Avaldatud 16.12.2024
Björn Koop on Eesti Kunstiakadeemia tootedisaini osakonna juhataja. Pärast EKA tootedisaini osakonna lõpetamist 2005. aastal on ta töötanud disainerina mitmes autofirmas, näiteks Hyundai Disainistuudios, KIAs ning Jaapanis Mitsubishi Motorsis.
Lauri Hirvesaar on Eesti Kunstiakadeemia tootedisaini osakonna külalisdotsent. Omandanud Eesti Kunstiakadeemias tootedisaini magistrikraadi, on ta töötanud uutes Eesti tehnoloogiaettevõtetes Cleveron ja Clevon.
Triin Jerlei on Eesti Kunstiakadeemia tootedisaini osakonna dotsent, kuraator ja disainiajaloolane. Tema uurimisteemade hulka kuuluvad nõukogude disainipoliitika, Balti riikide disainiajalugu 20. sajandil ja Eesti klaasidisain. 2024. aasta sügisel oli Jerlei Leida külalistoimetaja.
Viimaste aastate jooksul on maailmamajandust raputanud mitmed kriisid, mis on ümber pööranud meie tarbimisharjumused, infrastruktuurid ja põhimõtted. Hiliskapitalistlik kiirenev tarbimine soosib suurkorporatsioone, kuid meie esemelise kultuuri mitmekesisuse ning majandusliku ja sotsiaalse jätkusuutlikkuse huvides on säilitada ka väikeseid kohalikke disainikultuure. Selle juures on oluline roll just tootedisaineril – kuidas suudab ta kohanduda? Björn Koop ja Lauri Hirvesaar arutlevad, milline on tootedisaineri roll globaliseeruvas maailmas nii Eestis kui mujal. Vestlust juhib Triin Jerlei.
Triin Jerlei: Esiteks: kes on teie jaoks tootedisainer?
Lauri Hirvesaar: Ma olen tihti mõelnud, et tootedisainer on see, kes annab mõttele kuju. Tööstuses on tootedisainer vahelüliks kasutaja ja tehnoloogilise arengu vahel ning tema peaks suutma muuta uued lahendused kasutajasõbralikuks.
Björn Koop: Keegi, kes leiab läbi esteetilise kuju probleemile lahenduse. Sageli leidub igapäevaelus probleeme, mida me ei pruugi teadvustada, aga just disainer suudab need ära lahendada. Kõik objektid, millel on kuju ja funktsioon, on ju disainitud, kruvikeerajast rongideni. Insenerid tuginevad matemaatikale, aga disainerid lähenevad loomulikumalt ja loovamalt. Oma jooniste ja makettide abil suudavad nad ideaalisanda lahendustele ka meeldiva väljanägemise. Nad ei pruugi osata seda võib-olla kohe tehniliselt teostada, aga nad on harjunud abstraktselt mõtlema ja nägema, kuhu toode peaks välja jõudma. Ja eks praktika käigus tulevad ka tehnilised oskused.
TJ: Kuidas teie selle lahenduse leiate?
LH: Kõigepealt võtan konteksti mõistmiseks ette kõik eesti keeles olevad küsisõnad, otsin nendele teemakohase vastuse ja siis hakkan midagi paberile panema.
BK: Vahel tuleb see lahendus lihtsalt käelise tegevuse käigus välja. Tehniliselt ei jõua mõistus järele, aga käsi aitab automaatselt lahenduse leida. Minule meeldib, kui ma kohe mingit joont ei leia, lihtsalt katsetan ja teen mitmeid visandeid. Ma vaatan Konstantin Grcici loomingut ja imestan alati, kuidas ta need lahendused leidis. Kas läbi analüütilise mõtlemise või ta lihtsalt sirgeldas ja tuli joonte labürint, virvarr... Ja siis ta vaatas: „Oh, see toimib küll.“ Mõnikord hakkab liigne teoreetiline läbimõtlemine isegi takistama ideid. Samas tuleb alati ka konkurentide tugevused ja nõrkused läbi analüüsida – mitte selleks, et kopeerida, vaid just selleks, et näha, mida teha ise teistmoodi ja kuidas leida oma identiteet.
LH: Kui veel arutleda inseneride ja disainerite üle, siis insener töötab nende vahendite, objektide ja materjalidega, mis tal olemas on. Ja paneb nendest kokku soovitud toote. Tootedisaineril enamasti sellist valmiskomponentide kogumit ei ole, tema joonistab need ise ja leiab sealt siis need asjad, mida tal vaja on. Siit tekib ka oluline erinevus: kui sa töötad juba olemasolevate asjadega, on väga raske millegi uuega välja tulla. Uute toodete sünd pelgalt läbiproovitud tehniliste lahenduste kaudu on piiratud, meil ongi vaja anda selleks juurde midagi sellist, mida veel ei ole tehtud. Siin saabki loominguline disainer kõige paremini oma oskused mängu panna, meile meeldib luua midagi uut, mis ei ole kinni vanades asjades. Kui räägime tööstusdisainist, meeldib inseneridele pigem ikka üle dimensioneerida, panna võimalikult palju erinevaid komponente, et asi oleks maksimaalselt töökindel. Disainerid eelistavad pigem lihtsust ja puhtust, less is more.
BK: Ühelt poolt on disainer muidugi kunstiline leiutaja, aga sageli on ta ka majanduslik mootor. Näiteks Apple ei oleks Apple ilma oma disainita. Selle firma aktsiate väärtus sõltub väga palju just disainerist.
TJ: Just, Jonathan Ive’i nimi on ju üldtuntud.
LH: Ega ma vist ei teagi ühtegi teist globaalset suurettevõtet, kus disainer oleks asepresident. See näitab mõistmist, et nende edulugu tugineb heale disainile. Ühtepidi on disain justkui viimane lihv, et toode näeks perfektne välja. Samal ajal on disainer tavaliselt juba rohujuure tasandil tegelikult kaasatud, kuidas ja mida üldse teha. Ka Apple poleks nii kaua vastu pidanud ja kaugele jõudnud, kui kusagil teeks mingi meeskond kasti valmis ja siis antaks see disainerile: „Tee nüüd ilusaks!“ Sedasi need asjad ei tööta. Disainer on selline huvitav tegelane, kes kogu aeg kusagil seina taga kuulab, vaatab ja õigel hetkel sekkub.
TJ: Jah, tootedisain ei allu liinitootmise loogikale, kuna tuleb sekkuda erinevatesse tootmisprotsessi etappidesse ning olla kursis kõigega algusest lõpuni.
BK: Disainer küsib endalt hästi palju. Ise ka autode puhul mõtlen, kas olen varem sellist lahendust näinud? Mõtlen, kuidas on lahendatud lõikejooned ja muud detailid just oma tehnilise poole pealt. Teise valdkonna esindaja ei pruugi tähele panna, aga disainer juurdleb täpse lahenduse ja valmistamise loogika üle, sest teab, kui keeruline selle leidmine ja viimistlemine on.
TJ: See on väga hea punkt, kust järgmise küsimuse juurde minna. Mis on tootedisaineri vastutus, eriti valdkondades, kus tuleb disainida tööstuslikult suurtes hulkades toodetavaid esemeid?
LH: Tohutu. Ühtepidi sa vastutad selle tellija ees, kes on sinu käest disaini tellinud, ehk siis tema edasine äriline edulugu, ettevõte ja lõpuks kõigi töötajate käekäik sõltub toodetest. Teistpidi, et vastaks kasutaja ootustele, et oleks igatpidi ohutu, kasutajasõbralik, ligipääsetav... see on väga oluline. Tootedisainer elab enamasti suures mures: kas see, mida ta teinud on, vastab kõikidele ootustele ja isegi, kui see vastab kõikidele ootustele, siis tihtipeale jääb endale ikka mingi sisemine rahutus, et midagi jäi proovimata. Äkki oleks saanud veel paremini... Minu töö on läbi, olen oma töö juba lõpetanud, aga näen seda asja kaks aastat hiljem ja ikka mõtlen – oleks pidanud ikka teistmoodi tegema.
BK: Kui me tutvustame moodsamaid materjale, ei saa me mõtelda ainult kasutajale tänases päevas, vaid ka sellele, mis toimub ülehomme. Proovida vaadata, kuidas maailm muutub, et ka 10–15 aasta pärast tagasi vaadates saaksime enda üle uhked olla, et langetasime õigeid otsuseid. Tihti ei märka tarbija toodet ja selle kõiki iseärasusi kohe, ent heade toodete puhul need kooruvad ja tooted jäävad ajapikku püsima. Näiteks nagu Bialetti espressokann, mis leiutati 1933, püsib tänaseni tootmises. Samuti kui suudame klienti või tootjafirmat mõjutada andmaks sõnumit, et tootsime ökonoomsemalt. See on pikaajaline protsess, ent tasub ära.
LH: Harjumusi on väga raske muuta. Kuidas panna inimene mõnda asja tegema või tarbima säästlikumalt ja jätkusuutlikumalt... üldjuhul on üks paremaid viise teha seda disaini abil – luua tooteid, mis kestaksid kauem ja kurnaksid maailma vähem. Kui tooted on hea disainiga, on palju lihtsam muuta oma harjumusi. Jõumeetodil piitsaga asjade muutmine ei taha tavaliselt eriti hästi toimida, pigem võiks disainer olla see, kes oma hea disainiga präänikut pakub.
TJ: Te olete mõlemad disaininud rahvusvahelisele turule – Björn Mitsubishi tehases töötades autosid ja Lauri Cleveroni kaudu pakiroboteid. Kuidas tootedisainerina positsioneerida ennast rahvusvahelise ja kohaliku konteksti vahel? Usun, et teil on erinevate kogemuste tõttu natukene erinevad nägemused.
LH: Mina olen teinud enamiku oma rahvusvahelisele turule mõeldud tööst, olles ise kodumaal Eestis. Ja eks siit ongi keerukas tajuda seda, mida on vaja teha, et tooted oleksid edukad teispool maakera. Õnneks on tänapäeva maailm nii väikseks muutunud, et vajadusel on kõik inimesed ühe telefonikõne või meili kaugusel. Tehnilised küsimused on võimalik distantsilt väga kiirelt ära lahendada, aga olustiku tajumine on keerulisem. Selleks on vaja olla kohapeal. Disainerina lahendamegi neid muresid, mis paljuski lähtuvad kohalikest oludest: inimeste erinevad mõtted, elustiilid, erinevad majanduslikud aspektid kuni lõpuks selleni, et riikide kliima erineb tihti drastiliselt. Kui disainime asju, mis peavad kusagil välitingimustes vastu pidama, on ootustel väga suured erinevused. Siin Eestis peavad tooted talvel meetrise lumekoorma all vastu pidama, aga mõnes teises kohas on jällegi päeval 50 kraadi sooja. Disainer peab olema avatud infole, mis ta suudab kusagilt kokku koguda, ja samas ka väga hea suhtleja. Mida ise ei saa n-ö omal nahal tunda, tuleb teiste kogemuste kaudu kätte saada.
BK: Ma olen ise ka hästi palju selle üle juurelnud. Sellepärast ongi rahvusvahelised tiimid huvitavad, sest me näeme erinevate kultuuride disaini tajumist. Ja füüsiline asukoht mängib olulist rolli selle tajumise suhtes, sellepärast paljud rahvusvahelised disainibürood teevadki stuudiod erinevatesse linnadesse hoolimata tiimiliikmete päritolust. Kohalikul turul, kus nad asuvad, tekib siiski kohalik tunnetus, millest tuleb tulemus ka toodetena. Aga maailmaturule sa ei saa minna väga väikese kohaspetsiifilise nišiga, sa pead ikka leidma mingi universaalsema vormikeele, millel on küll koha spetsiifika, ent samas maailma mastaapsus. Nagu MUJI Jaapanis. Maailmaturg tasandab need nurgad pisut, nagu on näha näiteks mõnede Hiina autofirmade puhul, kes on nüüdseks avanud oma disainistuudiod Euroopas. Nende tooted on hakanud muutuma ja on juba ka näidanud, et nad muutuvad järjest konkurentsivõimelisemaks.
LH: Ilma kohaliku elemendita tooted kipuvad muutuma üheülbalisteks. Pigem olen oma töös proovinud luua asju, mis küll vastaks erinevate piirkondade olustikele ja kasutajate vajadustele, aga samal ajal säilitaks ka meie kohaliku isikupära läbi pisikeste disaininüansside. Oluline on jääda selles suures rahvusvahelistumises ka kohalikuks.
BK: Näiteks kolitaksegi palju rahvusvahelisi stuudioid Põhjamaadesse, et õppida sealsetest traditsioonidest. Jaapan on Põhjamaadest niisuguses vaimustuses, et sealsete „disaintoodete“ lahendused on sageli isegi lähemal „skandinaavia stiili“ ideaalidele kui Põhjamaade nüüdisdisain ise. Alatihti ei saagi aru, kas on Soome või Jaapani toode ja disain.
TJ: Mis on teie meelest Eesti tootedisaini olukord tootedisaineri positsioonilt?
LH: Eriti tööstusdisaini valdkonnas on majanduslanguse ajal ikka raske. Kuna uute toodete arendamine ja disainimine on võrdlemisi ressursimahukas tegevus, siis mingid projektid ja tööd kas tõmmatakse koomale või pannakse paremaid aegu ootama. Eks see kõik jõuab lõpuks ka disainerini, kellel võib-olla neil perioodidel tööd ja võimalusi vähem.
Suures plaanis meil potentsiaali on. Ma usun, et aeg-ajalt ongi sellist väikest raputust vaja, kus enam vanaviisi ei saa ja tuleb hakata midagi teistmoodi tegema. Nendes kohtades tekivad uued võimalused, ideed, ärisuunad ja ettevõtted, sellistes olukordades on alati ka nutikaid disainereid vaja.
BK: Praegu ei ole kindlasti kõige parem aeg meile, kuna asume Venemaa vahetus naabruses ja see on andnud suure löögi ka meie majandusele ja investeeringutele siinsesse toodangusse. Samas majanduskriisid on ka uudsete toodete ja lahenduste turuletuleku lävepakuks. Me saame kasutada seda aega, et avastada ja katsetada uusi materjale ja lahendusi. Vespa sündis ka Itaalia jaoks keerulisel ajajärgul sellepärast, et ei olnud tarvis enam sõjalennukeid toota. Teine maailmasõda lõppes ja samas tehases ning samast metall-lehest, millest enne tehti lennukeid, hakati valmistama lihtsaid motorollereid. Samuti Suurbritannias loodi keerulistel aegadel Mini Cooper – hästi praktiline neljale inimesele mõeldud sõiduvahend –, mis hiljem muutus disainiikooniks. Meil on küll raske, aga võib-olla tuleme seetõttu ka uudsete asjadega turule.
TJ: Lõpetuseks, olles mõlemad tööstustootedisaineritena tegutsenud juba pikalt: kuidas on teie jaoks tootedisaineri roll ajas muutunud?
BK: Karjääri alguses ei osanud ma pöörata tähelepanu kõigile pisiasjadele ning nende kasutusmugavusele, aga nüüd märkan ikka ja jälle tänavate loogikat ja kõnniteede kaldeid. Alguses vaatasin lihtsalt, kas auto või mingi objekt näeb minu jaoks hea välja, kuid hiljem hakkasin muidugi mõtlema ka sellele, et on meil kõiki neid asju üldse vaja ja millest nad on tehtud. Eks disaineri roll on ühiskonna ja keskkonna suhtes märksa vastutustundlikumaks muutunud. Ikka on tore autosid joonistada, kuid iseasi on, kas neid just nii palju ka tootma peab. Las jäävad lihtsalt paberile. Mul endal ei ole ei autot ega televiisorit juba aastaid.
LH: Alustava disainerina märkad eelkõige olemasolevaid objekte: mis on neis hea ja mis halb? Nüüd, 15–20 aastat hiljem, näen pigem lahendamata olukordi ja võimalusi. Ma ei hinda niivõrd olemasoleva toote, näiteks pargipingi, välimust – kas see on kena, kole või ebamugav. Pigem näen kohti, kuhu pinki vaja oleks ja püüan võimalusel lahenduse luua.