Disain ja sellest tulenev tootmine toimuvad alati laiemas kontekstis, hõlmates poliitilisi, sotsiaalseid, tehnoloogilisi, majanduslikke, keskkonnaalaseid ja muid aspekte. Käesolev artikkel tõstatab küsimusi tootmisega seotud disaini konteksti ja tingimuste kohta, mis moodustavad osa keerukatest adaptiivsetest süsteemidest, milles saab osaleda, aga mida ei ole võimalik täielikult prognoosida ega kontrollida. Artikli eesmärk on julgustada disainereid, eelkõige aga tulevasi disainereid ja üliõpilasi, töötama kontekstipõhiselt, suhtuma kriitiliselt oma tööprotsessi ja tulemustesse ning arvestama lisaks tulemuste kvaliteedile ka nende positiivseid ja negatiivseid mõjusid sotsiaalsetele süsteemidele, keskkonnale ja majandusprotsessidele.

Artiklis käsitletakse ka hiljutisi uurimusi, mis toovad esile väidetavalt jätkusuutlike mõistete, nagu nullenergia, elektromobiilsus, jagamismajandus ja käesoleva artikli puhul ka ringmajandus, puudusi. Artikli eesmärk on rõhutada süsteemse mõtlemise ja konteksti olulisust, mõistmaks materjali-, energia- ja muude ressursside voogusid ühiskondlikus tootmises ja tarbimises. Artikli autor toetab selliste mõistete ja meetodite kasutamist, mis aitavad kaasa meie planeedi regeneratsioonile ja ressursside radikaalselt vähendatud kasutamisele. Keskkondlikult, sotsiaalselt ja majanduslikult keerukat olukorda ei ole võimalik lahendada liigse lihtsustamise kaudu. Näiteks sellised lähenemised nagu „lihtsalt mitte toota ja pigem taaskasutada“ loovad vaid suletud raamistiku, mis probleemi täielikult ei lahenda. Samamoodi pole tõhus lahendus üksnes meie jalajälje pisendamine, selleks et olla „natuke parem“, või mingis sektoris tootmise vähendamine, kui samaaegselt teistes sektorites toimub ületootmine. Selle asemel peaks eesmärk olema toota viisil, kus erinevad elemendid töötaksid kooskõlas. Lõppkokkuvõttes eeldab disaini kõikehõlmava sotsiaalse tähenduse loomine erinevate mõõtkavade ja fookuste integreerimist.

Rääkides tootmise ja disaini liigsest lihtsustamisest, on keskkonnaprobleemide lahendamiseks mitmeid strateegiaid, mida võib täheldada akadeemilises ringkonnas ja hariduses. Tänapäeva üks strateegiaid on seotud disainerite kohatise vastumeelsusega algupäraste kaupade või esemete tootmise suhtes, kuna meie ökoloogilise ja sotsiaalse dilemma osana nähakse ka tootmist ja tarbimist. Disain tootmise lahutamatu osana peaks kas integreeruma suurematesse tsüklitesse või protsessidesse või isegi muutuma teatud viisil nähtamatuks. Tegelikkuses on ringdisain osa suuremast ringmajanduse narratiivist, mida mõistetakse kui majandusprotsessi, mis põhineb ringlusel, energia ja materjalide parandamisel ja taaskasutamisel, tootmissüsteemi materjaliringluse sulgemisel ning seega materjali- ja energiavoogude lahtisidumisel majanduskasvust. Üksikuid ringmajanduse (ökoloogilisi) mustreid ei mõisteta aga osana suuremast majandusprotsessist või ühiskondlikust ainevahetusest, mis koosneb mitmest sektorist ja allsüsteemist. Näiteks elutsükli hindamise (LCA, Life cycle assessment) puhul analüüsitakse mingi disainitoote (näiteks nagu auto, hoone või püksid) väärtusahelat selle elutsükli kõigil etappidel, kuid see hindamine ei arvesta süsteemi piire ja tagasisideahelaid teiste süsteemidega. 

Teise võimalusena on disaineri enda roll muutumas post- või tasaarengu strateegiate kontekstis, mille kohaselt peaksid disainerid tootma vähem, mitte rohkem. Disaineritest saavad näiteks tagasihoidliku tootmisega vastupidavad aednikud,³ kes eksisteerivad koos looduslike tsüklitega täiuslikes ja väikestes ökoloogilistes maailmades, mis on eraldatud ühiskonna suuremast majandusprotsessist. „Ringmajanduse liblika voltimise strateegia“⁴ tähendab, et tehniliste varude majandamine kombineeritakse uuendusvoogude, remondi ja hooldusega jne ning see toimub sageli oma distsipliini või individuaalsete projektide piirides. Katse minna kaevandamiselt üle taastavatele praktikatele on oluline, kuid see toimub jällegi riiklikus, piirkondlikus ja ülemaailmses kontekstis. Majanduskasvu vähendamine peab toimuma globaalse rahvastiku jätkuva kasvu kontekstis (isegi kui selle pidurdamine on kaugel silmapiiril). Iga strateegia taga, näiteks kohalikus toidutootmises, peaks olema tõdemus, et ainult murdosa inimkonnast (lääne ühiskonnas) saaks ära elada kohalikult toodetud mahetoodangust.

Mõlemal strateegial on omad piirid – esimest on viimasel ajal üha enam kritiseeritud biofüüsikalise võimatuse tõttu⁵ ja teine ei anna vastust küsimusele, kuidas tugevalt lokaliseeritud disainistrateegiaid võiks globaalselt laiendada. Peale selle on mõlemad narratiivid jäänud kinni majanduskeelde. Ringluse või kasvujärgsuse mõistetel on oma koht taastava disainipraktika laiemas plaanis. Problemaatiliseks jääb aga see, et need loovad osaliselt liiga optimistlikke stsenaariume jätkusuutlikkuse kohta, alahindavad energia- ja materjalikadu käsitlevaid teaduslikke põhimõtteid ning piirduvad majandusliku terminoloogiaga. Roheline majanduskasv on samuti kasv ja tasaarengu mõiste kasutab oma ideede struktureerimiseks endiselt majandussõnavara. Haridus- ja akadeemilised ringkonnad on ruumid, kus võib lahti lasta vanadest terminoloogiatest ja mentaalsetest struktuuridest ning kus võivad sündida uued grupinarratiivid. Need uued narratiivid arenevad kõik mitmetasandilisteks aruteludeks. Kui need lähenemisviisid arvestavad teemade keerukust ja mitmetasandilist uurimistööd, on neil suurem võimalus edendada sügavama tähendusvälja teket.  

Selleks et uurida näiliselt lihtsate disainiprobleemide keerukust, registreerusid 2024. aasta kevadel EKA disainierialade üliõpilased säästva disaini stuudiokursusele, mille keskseks teemaks oli pudelivesi. Kursuse juhendajad – Stella Runnel ja käesoleva artikli autor – valisid selle teema näitena süsteemsete probleemide keerulisest põimumisest lihtsas tootes. Üliõpilased uurisid ühekordsetes plastpudelites oleva veega seotud mõjusid ja problemaatikat, alustades tervisega seonduvast (mikroplast) ja veepudelite tulevikudisainist kuni kampaaniateni, mille eesmärk on luua kvaliteetsemaid avalikke joogiveesüsteeme, mis väldiks ühekordselt kasutatavaid plastpudeleid. Seega vaadeldi disainistuudios kindla probleemi erinevaid tahke, kasutades selleks erinevaid tööriistu. 

Tudengid avastasid, et mineraalveena müüdav toode on väga sageli lihtsalt ümber villitud kraanivesi (mikrotasand) ning et üheliitrise plastist veepudeli tootmiseks kulub 5–8 liitrit virtuaalset vett (tootmise keskmine ehk mesotasand) või et ELi eeskirjad keskenduvad veepudelite korkide standarditele, kuid ei edenda veepoliitikaid (makrotasand). Vaadeldi tootmise erinevaid tasandeid, mõtestades ümber väikesemahulisi sekkumisi tarbijakäitumise mõjutamiseks (mikrotasand), seades muu hulgas kahtluse alla pudelivee (mittesäästva) tootmise, mis kasutab ära kogukonnapõhiseid ja avalikke veetaristuid (mesotasand), ning tõstatades veetarbimisega seotud küsimusi rahvusvahelisel tasemel (makrotasand).

Stuudiokursuse tulemused peegeldasid uuringu erinevaid tasandeid ja vaatenurki. Töötati gruppides: üks grupp tudengeid kavandas spekulatiivseid isikustatud veetranspordi ja -tarbimise objekte tulevikus ning disainis biomimeetikast inspireeritud anumaid; teises grupis töötati välja spekulatiivseid stsenaariume ja prototüüpe praktikapõhises uuringus kasutajate käitumise ja eelistuste kohta seoses kraanivee ja ühekordselt kasutatavate pudelitega; kolmandas loodi kampaaniaid, teenuseid ja interaktiivseid viise, mis olid suunatud rahvusvaheliste külastajate avaliku veevõrgu või „kraaniveebaaride“ loomisele, mis funktsioneeriks kui humoorikad ning kõnetavad paigad tavakohtumisteks ja kriitilise diskursuse sündimiseks.

Pudeliveele keskendunud stuudios töötasime mitmesuguste disainikorraldustega⁶ alates filmi- ja graafiliste materjalide tootmisest kuni objektide, avalike veeteenuste ja ühiskonna jätkusuutliku veekasutuse probleemiga (Rittel) seotud süsteemsete mõistete kujundamiseni. Giga-kaardistamine⁷ ja süsteemile suunatud disain – kaks süsteemsete uuenduste ja üleminekute disainiraamistikku⁸ – on osutunud tõhusaks meetodiks ja raamistikuks lihtsustamise, mis aitavad vältida lihtsustamist ning tuua disainiõpingutesse mitmetasandilist analüüsi. Üliõpilaste jaoks osutub sageli väljakutseks säilitada tervikpilt erinevatest tasanditest ja esitusviisidest (tekst, pildid, diagrammid jne) ning neis peituvatest keerulistest tagasisideahelatest ja seostest. Tihti tekkis kiusatus lahendada üldisi ühiskondlikke probleeme, selle asemel et süveneda näiteks joogivee tarbimisega seonduvatesse probleemidesse tootmise, kasutamise ja kommunikatsiooni kontekstis. Tasandite vaatlemine lähemalt ja kaugemalt ning erinevate süsteemipiiride ületamine aitas eelarvamustest vabaneda ja osutus kursuse jooksul produktiivseks võtteks. 

Süsteemse ja mitmetasandilise disaini kasulikkus ja mõju meie ühiskondlikele tootmissüsteemidele sõltub meie valmisolekust ja võimest tegeleda sellega, mida Dan Hill on nimetanud disaini Tumeaineks. Ta räägib tundmatust, sageli raskesti mõistetavast, tõsisest ja isegi igavast asjast, mis ümbritseb esimese, teise või isegi kolmanda astme disainitooteid, see on – aine. Hill rõhutab, kui oluline on minna poliitika kujundamise üksikasjadesse, mõõta meie disainikontseptsioonide tegelikku mõju või arutada selle üle, mida jätkusuutlikkus võib tähendada, hoidudes samas liiga lihtsatest lahendustest ja usust, et kõigele leidub lahendus.⁹

Viimase 120 aasta jooksul on disaini mõjuväli järk-järgult muutunud. Tekstidest, märkidest, toodetest ja kaubamärkidest on jõutud teenuste, interaktsioonide, süsteemide ja strateegiateni. See kõik viitab sellele, et iga üksik disainiülesanne muutub järjest keerukamaks, kuid ei lahenda veel vajadust ulatuslike mitmetasandiliste analüüside järele valdkondade või tasandite lõikes kohandatavates läbipõimunud süsteemides.Kui plaanida kogukondade kaasamist ja erinevate mõjude hindamist, oleks üheks võimalikuks lahenduseks disainimeetodite ühendamine teadusmaailma põhjalikkuse ja vastutuskohustusega – ehk siis sõna otseses mõttes raamatupidamise rakendamine.¹⁰ Mario Giampietro sõnul on tänapäeva ülikoolide kõige olulisem roll „kaasata ühiskond uue grupiidentiteedi kujundamisse, sest [...] see ei puuduta tehnoloogiat või ärimudeleid [...]. Meil tuleb kaupade ja teenuste tootmisest ja tarbimisest liikuda edasi enda ja looduse eest hoolitsemise juurde.“¹¹ Kvantitatiivsete, teaduspõhise lugude jutustamise integreerimine kvalitatiivsete disainimeetoditega pakuks märkimisväärset kommunikatiivset ja loomingulist potentsiaali tähendusrikaste ning vastupidavate uute disainiraamistike loomisel.