Malle ei ole päris. Malle on lihtsalt üks nimi. Mul ei olnud palju valikut. Kõik naised, keda Veinika Västrik oma uurimustöös Avinurme vaipadest intervjueerib, on otsustanud jääda anonüümseks.¹ Ma austan nende valikut, aga mul on villand tekstidest, kus naistest saab ühtne kategooria, nimetu mass. Kus nad tunnevad, et ei ole piisavalt tähtsad või et neid pole peetud ülesmärkimise vääriliseks. 

Siinkohal võtan ma ohjad enda kätte, kasutan kõiki trikke, mida ma kunstnikuna valdan ehk paremini kui enesest lugupidav ajaloolane. Faktihõredatel aladel lasen fantaasia jooksma, pöördun jutuvestmise kui uurimispraktika poole.² Ma mõtlen lugudeloomest kui täitematerjalist, mis sobitub kenasti arhiiviaukudesse ja lubab tänu oma fiktiivsele natuurile mänguliselt silme ette manada ka need elukäigud, mida varasemalt on ülesmärkimiskõlbmatuks peetud. Selline kriitiline jutuvestmine sirab valgust sellele, kuidas Avinurme vaibad ja käsitööoskused laiemalt on suure ajaloo servaaladele jäänud, kuid samas pakub võimalust nad sealt äärealalt välja tirida ja neile läbi fiktiivsete vilgatuste au anda. Muidugi nõuab väljamõeldise rakendamine ajaloouurimismeetodina eetilist ettevaatlikkust ning leian end küsimast, kust jookseb piir minu kui jutuvestja ja Malle kui uuritava objekti vahel. Millal kipun minevikku vaatama läbi tänapäevastatud prillide, taandades tolleaegse oleviku oma kaasaegsete väärtustega võrdseks? 

Aga tagasi Malle juurde. Malle on eriline. Ta elas teistmoodi, süsteemile vastukarva. Ta oli talutelgedel kudumise meister. Malle kudus illegaalseid vaipu niitidest, mis jõudsid temani ebaseaduslikul viisil, ja müüs oma kätetööd klientidele, kes poleks tohtinud tahta riigivastases tegevuses osaleda. Malle oli leidlik, kaval ja iseteadlik. Ta ei istunud käed rüpes ega allunud reeglistikule. Muidugi ei olnud Malle ainus. Tema kaunid kangad valmisid ainult tänu vastassuunas kraasivatele kaasosalistele, kaaskudujatele.

Mallest on minu peas saanud ikoon või karakter, aga siiani pole ma päris kindel, kas on paslik Mallet niiviisi oma tekstiga letti võtta. Kas ehitan temast eeskuju, kellest olen puudust tundnud? Kas olen ehk liiga leidlik kirjutaja või lihtsalt aus patriarhaalsuse vastane, kes teab, kui haruldased on faktid teistlaadi naistest? Vahel peab need asjad, mis kunagi paberile pole jõudnud, pastakast ise välja imema, et märgata neid, keda on liiga tähtsusetuks peetud, et lõpuni kuulata, liiga vaikseks, et tunnistada nende rolli teekonnal vabaduse poole.³ Ei, ma ei räägi ainult rahvusriigi vabadusest, vaid vastuhakust igapäevases elus. Malle on mind julgustanud, öelnud, et asjade õigesti tegemine ei vii alati sihile, parem on väänata reegleid, kuulata asitõendeid südamega, otsida fakte seelikuservast ja kirjutada tagatoas ilma mõtlemata sellele, mis teised minu tööst arvavad.

Malle elab Avinurme lähistel. Tema lugu algab aga palju kaugemalt – Nõukogude Liidu teisest otsast, puuvillaväljadelt Usbekistani steppides. Lõõmav päike lõputul lagendikul, lugematud kätepaarid luitunud tupsakuid kogumas ja põud. Terved veekogud said tühjendatud, enne kui Liidu võimuorganid ökokatastroofi märke kuulma pidid hakkama.⁴ Puuvillatööstuse haripunktis 1970ndatel aastatel oli Malle ligi neli tuhat kilomeetrit siinpool oma vaibatootmise tippvormis. Ja need kaks asja on vaieldamatult üksteisega seotud. Ma tahaks teada, mitu kätt katsus enne taimekiudu, kui see Malleni jõudis? Kes tegi süüa nendele teismelistele, kes sosistasid saladusi põlluridade vahel, kes istus laste voodiserval ja hoidis nende lõhenenud käsi, teades täpselt, millisest valust nad halavad? Kes sõitis puuvillakoormaga Narva? Kes ketras, nüüd juba Mallele lähemal, keerukatel masinatel Kreenholmis toorainest niidi? Kas see oli kahe jõeharu vahelise tehase möirgavate masinate heli, mis aitas vabrikutüdrukutel plaani pidada, või sügav pettumus kogu Nõukogude süsteemis, mis pani neiud pöörduma varastamise poole?⁵ Kas nende otsus seeliku alla lisatasu libistada oli kättemaks kogu selle verise, toore ja kuivanud tootmisahela eest? Kas tööliste vaikset protesti saab üldse varastamiseks kutsuda? Kas niidipoolide lõpud ja väikesed masinaosad polnud mitte palk, mida nad väärisid? Oli nende tegevus poliitiline vastuhakk või puhtpaljas vajadus? Vahest polegi sel tähtsust.

„Ta käis mööda küla, teadis kohe, kus ostjaid on. – Kust ta tõi? Ega ta ei rääkinud? – Ei, seda ma küll ei tea, kust ta sai. Ta pidi kuskilt vabrikust saama, kus värviti. /--/ Ei seda ei räägitud, kust saadi, sest see oli… Jah.“⁶ Sosinal sai Mustveest illegaalmajanduse keskus. Seal müüdi edasi kaasaegsete tehasetüdrukute saadusi traditsioonilistele kudujatele. Traditsioonidest oli asi muidugi kaugel, puuvill, mis peamiseks letialuseks kaubaks oli, polnud siin kandis kunagi varem nii laialdaselt levinud. Kohalikud olid leidlikud, mõtlesid välja uusi süsteeme talutelgede kasutamiseks ja kohandasid võtteid villa ja linase lõimeseadmise tehnikatest.

Kuumaks kaubaks oli niit nr 10.⁷ Nr 10 niit ei ole väga paks, selline, mida mina isegi tikkimiseks natuke liiga peenikeseks peaks. Imekombel suutis nii mõnigi Avinurme kuduja sellest vaiba valmis vorpida. Nr 10 oli ka Malle meelisartikkel. Malle läks Mustveesse jala. Bussi ei olnud, aga isegi kui oleks olnud, poleks ta vast julgenud suurte niidikottidega sinna oma jalga tõsta. Teda saatis pinisev pinge. Ta oli asja üle järele mõelnud. Ta ei arvanud, et teeb midagi valesti, aga oli teadlik, et vahelejäämine on võimalik perspektiiv. Malle ajastas oma käigu nii, et Mustveesse kõndimine jääks valge peale, tagasiteed eelistas ta pimedas, nii oli lihtsam põõsasse vupsata, kui lõõmavate tuledega auto mööda vuhises. Tal oli endaga kokkulepe: mitte kunagi kaotada valvsust. Kodus pakkis ta kompsud lahti vaid tagatoas, kardinad ette tõmmatud ja uks alati kinni, vanaema taluteljed vastu seina lükatud. Nii oli hõlpsam vaipa kokku taguda, põrandariie peab tugev olema.

Avinurme vaibad on mõnes mõttes tagurpidi kangad, kus lõimeniitidest moodustub värviüleminekuga muster. Muster on tingitud asjaolust, et kunagi polnud piisavalt materjali, et monokroomset vaipa teha. Mustveest sai osta ainult värvilõppe ja poolikuid niidipoole. Tuli kombineerida. Ju siis oli kergem niiti rull haaval taskusse libistada. Siililegi selge, et liiga palju samast partiist varastada ei tasu. Malle oli lapanud eestiaegseid käsitööajakirju ja leidnud inspiratsiooni lõimeripsilise vaiba kudumiseks. „See oli ikka omaette… et millised värvid sa pidid panema ühte otsa ja siis teise otsa, et ta loomisel sul sassi ei läinud ja see oli omaette teadus ja asi. /--/ “⁸ Oli teisigi tegijaid, kes kõik olid sama lahenduseni jõudnud nr 10 niidi kasutamisel. Tekkis omaette vaibatehnika või isegi stiil. Üksteiselt võeti õppust ja siseringis jagati ka näpunäiteid. Keegi pidavat koematerjaliks traktori õlifiltreid kasutama ja piimapakkidest oli Malle ka kuulnud.⁹ Tema eelistas linatakku, mida oli muidugi mõnevõrra raskem hankida, aga vanaema kogutud varudest veel jätkus.

Malle oli uhke, et tema vaipade sees oli linatakk. Lapsest saati oli talle sisendatud, et lina on meie rahvuse alus.¹⁰ Selle ütluse täpset tähendust polnud ta kunagi taibanud, aga mingit sorti võlujõud valdas teda, kui ta lõime oli üles saanud ja takku piiritsa peale kerima hakkas. Ka selle üle oli ta uhke, et mustrid tulid eestiaegsest ajakirjast, muidugi polnud ta teadlik, et vabariigiaegsete vaipade kujundused olid tihtilugu šnitti võtnud baltisakste põrandakatetest. Malle jaoks olid ripsvaibad märk tema vabast tahtest. Kudumise ajal langes ta pinge, käed olid töös, pea vaiksem kui tavaliselt, tulevik kaotas oma halli varjundi.

„Valmis vaibad pakiti kokku, murdes need esmalt kaks korda pikuti pooleks ja seejärel rulliti tihedalt kokku kõvaks rulliks. Sellised kompaktsed vaibarullid olid müügireisile kaasavõtmiseks valmis.“¹¹ Malle käis tihti autoga Rakveres, vaibarullid pagasnikus ja hing vaprust täis. Ta oleks eelistanud kodus kudumist paneelmajades ukselt uksele kella tiristamisele. Linnas osteti vaipu aga kõrgema hinna eest, rohkem kliente oli ka. Seal ei osatud enam kududa, korterid olid telgede jaoks liiga väikesed. Vaibad hoiti esialgu autos ja kaasa võeti vaid pisike lapp, nii oli hõlpsam olukorda lahendada, kui vale inimese peale sattusid. Malle eelistas soovituste järgi müüa, aga ka siis ei saanud kindel olla, kes sinu teele jääb. Ükskord läks ta kohe kogu laadungiga tuttava ukse taha. Kõndis neljandale korrusele välja, avas ukse ja hakkas tervitussõnu hõikama. Märkas siis, et miilitsa müts oli nagis. Ta pressis oma huuled kõvasti kokku ja pööras otsejoones ringi, pani autole hääled sisse ja kihutas koju tagasi. Valvsust ei tohtinud kaotada.

Kreenholmi tootmislangusega kahanes ka Malle kudumisrütm. See oli juba uue vabariigi ajal, kui Mallet enam tihti telje taga ei näinud, kui ta juhtus Postimehest lugema artiklit: „Kreenholm reageeris soomlaste kahtlusele kärmelt.“¹² Artikkel kirjeldab, kuidas Soome firma Marimekko on lõpetanud Usbekistanist puuvilla tarnimise, kahtlustades, et sealses tootmisahelas on lapsed tööjõuks olnud. Mallet ei üllatanud eriti asjaolu, et kunagise liiduvabariigi puuvillatööstus veel lapstööjõudu kasutas. Ta oli teadlik sellest, et just nii, nagu tema kooliajal kartulipõllul pidi kündma, käisid teismelised steppides puuvilla harimas. Nüüd muidugi oli see kõik illegaalne.

Teda valdas hoopis teatud tüüpi häbi, et ta polnud kunagi mõelnud sellele, kust ta käte vahel aastaid libisenud niit nr 10 oli alguse saanud. Ajalehe sõnul moodustas usbeki toormaterjal nüüd vaid 8% Kreenholmi toorainest, aga Malle oli kindel, et kunagi võis see olla pea 80%. Ja tema oli olnud liiga ametis oma väikese elu ja murega, liiga ametis mõtlemisega sellest, kuidas patrullile mitte vahele jääda. Piinlik, et ta polnud varem suurt pilti kokku pannud. Tema nr 10 niit ei saanud algust Kreenholmi pikanäpunaistest, vaid palju-palju kaugemalt. Käed vajusid raskelt rüppe ja Malle und saatsid pildid õdedest steppides, kelle kehadest jooksid niidid tema telgedeni ja lõim sai osaks tema näppudest. Kuskil kaugel vaimusilmas laiusid ka sinakad linapõllud ja sakste põrandariided, mis olid Avinurme omade moodi. Malle korrutas oma unes aga lõimede arvu, et jumala eest sassi ei läheks. Vanaduspõlves polnud tema kehas enam nii palju pidevat varjamise pinget. Ta tukastas tihti toolil tagatoas, keerukas Avinurme vaip tagumiku all.

Mia Tamme
12. märts 2026
Kreenholm, Narva