Kopeerimist nähakse disainis sageli otsese replikatsiooni või tehnilise ülekandena, eriti biomimikri kontekstis, kus bioloogilised mehhanismid kantakse üle inimkesksetele lahendustele.^{1, 2} Käesolev artikkel pakub välja alternatiivse lähenemise kopeerimisele, vaadeldes seda nii väljaspool inimkeskset nägemust mimikrist kui ka mängusemiootika vaatenurgast. 

Siinse mõttekäigu lähtekohaks on Boquila trifoliolata ehk muutväät, Tšiili ronitaim, mis on võimeline muutma oma lehtede morfoloogiat nõnda, et need sarnaneks naaberliikidega. Kuigi seda nähtust on põhjalikult uuritud³, jäävad selle tekkepõhjused endiselt segaseks ja vaieldavaks.⁴ Selle asemel et nendele lahendamata küsimustele vastuseid pakkuda, käsitleb see artikkel Boquila’t kui nähtust, mille puhul puuduvad kopeerimisel selged põhjuslikud seletused. 

Toetudes Gregory Batesoni arusaamale mängust kui metakommunikatiivsest raamistikust⁵ ja Erving Goffmani raamiteooriale⁶, ei mõisteta siinses artiklis mimikrit tõetruu reproduktsioonina, vaid ajutise ja avastusliku žestina. See tähendab, et looduses toimib kopeerimine relatsioonilise protsessina, kus tähendus ilmneb pigem läbi konteksti ja interaktsiooni kui fikseeritud samasuse.^{7, 8, 9}

Laiendades seda vaatenurka disaini valdkonnale, küsitakse artiklis, kuidas võiks disain kutsuda esile mimikrit kui mängu, selmet pakkuda kopeerimist pealesurutud lahendusena. Artiklis väidetakse, et disaini artefaktid võivad toimida tugiraamistikuna, luues eeldused suhete kujunemiseks ning raamistades interaktsioone mitmetimõistetavuste, võimaldavuste ja avatud viidete kaudu, mis soodustavad aja jooksul suhtlust nii inimeste kui teiste liikide vahel.

Mõtestades biomimikrit kui instrumentaalse kopeerimise kriitikat, võetakse artiklis arutelu alla ka autorluse, õppimise ja kooseksisteerimise teemad, pakkudes välja, et mänguna mõtestatud jäljendus võib ebakindlates tingimustes toimida ettevaatliku suhtluspraktikana.

Kunsti, disaini ja arhitektuuri vallas on kopeerimisele pikka aega viltu vaadatud. Sageli käsitletakse seda derivaatse või teisejärgulise tegevusena, mis järgib, mitte ei loo ega leiuta. Kaasaegne disainidiskursus on seda eristust veelgi rõhutanud, eelistades originaalsust ja heites reprodutseerimise kõrvale kui alaväärse või kahtlase.^{10, 11}

Biomimikri puhul käsitletakse kopeerimist sageli tehnilise ülekandena: bioloogilised mehhanismid tuvastatakse, abstraheeritakse ja kantakse üle inimeste teenistusse.^{12, 13} Sellest loogikast lähtudes on kopeerimine instrumentaalne tegevus, mis teenib jõudluse, optimeerituse ja jätkusuutlikkuse eesmärke. Loodust käsitletakse seejuures lahenduste hoidlana, kust saab pidevalt ammutada.

Väljaspool antropotsentrilisi tõlgendusraamistikke ei pruugi kopeerimine olla aga tingimata derivaatne. Bioloogilistes kontekstides toimib mimikri ellujäämis- ja kohanemisviisina, mis on ökoloogilistesse suhetesse sisse kirjutatud.¹⁴ Organismid reageerivad mustritele, kujunditele ja signaalidele moel, mis ei viita passiivsele jäljendamisele, vaid olukorrast lähtuvale kalibratsioonile. Biosemiootilisest vaatenurgast nähtuna leiavad sellised reaktsioonid aset pigem tähendusele kui abstraktsioonile tuginevates tajumaailmades.^{15, 16, 17}

Käesolevas artiklis esitatakse uus vaatenurk sellele, kuidas biomimikri kontekstis võiks kopeerimist mõista. Selle asemel et käsitleda kopeerimist replikatsiooni või ülekandena, vaadeldakse seda suhestuva intelligentsusena – mitte abstraktse mõtlemise, vaid jagatud keskkonnas toimuva tundliku reageerimisena. Biomimikri jääb piiratuks, kui kopeerimist mõistetakse instruktsioonina, kuid avaneb uuel viisil, kui seda käsitletakse mänguna.

Selline ümbermõtestamine suunab arutelu eemale küsimusest, kas teised liigid on intelligentsed, ning juhatab produktiivsemate diskussioonideni: kuidas toimib kopeerimine kui semiootiline praktika? Ja kuidas võiks disainivaldkond õppida kopeerima hoolivalt, ilma et tähendus allutataks kontrollivajadusele?

Etoloogias kirjeldab üleloomulike stiimulite (supernormal stimuli) mõiste seda, kuidas organismid võivad liialdatud signaalidele reageerida tugevamalt kui looduslikele märkidele, mille jaoks on nende tajusüsteemid loodud.^{18, 19} Värvi, proportsiooni või mustri kunstlik võimendamine võib esile kutsuda intensiivseid käitumuslikke reaktsioone, viidates sellele, et vorm toimib teatud ökoloogiliste suhete raames märgina.

Sellised nähtused paljastavad teatud semiootilise haavatavuse. Kui signaale võimendatakse üle nende ökoloogilise kalibratsiooni, võivad need tähelepanu ja käitumist tugevalt mõjutada. Sellisel juhul muutub piiranguteta kopeerimine manipuleerivaks: tähenduse vahendamise asemel hakkab see seda võimendama.

Kaasaegsed inimkeskkonnad toimivadki üha enam sellise võimenduse pinnalt. Hüperstimuleeriv meedia, ülepaisutatud visuaalsed märgid ja optimeeritud sensoorsed kogemused toimivad üleloomulike signaalidena, mis taandavad konteksti vahetuteks stiimuliteks.²⁰ Niisugune kopeerimisviis suurendab riske ja instrumentaalsust, sest tähelepanu hõivamine muutub olulisemaks kui tähenduse tõlgendamine.

Teiste liikide seas toimib mimikri tavaliselt aga ökoloogiliste piiride sees. Signaalide võimendamise asemel sobitutakse kohalike tingimustega. Mimikri ei tähenda seega ideaalse vormi reprodutseerimist, vaid kontekstuaalset kohanemist kindlas suhtesüsteemis.²¹ Biosemiootilisest vaatenurgast toimuvad sellised kohandumised liigispetsiifilistes tajumaailmades, kus tähendus kujuneb pigem interaktsiooni kui abstraktsiooni kaudu.^{22, 23, 24}

Boquila trifoliolata on Lõuna-Ameerika metsadest pärit ronitaim, millele omistatakse erakordset morfoloogilist plastilisust ning võimet kohandada oma lehtede kuju, suurust ja värvust läheduses kasvavate peremeestaimede järgi.²⁵ Seda lehtede sarnasuse püüet ümbritsevate taimedega on seostatud vähenenud taimtoidulisusega, mis viitab Boquila kohastumuslikule funktsioonile.

Selle nähtuse taga olevad mehhanismid pole seni veel ammendavat seletust leidnud. Hüpoteesid varieeruvad keemilisest märguandmisest kuni spekulatiivsemate arvamusteni visuaalse taju kohta, kuid üksmeelele ei ole jõutud.²⁶ Siinses artiklis vaadeldakse Boquila’t episteemilise ebaselguse näitena, kus kopeerimine väljub selgete põhjuslike seletuste raamidest.

Boquila ei reprodutseeri botaanilist tüüpi abstraktselt, vaid moduleerib oma morfoloogiat konkreetsete naabertaimede läheduses. Sarnasus näib siin olevat vähem taksonoomiline kui kontekstuaalne – pigem kalibratsiooni vorm kui replikatsioon. Seega toimib mimikri pigem suhestuva kohanemise kui tõetruu kopeerimisena.

Oluline on aga ka see, et selline kohandumine erineb üleloomulike stiimulite loogikast. Signaalide võimendamise asemel jääb Boquila ökoloogilistesse piiridesse, kohandades oma vorme ümbritsevaga neid üle paisutamata.²⁷ Jäljendus ei too siin kaasa tähelepanu võimendust, vaid selle ümberjaotumise.

See võimaldab Boquila’t käsitleda mitte seletust vajava anomaalia ega tõestusena taimede intelligentsusest, vaid juhtumina, kus kopeerimine toimib ilma fikseeritud samasuseta. Sarnasus on siin ajutine, olukorrast lähtuv ja avatud.

Veelgi täpsemalt sõnastades tuleb mimikrit mõista mitte replikatsiooni, vaid raamistatud interaktsioonina. Just selle küsimusega tegeleb ka Batesoni mänguteooria.

Kui mimikrit mõistetakse pigem raamiva ja katsetusliku praktikana kui otsese jäljendusena, muutub ka disaini roll. Küsimus pole enam selles, kuidas loodust kopeerida, vaid selles, kuidas luua tingimused, kus sarnasus võib toimida suhtena.

Peegelneuronite mõiste pakub siinkohal välja kasuliku, ehkki piiratud mudeli. Need neuronid aktiveeruvad nii tegevuste sooritamisel kui vaatlemisel, viidates õppimisele läbi kehalise peegelduse.³¹ Kuigi peegelneuronite tõlgenduse üle vaieldakse jätkuvalt, osutavad need millelegi laiemale: õppimine ei pruugi toimuda ainult juhendamise, vaid ka kokkupuute ja kohandumise kaudu. Siin kasutatakse mõistet heuristiliselt – mitte selleks, et omistada erinevatele liikidele neuroloogilisi protsesse, vaid selleks, et osutada võimalusele mõista kopeerimist häälestumisena.

See nihe nõuab disainimetoodika ümberhindamist. Tavapärane biomimikri käsitleb loodust sageli optimeeritud lahenduste allikana, mis tuleb disainiks ümber tõlkida.^{32, 33} Osaluspõhine disain seevastu rõhutab koosloomet, iteratiivset kaasamist ja jagatud autorlust.^{34, 35} Tulemuste ettekirjutamise asemel loob see platvorme, kooslusi, keskkondi või olukordi, mis avavad pinna interaktsioonile.

Nagu Paul Atkinson on märkinud, on osalusmetoodikate keskmes osalejad, samas kui disainerid toimivad pigem vahendajate kui autoritena.³⁶ Laiendades seda lähenemist inimkasutajatest kaugemale, muutub oluliseks mitte teadlik koostöö, vaid materiaalne kaasatus ja reageerimine.

Selles kontekstis võib disaini artefakte mõista tugiraamistiku ja suhete vahendajana, mis ei määra kindlaid kasutusviise, vaid loovad tingimused kohtumisteks. Mitmetähenduslikkuse, võimaldavuste ja avatud märkide kaudu pakuvad need erinevaid kaasatuse vorme. Mõned interaktsioonid võetakse omaks, teisi eiratakse; tähendus ilmneb pigem kasutuse kui ettekirjutuse kaudu.

Biosemiootilisest vaatenurgast toimivad sellised artefaktid vahendajatena kattuvates tajumaailmades.^{37, 38} Need ei kandu liikide vahel ideaalselt üle, vaid loovad tingimused osaliseks kohandumiseks ja omaksvõtuks.³⁹

See mõtestab biomimikri ümber kui osaluspraktika. Selle asemel et bioloogilisi vorme taastoota, loob disain kohtumisi, mis võimaldavad suhestuvate protsesside ilmnemist. Rõhuasetus nihkub lahenduselt tugistruktuurile, soorituselt kokkupuutele ja kontrollilt reageerimisele.

Disain toimib siin mitte niivõrd replikatsiooni viisi kuivõrd platvormina suhetele, kus kopeerimine on pigem kaasatuse vahend kui ülekande meetod.

Kui biomimikrit käsitletakse pigem osaluspõhise mängu kui pelga replikatsioonina, siis ei kopeeri disainerid enam vormi, vaid suhet. Küsimus pole enam selles, kuidas looduslikke struktuure reprodutseerida, vaid selles, kuidas kaasata suhestuvat loogikat, millel eluvormid püsivad.

Nii võib jäljendamist mõista õppetundide, mitte välise vormi ülevõtmisena.

Bioloogilised süsteemid pakuvad mitmeid selliseid õppetunde. Seenevõrgustikud levitavad ressursse liikideüleselt detsentraliseeritud ja kohanduvate ühenduste kaudu.⁴⁰ Samblikud kujunevad püsivatest sümbiootilistest kooslustest, kus vorm on pigem kooseksisteerimise kui domineerimise tulemus.⁴¹ Need näited ei viita replikatsioonimudelitele, vaid osutavad suhestuvatele strateegiatele.

Lynn Margulise endosümbioositeooria kohaselt arenevad keerulised eluvormid pigem inkorporatsiooni kui konkurentsi kaudu, kui algselt eraldiseisvad organismid moodustavad stabiilseid ja vastastikku sõltuvaid suhteid.⁴² Sellest vaatenurgast võib kogu evolutsiooni käsitleda suhestuva lõimumise ajaloona.

Batesoni mängu mõiste valguses⁴³ ei toimu selline integratsioon hetkega, vaid kujuneb välja korduvate interaktsioonide käigus. Ajutised seosed võivad aja jooksul stabiliseeruda, muutudes juhuslikest kohtumistest struktureeritud suheteks. Erinevus ei kao, vaid säilib uute konfiguratsioonide raames.

Disaini jaoks tähendab see meetodi muutust. Kui kopeerimine seisneb suhestuvates protsessides osalemises, toimib biomimikri üha vähem lahenduste ülekandmise ja üha rohkem nende dünaamikate avaldumiseks vajalike tingimuste loomise kaudu. Osaluspõhised lähenemised juba liiguvad selles suunas, loobudes autorikesksusest ja rõhutades kollektiivseid suundumusi.^{44, 45, 46}

Selles valguses ei ole biomimikri niivõrd tehniline lähenemine kui tähelepanu praktika. Selle eesmärk ei ole loodust kontrollida ega taastoota, vaid jääda sellega suhtesse. 

Sellise nihkega kaasnevad aga märkimisväärsed pingekohad. Bioloogiliste protsesside tõlgendamine õppetundidena võib mõjuda projektsioonina. Kui osaluse mõistet laiendatakse teistele liikidele, tõstatuvad küsimused agentsusest ja representatsioonist. Lisaks võidakse suhestuvaid lähenemisviise jätkuvalt rakendada ekstraktiivsete süsteemide teenistuses, taandades need esteetilisteks või funktsionaalseteks strateegiateks.

Väljatoodud murekohti ei tule käsitleda takistustena, vaid käesoleva töö kontekstina. Need kutsuvad üles ettevaatlikkusele selle suhtes, kuidas kopeerimist mõtestatakse, raamistatakse ja praktiseeritakse.

Kui seni on biomimikri küsinud, kuidas looduse lahendusi kopeerida, siis nüüd võiks see otsida vastuseid sellele, kuidas looduse läbirääkimistes osaleda. Kopeerimine pole siin enam püüd meisterlikkuse suunas, vaid jätkusuutlik suhestuv praktika.