See on lugu kahest kunstnikust, keda ühendab armastus käelise töö vastu. Kuigi nad on umbes 20-aastase vanusevahega, on nad oma karjääri kohta küsimusi esitades sarnases punktis. Uurimuse hüpoteesiks on katsetada oskustele keskenduvate salvestatud ateljeevestluste abil ühist valjult mõtlemist kui meetodit, mille abil avastada andmetesse peidetud varjatud teadmisi. Järgneb nende vestluste lühike kokkuvõte.¹ 

Miks on oluline  mõtiskleda praktikatest ühiselt? Kuna töö ateljees on sageli eraklik, on sedasorti üksikpraktika monotoonsusest väljumine oluline, et saada uusi teadmisi ja värskendada oma loomistahet.² Meile kui praktikutele ei ole võõras aeganõudvate oskuste arendamine. Tihtipeale tekib algsest kavatsusest teose realiseerumiseni kõrvalekaldeid, mis seavad kahtluse alla tehtud aja- ja energiainvesteeringu. Aeglase töötempoga, mis võib näida vastuolus praeguse mitmikkriiside ajastu neoliberaalse eetikaga, kaasneb pinge ja ebamugavustunne.

Seetõttu otsustasime, et kokkusaamine ja teineteisele oma ateljee-elu näitamine võiks viia vestlusteni, mille salvestuste järelkuulamine ja nende üle mõtisklemine saaks toimida inspiratsioonina. Selle tulemusena saaksime leida viise, kuidas praegusele neoliberaalsele kollapsile teadlikumalt vastu seista ja seda taluda.

Laura vaagib oma praegust loomisprotsessi, et leida ökonoomsemat mudelit, mis tagaks talle võimaluse luua oma kunstilisi eesmärke rahuldavaid teoseid ning aitaks tekitada ja hoida meeskonda, kellega koos vastavalt vajadusele suuremahulisi projekte ellu viia. Gary loob teoseid oma praktikapõhiseks disainiuuringuks. Ta suurendab oma tööde füüsilisi mõõtmeid ja nende arvu, mis omakorda seab ta silmitsi teoste käsitsi valmistamise ajaliste piirangute, ateljee ruumipuuduse ja kasvavate materjalikuludega.

Meie vestluste alguses tuli jutuks tuntud eesti kunstnik Anu Raud kui näide inimesest, keda me imetleme. Leidsime, et tema hiljutine otsus kommertslikku vaibatootmist oma loominguga ühendada on inspireeriv, sest tegu on ebaloogilise ja provokatiivse sammuga. Raud uurib säärases mahus tootmist, et oma „elutööd“ kindlustada ning leida vahendeid oma pärandi ja sellega seotud Heimtali muuseumi toetamiseks. Raua soov end kommertsliku tiražeerimisega siduda pani meid küsima, kas traditsioonilisi oskusi, mille õppimine, arendamine ja teostamine nõuab märkimisväärset ajalist investeeringut, võib vaadelda kui vastupanu meie ajastu hullumeelsusele. Või on pühendumine iidsetele käsitööoskustele rumal soov eirata „tegelikkust“? Mida on tootmisviiside segamisest võimalik võita ja mida kaotada? Me oletame, et Raud on lähenenud vaipade kommertslikule tootmisele ettevaatlikult ja arukalt, tehes seeläbi oma visuaalse esteetika kättesaadavaks laiemale publikule. Samuti on ta seda saavutanud oma pärandit ohustamata. Kommertsliku tiražeerimise kaasamine on valik, mis toetab tema aeganõudvaid loomispraktikaid ja muudab need üleüldse võimalikuks.

Selle paradoksi lahtiharutamiseks küsime, miks inimesed sügisel õunu korjavad ja jätavad neid kasti täite kaupa naabrite ukse taha või oma aia äärde kõigile võtmiseks. See on üldlevinud kultuuriline tava, seotud traditsiooniliste väärtustega, ja samuti üks vastupanu vorm. Räägime endale seda lugu „õunte korjamisest“, et seista vastu imporditud toodete sissevoolule. Kuigi õunad ei ole siinses piirkonnas igavesest ajast igavesti kasvanud, on nad saanud Eesti narratiivi osaks ja nende käsitsi korjamine on olulisem kui nende kaubanduslik väärtus. Selles aktis toimub identiteedi loomine – lugu isemajandamisest kui rahvuslikust väärtusest. Kuigi õunte korjamine on eelkõige sümboolne žest, on see siiski oluline looduse ja rahvuse loo säilimiseks.

Oskustepõhised tekstiili- ja muud käsitööpraktikad sarnanevad õunte korjamisega: mõlemad on sügavalt traditsioonilised väärtussüsteemi juurdunud tootmisviisid. Need on olulised kultuurilise identiteedi ülesehitamisel, mis on toiminud vastupanuvõitlusena mitte ainult Eestis, vaid suuremas osas Lääne ühiskonnast ja väidetavalt ka kõigis teistes „omailmades“ meie planeedil. Oluline aspekt, mida käsitööl põhinevate oskuste puhul meeles pidada, on see, et need tähistavad ja on alati tähistanud midagi enamat kui lihtsalt inimsuhteid ja koostööd.³

Kuigi dominantsed narratiivid kultuurilisest ja isiklikust identiteedist, mis asetavad inimese maailmas kesksele kohale, on laiali lammutatud, peame enda füüsiliseks ja vaimseks toitmiseks siiski ka tarbima. Kuidas aga saaksime teistmoodi edasi liikuda? See diskussioon on osa sellest neoliberalismi dilemmast, milles paikneme: kahesusel põhinev vana lugu sinust ja minust, endast ja teisest, õigest ja valest ei toimi enam. Me soovime endale ja lugejale agentsust kapitalistlike meeleheitenarratiivide ümberkirjutamisel käsitöölise perspektiivist, mis võib olla kui seestpoolt tulev vastuhakk.

Esimene vestlus toimus 2024. aasta 15. augusti õhtul Laura ateljees ARSis.

Märksõnad: Anu Raud, õunte korjamine, käigu pealt taipamine, tootmismahud, töötegemiseks olemasolevate vahendite kasutamine või nende sisseostmine, õiglane palk, rahakogumine

Esimesel oskuste jagamise sessioonil tutvustas Laura Garyle lõngaga vaipade taftimist. Esialgu pidi Laura pingutama ja klammerdama puuvillase alusmaterjali, mida nimetatakse karkasskangaks, suurele püstisele ristkülikukujulisele puuraamile. Seejärel tegid nad ühiselt pikkade pulkade külge kleebitud markeritega vaibakujunduse alusjoonise. Kuna nende joonistamisoskus on sarnane, liikusid nad kiiresti Laura visandiraamatu lehtedelt suure lõuendi mõõtkava juurde. Taftimine ei olnud aga nii lihtne, kui Gary oli arvanud, ja ta nägi, kui töömahukas see poolautomaatne protsess on. Kui palju aega ja energiat peab olema investeeritud, et Laura tööprotsess oleks nõnda sujuv? Taftinguseadet ei olnud raske kasutada; keeruline oli seadme karkasskangasse õige nurga all pistmine ja aluskangasse õige pinge all lõnga sisestamine, et saavutada ühtlased silmused, säilitades samal ajal kujunduse visuaalse terviklikkuse. Gary koges seda kui neljamõõtmelist protsessi, kummalist tasakaalu liikumise lõtvuse ja kontrolli kindluse vahel. Ta suutis taaskord hinnata loomise koreograafiat ja mõistis oma eelarvamust, et taftimine on pelgalt hobi-käsitöö.

Teine vestlus toimus 2024. aasta 19. septembri õhtul Gary stuudios Standardi hoones.

Märksõnad: oskuste jagamine, tähenduse avastamine tegemise kaudu, tootlikkuse suurendamine, teoste kogumi loomine

Teine õhtu algas lühikese jutuajamisega, mis keskendus eelmisel istumisel pooleli jäänud vestlusele konkreetsete projektide tootmismahtude suurendamisest (näiteks Laura osalemine Helsingi biennaalil 2025. aastal). Oskuste jagamine tõi uued aruteluteemad. Esmalt räägiti sellest, mis ajendab üldse looma ja kuidas loomingut kui elutööd ei saa loojalt ära võtta. Taas meenub Anu Raua pärand. Meie arutelu jätkus teemal, kuidas me käte abil teadmisi loome. Käelisi teadmisviise (loe: manuaalseid oskusi) ei mõisteta täiel määral kui teooria vormi isegi nende poolt, kes neid oskusi omavad.⁴

Laura sõnastas, kui suur oli vaimne pingutus kogu uue teabe omandamiseks alates paelataolise „lõnga“ valmistamiseks kasutatavate kilekottide sorteerimisest kuni kudumise alustamiseks tappide paigutamisest. Gary oli üllatunud, sest tema protsess oli arenenud järk-järgult ja omasoodu. Laura täheldas, et tappidega kudumise protsessi esteetiline tulemus vastas tema arvates sellele, mida ta nägi mitme kunstniku poolt viimasel Veneetsia biennaalil kasutatavat.

See protsess kinnitas käeliste oskuste ja aeglase tegemise väärtust ning seda, et tegu on ühe võimaliku vastupanu vormiga praeguse aja killustatusele.

Avastasime, et meil on teadmisi, mis ilmnevad ainult siis, kui neid jagada. Oma lugude üksteisele käsitöös jutustamine aitas meil seda mõista.

Praktika osana narratiivi loomine taastab kontrolli meie kätes. Seda tööd – leida aega ja energiat, et teadlikult mõelda selle loo üle, mida endale räägime – võiks pidada viimaseks sissekandeks pikas kohustuste nimekirjas. Samas avastasime, et aeg, mis kulus järelduste üle mõtisklemisele ja nende jagamisele, oli hästi kulutatud. See võimaldas meil võita tagasi kontroll oma loomingulise elu mõningate aspektide üle. Kui suudame jätkata enda jutustatud lugude (taas)loomist, saame täiustada käepärast vahendit, mille abil jõuda pelgast ellujäämise soovist tõelise õitsenguni.

Valjult mõtlemine aitas meil seista silmitsi näiliste piirangutega ning mõista oma protsesside ja praktikate agentsust.

Oli kasulik mõista pinget aeglaste töömeetodite ja kiirendatud tootmise vajaduse vahel.

Iga vestlus väljaspool ateljeemulli (näiteks kuraatorite, galeristide ja assistentidega) kujutab endast olulist välist ärritajat, mis sunnib meid ümber hindama oma tegevuse väärtust ja kahtlema oma pingutuste olulisuses, sest maailm meie ümber näib liikuvat kiiremini kui meie käed.

Valides jagamiseks mõned õunad nende viljade hulgast, mida oma mõttelisest viljapuuaiast oleme korjanud, toimub justkui nende reaalseks muutmine, sest muidu käega katsutamatu muutub tõeliseks. Seda tehes suudame sellele nime, hääle ja kuju anda. Saime aru, et valjusti mõtlemine on otseselt seotud valjusti valmistamisega.

Reedel, 2024. aasta 25. oktoobri õhtul toimunud videokõnes, kus arutasime selle artikli esialgset versiooni, teatas Laura, et ta on juba näinud meie eksperimendi tulemusi. Ta lahkus ühest projektist, mis ei toetanud tema kunstilisi eesmärke, viidates selgusele, mille allikaks oli just nimelt antud harjutus. Gary jaoks kinnitas ja tugevdas reaalne reflektiivne metoodika tema akadeemilise töö väärtust. Ta on nüüd kindlam, et kaasab avalikkuse oma doktoritöö järgmise sammuna vestlustesse läbi ühise meisterdamise.