Leida

Inimene ümbritseb end enda loodud esemete ja keskkondadega, et saada selleks, kes ta juba niigi on, ning kuuluda sinna, kust ta pole kunagi lahkunud. Kuigi sel moel me kindlustame ka väärtusi, soovime eelkõige näidata end nende kandjatena, isegi kui publiku hulgas pole kedagi peale meie enda.

Kuid inimene kasutab esemeid ka väärtuste kiuste. Me võime loota, et keegi (ka me ise) ei märka, kui iha tarbida viib meid vastuollu sellega, mida oleme õigeks pidanud. Veel enam, valides eri tootestatud tähenduste vahel, võime veenda ennast hõlpsasti, et just meie tarbimiseelistustel puuduvad kahjulikud tagajärjed või ei sõltu need üksikust reegliterikkujast. Turul uudistades ja oma ihadele voli andes ei pruugi me märgatagi, et kauplemine käib juba ammu meie endaga, jättes me ihad lõpuks täitmata.

Tootmist ja tarbimist piiravad seadused võtavad arvesse kahjuliku mõju keskkonnale ja osapoolte tervisele. Samas jääb puutumata kasvu ja tarbimisihade ümber keerleva ühiskonna rahulolematus olemasolevaga. Nii nagu ükski toode pole oma arvult või mõjult tootja jaoks piisav, nii on veel tarbitavaks muutmata ese, tegevus või keskkond kapitalistliku loogika jaoks üleskutse see vallutada ja liita tarbimiskultuuriga. Sara Ahmed kirjutab raamatus „What’s the Use?“, kuidas kolonialismi õigustatakse kui kasutamata maa või ressursside kasutuselevõttu. Ahmedi öeldust tõukudes võiks väita, kuidas kapitalism õigustab uute toodete turule paiskamist olemasolevate kasutuks muutmisega. Tarbijale tekitatakse vajadused, mida lubatakse kasulikena esitatud toodetega lahendada.

Leida 6. number „Reis läbi tarbimisvööndi“ arutleb tarbimisega seotud ihade ja tegelike vajaduste vastuolulise suhte üle. Ühest küljest võib tarbimist näha ellujäämiseks vajaliku, meeldiva ja identiteeti kujundava tegevusena, teisest küljest vajame taktikaid, millega kahelda tarbijale ettekirjutatud reeglistikus. Üks võimalik viis tarbijale suunatud narratiivi ümberdisainimisest on „Reis läbi tarbimisvööndi“ kaanekujundus, mis kujutab selle autori Eva Claycombi järgi ostukotti, mis on „kogu oma sisuga visatud skannerisse ja muudetud staatiliseks“. Järgnevad Leida artiklid sisaldavad sarnaselt kaanekujundusele tarbimiskultuuri valitud aspekte, millega autorid on oma praktika või uurimistöö kaudu suhestunud. Leida graafilised disainerid Haron Barashed ja Fernanda Saval on sidunud need eri lähtepunktidest algavad ja eri suundadesse liikuvad perspektiivid ühtseks visuaalseks narratiiviks.

Numbri avab intervjuu arhitektuuri- ja disainiajaloolase Rebecca Carraiga, kes tutvustab Taavi Hallimäele Rootsi mööblitootja IKEA ajalugu ja aastakümnete jooksul läbimõeldult kujundatud suhet oma kliendiga. EKA graafilise disaini magistrandi Laura Martensi visuaalessee kirjeldab, kuidas eri eesmärkidel ja viisidel loodud Tallinna kaartide kasutajakogemus on mitmete aastate jooksul kujundanud tema suhet selle linnaga. Kunstnik Urmas Lüüs kirjutab oma hiljutisest näitusest tõukuvalt kodanluse tekkest ja etendamisest, sidudes neid nii ajaloo kui ka tänapäevaga. Moekunstnik Liisa Kanemägi käsitleb higistamist, mida sobimatuks peetava kehalise protsessina ei tuleks peita ja häbeneda, vaid millesse tuleks suhtuda kui „katkematu disaini“ osatäitjasse. Ulvi Haagensen arutleb enda ja teiste kunstnike loomingu järelelule tuginedes objekti eri kasutusviiside piiritlemise problemaatilisuse ja võimaluse üle avada need kväärkasutusele. Kunstnikud Aurelie d’Incau ja Lígia Fernandes tutvustavad Portugali metroopeatusse rajatud fiktiivse reisibüroo projekti, millega sekkuti metrooreisijate osalusel kindlaid seaduspärasid järgivasse keskkonda. Teenusedisaini strateegiate ja innovatsiooni (SDSI) õppekava magistrant Ginevra Papi kaardistab kaasaegse disainihariduse kitsaskohti ja võimalusi ning toob välja tarbimisühiskonna ja pluriversaalse ülikooli teineteisele vasturääkivad eesmärgid. Disainerid ja disainiuurijad Kristi Kuusk, Azeem Hamid, Paula Veske-Lepp, Nesli Hazal Oktay ja Zaur Babayev annavad ülevaate kaug-vanavanemate projektist, mis pakub võimalusi üha vähem paiksust nõudvas maailmas eri geograafilistes paikades elavatel lastelastel oma vanavanematega mängida ja täisväärtuslikult suhelda. „Reisi läbi tarbimisvööndi“ võtab kokku kultuurikriitik Tõnis Kahu, kes meenutab, kuidas 90ndate taasiseseisvunud Eesti avanes korraga nii raudse eesriide tagant pikalt idealiseeritud lääne tarbimiskultuurile kui ka selle varjukülgi läbivalgustavatele autoritele.

Jälgi tarbimisest võib kohata meie siseilmas, sügaval maailmameres ja kaugel avakosmoses. Kõikjale, kuhu tänane inimene läheb, on jäljed temast juba ette jõudnud. Hannah Arendt toob 1963. aastal avaldatud essees „Kosmose vallutamine ja inimese suurus“ näite astronaudist, kes on „läkitatud kosmosesse ning vangistatud oma mõõteriistadest tulvil kapslisse, kus iga tegelik füüsiline kohtumine ümbritsevaga tähendaks kohest surma“. Sellest järeldab Arendt, et soov kohtuda mitteinimliku maailmaga kahandab võimalust kohata midagi peale inimese enda ja tema loodud esemete.

Nüüd, kus kosmose vallutamise asemel on kesksel kohal kosmoseturism, on Arendti järeldus isegi põhjapanevam. Ennast atmosfäärist lahti rebinud inimene jääb tarbimisühiskonnaga kindlalt seotuks. Jeff Bezose Blue Origini ja Elon Muski SpaceX’i poolt avakosmosesse saadetud popstaarid, sportlased, ettevõtjad ja nüüdseks seal seitse aastat hõljunud Tesla elektriauto on näited, et lisaks Arendti „imepärastele mõõteriistadele ja masinatele“ võime me maavälise elu otsingutel kohata järjest enam inimnäolisi nähtusi, mille me sinna oleme kunagi juba saatnud. Maa võib ju jääda seljataha, kuid tarbimisühiskond juba ootab oma reisijate saabumist.