Avaldatud
30.06.2023
Pierre Benoit on Šveitsi-Jaapani päritolu graafiline disainer, kes õpib EKA graafilise disaini osakonna magistriprogrammis. 2012. a kaitses ta bakalaureusekraadi graafilise disaini erialal Lausanne’i Kunsti- ja Disainiülikoolis (ECAL) ning on peale seda töötanud graafilise disaini stuudiotes nii Euroopas kui USAs. 2017. a asutas Benoit isikliku graafilise disaini stuudio, kus ta töötab nii tellimus- kui koostööprojektidega kunsti-, disaini-, arhitektuuri- ja haridusvaldkonnas. Tema huviorbiidis on sellised teemad nagu interkulturaalsus, valdkonnauuringud, käsitöölisus ja turgude väljapanekud.
Wolfgang Weingart (1941–2021) oli üks 20. sajandi tuntumaid šveitsi graafilisi disainereid. 1960ndate lõpuks, mil Weingart oli läbinud õpingud Stuttgarti Merzi kunstiakadeemias ja Zürichi disainikoolis ning alustanud graafilise disainerina kunstniku- ja õppejõukarjääri, oli Helvetica disainistiil rahvusvahelist tüpograafiamaastikku valitsenud juba kaks aastakümmet. Nimetatud stiil on graafilise disaini valdkonnas enim rakendatud näide modernistlikest väärtustest graafilise disaini tööprotsessis, tootmises ja tulemustes. Šveitsi koolkond sai üleilmselt tuntuks tänu oma spetsiifilisele lähenemisele nii disainile kui esteetikale, selle kuulsaimaks näiteks võiks olla Max Miedingeri 1957. aastal väljatöötatud kirjatüüp Neue Haas Grotesk ehk Helvetica.
1968. aastal alustas Weingart õpetamist Baseli disainikoolis, kust olid omal ajal tuule tiibadesse saanud teiste hulgas sellised disainihiiud nagu Emil Ruder, Armin Hoffmann ja Karl Gerstner. Ent erinevalt oma kolleegidest väitis Weingart järgmist: „Kui ma 1968. aastal õpetamist alustasin, oli nn šveitsi tüpograafia (mis oli alguse saanud 1950ndatel) veel laialdaselt kasutatud disainipraktika kõikjal Šveitsis ja ka meie koolis. Selle stiili konservatiivne dogmaatilisus ja ranged piirangud lämmatasid minu mängulist, otsingulist ja ekperimentaalset meelelaadi ning ma reageerisin sellele tugevalt.
Nüüdisaegsetest tegijatest on Jonas Voegeli Hubertus Design’ist ning tema endine kolleeg, Weingartis õppinud Ludovic Balland head näited šveitsi postmodernistlikust pärandist. Prantsuse ajalehes Libération (2017) kirjeldas Balland oma rolli graafilise disainerina nii: „Naaseme idee juurde, et signatuuri disainis enam ei eksisteeri, see on kõrvalekalle. Kui modernism tootis anonüümseid graafilisi disainereid, siis oli see tööstuslikel põhjustel – seotud taoliste leiutistega nagu eelvalmistatud, võrgupõhised ja modulaarsed süsteemid. Tänapäeval pole mõtet olla anonüümne, modernistlik lähenemine sai lihtsalt stiiliks, mis soodustas anonüümsust.
Tema väide määratleb siiani šveitsi graafilise disaini vastuolulist identiteeti. Olen seda omal nahal kogenud, töötades ühes edukas New Yorgi disainibüroos, kui sain ülesande luua veebidisainiidentiteet ühele USA moeajakirjale. Mul paluti loobuda igasugusest eksperimenteerimisest ja toota lihtsalt midagi sellist, mis näeks välja nagu „ehtne šveitsi stiil, täpse ja puhta ilmega rahvusvaheline disain“. Hoolimata sellest, et Weingarti postmodernistlik diskursus on kohalikele graafilistele disaineritele avanud arvukalt uusi võimalusi, siis šveitsi stiili pärandil on siiani disainivaldkonnas väga suur mõjuvõim seda nii Šveitsis kohapeal kui ka mujal maailmas.
Samal ajal kui mõned disainistuudiod või praktikud on avalikult kritiseerinud postmodernismieelsete aegade tagasitulekut, tervitavad teised modernistlikke süstemaatilisi metodoloogiaid avasüli. Näiteks on Zürichis asuv silmapaistev disainibüroo NORM astunud sammu edasi ja sidunud oma praktikaga digitaalajastu tehnoloogilised parameetrid, mis on graafilise disaini valdkonda mõjutanud 1990ndatest alates. Nagu nende stuudio nimigi ütleb, suunab stuudios loodavat disainiprotsessi selle liikmete Dimitri Bruni, Manuel Krebsi ja Ludovic Varone’i väljatöötatud reeglistik. Kirjatüüpide suurused, raamatuformaadid, ruudustikud ja kõikvõimalikud disainielemendid – kõik on määratletud stuudio disainerite endi loodud manuaalis, mis sisaldab lehekülgede kaupa tabeleid proportsioonidega, mida saab kohe tööprotsessis rakendada. Loodud algoritm ja selle kasutamise tulemusena genereeritud kirurgilise täpsusega lahendus, lisaks stuudio enda väljatöötatud kirjatüübid, on laienenud kõigile nende projektidele ja saanud nende toodangu selgelt eristuvaks käekirjaks.
Tegelikult on šveitsi graafilise disaini maastikul siiski rohkem nüansse kui vastuolulised põhimõtted lihtsa modernistliku suuna ja postmodernistliku stiili vahel. 1990ndate lõpus tekkis uus teoreetiline lähenemine – metamodernism –, mille kutsusid ellu kultuuriteoreetikud Timotheus Vermeulen ja Robin van den Akker ning mis ilmus esmakordselt trükis 2010. aastal. Briti kunstnik ja kirjanik Luke Turner on uut teooriat defineerinud veebilehel „Notes on Metamodernism“ järgnevalt:
„Samal ajal kui postmodernismi iseloomustasid dekonstruktsioon, iroonia, pastišš, relativism, nihilism ja suurtest narratiividest loobumine, võiksid metamodernismi diskursuse märksõnadeks olla siiruse tagasitulek, lootus, romantism, afekt, potentsiaal suurteks narratiivideks ja universaalseteks tõdedeks, jättes midagi alles ka postmodernismi põhimõtetest. Seega, metamodernistlike ideede järgi iseloomustab meie ajastut modernismi ja postmodernismi aspektide vahel võnkumine ning tegu pole lihtsalt naiivsete modernistlike ideoloogiliste seisukohtade juurde naasmisega.
Erinevalt kahest eelnevast 20. sajandi disaini kulgu määranud ja omavahel põrkunud filosoofiast võib metamodernismi pidada eelneva kahe suuna ulatuslikuks ja taasühendavaks järjeks, mis tervitab mõlema ideoloogia väärtuslikke aspekte. Heaks metamodernistliku suuna näiteks šveitsi graafilise disaini kontekstis on disainiduo Maximage ja nende moto „Emotions & Technology“. Pariisis ja Genfis asuvad Maximage’i disainistuudiod on uurinud šveitsi modernistliku disaini funktsionaalsust ja lihtsust, lisades trükitehnoloogilisi eksperimentaalseid metodoloogiaid, mis on omakorda võimaldanud jõuda stuudio unikaalse visuaalse käekirjani. Paljud stuudio projektid, sh raamatud ja plakatid (nt Raphael Hefti „Salutary-Failures“), näevad esmapilgul välja kui väga lihtsad masstootmise produktid, ent on siiski toodetud viisil, mis garanteerib unikaalse tulemuse. N-ö häkkides trükitehnoloogilisi võtteid ja seeläbi luues oma ainukordse tootmisviisi, on Maximage postmoderniseerinud oma töövõtted, mis on oma stiililt tegelikult väga modernistlikud, ning loonud uue territooriumi, kus disaineritel on võimalus luua iseenda unikaalset keelt. Rääkides territooriumist, siis üks kahest Maximage’i asutajast David Keshavjee on uurinud oma suhet isa päritolumaa Indiaga. Kataloogis „Chandigarh Furniture“ (Villette Edition, 2014) esitab Keshavjee valiku šveitsi modernistliku arhitekti Le Corbusier’ disainitud mööbliesemetest, mida omakorda on teisendanud ja värskendanud oma tarbeks ühe utoopilise India linna kohalikud elanikud. Keshavjee palus ühel India firmal mööbliesemete kujutised välja lõigata ja kujundas need raamatuks, pärast mida trükkis ta need india paberile ühes Šveitsi mägedes asuvas printimiskeskuses. Samuti palus ta ühel India disainistuudiol luua trükise kaanekujunduse. Seeläbi ühendab disaineri tööprotsess endas kultuurilised küsimused ning 20. sajandi ekspansiivse poliitika ja majanduse mõjul globaliseerunud maailmaga kaasnenud tagajärjed, püüdes leida uusi viise nende teemade tõlgendamiseks.
Tänasele globaalsele kriisile, mis kaasab nii keskkonnateemalisi hädaolukordi, sügavale juurdunud sotsiopoliitilise iseloomuga ebaõiglust ja domineerivat võimudünaamikat, ei saa enam vastata läbi (post)modernismi polariseeriva prisma. Modernismi objektiivne mudel – see, mis kunagi ideaalselt sobis neutraalse poliitilise vaate ja šveitsi kultuuriga – ei ole enam kohaldatav üksikisiku poolt, kes on omandanud oma rolli suhtes kriitilise eneseteadvuse. On ilmne, et Weingarti postmodernismi pärand on liialt enesekeskne ja individualistlik ühiskonnas, mis vajab ellujäämiseks koostööalaste pingutuste uuesti avastamist. Metamodernismi on ellu kutsunud uus põlvkond disainereid, kes vajasid uut, mitmetahulist, teadlikku ja lootusrikast viitamisvõrgustikku. Nii nagu mistahes institutsioonid vajavad pidevat defineerimist, vajavad seda ka ideoloogiad, millel meie praktika baseerub. Etioopia päritolu šveitsi kunstnik ja graafiline disainer Ramaya Tegegne on öelnud, et institutsioone kujundavad teatud tegevuste ja protsesside järgnevus ning samuti nende kordamine
Viited
- Wolfgang Weingart. My Typography Instruction at the Basel School of Design/Switzerland 1968 to 1985, Design Quarterly 130, (Walker Art Center, 1985).
- Elisabeth Franck-Dumas, (2017), <https://www.liberation.fr/images/2017/02/17/ludovic-balland-roi-du-print_1549220/>
- Luke Turner, (2015), <http://www.metamodernism.com/2015/01/12/metamodernism-a-brief-introduction/>
- Piper Marshall, (N.D.) <https://curamagazine.com/digital/25-questions-with-ramaya-tegegne/>