Kuigi kell tiksub objektiivses, mõõdetavas plaanis samal kiirusel kogu meie eluga, muutub aja mõiste ja tajumine pidevalt. Uuringud näitavad, et mida vanemaks me saame, seda kiiremini aeg meie jaoks möödub – see fenomen on põhjustatud sellest, et lapsed talletavad oluliselt enam mälupilte ja seetõttu mahutab aeg nende jaoks hoomamatult enam kui täiskasvanutele. Samas võib sellele tajutud kiirenemisele kaasa aidata ka meeletu tempo, millesse igapäevaelu meid sunnib. Vahe oli eriti tajutav globaalse pandeemia ajal, kus paljud olid vägisi sunnitud aja maha võtma ning elama teises tempos. Selle asemel, et joosta lõpututele tööüritustele, sõbraga kohvikusse, puhkusereisidele, veiniõhtutele, oli järsku aega kodus olla iseenda mõtetega. Hoolimata kõigist majanduslikest ja sotsiaalsetest probleemidest, millesse pandeemia meid tõukas, oli selles aegluses siiski oma rahustav võlu. Kuidas õnnestuks seda rakendada disainis ja disainihariduses?

Paljud kaasaegsed disainimeetodid ja väljendusvormid suunavad oma sisu ning olemusega kiiruse suunas. Hiliskapitalism on suunatud kiiruse ja tootlikkuse poole, turg nõuab üha uusi tooteid ja kiireid lahendusi. Näiteks võib tuua populaarse formaadi häkatoni, mida iseloomustab lühike ajaperiood ja intensiivsus. Formaat ise on sündinud programmeerimise valdkonnas, kus koodi toimimist või mittetoimimist on võimalik hetkega kindlaks teha. Kui mõni viga ka koodi sisse jääb, jookseb programm lihtsalt kokku ja tema tagajärjed jäävad lokaalseks. Disain aga, olgu tema tulemiks toode, digilahendus või kasutajakogemus, ei allu lihtsatele binaarsetele testidele. Idee ja selle rakenduse tagajärgede hindamine võib võtta aastaid või aastakümneid. 

Lõputu vaba aja unistus kui kaasaegne mõiste kerkis esile alles 19. sajandi lõpul, mil arvati, et hiljemalt aastal 2000 töötatakse vaid loetud arv tunde nädalas. Veel 1980ndatel aastatel usuti, et robotite ja arvutite täiustumine päästab inimkonna tööikkest ning võimaldab tegeleda meeldivate asjadega. Reaalsuses on tehnoloogia areng viinud inimkonna aga lõputu kiirenemise poole, kus oluline on olla „alati saadaval“. Tehnoloogilised võimalused aitavad hankida sekunditega vajalikku informatsiooni ja teha kiireid ostuvalikuid, kuid jätavad olematu aja olulisimaks – süvenemiseks. Vähendades kiirust, võime leida ennast uuest olukorrast, hakates nägema detaile. Aeglasemalt töötades saame langetada vastutustundlikumaid otsuseid, mis on projekteerimisprotsessis eriti olulised.

Aeglane disain kui defineeritud ja teadvustatud nähtus kasvas välja 1990. aastatel Itaalias levinud aeglase toidu liikumisest. Selle manifestis kuulutab Carlo Petrini, liikumise algataja, et aeglase toidu liikumise eesmärk on väärtustada toite, mis ei pruugi olla kaasaegses maailmas kasumlikud ja mida ähvardab seetõttu „väljasuremine“. Sama lähenemine iseloomustab ka aeglast disaini: vastuhakk turureeglitele. Juba enam kui sajand tagasi püüdis William Morris eemalduda masstootmisest ja taaselustada juba ununevaid käsitööpraktikaid. Mis tollal huvitas eelkõige vaid väikest priviligeeritud osa ühiskonnast, on tänaseks päevaks üha enam jälgijaid meelitamas. Märksõnaga #slowdesign annab Instagram pea pool miljonit vastet, aga kuidas vaadata seda mõistet laiemalt, laskumata rohepesuni? Ka sotsiaalmeedia kiirus ahvatleb pealiskaudsete ja visuaalselt efektsete lahendustega leppima, taandades ulatuslikud ja keerulised probleemid sõnakõlksudeks. Aeglast disaini ei tunne ära kiiruga pildivoolu edasi kerides, sest eseme taust nõuab analüüsi.

Seega, aeglane disain arvestab pigem tegelikke ja pikaajalisi, mitte kiiresti mööduvaid lahendusi ning keskkondliku, sotsiaalse ja kultuurilise säästlikkusega. Samuti koorub nendest põhimõtetest välja oluline idee: aeglane disain peab mitte ainult pakkuma teistsugust tempot kasutajale, vaid nõuab seda ka disainerilt. Tekstiilikunstnik ja -disainer Krista Leesi on kasutanud väljendit „viljakas mittemidagitegemine“, mis tähendab, et disainer vajab ideede tekkeks ka aega mõtisklemiseks. Omal moel võime seda dualismi võrrelda negatiivse ja positiivse ruumi kontrastiga – üks ei pääse ilma teiseta esile. 

Anders Munch ja Hans-Christian Jensen rõhutavad disaini ja aja teist puutepunkti – eseme vananemist. Selle all ei pea nad silmas mitte ainult kulumist, vaid ka moraalset vananemist. Munchi ja Jenseni uurimus keskendub disainiklassikale kui fenomenile. Nad leiavad, et ükski ese pole ajatu, ühegi eseme tähendus ei saa olla ajalooliselt lõplikult fikseeritud, vaid nõuab pidevat ümbermõtestamist. Kuigi disainiklassika on oma olemuselt suuresti majanduslik nähtus, seotud pigem tarbimise kui kasutamisega, annab see tees ometi olulise lähtepunkti aeglase disaini loomisele. Disainer peab jätma ruumi ümbertõlgendamisele ja rekontekstualiseerimisele, sest vaid nii võib eseme moraalne kulumine aeglustuda. 

Aeglast disaini ei pea vaatama ainult kui selle eraldi alaliiki – tegu on ka raamistikuga, mis kutsub loodavat või toodetavat läbi mõtlema. Nii on erinevad disainerid ning teoreetikud seda kohandanud ka koha- ja hetkespetsiifiliste probleemide arvesse võtmisel. Näiteks Margot Muir Lõuna-Aafrika Vabariigist näeb aeglast disaini kui vahendit kohaliku graafilise disaini dekoloniseerimiseks – põhjalikum refleksioon ning kohaliku tausta uurimine aitab eemale liikuda Euroopa-spetsiifilistest teemadest ja meetoditest. Gasparin, Green ja Schinckus toovad välja, et aeglase mõtteviisi najal on võimalik ka „rohelises“ disainis kasutatavaid materjale läbi mõelda nii, et tootmisega ei ohustataks liigirikkust.

2022. aasta sügissemestril toimus EKA tootedisaini ja keraamika osakondade koostöös õppeaine „Aeglus“, mille juhendajad olid Maria Pukk, Heikki Zoova ja Karin Kalman, ning mis lähtus kohaspetsiifilistest probleemidest. Õppeaine algpunktiks olid aeglase disaini põhimõtted, mille korral disainer keskendub pidevalt kolmele punktile. Objekti luues tuleb arvestada ning olla dialoogis keskkonna, sotsiokultuurilise tausta ja indiviidi vajadustega. Alati peab endalt alustuseks küsima, kuidas suhestub loodav oma igas etapis keskkonna vajaduste ning võimalustega, milline on selle sotsiokultuuriline taust ja kuidas indiviid seda kasutama hakkab.

„Aegluses“ keskenduti kunagise masstootmisettevõtte Estoplast parimatele omadustele ning asuti neid ümber mõtestama ja tänasesse konteksti asetama. Estoplastilt õpiti eelkõige disaini kestvust – paljud valgustid elavad tänaseni oma elu erinevates interjöörides suvilatest moodsate retrointerjöörideni. Lisaks otsiti kohalikke aeglaseid tootmisviise ja looduslikke taastuvaid algkomponente ning vaadeldi aeglase disaini näiteid ja kasutuskohti.

Mariann Hendriksoni lähtepunktiks oli Estoplasti valgusti E-472 vorm. Masstoodetud keralamp sai asetatud uude konteksti. Plastist lambikuplist sai käsitsi vormitud keraamiline kera. Iga kera käitus põletamisel erinevalt ning tulemuseks on peenelt läbi mõeldud imperfektsus, mis väljendub valgusava lopergulisuses. See omakorda toob esile vormi geomeetrilise kuju ning tehnilised detailid, mis on jäetud nähtavaks. Kasutaja saab mõne liigutusega lisada valgusteid juurde – moodustub valguskett. Valgusti universaalsus seisneb asjaolus, et kõik detailid on hõlpsasti vahetatavad ja valgusti ise lõputult jätkatav, vorm ajatu.

Aeglast disaini ei saa õppida ega õpetada ainult projektipõhiselt, vaid aeglast mõtlemist peaks lõimima disainiõppesse laiemalt. Lisaks tavapärasele ergonoomika ja ringsete põhimõtetega seonduvale keskendumisele tuleks läbivalt mõelda ka aegluse väärtustele. Kohalike ressursside vastutustundlikku kasutamist, kogukonna ja kultuuripärandiga arvestamist ning võimalikult pikas perspektiivis loomist peaks silmas pidama igal hetkel. Toote süsteemset mõtestamist peaks jälgima projekteerimisprotsessi kõikides etappides. Rohkema mõtestamise abil kerkivad üles rohkemad küsimused ning tulemuseks on paremad lahendused.

20. sajandi alguses saadetud kirjas manitses poeet Rainer Maria Rilke noort luuletajat Franz Xaver Kappust olema kannatlik lahendamata küsimuste suhtes ja õppima armastama küsimusi endid. Sama võiks öelda aeglase disaini kohta: teekond on sama oluline kui lõpptulemus, seda nii õppeprotsessis kui disainipraktikas.