Avaldatud 16.12.2024
Lijana Natalevičienė on kunstiajaloolane ja vanemteadur Leedu Kultuuriuuringute Instituudis. Teda huvitavate valdkondade hulka kuuluvad nii Leedu ja Lääne-Euroopa tarbekunst kui ka disain modernismist kaasajani ning traditsioonide ja modernsuse vaheline suhe. Natalevičienė on uurinud ka Leedu tarbekunsti sotsiaalset ajalugu ja avaldanud mitu monograafiat Leedu tekstiilikunstnikest.
Leedu rahvusliku disaini teema on olnud pikka aega alauuritud hoolimata sellest, et see mängis 20. sajandi riiklikus kultuurielus olulist rolli. Leedu keerulisest geopoliitilisest olukorrast tulenevalt – 20. sajandi jooksul elati üle nii kaks maailmasõda kui pea 50-aastane nõukogude okupatsioon – toimisid rahvakunst ja selle pinnalt loodud dekoratiivesemed rahvustunde kandjatena, mis ühendasid rahvast ja aitasid kaasa rahvusliku identiteedi tugevnemisele. Pole raske aru saada, miks see nii oli. Seejuures tõstatub küsimus riikliku ideoloogia suhtest rahvuskultuuriga: millal toimib viimane rahva ühendamise ja esindamise tööriistana, millal aga süsteemi teeniva manipulatsioonivahendina?
Käesoleva artikli eesmärgiks on püüda aru saada, mis rahvakultuuri õitsengut soodustas ja milline oli selle funktsionaalne roll riigi elus. Vaatleme rahvusliku disaini rolli erinevate poliitiliste režiimide tingimustes rahvusliku disainiettevõtte Marginiai („Mustrilised kangad“) näitel. Marginiai valiku määras sarnaste ettevõtete populaarsus üle kogu maailma. Samalaadsed kunstikombinaadid tegutsesid pärast II maailmasõda paljudes liiduvabariikides (Māksla Lätis, Ars Eestis) ning olid tüüpilised kogu idablokile, kus kunstielu oli tsentraliseeritud ja allus riigivõimule. NSV Liidus tegutses umbes 150 analoogsetel põhimõtetel töötavat kunstiettevõtet.1
Dailė kombinaat, mis tegutses Nõukogude perioodil ja rajati esimese Nõukogude okupatsiooni ajal, loodi Marginiai pinnalt ja on tegelikult sama ettevõte, mida siis vastavalt erinevate poliitiliste süsteemide vajadustele kohandati. Huvitav on seegi, et firma ei lõpetanud tegevust isegi Teise maailmasõja ajal, kui Leedu oli Saksamaa poolt okupeeritud. Need faktid ja ettevõtte finantsiline edu erinevate poliitiliste režiimide all tõstatab küsimuse rahvusliku disaini rollist poliitikas ja traditsioonilise käsitöö võimest teenida nii rahvuslikku kui ka okupatsioonirežiimide ideoloogiat.
Pärast taasiseseisvumist 1918. aastal oli Leedu pürgimuseks saada kaasaegseks riigiks, millel on oma selgelt eristuv kultuuriline identiteet. Modernsus tähendas progressi ja soovi ühineda Lääne-Euroopa kogukonnaga, rahvusliku eripära otsimine meenutas aga riigi ajalugu ning ühendas rahvast kaasaegse riigi ülesehitamisel. Rahvusliku käsitöö arengut soodustas 1926. aastal võimule tulnud rahvuslik partei (Tautininkai), mis oli sõdadevahelisel perioodil Leedu mõjukaim poliitiline jõud. Inimesi julgustati kandma rahvariideid, kaunistama oma maju maalähedase käsitööga, kristlikke pühakujusid valmistavaid puutöömeistreid innustati looma ka ilmaliku sisuga taieseid. Leedukad samastusid hea meelega traditsioonilise küla ideega, mis oli samas tänu süvenevale linnastumisele ja 1919. aastal alguse saanud maareformile muutumas ka üha tänapäevasemaks. Kuna traditsiooniline käsitöö oli külades hääbumas, otsustasid kultuuripoliitika kujundajad hakata rahvusliku käsitöö ja suveniiride tootmist korraldama, et neid nii kohalikul kui välisturul müüma hakata.
Selle tulemusena asutatigi 1930. aastal Marginiai kooperatiiv, mille eesmärgiks oli edendada rahvakunsti ja kodutööstust. Ettevõte rolliks oli korraldada rahvuslike dekoratiivesemete masstootmist (sellele viidati kui „kodutööndusele“). Ettevõtte põhikirjas rõhutati traditsioonide jätkamist ja majanduslikku tulu tuhandetele maapiirkondade käsitöölistele, Leedu jaoks nähti selles võimalust „siseneda rahvusvahelisele turule ja seeläbi kasumit teenida“.2 Kombinaadi tooteid eristas autentsest rahvakunstist see, et neid saritoodeti kaubanduslikel eesmärkidel. Tooteid kasutati suveniiridena, mis esindasid riiki rahvusvahelisel areenil. Perioodikaväljaanded tõid eeskujuna välja Lõuna-Saksamaa piirkondi, mis eksportisid rahvakunsti ja käsitööd Ameerikasse ning Suurbritanniasse.
Marginiai kooperatiiv meenutas varamodernistlikke ühendusi, mille eesmärgiks oli tuua kunst ja masstootmine üksteisele lähemale. Näiteks võib leida mõningaid sarnasusi William Morrise püüdlustega. Kuid erinevalt teistest sarnastest algatustest, mis levisid Euroopas enne I maailmasõda, kutsuti Marginiai ellu riigiasutuse (Põllumajanduskoja), mitte eraisikute initsiatiivil. Sõdadevahelisel perioodil Euroopas levinud natsionalistlikud trendid ning huvi antropoloogia ja etnoloogia vastu lõid soodsad tingimused Leedu esiletõusuks välisriikides, esitledes seda riigina, mille juured on sügaval maaharimiskultuuris. Algas uus etapp, mis oli seotud hiljuti taasiseseisvunud riigi rahvuslike ilmingutega, ning institutsionaalselt tasandilt otsustati anda ettevõtte rahvuslikus stiilis toodete kujundamisel suurem roll riiklikule ideoloogiale, samuti langetati otsus esindada Leedut rahvusvahelistel näitustel.
Väikese osa puunikerduste, tekstiilide ja keraamika tootmine pidi jääma allapoole keskmist turuhinda („nagu väikelinnade turgudel“), mille eesmärgiks oli avalikkuse harimine rahvuslikus vaimus. Ettevõte plaaniks oli koondada rahvakunstnikke kõigist Leedu piirkondadest, toetada ja juhendada tootjaid ning otsida nende toodetele turgu nii riigisiseselt kui ka välisriikidest. Samuti oli ettevõtte kavatsuste hulgas käsitöökursuste korraldamine, kirjastustegevus ning käsitööliste varustamine töövahendite ja toormaterjaliga. Esimesest Marginiai kauplusest Kaunases, mis rajati vastavalt Vsevolodas Dobužinskise kavanditele, sai kiiresti populaarne paik, mis meelitas ligi nii turiste kui ka juhuslikke möödujaid.
Peagi hakkasid ettevõtte juhid oma toodete müügiks välismaiseid turustusvõimalusi otsima. Aastatel 1934–1935 leidsid USA kaubanduskeskustes (New Yorgis, Philadelphias, Chicagos ja mujal) aset Leedu ja Eesti traditsioonilise käsitöö väljapanekud. Nende eesmärgiks oli nii Leedu tutvustamine kui tema käsitöötoodete müük. Väljapanekute peamine korraldaja oli Marginiai ettevõte. Leedu ja Eesti tooted olid sedavõrd kõrges hinnas, et ühe nädala jooksul külastas Chicago näitust 45 000 inimest, kes ostsid esimesel päeval kaupa 500 dollari väärtuses. Edust kannustatuna otsustas poe juhtkond rajada Leedu kaupadele spetsiaalse alalise osakonna, mis kujundati Leedu tare stiilis.3
Peagi kordus aga sama olukord taas. 1938. aastal olid Marginiai tooted 28. maist 10. juulini Berliinis toimunud ning Saksamaa Töörinde ja Rahvusvahelise Käsitööorganisatsiooni poolt korraldatud esimese rahvusvahelise käsitöönäituse nimekirja eesotsas. Leedukad ei osalenud näituse sektsioonis, mis kandis pealkirja „Tööstus: käsitöölise abimees“ ning Leedu oli üks väheseid riike, mis ei eksponeerinud oma tööstuslikult toodetud esemeid. Näitusel oli väljas see, mille üle leedukad uhked olid: rahvariided, käsitööna valminud mustrilised kangad, puunikerdused, merevaik ja keraamika. Ausaalis, kus iga riik demonstreeris vastavalt näituse eeskirjadele oma kõige väärtuslikumaid oskusi, istus rahvariietes käsitööõpetaja Anastazija Tamošaitienė kangastelgede taga ja näitas, kuidas Leedu naised koovad. 1939. aasta maailmanäitusel „Homne maailm“ New Yorgis oli kolmest Balti riigist esindatud ainult Leedu. Otsus osaleda ei olnud ajendatud ainult soovist esindada Leedu rahvast, vaid seda mõjutas ka suur Leedu väljarännanute kogukond USAs.4 Leedupoolne näituse ettevalmistuskomisjon andis Marginiaile eksponaatide valmistamiseks 10 tuhat litti intressivaba laenu.5 Lisaks varustas ettevõte USAs elavaid Leedu amatöörkäsitöölisi suurte koguste kangastega, et nad saaksid neist rahvariideid valmistada ja New Yorgi näituse Leedu päeval osaleda (näitus nägi ette, et iga osalev riik korraldas ka oma rahvuspäeva).
Marginiai eesmärk tuua kokku amatöörkäsitöölised, edendada Leedus uue kvaliteetse käsitöönduse levikut ning toimida vahendajana tootjate ja ostjate vahel oli saavutatud. 1940. aastal oli ettevõtte käive 400 000 litti.6 Maapiirkondade tootjate toetamiseks loodi eraldi fond. Kuigi ettevõtte panus kohalikku majandusse ei olnud väga suur, oli sellel siiski märkimisväärne koht riigi kultuuriloos, samuti täitis ta kohalike nõudlust rahvalike käsitööesemete järele.
Kokkuvõtteks võib öelda, et nii kohalik võim kui ka okupandid nägid kauneid kunste ja eriti rahvuslikku disaini olulise propagandavahendina, mis pidi teenima riiklikku ideoloogiat ja seda ka rahvusvahelisel tasandil esindama. Rahvusliku disaini esemed esindavad iseseisva riigi endisaegseid traditsioone ja on seetõttu olulised ka rahvale, kellel tekib nende kaudu oma riigiga emotsionaalne side. Sel põhjusel jäävad sellised tooted laiema üldsuse seas alati populaarseks. Poliitilise kaitse kontekstis omandab see aga veel suurema tähtsuse, kuna meil lasub vastutus anda rahvuslikke traditsioone edasi ka nooremale põlvkonnale.
Viited
- Rasa Dargužaitė, Meno pramonė: „Dailės“ kombinatų veikla (Meno rinkos agentūra, 2020).
- Liaudies menui ir namų pramonei remti bendrovės „Marginiai“ įstatai (Kaunas, 1930), lk 3.
- Didelis lietuvių estų parodos pasisekimas Čikagoje, Naujoji romuva, n. 8 (1935), lk 195.
- Lietuva New Yorke, Vairas, nr. 3 (1939), lk 60.
- New Yorgi maailmanäituse Leedu sektsiooni korralduskomisjoni koosoleku protokoll nr 2, 07.03.1938, Leedu Teaduste Akadeemia Vrublevski Raamatukogu haruldaste trükiste osakond, fond 245–24, lk 22.
- Lietuvių enciklopedija, vol 17 (Boston, 1960), lk 453.