Astun kööki pisut uniste silmadega. Väljas on pime ja kellaaeg liiga varajane. Olen paljajalu ja astun millegi kõva peale. See on kassikrõbin. Miks ta viisakamalt süüa ei võiks? Ennast lakub ta kenasti puhtaks, aga miks ta siis põrandat ei saa õppida puhtaks lakkuma? Me peaksime õpetama ta põrandaharja kasutama.

Teine põhjus on hügieen. Koristamine ja selle tulem – puhtus – eemaldab pisikud ja bakterid ning annab signaali heast tervisest ja sellest, et peame tervist oluliseks. Puhtuse ja hea tervise seos tuleb välja ka näiteks sõnas „sanitaarne“, mis tuleneb ladinakeelsest sõnast sānitās ehk tervis.

Kui me ei suuda oma keha ja ümbritseva ruumi eest hoolitseda, võib see viidata mingile häirele, näiteks füüsilise, vaimse või emotsionaalse tervise probleemile, kusjuures korra hoidmine võib aidata haiguseid kontrolli all hoida. Szabó filmi käigus paljastatakse vaatajale Emerence’i traumaatiline minevik, mis on teda kummitama jäänud. Tundub, et ta tahab midagi tagasi saada. Ta pühib – tema õlad, käed ja pea liiguvad iga uue vilka harjatõmbe rütmis kaasa. Ta pühib energiliselt ja pikkamööda saab sellest tema võitluse sümbol, justkui saaks ta jalgraja pühkimisega kõik halva heaks teha. Kaos ja ebakindlus on hirmutavad. Harjatõmmete kordus ja jalgraja pühkimine kui läbi aastaaegade muutumise korduv tegevus on omamoodi rituaal, mis loob struktuuri ja annab kindlust. Kathleen Norris uurib oma raamatus „Igapäevased müsteeriumid: pesupesemine, liturgia ja naiste töö“ („Quotidian Mysteries: Laundry, Liturgy and Women’s Work“) seoseid igapäevaste koduste tööde ja spirituaalsuse vahel, tõmmates paralleele liturgia ja kodutööde vahele, ning väidab, et need on meile maailmas ankruks. Teisiti öeldes – argise igapäevaga ühenduses olemine võib aidata elus stabiilsust hoida ja meie füüsilist keha füüsilise maailmaga siduda. Ja korrastatuse tunne pakub ka esteetiliselt suuremat naudingut. Puhtus viitab ka hoolele – teiste inimeste, oma ümbruse ja iseenda eest hoolitsemisele.

See võib väljendada ka püüdlust õigesti käituda, olla hea ja teha seda, mida meilt oodatakse. Vanemad, vanavanemad ja teised sugulased, arvutud raamatud ja YouTube’i videod püüavad meid õpetada võimalikult tõhusalt ja õigesti koristama.

Kuid koristamine võib olla ka väsitav ja tunduda mõttetu. Päevast päeva korduv koristamine võib tunduda ajaraiskamisena; ma pühin põrandat, aga tean, et pean seda homme uuesti tegema. Miks see siis ei võikski homseks jääda? Milleks seda kõike vaja on? Simone de Beauvoir on kirjutanud: „Vähe on ülesandeid, mis sarnaneksid rohkem Sisyphose karistusele kui majapidamistööd. Päev päeva järel tuleb nõusid pesta, tolmu pühkida, riideid nõeluda, mis kõik homme taas määrdunud, tolmune ja rebenenud.“ Vahel alustan tolmu imemist suurt midagi mõtlemata, mul on lihtsalt tunne, et nii teen midagi kasulikku, millega keegi vaidlema ei hakka, aga tasapisi jääb tolmuimeja mööbli taha kinni, voolik haagib ukselingi külge, mu meeleolu muutub ja mind haarab sügav raev. „Miks mina? Miks mina jälle koristan? Miks mina seda tegema pean?“ See ilmne ebaõiglus teeb vihaseks mindki nagu kõiki teisi vihaseid feministe, kes võitlevad ebaõiglase töökorralduse vastu, kus koristamine jääb peamiselt naiste (ja teiste marginaliseeritud gruppide) õlule. Françoise Vergès’i raamat „Dekoloniaalne feminism“ („A Decolonial Feminism“) algab terava küsimusega: „Kes maailma koristab?“ ning keskendub alamakstud ja alaväärtustatud professionaalsete koristajate keerulisele olukorrale.

Aga pane tolmuimeja ära ja anna mulle luud, eriti hea, kui saaks veel kasevitstest luua, see on juba hoopis teine lugu.

Mitte kõiki luudasid ei ole mõnus kasutada. Kunagi laenasin sellise luua, mis oli minu jaoks liiga lühike. Filmisin ennast pühkimas ja mind tegi murelikuks, et lühike luud paneb mu küürutama. Olin mures, et näen välja nagu vana naine, mis on tobe asi, mille pärast muretseda, sest mis vanadel naistel siis viga on? Minust saab ka kunagi vana naine. Ma ei ole ainus, kes muretseb, kuidas ta koristades välja näeb. Ükskord jalutasin pargi servas asuva parkla prügikastidest mööda ja nägin seal gruppi töölisi. Lehepuhuriga mees puhus vettinud lehti kenasse hunnikusse kokku. Naine nõjatus luuale ja vaatas seda pealt. Tal olid silmad tugevalt ja dramaatiliselt meigitud ning ta nägi üsna glamuurne välja. Ta meenutas mulle koristajat, keda ma kaubanduskeskuses näen ning kes ükskõikselt ja isegi veidi hooletult oma harja käsitseb, aga samas on tal silmad väga hoolikalt värvitud. Eks me kõik tahame head välja näha, ükskõik, mida me parajasti teeme.

Koristamise juures on kõige veidram, et see hakkab kõige rohkem silma, kui seda ei ole tehtud. Kui me perega 2018. ja 2019. aastal Sydneys elasime, tegime mitu korda house sitting’ut ehk elasime kellegi teise majas, kuniks ta ise puhkusel oli. Kui uude majja saabusime, olid need alati väga puhtad, lausa loomulikult puhtad, otsekui kuuluks puhtus selle koha juurde, mitte ei tuleneks sellest, et keegi on seal koristanud. Nädal pärast majas elamist sain aru, et loomulikku puhtust ei ole olemas. Oli kogunenud märgatav tolmukiht ja meie igapäevane elu oli jätnud oma jäljed. Maja omanikud olid näinud vaeva, et kodu meie jaoks valmis seada ja muidugi viitas puhtus ka sellele, et maja loodeti pärast meie lahkumist samas seisukorras tagasi saada. Just nagu koristamine on nähtamatu, on seda ka koristajad. Elukutselistele koristajatele osaks saava ebaõigluse ja ebavõrdsuse vastu võitlev Françoise Vergès kirjutab irooniliselt: „See töö [koristamine], mis on igasuguse ühiskonna toimimiseks hädavajalik, peab jääma nähtamatuks. Meie pähe ei tohi jõuda teadmine, et maailma, milles me toimetame, koristavad rassistatud ja ekspluateeritud naised.“ Cecilia Vallejos ja Matthijs de Bruijne kirjutavad koristajaid nähtavaks muuta soovivast liikumisest:

„Koristusteenuseid pakkuva sektori üks iseloomulikumaid jooni on, et koristajad töötasid tühjades kontorites või rongides öösiti ning teised inimesed nägid neid väga harva. Just seetõttu ning kuna nad ei olnud kaugeltki mitte nähtamatu töö tegijad, pidi esile kerkima uutmoodi esindatus [mida koristajate ametiühing korraldada püüdis], mis pidi olema piisavalt võimas, et seda ühiskonnas ka laiemalt märgataks.“

Raev, mida ma ennist tolmuimejat oma korteris ringi vinnates ja tirides tundsin, lahtub, kui mulle koristamise kohta üks asi meelde tuleb. See ei ole alati vajalik ega ka hea. Oma essees „Väidetavalt lõbus asi, mida ma enam kunagi ei tee“ („A Supposedly Fun Thing I’ll Never Do Again“) kirjeldab David Foster Wallace, mis võib juhtuda, kui koristamisega liialdatakse ja kui jube see võib olla. Ta on kruiisil ja kirjeldab, kuidas tema kajutisaatjal on saladuslik võime tema kajutit nähtamatult koristada. Kajutisaatja „koristas mu kajuti iga sentimeetri ära vähemalt kümme korda päevas, aga ometi ei õnnestunud teda kunagi koristamise hetkel tabada“. Iga kord, kui minategelane oma kajutisse naaseb, on see jälle ära koristatud ja tema korduvad püüded naist tabada ebaõnnestuvad iga kord. Algul naudib ta korda ja puhtust. Aga viimaks hakkab justkui tema mugavuse nimel tehtav muutuma tema jaoks ebamugavaks, eriti kuna kajutisaatja koristab, sest see on tema töö. Mees hakkab teda võrdlema üliinnuka võõrustajaga, kes pidevalt külalise järelt koristab ja kraamib. Kuigi see võib esialgu meeldiv olla, saad lõpuks aru, et ta tegutseb „kodu puhtuse ja korrastatusega seotud neurooside ajel“ ning lõpuks on neil hea meel, kui sa lahkud.

Koristamine võib olla hea viis millegi vältimiseks, just nagu Emerence väldib oma elu karmi reaalsust. Või siis vahend millegi edasilükkamiseks, näiteks kui on tarvis visuaalset esseed koostada ehk teisisõnu viivitamiseks. Niisugust vältivat käitumist vaadeldakse sageli negatiivses valguses, aga seda võib näha ka kui ettevalmistavat tegevust – mõttetu ülesanne, mis viib mõtestatud tegevuseni. Kirjanik Elizabeth Jolley eelistas enne, kui ta maha istus ja kirjutama hakkas, kodused toimetused ära teha. Ta rääkis, et tal on vajadus „ümbritsevas pinnapealnegi kord luua, enne kui saan oma peas valitseva segadusega tegelema hakata“. Ja sellest võib kasu olla ka siis, kui tahan jätta muljet, et mul on kiire.

„Kõik meie korteris teavad, et kui on Sokolovi kord kööki koristada, on tegu rohkem etlemise kui tõsise koristamisega. Tal ei jää mitte ükski paberinuts kahe silma vahele, mitte ainumaski kalts ega tikujupp – ta uurib ja vaatleb kõike suure hoolega ning tassib oma tuppa ja peidab ära.“

Kuigi performatiivne, on tegu siiski reaalse ja hoolika koristamisega, mida Emerence tõsiselt võtab. Jaapani režissööri Yasujirō Ozu filmis „Tokyo lugu“ on filmi alguse põranda pühkimise stseeni eesmärk visandada igapäevase kodususe õhustik. Näeme lühikest stseeni, kus naine pühib põrandat pikavarrelise pehme luuaga, mis tema käes paindub ja mille harjased siia-sinna vilksavad. Tundub, et tema luud ei ole kõige kergem. Harjased painduvad ja liiguvad sihitult allapoole, kui naine luuaga põrandat puudutab. Pärast iga liigutust tõstab ta luua ja harjased kerge nõtkusega üles. Stseen lõppeb äkitselt, kui ta paari kiire tõmbega pühkimise lõpetab ja kaadrist välja astub. Ta tuleb tagasi, kuid ilma luuata, korjab põrandalt paar raamatut üles, võtab siis restilt rätiku ning hakkab seda lapates kokku voltima. Kui rätik on kõrvaloleva kapi peale kokku volditud, pöörab ta põrandal oleva ämbri ja lapi poole, teeb lapiga paar ringikujulist tõmmet, võtab seejärel ämbri kätte ja lahkub toast. Paar luuavibutust, väljaväänatud lapp – see on rohkem visandlik tegevus. Need tegevused on kerged, isegi hooletud. Pigem näitavad need inimest koristamas kui tegelikku koristamist.

Kuigi see algab performance’ina publiku ja kaamera ees, saab see piir tõelise ja mittetõelise koristamise vahel peagi ületatud. Luud liigub nii, nagu luud peaks liikuma ning kohtub tegevuse käigus asjadega, mida siia-sinna liigutada. Näiteks kruusa, liiva, pisikeste plastiku- ja paberitükikestena, mõne roostes kruviga. Teen selgeks, mis iga väiksemgi asi on, ja hakkan tegelema valimise ja sorteerimisega. Kas ma pühin selle asja ära või jätan maha? Puna-sinise harjaga hallil kruusa taustal tegutsedes hakkasin märkama igat värvi prügi. Mul on tunne, nagu aitaks värviline hari mul neid korraga märgata. Enamikus on need plastikust osakesed ja ma hakkasin juurdlema, ehk peaksin need üles korjama ja prügikasti viskama või muud moodi looduse hallist keskkonnast eemaldama. Olen märganud ka seda, et kui esmapilgul puhtal pinnal pühkima hakkan, ilmub sinna mustus. Hari leiab selle üles ja ma näen, et koht, mida ma puhtaks pidasin, ei ole seda tegelikult mitte. Kunagi ei ole. Mustust leidub alati.

Ja mis saab siis, kui näeme vaeva ja koristame midagi, mis on juba korras, või kulutame aega, et puhastada midagi, mis ei vaja puhastamist, näiteks pühime niigi puhtaid köögipindu või riisume mõttetult metsas asuvat maalapikest või hüppame basseini, et seda puhastada. Ja mis siis, kui põrand on veidikene must. Kas on mõttetu ajaraiskamine pesta midagi, mis on ainult kergelt must? Kui must peab olema, et koristamine õigustatud oleks?

Mis teeb mustuse räpaseks? See sõltub paljuski kontekstist. Mary Douglase palju tsiteeritud mõte ütleb, et mustus on vales kohas paiknev mateeria. Sydneys Carriage Worksis asuv Asad Raza teos „Imendumine“ („Absorbtion“) oli mullaga täidetud ruum. See lõhnas mullaselt ning oli jala all pehme ja vetruv. See oli hea, sel oli potentsiaali. Mudal ja mustusel ei ole aga samasugust optimistlikku potentsiaali nagu mullal. Aga mullast võib kiiresti mustus saada, kui see mudaste jalgadega tuppa tuuakse. Just kontekst eristab neid asju. Samamoodi on moos mu saial toit niikaua, kuni see mu just triigitud linasele särgile kukub. Teisisõnu – mustus on vale asi vales kohas ja ilmselt ka valel ajal.

Ja vahel võib koristamine asju mustemaks teha. Pärast põranda pesemist on vesi mu ämbris must. Ja pärast seda, kui pesen maapinda ühes arendamist ootavas tühermaalises linnaosas, on mu ämber muda täis ning mu mopi valged narmad täiesti räpased. Mustus on lihtsalt ühest kohast teise liikunud. Väga mustadest asjadest rääkides – nõukogude ajal oli üks Eesti auhinnatud traktorist tuntud selle poolest, et tal oli kõige puhtam traktor. Kujutage ette, kui must võis tema traktor pärast põllul töötamist olla, kusjuures ta mitte ainult ei pesnud oma masinat, vaid kaunistas selle ka lilledega.

Ja mis juhtub siis, kui ma ei võta koristamist tõsiselt, vaid suhtun sellesse nagu mängu? 2018. aastal korraldasin pühkimise osalusperformance’i. Pühkisime üksinda ja vahel ka kõik koos. Ilm oli tuuline, mis tegi pühkimise üsna mõttetuks, isegi absurdseks. Kui olin lehed hunnikusse kokku pühkinud, tuli tuul ja paiskas mu töö laiali. Mingil hetkel jälitasin tükk aega ühte lehte, üritades seda teiste lehtede juurde suunata, aga lõpuks viis tuul selle ikka minema. Üks teinegi osaleja pühkis innukalt lehed hunnikutesse, aga tuul puhus temagi hunnikud minema. Vahel oli tuul siiski ka koostööaldis ja puhus lehed õigesse kohta.

Koristamine võib olla ka üsna meditatiivne. Sydneys toimus butoh-tantsu töötuba, kus me õppisime kõndima. Iga päev algas sellega, et osalejad pesid koos põrandat – jaapani stiilis ehk käed põrandal ja tagumik taeva poole. See valmistas meid füüsiliselt ette ja põrand sai kenasti puhtaks, aga samas tekitas ka vaimse või ehk isegi spirituaalse ettevalmistumise momendi. Shin-budistlik munk Shoukei Matsumoto on kirjutanud: „…munkade jaoks on põrandate puhastamise füüsiline akt sarnane oma hinge puhastamisega maisest saastast. See saast koguneb su kehasse ja mürgitab su meeli.“ Tahtsin uuesti proovida niimoodi koristada, aga seekord omaette. Nii et liikusin pestes toa ühest otsast teise ja siis jälle tagasi, iga uus märg triip eelmisest üle jooksmas. Pikad läbimõeldud tõmbed, millest jääb järele selge märg joon, edasi ja tagasi, edasi ja tagasi, edasi ja tagasi.

Koristamine võib mõjuda ka rahustavalt ja olla häirival või ebameeldival hetkel omamoodi ankruks. Haruki Murakami romaani „1Q84“ lõpuosas on üks peategelastest kohtumist oodates väga ärevil. Ta ei suuda rahulikult olla ega lugeda või kirjutada – ometi peaksid need tegevused tema kui kirjaniku jaoks olema igati normaalsed. Ta ei suuda paigal istuda. „Ainukesed tegevused, millega ta veel kuidagi hakkama sai, oli köögis nõude pesemine, pesu pesemine, sahtlite koristamine ja voodi ülestegemine.“ Rahutunnet kujutatakse ka ühes teises filmis, õigupoolest sarjas. David Lynchi telesarja „Twin Peaks: The Return“ 7. osas näeme, kuidas koristatakse ühe baari põrandat. See on pikk stseen ja selles mõttes erineb Ozu „Tokyo loo“ sissejuhatavast stseenist märgatavalt. Üks mees pühib põrandat, kuhu on silmnähtavalt palju prügi laiali loobitud. Erinevalt Ozu luuast on Twin Peaksi harjal lühemad harjased ja see ei paindu nii hästi, aga mees tõepoolest pühib sellega. Pärast kahe minuti möödumist (filmi ajaloogika kohaselt) heliseb telefon ja üks teine mees, kes on seni baarileti taga midagi toimetanud, võtab vastu. Kaamera pöördub temale ja me kuuleme vestlust. Pärast minuti kestnud kõnet pöördume jälle põrandat pühkiva mehe juurde tagasi. Tolleks hetkeks on ta prügi kenasti ühte hunnikusse kokku pühkinud. Põranda pühkimisel on teatav väärikus. See on töö, mida maksab teha, mida maksab teha hästi.

Nüüd on põrand puhas, nõud pestud, köögipinnad üle pühitud ning kogu selle koristamise ja koristamise ja mustuse uurimise käigus on tekkinud teatav pehmus. Koristamine ja mustus on igapäevaelu osa, kus erinevate asjade, olukordade ja kavatsuste vahelised suhted on üksteisega muutuste ja liikumise kaudu läbi põimunud, seejuures on kontekst määrava tähtsusega. Põhjused, miks koristada, võivad olla nii praktilised – on vaja teha ruumi, hoida vaimset teravust ja puhtust – kui ka emotsionaalsed, esteetilised ja vaimsed. Ma võin koristada, et väljendada armastust, aga liikudes kohusetundest ja hoolivusest edasi, jõuan mõttetuse ja tüütuseni, sealt viha ja frustratsiooni laiadele tundemaastikele ning lõpuks kindluse, leppimise ja rahutundeni. Vahel on koristamine sobiv, vahel mitte. Vahel on see performatiivne, vahel ei panda seda tähele. Vahel on see päris, vahel teeseldud. Seda võib võtta tõsiselt, kuid ei pruugi. See on isiklik, aga võib olla ka avalik. Koristades võin olla enesesse süüvinud ja eneseteadlik, keskendudes omaenda kehalisele kogemusele, aga see ei tähenda, et ma ei tajuks selle ühiskondlikke ja majanduslikke aspekte ega sidet paljude teiste inimestega. Kõik need aspektid põimuvad ja näivad enese all kokku varisevat või üksteisele isegi vastu käivat ning kategooriate nagu puhas ja must, vajalik ja ebavajalik voolavus muutub nähtavaks. See on frustreeriv, kuid sageli on aus vastus paljudele küsimustele: „Eks see sõltub.“ Saan siiani tolmuimeja peale vihaseks ja ärritun, kui mõtlen: „Miks mina?“, aga tean, et mustus ei saa iial otsa ja midagi on alati koristada. See asetab minu tegevuse palju suuremasse pilti – tsükliliste ja korduvate tegevuste, hoole ja hooleta jätmise konteksti. Ja alati on võimalik mitte koristada. Võiksin sellest lihtsalt rääkida. Võiksin sellest kunsti teha. Võiksin sellest kirjutada. Kummalisel kombel pakub teadmine, et mustust jätkub, mulle rahu. Siia viimaseid sõnu kirja pannes kuulan pesumasina rahustavat heli, kuidas too ennast läbi pesutsükli loksutab. Keegi teine koristab minu eest, vähemalt praegu, vähemalt seni, kuni on aeg pesu kuivama panna.