Niimoodi määratles postindustriaalset maastikku ChatGPT tekstirobot. Andsin talle korraks sõna, sest tema ja teised temasugused meemid kujundavad meie vaimset maastikku aina suuremal määral. Generaatori genereeritud määratlusel pole iseenesest viga, ka eesti keelt valdab ta üsna talutaval määral. Tubli! Teatav kuivus ja kantseliitlik väljenduslaad mõjub pisut tüütult, kui aga tekstirobotit kõnetada vähegi abstraktsematel või eksistentsiaalsematel teemadel, siis lisaks kantseliitlikule sõnavahule riivab kõrva ka masendav seisukohtade ja huumorimeele puudumine ning hüsteeriline poliitkorrektsus. Selle tegelasega filosoofilist debatti pidada ei ole mõtet. Hea küll, lõpeks ongi tegemist alles beebiga. Pöördume tema juurde hiljem tagasi ja vaatame esmalt maailma, kuhu ta sündis.

Charles Jencks dateeris postmodernismi teket kuupäeva täpsusega. 16. märtsil 1972 alustati St. Louisi (MO) Pruitt-Igoe linnaosa õhkimist. Pruitt-Igoe oli 1950ndatel arendatud sotsiaalelamute hoonestu, mis ehitati Minoru Yamazaki modernistlike tüüpprojektide järgi 11-korruseliseks infrastruktuuri ja haljastuseta magalarajooniks. Arendust ülistati üleilmseks läbimurdeks urbanistikas, suurem osa sõjajärgses Nõukogude Liidus ja teistes vaestes riikides ehitatust sellistest arvutustabelit meenutavatest mikrorajoonidest koosnebki. Pruitt-Igoes tekitas aga masinlik ühetaoline elukeskkond, infrastruktuuri puudumine, äärmiselt halb ehituskvaliteet ja vaeste segregatsioon sedavõrd toksilise miljöö, et keegi ei tahtnud seal elada, linnaosa tühjenes ning muutus kiiresti vandaalseks kuritegelikuks tondilossiks. Rahapuuduse tõttu ei suutnud kohalik omavalitsus piirkonna elutingimusi parandada ning otsustas mikrorajooni lõpuks kontrollitud detonatsiooni teel lihtsalt lammutada. See plahvatuste seeria oli modernistliku visiooni suurejooneline ja sümboolne varing. Õhkimine ja tasandamine kestsid neli aastat, praeguseni laiub keset St. Louisi 23 hektarit kanavõrguga piiratud võssa kasvanud varemevälja, sümbolväärtusega postindustriaalset maastikku. 

Kui me jätame kõrvale rikkamad riigid ja jõukamad linnad, siis meenutab suur osa inimasustusest just sellist vaesunud ja vandaalitsetud maastikku. Lõputud slummid ja eeslinnad, bensiinijaamatagused tühermaad, monokultuursed mürgitatud põllud, tööstuse ja kaevanduste aheraineväljad ning raadatud metsamaad hõõruvad sadade kilomeetrite kaupa nina alla, kui ränka hinda me oma lõputu kasvamise kinnismõtte eest maksma peame. Öisel lennureisil maapealset tuledesära vaadates hakkab aimdus laastamistöö mastaabist kuju võtma, aga täies mahus ei suuda me kujutlusvõime neid probleeme haarata. Inimliigi põhjustatud massiline väljasuremine, elurikkuse vaesumine, kliimamuutus, magevee nappus, ookeanide hapestumine ja mürgitatud elukeskkonnad on niivõrd kolossaalsed ja komplekssed nähtused, et ei mahu tervikuna me pähe. Need on miski, mida Timothy Morton kutsub hüperobjektiks.

Postmodernism üritas tehnokraatlikku ratsionalismi, individualismi, bürokraatiat, progressikultust ja monomaanilist turufundamentalismi murendada, aga sellel mõtteviisil ei olnud peale kriitilise pilgu ja modernismi varemete postuleerimise muud platvormi. Üksnes suurte narratiivide dekonstrueerimise teel inimesi ei koonda ning postmodernismist uue maailmapildi maaletoojat ei saanud, see jäi killustunud ja elitaarseks suundumuseks, mille märksõnadest enamik inimesi midagi aru ei saanud. Samal ajal lehvisid meie peade kohal tumedad ja hüperobjektiivsed virmalised.

11. septembril 2001 rammisid kaks kaaperdatud lennukit New Yorgi World Trade Centeri kaksiktorne. Kogu maailm jälgis toimuvat reaalajas – info- ja meelelahutusühiskond oli suguküpseks saanud – ja senine maailm varises aegluubis me oma silme all kokku. Vaadates praegu sellele tagasi, vaataksime me tagasi justkui sellele, kuidas senise maailmakorralduse lõpp sai oma alguse. Erakordselt iroonilise juhuse tõttu oli ka WTC projekteerijaks seesama Minoru Yamazaki ning Raoul Kurvitz pakkus, et 9/11 võiks tähistada postmodernismi lõpukuupäeva. Hea ja kujundlik võrdlus. Mis siis järgmiseks?

Selle sajandi dominantseks kultuurimääratluseks on kujunenud antropotseen. Kõigepealt tähistati selle mõistega uut geoloogilist ajastut, kus inimmõju maakoorele, biosfäärile ja ökosüsteemidele on kasvanud ohtlikult suureks. Vaieldakse selle üle, kas antropotseeni alguseks tuleks pidada tööstusrevolutsiooni, esimesi tuumapommikatsetusi või midagi muud, aga selge on see, et mikroplasti, raskmetallide ja radioaktiivse saaste jäljed püsivad geoloogilistes kihistustes kümneid ja sadu aastatuhandeid. Londoni Geoloogia Seltsi stratigraafia komisjon alles menetleb antropotseeni tunnistamist ametlikuks geokronoloogiliseks üksuseks, aga mõiste ise on juba ammu tavakasutuses. Lisaks geoloogide, ökoloogide ja atmosfääriteadlaste kõnepruugile on mõiste migreerunud ka kultuurilisse diskursusesse, tähistades tervet rida praktikaid nii kirjanduses, kunstis kui kinos ning käivitanud mitmeid keskkonnaaktivismi ja kultuurikriitika värskeid vorme. 

Samal ajal veereb maailm endistviisi tagurpidi kuristiku suunas. Vaatamata ÜRO kliimakonverentside korduvatele hoiatustele, et meie põlvkond on viimane, kes pöördumatuid protsesse pidurdada saab, on suurkorporatsioonide töövõtjaks muutunud valitsused otsustavate sammude astumisel ülimalt loiud. Ametkondade tegevus piirdub rohepöörde, taastuvenergeetika ja jätkusuutlikkuse sarnaste kantseliitlike kampaaniate formuleerimisega. Majanduskasvu ja populatsiooni juurdekasvu pidurdamine on endiselt ebameeldiv tabuteema ning peamiseks mureks on osutunud, kuidas pärast pandeemiat tagasi pöörduda endisesse „normaalsusesse“. Pool kogu plastikust on toodetud käesoleval sajandil. Koroonapandeemia eelse CO2 emissiooni oleme juba ületanud. Mitte ükski märk ei näita, et keegi kavatseks hädapidurit tõmmata.

Uusi postindustriaalseid maastikke toodetakse praegu tööstusliku tempoga Ukrainas, Süürias, Jeemenis, Iraagis, Afganistanis, Nigeerias, Lõuna-Sudaanis, Palestiinas ja Türgis. Ökosüsteemidele ja atmosfäärile tekitatud kahju ulatust on raske ette kujutada ja arvuliselt väljendada. Rohkem kui 2000 aastat on sõjamajandus olnud meie kultuuri domineeriv majandusharu, meie ajalugu on sõdade ajalugu ja sõjatööstus on kõige privilegeeritum, doteeritum ja kiiremini kasvav tööstuse liik. Lähiajaks võib sõjatööstusele suurt õitsengut ennustada, sest merepinna tõus, magevee nappus ja põgenike hordid tõotavad tihenevaid relvakonflikte. Himaalaja liustike kiireneva sulamise tõttu on sõjategevust oodata näiteks India, Hiina ja Pakistani piirkonnas, sest kaks miljardit inimest on jäämas ilma vee ja toiduta. Ei maksa arvata, et see ülejäänud maailma puudutamata jätab. 

Kui me tuleviku maastiku peale mõtleme, siis suure tõenäosusega saab ulatuslikel aladel seda iseloomustama kõrbestumine, erosioon ja tolmuväljad. Tegelikult saame ainult oletada, mis meid ees ootab, sest tasakaalust välja viidud süsteemid on ebastabiilsed ja ettearvamatud. Me teame, et ookeanide hapestumine muudab hoovuste kulgu, oskame hoovuste uusi võimalikke trajektoore isegi välja arvutada, aga mida see tervikpildis endaga kaasa toob, käib algoritmidele üle jõu, sest arvesse tuleb võtta liiga palju küsimärkidega parameetreid. Ees seisavad olukorrad, mida me oodata ei oska. Inimajaloo vältel ei ole maa peal nii drastilisi nihkeid toimunud ja nendega toimetulemine nõuab järgmistelt põlvkondadelt hoopis uusi isiksuseomadusi.

Postindustriaalset maastikku iseloomustab aga veel üks isemoodi faktor – suures osas on see maastik virtuaalne. Juba 20. sajandi lõpuks oli televisioon paljude inimeste jaoks peamine aken maailma. Tänapäeval ei kujuta keegi elu ette ilma nutitelefoni, arvuti ja internetita. DataReportali andmetel oli 2020. a oktoobris inimkonna keskmine ekraaniaeg 6 t 45 min päevas. Kõik inimesed kokku veedavad sotsiaalmeedia platvormidel igapäevaselt 10 miljardit tundi, mis teeb kokku rohkem kui miljon aastat inimeksistentsi. Iga päev. Muljet avaldav, kas pole! Kerge on mõista, et virtuaalne maastik on valdavalt viirastuslik ja koosneb eelkõige kasutajaskonna kujutlustest, ootustest ja eelarvamustest. Üks põhjus, miks inimesed keskkonnakriisi ulatust nii vaevaliselt mõistavad, on võimalus suvalisel hetkel põgeneda paralleelmaailma, kus kõik püsib nii, nagu me harjunud oleme. See on muidugi illusioon, sest kui mõelda mastaapse elektrikatkestuse võimalusele, on meie postindustriaalne ühiskond erakordselt habras ja haavatav.

Lisaks meelelahutuslikule on virtuaalmaailmal siiski palju teisigi funktsioone. Paljud katastroofid, Araabia kevad ja Ukraina sõda on näidanud, kui palju abi on toimivatest kommunikatsioonikanalitest kriitilistes olukordades. Radikaalne muutus, mille tehisintelligentsed meemid endaga kaasa toonud on, puudutavad koolisüsteemi. Olukord, kus studioosus võib mõne sekundiga suvalise referaadi või uurimustöö telefoniekraanile genereerida, sunnib põhjalikult ümber mõtlema, mis on haridus, teadmised ja tarkus ning milliste võimetega inimesi me oma haridussüsteemi abil õigupoolest saavutada tahame. Ammu oleks aeg, sest praegune koolisüsteem on 19. sajandi industriaalühiskonna hapuks läinud pärand. Kui hariduse laad põhjalikult ei teisene, on meil varsti kibe puudus inimestest, kes suudaks enneolematutele olukordadele adekvaatselt reageerida või iseõppivate süsteemidega koostööd teha. Iseõppivad arvutisüsteemid on aga üks vähestest vahenditest, mille abiga meil on lootust keskkonnakriisi leevendada, mõistagi siis, kui leidub poliitilist tahet ja otsustusvõimet. Kui me aga kiiremas korras aru pähe ei võta, võime õige kergesti sattuda postindustriaalsest maastikust postapokalüptilisse.