Me käsitleme sensoorset disaini kui disainilähenemist, mille eesmärk on disainida kehalisi interaktsioone, lähtudes sealjuures arusaamast, et inimesed on nii kehalt kui ka meelelt aistingulised olendid. Niisiis tähendab see disainimist koos kehaga, keha jaoks ja keha kaudu viisil, mille haare oleks laiem kui tavapärased viis meelt. Ehk kaasaks ruumi- ja liikumistaju, valutunde jne. Fenomenoloogias viidatakse sensoorsele kehale kui n–ö kogemuslikule kehale, mille kaudu inimesed kogevad maailma ja iseend; niisiis on see tähenduste loomise aluseks. Sensoorses disainis antakse inimese meeltele disainiprotsessis kehaline väljund.

Meie jaoks tähendab sensoorne disain kehaga lähedasse kontakti astumist, uute kehaga suhestumise ja sellega koos liikumise viiside leidmist; seega keha liigutamisel ja tajumisel põhinevate tundlike maailmas olemise viiside väljatöötamist. Seetõttu leiame, et niisugune disainiprotsess peaks algama liikuva kehaga, kuna liikumise kaudu oleme maailmas kohal ning suhtleme nii iseenda kui ka maailmaga. Sheets-Johnstone kirjutab, et liikumise kaudu avastavad inimesed uuesti, mida tähendab olla elusolend; niisiis mõtestavad nad ümber, milleks nad võimelised on, ja see kujundab nende arusaama iseendast ja maailmast. Ta toob välja, et tavapäraste liikumismustrite murdmisel on tagajärjed ja et harjumuspärasest väljudes hakkavad inimesed maailma uutmoodi tajuma.

Liikumisel põhinevat mõtlemist on interaktsioonidisainis kasutatud, et käivitada disainiprotsessis kujutlusvõimet nii, et kehastatud interaktsioone kujundav disainer laiendaks oma kehalist kogemust ja jõuaks harjumuspäraste mustrite murdmisel uute kehaliste aistinguteni. Inspireerituna olemasolevatest disainimeetoditest soovime me keha liigutamise ja tajumise kaudu luua multisensoorseid kogemusi. Me ei defineeri liikumist üksnes jäsemete nähtava liikumisena, vaid hõlmame sellesse ka tihtipeale märkamatuks jääva liikumise keha sees.

Neuroteadlased on näidanud, et see, kuidas me ennast ja oma keha mõistame, on pidevas muutumises. See uueneb reaalajas. Ana Tajadura-Jiméneze jt töö uurib, kuidas multisensoorsusel põhinevaid interaktsioonitehnoloogiaid on võimalik kasutada, et muuta seda, kuidas inimesed oma keha, tundeid ja käitumist tajuvad. Nii on meil võimalik end n–ö ära petta ja teistmoodi tajuda ning nagu Tajadura-Jiménez näitab, seeläbi ka oma käitumist muuta.

„Maagiline vooder“ heidab kinda tänapäevasele moe- ja tekstiilitööstusele, keskendudes mitte niivõrd välimusele, vaid kandja multisensoorsele kogemusele. See tekitab kandjas tunde, nagu ta oleks õhust, veest või kividest tehtud. See muudab kandja taju mitte peegli või teiste inimeste pilkude, vaid tasahilju hoopis kleidi voodri kaudu. Läbimõeldult paigutatud pisikesed vibrotaktiilsed mootorid mõjutavad kandja keha. Kujutlege vibratsioonilainet, mis liigub varvastest pealaeni või vasakust käest paremasse, ja pange tähele, mis tundeid see teis tekitab. Projekt uurib, kuidas mitut meelt korraga mõjutada ja kuidas kehal liikuv puudutus kandja enesetaju muudab.

Rõivad ja aksessuaarid, nagu ülikonnad, kõrged kontsad, korsetid, miniseelikud ja kindad, on alati inimeste enesetaju muutnud. Ühest küljest muudavad need füüsiliselt kandja kehahoiakut ja liigutusi, teisalt annavad need kandjale ka teatud äratuntava väljanägemise. Leides tehnoloogia kaudu uusi viise inimese enesetaju muutmiseks, on võimalik jõuda pidevalt muutumises olemise kehalise tunnetamiseni. Näiteks võiks sama rõivaese tekitada kandjas ühel hetkel elevust, pool tundi hiljem aga juba rahustavalt mõjuda. Samas aga ei vahetaks kandja ülikonda dressipluusi vastu; ehk et kõrvalseisjad muutust ei märkaks. Muidugi on siin vaja silmas pidada mitmeid küsimusi, nagu niisuguse stimuleerimise pikaaegsed mõjud, aga ka digitaalturbe ja -ohutusega seotud probleemid, ning need paralleelselt materjali kestlikkusega läbi mõelda.

Ainulaadsete vajadustega projektide jaoks uudsete materjalikontseptsioonide välja töötamisega avardavad uurijad distsipliinide harjumuspäraseid piire. Varem selgelt piiritletud teadmiste valdkonnad laienevad, haakuvad ja isegi segunevad uuteks alamdistsipliinideks, nagu e-tekstiilid (tekstiil + tehnoloogia). Tehnoloogia ja tekstiili ühendamine avab uute võimaluste ruumi, mängimaks kehalähedaste tajudega. Nagu varem välja tõime, ei huvitu sensoorne disain üksnes tavapärasest viiest meelest, vaid töötab ka kinesteetiliste tajude, süvatundlikkuse, valutunde ja muuga.

„Kriuksuv/valu“ uurib kantavate objektide võimekust juhtida kehataju kaudu tähelepanu kehaliselt ebamugavatele kogemustele. Projektis defineeritakse kehalist ebamugavust kui häirivaid kehakogemusi, mis katkestavad keha tunnetuslikku voogu, näiteks nagu migreen, depressioon, fibromüalgia või krooniline valu. Niisiis rõhutab see, kuivõrd oluline on suhtuda tähelepanelikult nii meeldivatesse kui ka ebamugavatesse kehalistesse kogemustesse ja õppida neid kogemusi teadlikumalt tajuma.

„Kriuksuv/valu“ uurib, kuidas kroonilise valu kogemus võib mõjutada kantavate interaktiivsete artefaktide ehk soma-laienduste disaini, mis aitavad kehatajudes teadlikumad olla. Kehalähedaste artefaktidena vahendavad soma-laiendused heli ja liikumise vahelist interaktsiooni. Artefakt vahendab kahte heli: (1) häirivat, puidu krigisemisega sarnanevat heli, mis tähistab valuaistingut, ja (2) meeldivat ambient-heli, mis tähistab valu kadudes tekkivat kergendustunnet. Heli kinni keerata ei ole võimalik, aga väga aeglaselt liikudes on kandjal võimalik häirivat heli vähendada ja meeldivat heli valjemaks muuta. Erinevaid valuga seotud aistinguid (nii ebameeldivaid kui ka meeldivaid) tekitav soma-laiendus on disainitud liikumispõhise interaktsiooni kaudu kandjat tajudest teadlikumaks muutma.

Liikudes tekivad tajuvatel kehadel ruumilised omadused, näiteks ettepoole kummardamisel tekib kaarjas vorm. Teisalt toimub keha liikumine alati suhtes ruumiga, kus see asub, ja teiste liikuvate või liikumatute olenditega, kes ka samas paigas viibivad. Mis puutub inimeste vahelisse suhtlusesse, siis videokõned on kommunikatsiooni oluliselt lihtsustanud, kuivõrd aeg ja ruum ei ole enam määravaks takistuseks. Samal ajal on need aga muutnud seda, kuidas me keha liikumist tajume, eriti mis puudutab süvatundlikkust ja nägemismeelt, mis on antud juhul piiratud osaliselt kahemõõtmelise ruumiga. 

Projektis „Empaatilised platseebod“uuritakse, kuidas inimesed end videokõnede ajal tunnevad, kuidas nad suhtlevad ja liiguvad. Projekt käsitleb oma lähedastest füüsiliselt kaugel asuvate inimeste sensoorset keha kui disainiprotsessi loomingulist alusmaterjali ja põhineb autori isiklikul kogemusel viis aastat välismaal elava n–ö sünnipäraste digioskustega inimesena.

Empaatilised platseebod uurivad liikumispõhise interaktsiooni potentsiaali videokõnedes. Vaatamata sellele, et videokõnedes ollakse virtuaalselt üksteisele lähedal, on taktiilsed aistingud piiratud. Seega – mida rohkem videokõned inimeste elu osaks saavad, seda vähem on seal ruumi sensoorsele interaktiivsusele ja kehalisele suhtlusele, mida tavaliselt empaatiaga seostatakse. Kantavad esemed toovad videokõnede ajal tähelepanu kehatajule, empaatilised platseebod võimaldavad n–ö sünnipäraste digioskustega inimestel oma keha paremini tunnetada ning oma lähedastega suhtlemise kogemust ise rohkem kujundada. Empaatilised platseebod piiravad kandjate liigutusi, püüdes seeläbi tekitada tavapärasest erineva kogemuse, mis võiks harjumuspäraseid tajusid ja mõtteviise murda ehk siinsel juhul panna inimene videokõnede ajal end teistmoodi tundma, liigutama ja suhtlema.