Läbi Ameerika Ühendriikide sõites kohtab reisija oma teel igat sorti tootmisega seotud „kummitusi“ – lagunenud tehased, aegunud raudteerööpad ja mahajäetud kiirteed risustavad Ameerika maastikku. Tööstusrämpsu jälgede hulgas on düstoopilised motellid, söögikohad ja bensiinijaamad, mis meenutavad meile õitsvat minevikku ning selle lagunemist seoses automaatsete protsesside tulekuga ja käsitsitootmise sisseostmisega. Ühetaolised Amazoni ja UPSi laohooned on veelgi enam diskreetsemad; ka neis ei toodeta ega valmistata asju. Vahelaod, kus kohapeal asju ei toodeta, on alatähtsustatud tuiksooned, mida kasutatakse miljardite toodete saatmiseks aastas tarbijatehordidele kõigis osariikides. Taoliste asutuste ülalpidajaks olevad korporatsioonid ei hooli niivõrd oma töötajate töötingimustest, vaid nende kinnisideeks on ettevõtte tootlikkus ja kasutegur ning nende tegevus sarnaneb sellega, kuidas inimesed ühest motelliketi majutusasutusest teise liiguvad. Taolised üleminekualad – teenindussektori hiilgeaegade jäänukid – mõjuvad Ameerika kultuurikontekstis peituvate absurdsuste metafoorina. Neid müüte ümbritsevad unustatud kohad, mahajäetud unistused, killustunud mälestused ja nostalgia olid mõisted, mida uurisime näitusel „Entroopia kadalipp“. 

Motell teeservas on midagi, mis ilmub episoodilisena filmis, kirjanduses ja filosoofilises diskursuses. Inimestele, kes pole kunagi USAs käinud, on motell kui koht ühtaegu tundmatu kui ka tuttav – motellid on kultuuritoodangus kõikjal ning see on väljastpoolt vaatajatel võimaldanud ette kujutada, millised pahelised ja traagilised kohtumised neis tubades võivad juhtunud olla või siis mitte. Hoolimata häirivatest stseenidest, mida võib näha sellistes märgilistes teostes nagu Alfred Hitchcocki „Psühho“, ei ole motellid just kõige ihaldusväärsemad paigad, aga paraku siiski hädavajalikud näiteks Ameerikas osariikidevahelist road-trip’i plaanivatele inimestele juhul, kui nad ei plaani oma ööd veeta Wal-Marti parkimisplatsil autos magades. 

Oma luuletuses „The Waste Land“ („Tühermaa“) viitab T. S. Eliot nostalgiale kui „mälu segamisele ihaga“. Tihti meenutame seiku oma lapsepõlvest hellusega, seda eelkõige seetõttu, et lapsena oleme vastutusest vabad ja noorus on süütu aeg. The Red Lion („Punane Lõvi“) on üks päriselt olemasolev motell, mida ma lapsena koos perega tihti külastasin. Lapseea mälestuste taaselustamise iha on kättesaamatu. „Entroopia kadalipu“ näituse jaoks tegin skulptuurid, mis kujutasid endast selle motelli tubade koopiaid. Olles seda motelli 25 aastat külastanud, tundsin tugevat vajadust motellitubade pildid netist üles otsida – ent treenimaks oma mälestuste ja nostalgia detailsust, suutsin sellest tegevusest hoiduda kuni selle ajani, kui ma ehitasin need tubade koopiad. Ja lõpuks ma guugeldasin selle motelli pilte ning avastasin, et üks minu skulptuuridest kujutas täpipealt seda ruumi, mida ma olin proovinud taastada. Parimal juhul oli see motell pettumust valmistav ja näituse jaoks valminud ebatäpsed objektid olid pigem suvaliste motellitubade koopiad, mis aja jooksul üheks ja samaks kujundiks sulandusid. Kui me taolistesse mälestustega seotud paikadesse füüsiliselt naaseme, on need sageli palju vähem huvitavamad paigad kui see, mida me oma mälestustes ette kujutame. 

Maanteeäärne motell on Ameerika Ühendriikide mandrialal sageli korduv tunnusjoon. Motelli kui nähtuse ameerikalikkus ei vaja lähemat seletust, märgib Jean Baudrillard oma teoses „Ameerika“: „Läksin otsima astraalset ja mitte sotsiaalset või kultuurilist Ameerikat; kiirteede absoluutselt vaba ja tühja Ameerikat, mitte tavade ja mentaliteetide sügavat Ameerikat; kõrbekiiruse, motellide ja mineraalsete maastike Ameerikat.“ Vohades nagu umbrohi üle kogu Ameerika maastiku, vihjavad motellid ka nende suletud uste taga toimuvatele saladustele. Vastupidiselt kiiskavvalgetele puritaanlikele riigi algusaegadele võimaldab motell puhvrit kogu sellele süüle, mis vaenab evangeelsetest tõdedest juhinduvaid masse.

Olgugi et teeäärsed motellid asuvad endiselt meie mälus, siis reaalsuses on need asendunud postindustrialistlike korporatiivsete motellide ja mass-standardiseerimisega. Kui endised USA motellid olid enamasti perefirmad, siis nüüd on need vanad neoonkirjadega vintage sildid, mis tolleaegseid motelliparklaid valgustasid, asendunud Super 8 ja Howard Johnsoni korporatiivlogodega. Näitusel „Entroopia kadalipp“ on kunstnikud portreteerinud Ühendriike kui fantaasiat nii kohalikest kui välismaistest vaatepunktidest. Asetades USA teeäärse motelli kui romantiseeritud objekti Eesti kunstigaleriisse, hakkab vormi võtma uus dialoog selle kõikjal asetseva hägususe ümber, mis motelli kultuurilise relevantsusega kaasneb. Kas võõra vaatleja tajud on kohalike omast täpsemad ja asjakohasemad? Kas inimmälu ebatäpsuse tõttu võime valesti mõista kohti, mis asuvad paraaduksest kaugemal, näiteks tagaaias? Siinkohal võiks väita, et me hoiame endiselt kinni millestki, mille on meie ideoloogia ammu hüljanud. 

Korporatiivsed motellid peegeldavad üleminekuprotsessi, milles motellitoas peatumise kogemusest eemaldatakse inimelement. See, et külaline saab end kõrvalise abita motelli sisse registreerida, on vaid kattevari niiöelda lihtsamale ja paremale teenindusele – tegelik ajend on siin mõistagi väiksema tööjõu kaudu kasumi tõstmine. Kuna taoline teenuste automatiseerimine on läbiv tendents ka ülejäänud motelliga seotud tegevustes, kujutab inimtühi vastuvõtulett endast neljanda laine industrialismi hääbuvate võimaluste metafoori. Kuna piirid füüsiliste, digitaalsete ja bioloogiliste sfääride vahel muutuvad aina hägusemaks, jääb aina enam sõnaõigust võimukandjatele. Ning see omakorda ainult soodustab hüperkapitalismiga seotud probleemide püsimist ning suurendab ebavõrdsust läänemaailma edasijõudnud tehnokraatiate ja nende arengumaade partnerite vahel.