Pidevalt areneval disainimaastikul on sihtrühma mõistmine oluline, kuid keeruline samm. Varases etapis kasutatakse sageli traditsioonilisi vahendeid, nagu meeleolutahvlid (mood board), et kujundusvõimalusi visuaalselt stimuleerivateks kollaažideks muuta. Meeleolutahvlid koosnevad tavaliselt visuaalsetest kollaažidest, mis sisaldavad stimuleerivaid pilte, värve, materjalinäidiseid, tekstuure, jooniseid ja füüsilisi esemeid.¹ Sellele meetodile tuginedes ja fenomenoloogiast inspireerituna olen alates 2021. aastast lisanud nii oma bakalaureuse- kui magistriõppe disainikursustesse ka sensoorsed kaardistused (sensorial mappings). See meetod kutsub disainereid üles liikuma puhtalt visuaalselt vaatluselt kaugemale ja tegelema sügavamalt oma läbielatud sensoorsete kogemustega, et sihtrühmaga nende igapäevaelu tingimustes suhestuda. Keskendudes disaineri ja keskkonna mitmekülgsele kehapõhisele interaktsioonile, avavad sensoorsed kaardistused uusi võimalusi sihtrühma mõistmiseks, mis toimuks meelte abil ja oleks midagi enamat pinnapealsest vaatlusest.

Fenomenoloogiat, mis keskendub läbielatud kogemustele, iseloomustavad hästi Maurice Merleau-Ponty sõnad: „Keha on maailmas eksisteerimise vahend.“² Selle vaate kohaselt on meie keha see, mille abil me maailmas eksisteerime ja sellega suhtleme. Me tajume, lävime ja ka mõtestame materiaalset maailma oma kehaliste kogemuste kaudu. Kui disainerid sisenevad oma sihtrühma keskkonda, kujundavad nende tähelepanekuid elavate kehade ja materiaalse maailma seosed. Aastate jooksul olen aga märganud, et disainitudengid mõistavad vaatlust sageli läbi nägemise. Kuid inimkogemus on kehaline ja ulatub kaugemale sellest, mida on võimalik näha. Seda ei töödelda alati kognitiivselt või emotsionaalselt, vaid see on tajutav läbi tunnetava, liikuva keha. Seetõttu pakun välja sensoorse kaardistamise kui meetodi, mille puhul mõistetakse inimkeha kui sensoorset olendit, mis liigub kaugemale klassikalisest viiest meelest.³ Fenomenoloogias kutsutakse seda kogenud kehaks (lived body), vahendiks, mille kaudu me kogeme ja mõtestame maailma.

Sensoorse kaardistamise meetodit kasutavad disainerid meeskonnatöös, mõtestades esmalt individuaalselt oma vaatluste sensoorseid aspekte. Seejärel jagatakse neid märkmete ja visanditena kirja pandud mõtteid teistega. Järgmiseks koostab meeskond ühiselt meeleolutahvli, kasutades käepäraseid materjale – oksi, riidejääke või muid leitud esemeid –, et väljendada oma sensoorset kogemust. Selline käegakatsutavus annab võimaluse ületada lõhe kogemusliku ja keelelise mõistmise vahel, tõlkides tunnetatud kogemused millekski füüsiliselt kogetavaks. Selle meetodi kirjeldamiseks ja illustreerimiseks pöördun ma kolmanda kursuse bakalaureuseõppe disainitudengitele mõeldud kahepäevase töötoa juurde, mis toimus 2023. aastal Eesti Kunstiakadeemias nädalase rahvusvahelise koostöökursuse osana. Kursus keskendus sotsiaalsele disainile ja sensoorsele lähenemisele disainiprotsessis, üliõpilased olid pärit Belgiast, Eestist ja Ungarist. Kursusel küsiti, kuidas uuringus osalejate elukeskkonna külastamine võiks aidata kaasa disainitudengite ja osalejate koostöös loodud ekspressiivse artefakti ühiselt disainimise protsessile. Kõik algas minu juhitud töötoast, mis sisaldas külastust ühe Eesti hoolekandeorganisatsiooni keskusesse, kus vanemliku hoolitsuseta lapsed ning käitumis- või uimastiprobleemidega noored  saavad professionaalset abi. Külastuse ajal paluti üliõpilastel jälgida keskkonda mitte ainult silmade, vaid oma kõikide meeltega. Seejärel paluti neil oma tähelepanekud tõlkida sensoorseks kaardiks. Seda kaarti kasutati hiljem lähtepunktina, mille abil teha ajurünnakuid ja mõelda välja koos keskuse elanikega loodavad artefaktid. Järgmises osas kasutan oma isiklikku kogemust, et illustreerida sensoorse kaardistamise protsessi.