Selleks et innustada loovuurijatevahelist arutelu, katsetame selles artiklis meetodina dialoogi kui ühte võimalikku kooskirjutamise formaati. Vestluse käigus liikusime pidevalt individuaalselt tasandilt kollektiivse ühenduse poole ja sealt tagasi enda praktikatesse.⁸ Dialoog võimaldab jõuda koosmõtlemise kaudu uute tähendusteni, see eeldab valmisolekut uurida avatult eri vaatenurki, ideid, uskumusi, eelarvamusi ja perspektiive.⁹ Kooskirjutamist kogedes ja lugedes kogesime dialoogilisuse põhimõtteid: kohalolemine, peegeldamine, viitamine, paljusus, möödarääkimine ja ülerääkimine ikka üksteist toetades. Nüansse loomeprotsessist aitavad kõige paremini lahti harutada avatud küsimused. Esmalt leppisime kokku huvipakkuvate teemade raamides ja moodustasime vestluse käigus neist lähtuvalt küsimused, millele vastamine toimus mittelineaarselt. Sellisena kasutatuna pidasime dialoogi samade küsimuste najal, kuid protsessi käigus üksteise vastustesse ei sekkunud. Sissejuhatuse, metoodika ja kokkuvõtte puhul pidasime suulist dialoogi ning kirjutasime selle tulemused üles. Pildid artikli juurde valis iga praktik oma loomingust ise, arvestades, et need astuksid dialoogi ka teiste piltidega. Kuid visuaalne dialoog tekkis ka juhuse läbi. Järgmise sammuna lugesime ja andsime tagasisidet üksteise tekstidele ning muutsime tagasiside alusel endi vastuseid, et artikkel oleks terviklik. Lugedes artiklit muutub dialoogipartneriks ka lugeja, kes oma tähendused lisab.

Milline on sinu jaoks protsessi ja lõpp-produkti hea tasakaal, kus on sinu praktikas rõhk? 

Kadri Liis Rääk: Lähenen oma loomingus nii protsessile kui ka valmis lõpp-produktile sarnase intensiivsusega. Mu praktikaks on oma keha kaudu erisuguste materjalide manipuleerimise ja kombineerimise kaudu ruumiliste, teiste kehade poolt tunnetatavate teoste loomine. Siin on oluline ära märkida minu loomeprotsessi tuum, kus ma ei tegele niivõrd objektide esteetikaga, vaid selle vaimse ja aistingulise ruumiga, mida loodud objektidega kehalises kontaktis olemine loob. Seetõttu ei saa ma oma uurimis- ja loomeprotsessi juurest „valmis produkti“ eraldada.

Eva Liisa Kubinyi: Minu koosloomeline disainipraktika keskendub nähtamatu protsessi esiletoomisele ehk läbitud protsessist ja sellega kaasnevatest taipamistest saab „lõpp-produkt“. Sotsiaalsele innovatsioonile kohaselt on oluline protsessi jooksul kokku tuua sidusrühmad, kes oma igapäevases töös kokku ei puutu, näiteks perearstikeskus ja noortekeskus Väike-Õismäe asumis.¹⁰ Tähelepanu suunamine eelkõige suhete loomisele loob pinnase tavapäraste praktikate ümbermõtestamisele.

Jane Remm: Mu maalipraktikas on seni olnud protsessil ja lõpp-produktil üsna võrdne roll, võib-olla on vahe selles, et protsess on mulle endale rohkem nähtav, lõpp-produkt eemaldub minust kui autorist. Praegustes töödes aga panen rohkem rõhku teose pidevale protsessis olemisele ja selle jäädvustamisele. Näiteks maaliinstallatsioonis „Käisin Õdri ääres“ dokumenteerisin jalutuskäike metsas ja redutseerisin tunnetatu värvidesse. „Liikidevaheline sotsiaalne skulptuur“,¹¹ kus mõtestan aeda kui liikidevahelist koosloome platvormi, on kogu aeg pidevas muutumises, suhted ja terviku kompositsioon on protsessis. Selle puhul on raske lõppu määratleda, vahepeal saab fikseerida vahefinišeid. Olen kunsti tehes märganud, et peamise rahulolu annab tegemise protsess, ja seetõttu tahan seda võimalust pakkuda vahendajana paljudele teistele inimestele. Teisalt on vahepeatuste fikseerimine ka oluline, muidu võib pidevasse kulgu jäädagi.

Marta Konovalov: Minu praktikas on esemed pidevas arengus, olles teel „millegi“ ja „eimillegi“ vahel. Lisan rõivastele uusi paranduskihte kandmiskordade vahel ja kutsun  õpitube korraldades ka teisi seda tegema. Püüan lisaks kulumisega kaasnevatele lugudele luua tähendust ka parandamise kihtidele. Nii läheb rõhk tulemuselt suhtele ja inimene muutub tarbijast osaliseks. Sellist hetke, kus esemed oleks valmis, ei ole. Samas on oluline seada protsessis n-ö väikeseid vahefinišeid, mis aitaksid kogeda protsessi käigus eduelamust.

Mis mahus, mis ulatuses ja mida on sinu jaoks mõttekas luua ühiskonnas, kus asju ja teenuseid on niigi palju, aga teisalt kunstnikelt ja disaineritelt nagu oodatakse uudsust ja mõõdetavat mõju?

Jane Remm: Ma arvan, et on oluline leida ja luua tähendust ja tähenduskihte olemasolevale. Tähendusrikkus peitub eri inimeste jaoks erinevates hetkedes ja asjades – mida lähemalt ja süvenenumalt vaatad, seda rohkem tähendusi märkad. Kalevi Kull on kirjutanud semioosist kui ilu poole liikumisest.¹² Mida rohkem seoseid tekib, seda tähendusrikkamaks ja seeläbi ilusamaks asi või olukord muutub. Olen ise kogenud, et mida vähem on keskkonnas tugevaid mõjureid, seda enam jagub tähelepanu tagasihoidlikematele tegutsejatele ja seostele. Nii muutuvad ka paljudele tavalisena tunduvad asjad, nagu näiteks musträsta sabaviibutus või sääsehammustus, eriliseks. Ma näen enda rolli kunstnikuna selles, et esile tuua tavaliste asjade tähendusrikkust. Uudsuseootust tajun ikka ja see on tihti häiriv.

Marta Konovalov: Rõivastele lisatavad kihid ei pruugi tehniliselt olla midagi uut ja on tegemise viisina pigem taasavastatud vana. Uudne on vaid taasloova tekstiilidisaini ja parandamise kontekst, selle mõtestamine ning tähendused. Loomist on parandamise tegevuses palju, kuid asju sellest juurde ei teki. See, mis kasvab, on emotsionaalne side esemega.¹³ Paranduskihtide loomisega võrdselt oluliseks pean ka sellise keskkonna loomist, kus teised oleksid sellesse loometegevusse kaasatud ja oleksid ka iseseisvalt valmis kooskäivitatud tegevusi jätkama (Foto 1). Rõhk on parandamise kui teguviisi ja mõttelaadi levitamisel. Pean õpitubades nõelutud rõivaste arvust olulisemaks tekkinud arutelu ja selle käigus jagatud teadmisi ning ühisloome väestavat mõju, samuti esteetika ja arusaamade nihet, mis seeläbi tekib. Käsitsi nõeludes ja paigates on tegu aeglase protsessiga ja siin ei tasu lugeda parandatud esemete hulka, vaid märgata hoopis seda mõõtmatut hulka ressursse, mis aeglustudes kulutamata jääb. Oleme Janega arutlenud sarnasel teemal seoses aia kui kontekstiga: millised halvad valikud jäävad tegemata, kui keskendume aega ja füüsilist tööd nõudvatele tegevustele.

Eva Liisa Kubinyi: Rääkides osalusprotsessist disainis on loovuurija roll ära kuulata võimalikult kirev ja vastandlik seltskond, leida viise üksteise mõistmiseks ja loovate meetodite abil sillata erinevused. Seega koosloomele spetsialiseerunud disainer loob uute toodete ja teenuste asemel tööriistu, meetodeid ja metoodikaid kohtumiste sagedamaks muutmiseks ja tulevaste kokkusaamiste tõenäosuse tõstmiseks. Näiteks koostöös Türi perepesa ja noortekeskusega aktiveerime praegust koostöövõrgustikku kohaliku omavalitsuse, politsei, lastekaitse ja paljude teiste osapooltega ning vestleme jagatud vastutusest loovate harjutuste abil. 

Kadri Liis Rääk: Oleme multisensoorsed, sotsiaalsed ja liikuvad olendid ning leian, et tulevikku vaatav loomepraktika vajab meie kehaliselt maailmas olemise tahkude järjepidevat mõtestamist. Kehalisuse (ingl embodiment) või kehapõhisuse all pean silmas arusaama, et meie keha on inimese teadvuse ja olemise keskne vahend, mille kaudu maailma kogeda ja mõista. Kogeme, tajume ja mõtestame maailma aktiivse füüsilise suhestumise kaudu ümbritsevaga. Loomeprotsessi käigus materialiseerunud objektid on justkui tööriistad, mille abil saab katsetada erinevaid suhestumisviise nii objektide, teiste inimeste kui ka ümbrusega. Aktiivne kehakontakt avab siinkohal võimalusi jagatud, intiimsete ja multisensoorsete suhete ruumide avaldumiseks (Foto 2).

Mis sa arvad, kas mittetootmine (kunstis ja disainis) on üldse võimalik ja mida see sinu praktikas võiks tähendada?

Eva Liisa Kubinyi: Disainerina töötades eeldatakse peaaegu alati tulemust toote või teenuse näol, protsessidele keskendunud projektidele on raskem leida rahalist toetust. Samuti on osalejate värbamine avatud tulemusega uurimustesse keerulisem ja nõuab pidevalt ootuste ja lootuste peegeldamist. Algatuse keerukus aga ei heiduta mind kui uurijat ja püüan olemasolevate vahendite raames osalusprotsesse läbi viia. Keerukus sunnib olema leidlikum. 

Kadri Liis Rääk: See on alati keeruline teema – tasakaalu leidmine tellijate või galeriide ootuste, rahaliste vahendite ja isiklike tegutsemissoovide vahel. Minu puhul võiks tootmiseks nimetada ka visandamist, kirjutamist, pildistamist, mõtestatud ja fokusseeritud eesmärgipärast liikumist, kuid need ei ole klassikalises mõistes teosed, vaid pigem teadmisloome protsessid. See protsess on sageli lühiajaline, autoetnograafiline ja äärmiselt kehaline. Lähenen loodud objektidele kui mõtlemise tööriistadele, mitte lõplikele disainiobjektidele või prototüüpidele. Samas teen uurimisprotsessis pidevalt ka erinevaid taktiilseid objekte, mis võivad olla müüdavad, kuid ei pruugi.

Jane Remm: See on hea küsimus – kas kunstnikuks olemise eelduseks on kunsti tegemine või toimib kunstniku sotsiaalne roll ka kunsti tegemata? Pidades siinkohal silmas ka kontseptsioone või tähendusi kui millegi loomist. Esmane mulje on ikka see, et tegija on see, kes teeb ehk kunstnik on see, kes teeb kunsti. Nii on küsimus peamiselt selles, kuidas teha. Kuidas teha vähem, aga süvenenult ja tähendusrikkalt nii enda kui ka teiste jaoks. Katsetan oma praktikas kaasavate hariduslike tegevuste mõtestamisega loovuurimuse osana, positiivse aktivismi vormiga, aia mõtestamisega kunsti ja loovuurimusena.

Marta Konovalov: Olen selle küsimusega mittetootmisest kõige enam maadelnud magistriõpingute jooksul ja näinud ka juhendajana mitmeid tudengeid antud küsimusega hädas olemas. Just selle küsimuse taustal jõudiski minu loovuurimuse ja ka kätega tegemise fookusesse parandamine – see võimaldab olla loominguliselt aktiivne ja samas ka uusi tooteid mitte luua. Ka Sandra Nuut on välja toonud, kuidas „tänapäeval on keskkonna- ja ühiskonnakriisid muutnud disainerid ja disainikoolid tundlikuks ning pigem kaheldakse selleski, kas uusi tooteid üldse on tarvis luua“.¹⁴ Isegi kui ma ei tooda uusi asju, toodan ma siiski andmeid ja väärtusi.

Kui mittetootmine võimaldab eri osapoolte kaasamist ja horisontaalsemat lähenemist, kuidas muuta loomisprotsess tähendusrikkaks paljudele?

Eva Liisa Kubinyi: Paratamatult leidub igas kaasamisprojektis indiviide, kes koostöö tegemisest keelduvad või kaotavad huvi teema vastu. Kaasamise aluseks on alati teatud avatus ja dialoogi valmidus, ilma selleta ühisloomingut ei toimu. Küll aga peab protsessi jooksul jälgima, et ka välja jäetud osapoolte väärikus ja inimõigused oleksid tagatud, valitud meetodid oleksid piisavalt mitmekesised ja võimalusi tagasiside jagamiseks jätkuks ka peale projekti lõppu. Ükski „toode või teenus“ ei tohiks ühe projekti raames päriselt valmis saada.

Kadri Liis Rääk: Leian, et loomeprotsesside vaiketeadmiste pinnale toomine võib olla tähenduslik paljudele, andes ehk ka teistele oma protsesside lahtimõtestamiseks ja sõnastamiseks tööriistad. Suur osa mu loomeprotsessist on lugematute tundide töö kaudu talletunud kehamällu. Loomekulg on suures osas pigem tunnetuslik kui teaduslik, lasen protsessidel end edasi kanda. Uurijana tunnen, et metafoorne mõtteviis uurimusest kui rännakust teadmatuse suunas annab piisavalt vabadust tegelemaks küsimustega, millel on hajuvad piirjooned ning kus mõtted ja seosed ei ole veel täielikult vormunud. Kuid ilma sellise udu ja hämu sees ekslemiseta ei jõuaks ka uute teadmisteni. Siin näen loovuurijana olulist tühimikku, kus süvitsi loomeprotsessi minek ning erinevate loomeetappide lahtimõtestamine võib anda olulist sissevaadet ning mõtlemise tööriistu ka teistele, mõistmaks materjalide ja kehade vastastikke suhteid.

Marta Konovalov: Olen näituse „Pikem suhe“ käigus katsetanud protsesside tagurpidi pööramisega. Kuraatorina avasin näituse, mis polnud avamise päeval veel sugugi valmis (Foto 3). Kutsusime avalikkust ja töötubades osalejaid üles oma parandustöid näitusele lisama. Näitus arenes kunstnike ja publiku vahelise koosloome tulemusena (Foto 4). Kuid koosloome tähendas enamat kui vaid samas ruumis koos parandamist. Sageli parandati sama eset ka ühiselt, et selle emotsionaalset väärtust veelgi kasvatada. Üks pere parandas ühiselt kolm paari neile kuuluvaid pükse. Iga kulumine ja parandamine jutustab mõne loo inimeste ja rõiva ühisest teekonnast.

Jane Remm: Siin peaks täpsustama, mis protsessi me silmas peame. Kui rääkida laias mõttes kunstitegemise protsessist, siis ma leian, et kunsti mõte tuleb välja just seda tehes – maailma loomise kaudu mõtestades. Ma kogen seda ise kunsti tehes ja näen õpilaste pealt – keskendumisvõime areng, koostööoskus, otsustusjulgus, vigade tunnistamine ja vajadusel neist õppimine, loovate lahenduste leidmine – need pädevused arenevadki ise tehes, mitte ainult pealtvaatajana (Fotod 5 ja 6). Tegemise kaudu saab protsess tähendusrikkaks paljudele, kes on kaasatud. Näiteks teeme praegu Karula lastega ühe installatsiooni jaoks „Putukate ala“ – hiiglaslikke taimi. Kuna mina ka ei teadnud, kuidas neid teha, alustasime koos rännakut, igaüks valis huvitava pärismaise taime, joonistas ja kirjutas tema kohta, tegi maketi ning siis valisime välja, mida suudaksime hetke teadmistega ehitada. Mõtlesime, vaidlesime, valisime metsast materjali, jagasime omavahel ülesandeid; kes ei jõudnud parajasti saagida, puurida, värvida või lihvida, see mängis või puhkas ja nii vahetustega (Fotod 7 ja 8). Selline kaasatus toimib paremini pikaajalistes koostöögruppides, sest siis on lihtsam psühholoogilisi baasvajadusi¹⁵ katta ja koos kasvada.

Kuidas mõtestad autorlust oma (koosloome/kaastootmise) protsessis?

Eva Liisa Kubinyi: Minu arvates on koos loodud ideedel ka jagatud „autorlus“ kõikide osapoolte vahel. See tähendab, et koosloome protsessis esile kerkinud ideid ja mõtteid võivad kõik osapooled edasi kujundada (loomulikult viidates ühisele protsessile). Akadeemilist tava järgides nimetatakse artikli autoriteks aga uurijaid, kes vastutavad kogu tulemuse eest ning tänusõnas kirjeldatakse kõiki osalejaid ja nende rolli.

Kadri Liis Rääk: Mu loomepraktikal on mitu väga erinevat etappi. Pean oma teoste ja ruumide loomise puhul oluliseks enda keha osalust – teosed on loodud minu enda kehatunnetuse, mu käte siruulatuse, jõu ja oskuste abil. Kuid need kogemused või siseruumid, mis neid objekte puudutades tekivad, on loodud siiski kogejate endi poolt. Objekte luues lähenen koosloomele kunstniku positsioonilt ning mu huvi on protsessi juures pigem minu kui tegija, ruumi ja materjali vahel. Samas avasin eelmise näituse „Exopoiesis“ puhul loomeprotsessi ka teistele inimestele (exopoiesis – ‘väline iseloov maailm’), andes vaid kergeid impulsse või vihjeid selle kohta, milline see kogemus peaks tunduma (Foto 11). Selle kogemuse loomise nimel töötas lõpuks kokku umbes 10 inimest ja igaühel oli pisut erinev arusaam sellest, milline see maailm olla võiks. Selles mõttes tähendas exo- ka hargnemist väljapoole, jõudmist teiste mõtete ja oskuste poole, töötamist ühise eesmärgi nimel. Olin küll selle aegruumilise situatsiooni algataja ning autor, kuid selle maailma lõid kõigi osalejate – nii tegijate kui kogejate vaimne ja füüsiline osalus.

Jane Remm: Mina olen projektis osalenud inimestelt küsinud luba, kas võin neid koosloome autoritena nimetada. Inimeste puhul võib lähtuda ka teaduses levinud põhimõttest, et autor on see, kes on valmis töö iga osa eest vastutama. Teistest liikidest elusolendite puhul olen nimetanud koosloome autoritena neid, kes on tööd oluliselt mõjutanud. Nagunii on panustajaid väga palju, kellest paljusid ma ei teadvustagi. Püüan olla märkav ja tunnustada seda panust, mida paljud – nii inimesed kui ka mitteinimesed – ühe töö või näituse tegemisse on andnud. Sealjuures ma ei näe erilist vahet, kas tasun neile ka rahaliselt või mitte. Ma näen enda rolli kunstnikuna koosloome algataja ja vahendajana, nii ei ole mina teose ainuautor. Ka iga tõlgendaja lisab oma tähenduskihi.

Marta Konovalov: Praktilisi õpitubasid juhendades pean ennast vahendajaks ja protsesside algatajaks. Parandades lisan kellegi teise poolt valmistatud ja disainitud esemetele omapoolseid kihte. Lisaks on need rõivad tihti ka varasemalt juba parandatud. Mõned esemed ja parandused on anonüümsed, argised asjad ja teod. See tegija või autor ei saa tihti olla koosloomest teadlik. 

Kuidas loomulikul viisil anda edasi loomingulist teatepulka? 

Eva Liisa Kubinyi: Uurimuse algusfaasis on loovuurijal oluliselt suurem roll kohtumiste korraldamisel ja meetodite valimisel. Sealt edasi aga peab astuma mitu sammu tagasi ja andma aega teiste osalejate ideede tärkamisele. Näiteks ühe koosloome töötoa lõpetasime eksperimendi planeerimisega (Fotod 9 ja 10), mida osalejad ise oma tänaste võimaluste piires saavad teostada. 

Marta Konovalov: Sooviksin sarnaselt praktiliste õpitubade käigus jagatud tehniliste oskuste ja teadmiste jagamisele sama kergelt edasi anda ka ideed. Mõnikord see õnnestub ja tohutu rõõm on näha kedagi teist jagatule omapoolseid kihte lisamas. Selleks peab aga idee olema piisavalt küps ja võimekas kandma mitmeid kihte. Samas olen läbi poolikute protsesside avamise õppinud teatepulka käest-kätte andma nii, et see saaks ka minu käes edasi käia.

Kadri Liis Rääk: Olen pikalt juurelnud, mis mu uurimuses muutuks, kui looksin oma teoseid teistega koos, kuidas muutuks objektidega suhestumine? Kui kasutada töötoa formaati ja lasta mõnes mõttes oma jäigast autoripositsioonist lahti, on väljund ilmselt teistsugune. Sellisel juhul peaksin oma uurimisfookuse teisiti sõnastama. Minu jaoks on lahtine, kuidas koosloomine aitaks koguda informatsiooni, mis annaks minu uurimuse seisukohalt parimat teavet inimeste, objektide ja ruumi vaheliste suhete kohta. Pean selle teatepulga üleandmisega kindlasti katsetama, kuna on võimalik, et saan sisendi, mida ise välja mõelda ei oskakski. Pean endapoolsest kontrollist lahti laskma, et teiste teadmised saaksid esile pääseda.

Jane Remm: Ma näen end kunstnikuna koosloome algatajana. Endapoolsest kontrollist lahtilaskmine ei ole lihtne, eriti kui tundub, et oled midagi erilist välja mõelnud. Aga see on väga nauditav, kui keegi teine võtab ohjad. Liikidevahelises koosloomes on tihti nii, et ülevõtmine ei ole esmalt meeldiv, näiteks on hiired majja tunginud ja seepi söönud. See tekitab tugeva reaktsiooni, mis omakorda paneb sellele huumori ja loovusega vaatama ning tunnustama nendepoolset teatepulga ülevõtmist.

Kuidas astuda dialoogi iseenda ja teistega? 

Eva Liisa Kubinyi: Ühiste kokkulepete loomine (näiteks austav keelekasutus, avatus, ebamugavuse tunnetamine) koosloome töötoa alguses aitab luua dialoogilist keskkonda. Pidev peegeldamine ja avatud küsimused¹⁶ suunavad vastuseid otsima iseendast ja kaaslastelt. 

Jane Remm: Liikideülese koostöö puhul on võtmeküsimus see, kuidas teiste liikide ja isendite hääli arvesse võtta lisaks sellele, et nende vaateid ette kujutada. Kuidas luua sellised tingimused, et nad saaksid olla võrdväärsed dialoogi- ja koosloomepartnerid? Kindlasti tuleb tunda nende füsioloogiat ja teada omailmade eripärasid. Samas on oluline ka dialoogiline hoiak, häälte paljususe väärtustamine ja oma kontrolli vähendamine. Aga kõige põnevam on see, kuidas algatajana luua selline kompositsioon, mis võimaldaks paljuperspektiivilisust, kuhu on kaasatud ka teiste liikide erinevaid vaateid ja hääli.¹⁷ See on pidev protsess, mida uurin „Liikidevahelises sotsiaalses skulptuuris“.

Marta Konovalov: Läbi avatuse, usalduse, huvi.

Kadri Liis Rääk: Ka iseendaga ausas dialoogis olemine nõuab avatust ja julgust. Süvitsiminek isiklikesse tajumodaalsustesse ja mõttekihtidesse on päris keerukas. Teiste inimeste isiklikku sfääri kuuluvate mõtete ja tundmuste esiletoomiseks ning mõistmiseks pean esmalt iseendas aduma, kas ja millises ulatuses olen võimeline enda sisemaailmas leiduvat sõnastama ning jagama. Leian, et nende isiklike piiride ja haavatavuste kogemine võimaldab teistega dialoogi astudes olla empaatilisem ja avatum.Siis on ka teistega dialoogi astumine kergem.

Kuidas tegeled paratamatu pingega iseendas ja teiste vahel?

Eva Liisa Kubinyi: Sisekaemused, aeg iseendaga ja päeviku pidamine toetavad kogunenud pingete vabastamist minus. Osalejate vajaduste ja ideede vastasseise on võimatu täielikult leevendada. Küll aga saab vähemalt luua avatud ruumi vastanduvate häälte kajamiseks. 

Jane Remm: Pinged on hea osa uurimis- ja loomisprotsessist, kui need viivad uutele lahendustele. Tihti on mõni kriitiline küsimus see, mis paneb teise nurga alt vaatama. Inimestest koosloome kaasautoritega püüan olla võimalikult avatud nii eesmärgi, protsessi olemuse ja kaasatuse poole pealt ning võimalusel ja vajadusel ka nende tööd tasustada. Kui inimesed tulevad kaasa lööma vabatahtlikult, on mul tihti tänuvõlg, et nad oma aega panustasid ja omalt poolt panustan eeltöösse, et meie kohtumine oleks sisukas. Grupis pingete vähendamiseks on kasulik teha konkreetsed kokkulepped ja olla külalislahke: pakkuda süüa-juua ja luua toetav õhkkond. Nali aitab alati.

Marta Konovalov: Üks sõber tuletas hiljuti meelde, et pingeid tekib ikka, oluline on, kuidas neile reageerida. Iseendas ja inimeste vahel tekitab tihti pingeid ka liigsete võimaluste nägemine. Siis justkui peakski kõigele reageerima. Siin aitavad mind eespool mainitud väikesed sammud, vahefinišid lõputu protsessi sees. Ühele asjale korraga reageerimine. Loovuurija tööriist – päeviku pidamine – on muutunud samas ka tööriistaks pingetega tegelemisel. Mõnikord põimuvad need päevikud omavahel, nagu kõigi siinkõnelejate mitmed rollid.

Kadri Liis Rääk: Sisemine pingeseisund on midagi, mida ma pole veel täielikult lahendada osanud. Võib-olla tuleb see teatavast ebakõlast kunstniku ja uurija rollide vahel. Töötan selle nimel, et tunda end loovuurija rollis enesekindlamalt, seades endale realistlikumaid ootusi ja eeldusi. Pingeid aitab leevendada ka tööst ja tegemistest eemaldumine pikalt metsas viibides, oma tajusid värskes õhus tuulutades. Kui tunnen, et ma ise pole enam liigselt pinges, on ka kõik ülejäänud suhted ja tegevused stressivabamad.

Kuidas siit enda praktikat edasi arendada?

Eva Liisa Kubinyi: Oma praktikas loodan jõuda osalusprotsesside mõtestatud visualiseerimiseni (Foto 12), mis aitab ka selle tähendust tõsta, „tootmist“ pikendada ja rahalist tuge suurendada. Samuti tunnetan vajadust süstematiseerida disainipraktikad: lähenemisviisid, meetodid ja juhtumid. Oma praktika valdkonnas positsioneerimine vajab selgemat kommunikatsiooni, mis omakorda aitab vältida ebavajalikku segadust koosloome protsessis. 

Kadri Liis Rääk: Loovuurijaks õppimine kätkeb endas erinevate tegutsemisviiside ja teadmusloome fokusseeritud läbimängu. Kunstnikuna leian, et see vähendab survet toota pidevalt näitusi, samas annab võimaluse tegeleda süvendatult oluliste probleemistikega. Näen potentsiaali taktiilsuse ja puudutuse uurimise laiendamises ka neurodivergentsetele kogemustele, kus aistingud ja reaktsioonid on tundlikkuse poolest äärmiselt erinevad. Selleks pean ka ise aktiivsemalt iseendast välja liikuma, et rohkem teiste kogemusi kaasata. 

Jane Remm: Ma tahaksin jõuda selleni, et öelda ja teha vähe, aga tähendusrikkalt.

Marta Konovalov: Püüan oma praktikas näha rohkem võimalusi protsessiks, kuid vahel ka teadlikuks tegemata jätmiseks.