Tänu tehisaru (TA) võimele õppida ja simuleerida kõikvõimalikke esteetilisi stiile on see disaini imiteerimise vaatest kahtlemata võimas tööriist. TA-tehnoloogia on aga alles arendusjärgus ning on seetõttu sageli andnud ootamatuid tulemusi. See on tähendanud nii lisasõrmi kui moonutatud nägusid, ehkki sellised apsakad on muutunud üha haruldasemaks. Kuigi sedalaadi tulemusi nähakse sageli TA puudujääkidena, mis vajavad kõrvaldamist, tuleks arhitektuuri ja tehisaru professori Immanuel Kohi arvates käsitleda neid pigem TA generatiivse loogika artefaktidena. Need esindavad TA loomulikku väljendust või seda, mida ta nimetab närvivõrgu tektoonikaks.

Alates 2020. aastast on Koh oma Artificial-Architecture’i labori meeskonnaga uurinud seda küsimust ka teoreetilisest vaatepunktist, kasutades tehisaru mööblidisaini loomisel. Nende viimatiseks projektiks on „Neural Monobloc Black“, mis pakub uue tõlgenduse laialt levinud monoplokk-toolist, kasutades selleks peenhäälestatud TA-mudelit, mis genereerib tekstist 3D mudeleid. Tulemuseks on kaheksa väändunud ja deformeerunud „tooli“, mis mõjuvad kummaliselt nii meie silmale kui ajule, tõstatades küsimuse, kas selle taga on TA kõrvalekalded või hoopis selle loomus. Kas on võimalik, et disainerid kasutavad TA-d täiesti valesti? Sellised katsetused panevad mõtlema autentsuse ja selle tähenduse üle tehisaru ajastul.

Immanuel Koh: Sellel on mitu põhjust, miks minu uurimislabor kannab just nime „Artificial-Architecture“. Esiteks arhitektuur ongi tehislik, kas pole? See on inimese loodud. Ja liites sõnad „tehislik“ ja „arhitektuur“ sidekriipsu abil kokku, moodustub eitus, mis viitab hüpoteetiliselt „tõesele“ või „reaalsele“ arhitektuurile. Lühidalt öeldes uurib labor tehisaru läbi arhitektuuri ja vastupidi. TA ei piirdu meie jaoks ainult arvutisüsteemidega, vaid see võib tähistada ka bioloogilist intelligentsust, taimede intelligentsust jne. Seetõttu tegeleme väga erinevate projektidega, luues näiteks Singapuri Linnaarengu Ameti (URA) jaoks TA-mudeleid, mis oskaksid kiiresti hinnata ehitusprojektide nõuetele vastavust, või uurides, kuidas inimaju närviimpulsse saaks kasutada isikupärastatud virtuaalsete ruumide ja metaversumite loomiseks. Kaardistame praegu ka TA-mudelite arhitektuurilist intelligentsust, vaadates, kas need suudavad mõista ja põhjendada diagramme, struktuure, kultuurilist tausta jne. See on peaaegu nagu me püüaks aru saada, kas TA suudab läbida terve professionaalselt akrediteeritud arhitektuuri õppekava.

Labori asutamine kasvas välja minu doktoritööst Lausanne’i Polütehnilises Instituudis (EPFL), kus ma uurisin masinõppel põhineva arhitektuuri formaalseid aluseid ning seda, kas arhitektuuri oleks potentsiaalselt võimalik vormiliselt kolmemõõtmeliselt või muul moel kodeerida või näidiste põhjal üles ehitada. Minu laboris mõistetakse arhitektuuri ruumilises mõttes väga laialt ja see hõlmab ka mööblit.

IK: Mööbliprojektid võimaldavad ideede kiiret läbimängimist ja valmisehitamist. Paljud TA-ga loodud kunstiteosed on ekraanipõhised, mistõttu füüsilisi prototüüpe ehitades saame tehnoloogia ja selle avaldumisviise uurida põhjalikumalt. „Neural Monobloc Black“ on kriitiline disainiprojekt, kus me käsitleme monoplokk-tooli kui ideed. See on huvitav, sest enamik inimesi on monoplokk-tooli kasutanud, kuigi suure tõenäosusega ei tea nad, kuidas seda nimetatakse. Disaineritele on monoplokk-tool samuti tuttav, aga sellele vaadatakse pigem halvustavalt. Paljud on monoploki disaini kritiseerinud ja sellele uusi tõlgendusi pakkunud, enamasti on aga lähtutud just tehisarule vastandlikest meetoditest – kas käsitööna või seda valmisdetailidest brikolaažina kokku pannes. „Neural Monobloc Black“ vaatab kriitiliselt nii sedalaadi kriitikat kui monoplokk-tooli ennast. Selle tulemuseks on kaheksa tooli, mille on genereerinud ja valmistanud meie välja töötatud peenhäälestatud TA-mudel, mis produtseerib tekstist 3D objekte.

Disaini väljatöötamisel sooviti meelega tüüpilisest monoplokist eristuda. Kui tavalised monoplokid on enamasti valged, siis meie omad on mustad. Neid ei ole võimalik ka üksteise otsa virna laduda, mistõttu on need jube tüütud ega vasta ökonoomse ladustamise ootustele. Tavalised toolid valmivad survevaluga minuti jooksul, meie omi valmistasid aga meistrid mitme nädala jooksul. Monoplokk on valge, odav ja seda on kerge ära visata, „Neural Monobloc Black“ on aga valmistatud ümbertöödeldud söestatud puidust. Meie projekt võtab arvesse monoploki laia levikut, kuid loob sellest kõrgdimensioonilise TA brikolaaži. Selle tulemuseks on justkui ülearused pinnad, millel saavad mitu inimest istuda ning mis muudavad need toolid ka päriselt mugavaks.

IK: Peenhäälestasime TA-mudeli, mis genereerib tekstist 3D objekte. See kasutas 3D jaoks NeRF mudelit (Neural Radiance Field), kuid taustal oli tekstist kahemõõtmelisi pilte loov Stable Diffusioni mudel. Seda peenhäälestati veelgi DreamBoothi tehnoloogia abil. 2023. aastal, kui me projektiga alustasime, olid need kõik veel üsna uued tehnoloogiad. Mudeli peenhäälestamiseks kasutatud andmestik oli kureeritud valik monoplokkide „hallutsinatsioone“, mis genereeriti algselt tekstist piltideks Stable Diffusioni abil. Need olid esmased katsetused, mille eesmärk oli testida mudeli võimekust, paludes sel näiteks genereerida „väljavenitatud monoplokk“ või „kõrge seljatoega lai monoplokk“.

Arvestades, et Stable Diffusion on tekstist piltide genereerimise mudel, treeniti seda ainult kahemõõtmeliste piltide ja mitte kunagi otse kolmemõõtmeliste digitaalsete mudelite peal. Tekstist 3D-mudelite loomise kontekstis pidime seda peenhäälestama. Kokkuvõttes baseerus mudeli arusaam kolmemõõtmelisusest ikka kahemõõtmelisusel. See toimib nii, et kõigepealt genereeritakse mõned 2D vaated, mida TA uurib ning mille põhjal ta siis loob vaated hüpoteetilistest 3D objektidest. Üldjuhul tähendab see protsess seda, et TA genereerib monoplokist hulga tüüpvaateid, näiteks mitu erinevat versiooni eestvaatest, mille tulemus mõjub üsna kummaliselt. Nimetan seda „hüperkubismiks“, sest see meenutab Picasso maale, kus üks ja sama nägu on kujutatud korraga mitmest vaatenurgast. 

See tuleneb asjaolust, et TA-mudel ei õppinud otse 3D-andmestikust ning on seetõttu kallutatud enim levinud vaatenurkade suhtes. Nii nagu meie tunneme mõne kuulsa muuseumi fassaadi peamiselt selle kõige laiemalt levinud fotode järgi, nägemata kunagi hoone teisi, vähem fotogeenilisi külgi. TA keeles nimetame seda Januse probleemiks. „Neural Monobloc Black“ viib selle äärmusesse, sest mudel genereerib toolist mitu erinevat vaadet, mis mõnikord omavahel ka lõikuvad. Paljud peavad seda keeruliseks lahendust vajavaks probleemiks, kuid meie jaoks on see huvitav tõrge (glitch).

IK: Just! See sarnaneb hallutsinatsioonidega, mis kaasnesid esimeste TA-mudelite loodud kunstiteostega, kus inimestel oli kümne asemel üksteist sõrme. Minu projekt püüab vaadata tehisaru sügava närvivõrgu piiranguid. See puudutab tehisnärvivõrgu mudeli disaini, hõlmates ka selle teisi hüperparameetreid, näiteks kaofunktsiooni, mis oma olemuselt piirab ja ühtlasi iseloomustab selle tehnoloogia võimekust. Minu teooria on, et need süsteemid põhinevad TA-le omasel esteetikal, mida ma nimetan närvivõrgu tektoonikaks (neural tectonics).¹ See tähendab, et sõltuvalt TA-mudelite ülesehitusest ja närvivõrgu sõlmede omavahelistest ühendustest kaasnevad nendega kindlad võimalused ja piirangud selles osas, mida on võimalik ja huvitav genereerida. 

„Neural Monobloc Black“ püüab neid eripärasid esile tuua. Kuid tegu ei ole pelgalt staatilise formalismiga. Iga uus tehisnärvivõrgu mudel erineb oma ülesehituse ja väljaõppe poolest, mis määratleb sellele omase TA esteetika. Seetõttu on ka närvivõrgu tektoonika ajas pidevalt muutuv. „Neural Monobloc Black“ on seega vaid ühe ajahetke jäädvustus AI-mudelite arendamise loos.

IK: Jah, kunagi oli näiteks väga moes kanda riietel nähtavate pikslitega graafikat. Muidu eksisteerisid sellised kujutised ainult arvutiekraanidel, kuid nende nägemine päriselus tundus kummaline. Loodame, et „Neural Monobloc Black“ toolidega päriselus kohtumine tekitab samasuguse tunde.

See puudutab ka TA-le omase esteetilise keele leidmist, kuigi TA ise on sisuliselt kõikvõimalike stiilide jäljendaja. Tehisaru suudab järele teha Van Goghi, Monet’d…,  seega puudub otsene vajadus otsida TA enda stiili. Meie projekt püüab aga näha TA piiranguid pidevalt areneva stiili osana, mille aluseks on TA enda ülesehitus. Teisisõnu käsitleme TA-mudeli piiratust selle tehnoloogia ülesehituse osana.

IK: Jah, me proovime mõelda, kuidas disainerid saaksid TA-d originaalsemalt ja kriitilisemalt kasutada. Tavapäraselt kasutatakse tehisaru tänapäeval disainis visandamisvahendina: pildigeneraatori abil luuakse visandist kahemõõtmeline fotorealistlik renderdus, sellest omakorda 3D-mudel ning lõpuks saab selle loodetavasti juba tootmisesse saata. Sellises protsessis puudub igasugune kriitilisus.

Kas TA-mudeleid saaks kasutada millekski enamaks? „Neural Monobloc Blacki“ võib vaadelda kui TA väärkasutamise tulemust. Kuigi tegelikult kasutan ma seda õigesti, sest austan selle olemust. Praegu kasutab enamik inimesi TA-d justkui musta kastina, suhtumata sellesse tööriista kriitiliselt ega teadvustamata omaenda rolli selle kasutajana.

IK: Vähemalt arhitektuuri valdkonnas ei mängi selline kriitilisus tegelikult rolli, tähtis on lihtsalt, et töö saaks tehtud. Vaja on kiiresti luua erinevaid lahendusi, valida nende seast sobivaim versioon ning genereerida kliendi jaoks veenev renderdus. Seetõttu kasutatakse TA-d peamiselt visandist pildi loomiseks ja pildist video tegemiseks, et klient saaks paremini aru, milline loodav ruum välja hakkab nägema. See on kasulik ja produktiivne töövoog ning enamiku jaoks sellest piisab.

TA-d kasutatakse ka disaini kiireks itereerimiseks. Näiteks on võimalik ühe pildi põhjal luua kuni paarkümmend erinevat versiooni, kasutades seejuures ka erinevaid materjale. Kuid mingil kõige fundamentaalsemal tasandil jäädakse ikkagi kinni „õigsuse“ mõistesse. Eelneva arutelu juurde tagasi tulles: kui eeldame, et toolil peaks olema teatud välimus, loob TA ilmselgelt selle õige tooli, millest itereeritakse siis õigete omadustega versioonid. Ehk siis disainiprotsessis jäädakse ikkagi teatud eelduste juurde pidama.