Kirbest prügilõhnast ümbritsetuna seisan 2021. aasta sügisel keset Dandora prügilat ja silmitsen kõrvetava päikese all imekaunist Yves Saint Laurent’i seemisnahast kinga. Kuidas on see siia sattunud? Lasen pilgu üle lõputuna näiva, justkui isetekkelise pügimäe ja mõistan – see siin on üks võimalik kõrgdisaini lõppvaatus. Tarbimiskeskses kultuuriruumis on endiselt harjumuspäratu mõte, et armastatud esemest saab prügi. Me ei taju, kuhu jõuavad asjad, mida me enam ei vaja. Nagu vastas kunagi üks New Yorgi advokaat mu küsimusele, et kas ta teab, kuhu kodulinna prügi läheb: „Rongiga linnast välja.“ Jah, me leiame asjad poeriiulilt eest ja kui me neid enam ei vaja, kaovad nad meie elust. Aga kust nad poeriiulitele tulevad ja kuhu nad hiljem kaovad? Miks me sellele ei mõtle?

Üpris ootamatu on näha Nairobi prügilas Sahara taguses Aafrikas midagi, mida me peame oma tarbijakeskses ühiskonnas kvaliteetdisainiks.

Olen viimase kümne aasta jooksul olnud siin ligi 20 korda. Selle aja jooksul ei ole peaaegu mitte midagi muutunud – suured tehased ja kangajääkide lõputud mäed ümberringi kõrgumas. Lapsed ja koerad viimaste otsa ronimas ja neid võidukalt vallutamas. Tekstiilijäätmed hallitavad ja produtseerivad aroome, mis naljalt ei unune. Paari päeva möödudes hakkab ka enda higi selliselt lõhnama. Õhusaaste on punases, müra kõrvulukustav. Värviline heitvesi suubub tehasest otse Buriganga jõkke.

Vaid üks tehas kõikide Gazipuri tehaste hulgas on juurutanud tööstuslikku väärtustavat taaskasutust (upcycling). See tähendab, et osa ülejääkidest on suunatud tagasi tootmisse. Paraku on tegu vaid osaga ja sedagi vaid ühes tehases. Globaalsed kaubamärgid, kes siin toodavad ja kellele need ülejäägid kuuluvad, ei liiguta sõrmegi, et olukorda parandada. Kuna kaubamärkidel on müügikanalid ja raha – seega ka otsustusõigus –, saavad tehased Bangladeshis jätkusuutlikumaks ja ringsemaks muutuda ainult tihedas koostöös nendega, kes neilt tellivad. Kaubamärkidel selleks koostööks huvi aga puudub. Rõivaste tootmisel tekkivad tekstiilijäätmed on olenevalt tehase suurusest 25–40% kogu kasutatud kangast. Tahtmise korral on võimalik 50% sellest materjalist väärtustavalt taaskasutada (upcycling) uuteks rõivasteks, teatud tüüpi jääkide puhul võib see ulatuda isegi kuni 80%. Ülejäänu saab edukalt suunata ümbertöötlemisse. Kaubamärgid, mida me oma kodulähedastest ostukeskustest soetame, ei soovi kangas näha väärtuslikku materjali, sest tegemist on erakordselt ebamugava ja keeruka probleemiga, mis asetseb piisavalt kaugel, et seda edukalt ignoreerida. Probleemi lahendamiseks tuleb nendel samadel ettevõtetel muuta oma disaini ja tootmisstrateegiat ning see tähendab muuta kogu nende äristrateegiat, milleks nad valmis ei ole.

Käesolevas videos näeme, kuidas valmib Bangladeshis Beximco-nimelises tehases tööstusliku väärtustava taaskasutuse (industrial upcycling) meetodil minu kaubamärgi noolesärk. See on üks näide, kuidas võiksid tehastes tekkivad ülejäägid saada uueks tooteks. Juba olemasolevast materjalist särgi valmistamisega hoitakse kokku vett ja vähendatakse tootmiseks vajalikku energiakulu piirates jäätmete teket. Noolesärk on olnud tootmises üheksa aastat ja jätkuvalt kaubamärgi enim müüdud toode. Üks T-särk hoiab kokku 99% vett ja 86% CO2-te, võrreldes T-särgiga, mis on tehtud uuest kangast.

Selleks et seniseid protsesse muuta, on vaja läbi valgustada üksiku toote terve olelusring. Oluline ei ole ainult teada, kus me midagi toodame, vaid ka kuidas me seda teeme. Kas toode on disainitud selliselt, et me väldiksime raiskamist? Sellest, kas toote lõike efektiivsus on 45% või 94%, sõltub väga palju ja see omakorda on disaini küsimus. Millistes kogustes jääb tootmises kangast üle, kuidas seda ringlusse suunatakse? Millised on ringlussevõtu tehnikad ja kuidas näevad välja suurkorporatsioonide tarneahelad? Kuidas vältida tootmisest ja jäätmete tekkimisest tulenevaid keskkonnakahjusid? Kas on võimalik jõuda sellise koostööni kaubamärgi ja tootja vahel, mis pakuks probleemidele lahendusi, mitte ei süvendaks neid?

Bangladesh, mille elanikud ise kannavad lõviosas kultuuriliselt traditsioonilist riietust (sari, kurta või lungi), eksportis rõivaid 2022. aastal 42,613 miljardi USA dollari väärtuses. Sellega oli Bangladesh maailmas suuruselt teine rõivaeksportija Hiina järel (Export Promotion Bureau). Samas kogutakse Euroopa Liidus ligikaudu 5,8 miljonit tonni tekstiiltooteid ehk ca 11 kg inimese kohta aastas (Euroopa Keskkonnaamet). Eesti on aga üks Euroopa väikeriikidest, kust tootmine ammu välja kolinud ja toote olelusringis panustame jõuliselt tarbimisse, olles ostukoguste poolest samal pulgal põhjamaadega.

Kas prügilasse jõudnud ese on etteheide disainerile? Tõestus disaineri läbikukkumisest? Seistes Dandora prügimäe otsas, mis oli hiljuti alla neelanud terve suure ekskavaatori, tabab mind kurb tõdemus, et prügi oskame me vägagi hästi toota. Me toodame asju, millel pole väärtust. Mingil põhjusel keeldume me aga tunnistamast, et tegu ei ole pelgalt jäätmeprobleemiga, vaid oskamatusega luua ja turustada kauakestvaid, kvaliteetseid ja ringselt toodetud tooteid. Me oleme aastakümneid koolitanud disainereid, kes loovad esteetilist väärtust, aga ringdisainist või toote olelusringist teavad endiselt liiga vähesed. Aga kuidas nad seda saaksidki, kui õpingute jooksul ei teki neil võimalust näha, kuidas suurtööstus toimib või kus on see enneolematu Keenia, kuhu me oma kasutatud asjad saadame? Vaja on toote olelusringi otspunktid omavahel kokku siduda, et tekiks suur pilt. Nii Bangladeshi tehased kui ka Keenia prügilad on meie euroopalikust heaoluühiskonnast küll vaid mõne lennutunni kaugusel, kuid vahel tundub, nagu asuksid nad teisel planeedil.

Kes on see, kes peaks tekkinud olukorra eest vastutama? Võtma vastutuse Nairobi inimeste eest, kes ei leia enda ees kõrgumas mitte ülekuhjatud poeriiuleid, vaid prügilaid, mis on täis nendesamade kõrgelt haritud disainerite väljamõeldud asju? Kes tuleks panna vastutama tekkinud keskkonnakahju, sotsiaalsete probleemide, pärandi kadumise ja kliimamuutuse eest? Iga ese on enne prügilasse jõudmist läbinud disainifaasi, tootearenduse, näidiste tegemise, tootmise ja jõudnud seejärel läbi ostu- ja müügitehingu kasutajani, kes sellest ühel hetkel loobub. See ei ole saladus, et globaalse tööstusega kaasneb hulgaliselt probleeme, mida me üldiselt tähele ei pane. Lineaarsete tarneahelate läbipaistmatus, tootmise põhjustatud suured keskkonnakahjud, töötajate alamakstus ja suurkorporatsioonide hiigelkasumid vaid võidavad meie ükskõiksusest.