelnud: „Disaini ülesanne sellises maailmas on visualiseerida keerukusi eri tasanditelt ja vaatenurkadest; läheneda disainilahenduste prognoosimatusele dünaamiliselt, võttes arvesse erinevaid stsenaariume ning hinnata võimalikke lahendusi ja nende tähendust ühiskonnale.“¹⁷

Selles projektis keskendume tahtlikult lapsele kui peamisele tegurile nii laste endi kui ka nende kaugel asuvate vanavanemate heaolu kujundamisel. Sellest tulenev mäng peab eelkõige kaasama last, sest vanavanem on tavaliselt kohanemisvõimelisem ja motiveeritum lapsega kontakti hoidma. Mängu tulemuslikkuse tagamiseks keskendume lapse kognitiivsele ja füüsilisele arengule.

Kuigi mitteinimosalejad, nagu tehnoloogiad ja mänguasjad, võivad mõnikord takistada perekondlike sidemete loomist jagatud füüsilises ruumis (näiteks kui nutitelefon häirib pereliikme tähelepanu või laps on haaratud mängust), võivad need samad tegurid muutuda füüsiliselt distantseeritud tingimustes olulisteks suhete võimaldajateks. Tunnistades nende mitteinimosalejate olulisust, püüame uurida, kuidas disain saab kaasa aidata paindlikumale protsessile. Näiteks võivad tehnoloogiast tulenevad väljakutsed, nagu kehvad andmesideühendused, inspireerida loomingulisi lahendusi, mis ületavad põlvkondadevahelisi lõhesid.

Lapsed kogevad tänapäeval järjest vähem võimalusi mängimiseks, sealhulgas vabaks mängimiseks, mis on aga loovuse, juhtimis- ja sotsiaalsete oskuste arendamiseks ülioluline. Üheks teguriks on lähedal asuvate hooldajate, näiteks vanavanemate puudumine.¹⁸ Selle projekti eesmärk on kasutada tehnoloogiat, et taastada kehaline aktiivsus ja rikkalik sensoorne kogemus, mida põlvkondadevaheline mäng lähedal elavate vanavanematega tavaliselt pakub. Selle vahendava ühenduse kaudu loodame tuua kehalise põlvkondadevahelise mängu rõõmud ja eelised füüsiliselt üksteisest kaugel paiknevate perede ellu tagasi.