Põhja- ja Kirde-Brasiilias on levinud üks vana 18. sajandist pärit traditsioon, mille kohaselt meisterdatakse ja tuuakse hiljem tänavatele üks peente tikanditega kaunistatud härg või õigemini härjakujuline nukk. Seda kultuurilist nähtust kutsutakse Bumba-meu-Boiks ja selle peamine eesmärk on Ristija Johannese pühitsemine.

Pidustuste ajal neelab rahvahulk mu endasse, seal on igas vanuses inimesi. Näen vanemaid naisi, kes istuvad plastmasstoolidel ja vehivad endale lehvikutega tuult. Tänavatel hängivaid teismeliste kampasid, käes higistavad õllepudelid. Lademetes õlut, külluslikult cachaça’t, tiquira’t ja quentão’d.¹ Kõikjal on kohaliku toidu letid kohapeal valmistatud sooja toiduga. Kõik ootavad – mitte rahulikult, vaid õhus on tunda lausa elektrilist ootusärevust. Ja siis see juhtubki. Kuulen kaugusest puidust matraca’de² plaksumist TATATATATATATA, maracá’de³ kõrisevat rütmi ja pandeiro’de⁴ madalate löökide kõma. Heli muutub üha valjemaks, tuleb lähemale ja järsku ilmuvad meie ette justkui ootamatu värvipuhanguna muusikud ja tantsijad oma sädelevates kostüümides, suled võdisemas ja hiiglaslikud peakatted pea kohal õõtsumas. Rahvasumm lööb instinktiivselt kahte lehte laiali. Ja sel hetkel ma tean – nüüd saabub härg, valmis meie kõigiga mürama, tantsima ja mängima.

See minu kirja pandud lugu ema Catirinast ja isa Franciscost on peamine narratiiv, millel see festival põhineb. Sellel legendil on mitmeid variatsioone, olenevalt sellest, kes ja kus seda jutustab, kuid neil kõigil on üks läbiv joon: nõiutud looma – härja – surm ja ülestõusmine. Igal aastal leiavad pidustused aset kolmes etapis. Kõigepealt aprillis härg sünnib. Juunis härg ristitakse. Lõpuks septembris või oktoobris härg sureb, peegeldades sel moel eluringi ennast. Nagu Beatriz Furlanetto on tausta avanud: „Härja vaatemäng viitab elu järjepidevusele. Härg sureb, et ta saaks igal aastal uuesti üles tõusta. Selline narratiiv pakub surma suhtes lohutust ja lootust, esitades seda tsüklina, milles elu ja surm kohtuvad ülestõusmise imes ning kus härjast saab üleloomulik tegelane, kelles ühinevad sakraalne ja profaanne.“⁷

Seda traditsiooni on sajandeid üleval hoidnud erinevad kultuurigrupid ja perifeersed kogukonnad⁸, kes on seisnud vastu kultuurilisele kustutamisele ning andnud põlvest põlve edasi teadmisi, laule, tantse ja käsitööoskusi. Brasiilia koloniaalajaloost sügavalt mõjutatud Bumba-meu-Boi sündis „sotsiaalsetest võitlustest, mida õhutasid ulatuslikud konfliktid isandate ja orjade, põlisrahvaste ja valgete vahel, mis leidsid aset koloniseeritud Brasiilia orjanduslikus ja patriarhaalses ühiskonnas.“⁹

Lähtudes sellest vastupidavuse ajaloost ei ole pidustuste ainsaks eesmärgiks tähistamine, vaid ka tegutsemis- ja mõtlemisviiside au sees hoidmine. Kõige keskmes on perekond ja kogukond – pere ja naabrid moodustavad ühtse Bumba-meu-Boi grupi, kes teeb aasta jooksul pidustusteks ettevalmistusi, esineb ja tähistab koos. São Luís do Maranhãos¹⁰ on mitmeid erinevaid gruppe, kellel kõigil on oma traditsioonid, repertuaar ja kohalik identiteet, soodustades seeläbi nii koostööd kui ka sõbralikku rivaalitsemist.

Kõige keskmes on härja kuju, mis viitab nii materiaalsusele kui käsitöölisusele. Nende pidustuste tausta ei ole võimalik paari sõnaga kokku võtta. Järgnevalt keskendun härg-objekti meisterdamisele ning sellele, mida see räägib antud kontekstis loodud kunsti kohta – sellel on eluline impulss. Kunst ei asu igapäevaelust eraldi, see on osa perekondlikest harjumustest, religioossest pühendumisest ja kogukondlikest kokkusaamistest.

Härg ilmub inimkonna ajaloos ikka ja jälle välja. Teda võib näha nii eelajaloolistel koopamaalingutel, iidsete tsivilisatsioonide pärimustes kui mütoloogiates maailma eri paigus. See korduv kohalolu viitab sellele, et talle on pikalt omistatud tähendusi, mis ulatuvad kaugemale tema füüsilisest eksistentsist. Paljudes kultuurides sümboliseerib härg jõudu, viljakust, väge ja küllust. Ta on nii tööloom kui püha loom. Arvestades härja olulisust põllumajanduses, toetas ta igapäevast ellujäämist, samal ajal aga seostati teda ka taevaliku väe ja rituaalidega. Sellised tegelased nagu Minotauros, kes oli pooleldi inimene, pooleldi härg, viitavad samuti sellele kahetisele rollile, asetades härja kahe maailma – inimliku ja loomaliku, maise ja vaimse – vahele, sidudes sümboolselt töö ja müüdi.

Selline sümbolite tihedus jätkub ka Brasiilias. Bumba-meu-Boi härg ei ole elusloom, vaid konstrueeritud tegelane. Looma keha koosneb puidust karkassist, mis on kaetud musta või punase sametiga. Sarved võivad olla päris või siis puidust nikerdatud ning looma keha on üleni ehitud tuhandetest helmestest ja litritest koosnevate tikanditega, mis kujutavad Aafrika, põlisrahvaste ja katoliku traditsioonist pärit pühakuid, ingleid, taimi, hooneid ja sümboleid. Härjal võidakse kujutada ka linnamaastikke, loodust, linnas asuvaid märkimisväärseid hooneid ja kogukonnale olulisi inimesi, näiteks grupi liidrit¹¹. Inglite ja pühakute detailseid kujutisi tikitakse kannatlikult, üks helmes korraga. Tulemuseks on kirev ja erksavärviline kunstiteos, mis koondab endas lõputult värve.

Härja meisterdamisele kulub mitmeid kuid ja sellega on seotud palju inimesi. Vanemad grupiliikmed jagavad traditsioonilise käsitöö oskusi noortega, kes õpivad nii jälgides kui ise tehes. Tikand ei ole pelgalt dekoratiivne, selle kaudu jutustatakse lugusid ning antakse edasi uskumusi ja mälestusi. Värvide ja kujundite valikud võivad ilmneda ka palvetamise käigus, mis annab tunnistust sellest, mil määral on loomingulised otsused seotud vaimse eluga.

Neid pidustusi võib näha ka viisina väärtustada rahvakultuuri kui kunstilise loomingu vormi, mis eksisteerib hegemoonilise kunstiajaloo äärealadel ning mis ei seisne pelgalt meetodis ja selguses. Härja meisterdamisel põimuvad värvid, ornamendid ja tekstuurid lahutamatult rituaalide ja uskumustega – uskliku pühendumuse, tänuga tervenemise eest, palvega, soovidega... Mitmete käte poolt looduna ja ühe keha poolt ellu äratatuna annab see kollektiivne kunstiteos tunnistust sellest, et vorm ei seisne ainult kujunduses, vaid sellele on võimalik ka elu anda.

Bumba-meu-Boi kontekstis on kordus midagi väga võimsat, see on mälu säilitamise viis. Igal aastal meisterdatakse uus härg, mis kaetakse taas tikanditega, ristitakse uuesti ning viiakse taas kord tänavatele. Sealjuures leiavad aset ka väikesed muutused – uued tikandid, uued tõlgendused, uued miolo’d, kes lisavad tantsule oma rütme ja isikupära, noored, kes asuvad nende asemele, kes enam brincadeira’dest osa võtta ei saa. Ja aastate jooksul kohanduvad ka etendused vaikselt kaasaegse ühiskonnaga, sellega, mis parasjagu kogukonnas aset leiab. Kultuur ei seisa paigal, vaid kestab edasi läbi liikumise. 

Viva a cultura popular!