Kuidas sugu ja tehnoloogia ükstest vastastikku kujundavad? Milliseid võimestavaid võimalusi pakub tehnoloogia meditsiinivallas, ühiskondlikult, kommunikatsiooni- või arhitektuuritehnoloogiate, aga ehk ka suurema infrastruktuuri või igapäevaesemete plaanis? Kas meil oleks võimalik tehnoloogiat mõjutada nii, et see raputaks meid lahti harjumuspärastest soo konstrueerimise viisidest? Milliseid strateegiaid me vajame, et muuta põhjalikult mehhanisme ja algoritme, mille toel binaarsustel põhinev heteronormatiivne ühiskond toimib?

Me oleme Helsingis tegutsevad feministid, uurijad, õpetajad ja aktivistid ning kutsume teid osalema soo ja tehnoloogia teemalises arutelus. Siin kirjeldatav arutelu algas Helsingis Aalto Ülikoolis 2020. ja 2021. aastal toimunud kursusel „Sugu ja tehnoloogia“. See kursus koostati sooviga tutvustada, kuidas feminism on panustanud tehnoloogia ühiskondliku mõju, teatuse ja disaini mõtestamisse. Me tundsime, et on vaja ülikoolikursust, kust tudengid õpiksid kriitiliselt hindama tehnoloogia mõju erinevatele, sh eriti marginaliseeritud ja haavatavatele inimgruppidele. Akadeemiliste tekstide lugemise ja nende üle väikestes gruppides arutlemise kaudu soovisime näidata, et teadus ja tehnoloogia ei arene üksnes teaduse või tehnoloogia enda sisemist loogikat järgides, vaid mõlemad kujunevad väga erinevate sotsiaalsete faktorite, nagu sugu, rass ja klass, koosmõjul. Kuna enamik osalevatest tudengitest hakkavad tulevikus tehnoloogiaga tegelema, pakkusime neile võimalust oma valdkonda ja selles levinuid praktikaid kriitiliselt mõtestada ning saada teadlikumaks erinevatest teaduse, tehnoloogia ja inimloodud keskkonna võimustruktuuridest ka laiemas plaanis.

Siinses artiklis käsitleme nimetatud kursust kui tehnoloogiat ning jagame meie endi „disaini“-valikuid ja mõningaid väljakutseid, mida pakub niisuguse kursuse õpetamine ülikoolis. Artiklis sisalduvad tsitaadid pärinevad Jessica Eboreime’i õpipäevikust. Jessica osales kursusel 2022. aastal.

Kursusele „Sugu ja tehnoloogia“ oli eeskujuks teaduse ja tehnoloogia uuringute valdkond, eriti feministlikud tehnoloogiauuringud ja tehnoloogiasotsioloogia. Teistes ülikoolides olid sarnased feministlikud tehnoteaduse kursused juba olemas ja kasutasime neid paljuski oma kursuse loomisel alusmaterjalina.

Kursus kestis kuus nädalat ja oli avatud kõikidele Aalto üliõpilastele. See osutus väga populaarseks ja tekitas huvi väga erinevate valdkondade, nagu disain, inseneriteadused, informaatika ja ettevõtlus, esindajate hulgas. Mõlemal aastal valiti motivatsioonikirjade alusel kursusele osalema umbes 40 üliõpilast. 

Kuna mitte kumbki meist ei olnud selle konkreetse valdkonna ekspert, mõtestasime end pigem vahendajate ja kaasõppurite kui õpetajatena selle tavatähenduses. Kursuse struktuur, meetodid ja sisu kujunes vastavalt meie oma huvidele ja taustale. COVID-19 tõttu toimus kursus esimesel aastal täielikult Zoomis. Teisel aastal toimus enamik loenguid kontaktõppe vormis, kuid osaliselt siiski ka veel veebi vahendusel.

Õppetunnid koosnesid vastastikusest õppimisest, akadeemiliste artiklite lugemisest ja nende üle arutlemisest, erinevatest oletuspõhiste stsenaariumite loomise harjutustest, kunstnike külastustest ja väikestest loengutest. Judy Wajcmani raamat „TechnoFeminism“ ja tema teised kirjutised olid meile kursuse lugemismaterjalide valikul aluseks. Vastavalt Wajcmani kirjeldatavale feministliku tehnoteaduse arendamise viiele faasile juhindusime meiegi loengute planeerimisel nendest kategooriatest, olgugi et mitte täpselt samamoodi.

Kursus oli kirjelduse poolest pigem juhendatud lugemisgrupp. Praktikas tähendas see, et iga tudeng pidi lugema nädalas ühe artikli, ülejäänud grupile selle põhjal lühikese harjutuse esitama ja siis arutleti väikestes gruppides, mis mõtteid see tekst tekitas. Igal grupil paluti arutelu põhjal teha plakat, memo või Instagrami postitus.

Et kursus edukalt sooritada, pidid tudengid artikleid lugema ja igast tekstist lähtuvalt väikese harjutuse tegema, osalema grupitöös ning külaliskunstnikele ja -uurijatele küsimusi esitama. Tudengitel paluti kogu kursuse vältel õpipäevikut pidada.

Nagu varem mainitud, oli kursuse keskmes sugu ja tehnoloogiat puudutavate akadeemiliste ja muude artiklite lugemine ja nende üle arutlemine. Need tekstid tõstatasid ja analüüsisid selliseid küsimusi nagu miks naiste töökoormus on kasvanud vaatamata kodutehnika arengule, kas tehnoloogiatesse on sisse kirjutatud meeste domineerimine naiste üle, kas mehelikkuse ja tehnoloogia seostamine on ikka nii loomulik, nagu tundub, ja kas ühiskondlik tööjaotus põhineb soolisel hierarhial. Veelgi enam, tutvudes teadus- ja tehnoloogiauuringute valdkonna olulisimate uuringutega, saime teada mikrolaineahju soolistamise protsessidest, soolisest tööjaotusest PAP-testide väljatöötamisel ning sedagi, kuidas rasestumisvastaste tablettide väljatöötamist mõjutasid ideed n-ö loomulikust kehast. „Küborgi manifesti“ ja Sadie Planti teoseid lugedes õppisime ka küberfeminismi liikumise kohta. Sandra Hardingi standpoint-teooria ja Donna Haraway paigutatud teadmise idee abil seadsime kahtluse alla teaduslike faktide objektiivsuse.

Legacy Russell kirjutab: „[...] Küberfeminismi varane ajalugu sarnaneb n-ö AFK-feminismi varase ajalooga, kuna evib samasuguseid problemaatilisi esimese ja teise laine feminismi seisukohti [...]. Avalikult edendas ja fetišeeris küberfeminism sageli valgete naiste ühtekuuluvust [...]. Niisugune valgete naiste küberfeminism marginaliseeris kvääre, transinimesi ja teistsuguse nahavärviga inimesi, püüdes sealjuures dekoloniseerida küberruumi, kuid kasutades selleks ometi juba olemasolevaid kanaleid ja võrgustikke.“ Me tahtsime Russelli kriitikasse täie tõsidusega suhtuda ning kaasata soo ja tehnoloogia analüüsimisse ka teisi faktoreid, mis ühiskondlikke hierarhiaid kujundavad ja rõhumisse panustavad. Teisalt peitub tehnoloogias paljude jaoks ka võimestav potentsiaal ning 1990. aastate küberfeministide entusiasm ja optimism peegeldub tänapäevalgi mitmetes sugu ja tehnoloogiat puudutavates diskussioonides.

Kursuse ainekavas püüdsime näidata, et soo ja tehnoloogia teema ei ole uus. Siiski viitavad selliste teoste nagu Caroline Criado-Perezi „Nähtamatud naised“ („Invisible Women“), Jeannette Wintersoni „12 baiti“ („12 Bytes“), Legacy Russelli „Glitch-feminism“ („Glitchfeminism”), Helen Hesteri „Xenofeminism“ ja Ruha Benjamini „Rass tehnoloogiajärgsel ajastul“ („Race After Technology“) populaarsus ning kursuse menukus tudengite seas, et need küsimused on vägagi ajakohased ja et aina enam inimesi on hakanud mõtlema tehnoloogia poliitilistest aspektidest.

Kuigi ühiskonnas laiemaltki on hakatud sooga seotud küsimusi paremini ja mitmetasandilisemalt mõtestama, ei ole päriselt selge, kuidas ja mis ulatuses need arengud IT-sektoris peegelduvad. Diskrimineerimisest tehnoloogiasektoris on juba kaua räägitud, kuid sool ja muudel faktoritel põhinev diskrimineerimine on endiselt murettekitavalt laialdane – 38% naistest ja 56% etnilistest vähemustest on viimase 12 kuu jooksul Euroopa tehnoloogiettevõtetes diskrimineerimist kogenud. Sool ja real teistel tunnustel põhinev ebavõrdsus mõjutab jätkuvalt arvestataval määral meie tehnoloogiamaastikku. Muutused ei toimu ühiskonna erinevates osades lineaarselt ega samal kiirusel. Me peame oluliseks luua teadlikult uusi võimalusi tehnoloogia üle arutada ja kaasata marginaliseeritud või vaikima sunnitud grupid aktiivselt diskussiooni ning dialoogi arendajate ja disaineritega.

Juba enne esimese kursuse algust eeldasime, et arutelud soo ja tehnoloogia ristumiskohtadest tekitavad väga tundlikke, isiklikke ja poliitilisi küsimusi ning seetõttu alustamise kursust turvalisema ruumi loomise reeglite välja töötamisega. Turvalisema ruumi idee on liikunud aktivistidelt ka akadeemilistesse ringkondadesse ja Soomes pärinevad selle rakendamise paremad näited Helsingi Kunstiülikoolist.

Esimesel aastal arendasime Helsingi Kunstiülikooli turvalisemate ruumide loomise juhiseid järgides välja omad põhimõtted ja arutlesime nende üle Zoomis väikestes gruppides. Nende diskussioonide põhjal kirjutasid grupid üles põhimõtted, mis olid neile kõige olulisemad, et neid ülejäänud kursusega jagada. Palusime üliõpilastel terve kursuse vältel neid põhimõtteid silmas pidada ja meile märku anda, kui neil sellega seoses küsimusi või muresid tekib.

Otsustasime teisel aastal protsessi veidi edasi arendada, kuna kartsime, et väikesed grupid võivad arutelule piiravaks osutuda, kuna grupid püüdsid konsensust leida ning paljud ei soovinud oma hirme ja murekohti teiste kursusel osalejatega jagada. Teisel aastal palusime tudengitel kirjutada kodutööna kirja formaadis lühikese teksti, mida nende jaoks tähendab õppimine turvalisemas keskkonnas. Lugesime juhendajatena tööd läbi ja valisime välja põhimõtted, mida siis anonüümselt kõigiga jagasime. Tudengid said dokumenti kommenteerida, mida nad ka aktiivselt tegid, ja kõik kommentaarid jäid ka teistele kursuse lõpuni nähtavaks.

Samas ei meeldinud kirjutamispõhine lähenemine sugugi mitte kõigile ja peagi selgus, et sellise teema lahkamine vajab aega, tundlikku lähenemist ja strateegilist vahendamist, mida on ülikoolikursuse raamides märksa lihtsam öelda kui teha.

Samal ajal kui me turvalisema ruumi algpõhimõtteid paika loksutasime, arutlesime ka selle üle, kas on mõtet mitukümmend aastat tagasi kirjutatud tekste lugeda, kui vahepeal on mõned arutelud muutunud koos üldlevinud arusaamaga soost kui kontseptsioonist. Kollektiivselt turvalisema ruumi põhimõtteid välja töötades püüdsime tudengite erinevate vajadustega arvestada, kuid samal ajal soovisime ka näidata, kuidas ka see kursus ise on tehnoloogia, mida me selle kestuse vältel üheskoos kujundame.

Kui olime tekste lugenud, teema ja üksteisega tuttavaks saanud, hakkasime soo ja tehnoloogia aspektidest lähtuvalt visandama võimalikke alternatiivseid tulevikustsenaariume ja ajalugusid. Üritasime välja selgitada, kas me üldse suudame soost ja tehnoloogiast teistmoodi mõelda ning kas on eetiline seda teha. Üks niisugune spekulatiivne meetod, mida kasutasime, oli live-action role-play (LARP), nagu seda defineeritakse raamatus „Borrowing Positions“. Seal kirjeldatakse LARPi kui mängu, mis sarnaneb mõneti etenduskunstidele, kuid mida mängitakse pealtvaatajateta. LARPis kehastasid tudengid füüsiliselt ja verbaalselt väljamõeldud tegelasi ja mängisid läbi süžeed, kus kesksel kohal oli soo ja tehnoloogia suhe. Mäng põhines väljamõeldud taustalool, mis määras ära tegevuspaiga. Esimesel aastal korraldasime LARPi interneti vahendusel, aga teisel aastal mängisime juba koolis kohapeal. Soojenduseks LARPile ja suuremale rühmatööle mängisime pisut modifitseeritud versiooni ettekujutamisel põhinevast mängust „The Thing from the Future“. Lõpetuseks pidid tudengid lahendused väikestes gruppides välja töötama. Nad pidid grupiga valima ühe või mitu lahendust ja nendega edasi töötama ja/või neid modifitseerima. Järgmiseks valmistasid nad ette lühikese ulmežanrist inspireeritud soo ja tehnoloogia teemalise loengu, mille nad kandsid ette viimases LARPi tegevustikku järgivas loengus.

Kursuse jooksul oli tarvis palju lugeda, sh ka pikki teoreetilisi tekste, ja see oli paljude üliõpilaste jaoks vaevaline. Sellele vastukaaluks pakkusid spekulatiivsed meetodid kehalist tegevust ja mängulisust ning arutelud puudutasid sageli keerukaid ja emotsionaalseid teemasid.

Tehnoloogiaid töötavad sageli välja väga homogeensed inimgrupid, kelle kujutlusvõime võib samuti seetõttu piiratuks jääda. Et avastada uusi vaatenurki ja ootamatuid tulevikuperspektiive, kutsusime kursusele oma tööst rääkima terve rea kunstnikke ja uurijaid. Kunstnikud on alati materjali, keha ja inimeste suhet väga erinevatel viisidel käsitlenud ning soovisime kutsuda meile oma praktikast rääkima kunstnikke ja teoreetikuid, kelle töös mängivad sugu ja tehnoloogia keskset rolli. Toome mõned külalised siinkohal ka ära:

Sara Kaaman on Stockholmis tegutsev graafiline disainer, kes on uurinud raamatute valmistamise ajalugu sooperspektiivist raamatus „Raamatute looduslikud vaenlased – naiste, trükikunsti ja tüpograafia korratu ajalugu“ (Natural Enemies of Books – A Messy History of Women in Printing and Typography). Mindy Seu on New Yorgis tegutsev disainer, õppejõud ja uurija. Mindy rääkis meile, miks ja kuidas ta on koostanud küberfeminismi-teemaliste tekstide, uurimistööde ja kunsti online-arhiivi. Ka kunstnik Artor Jesus Inkerö tutvustas oma praktikat. Tema kunst tegeleb ta enda kehaga ning selle kaudu uurib ta mehelikkuse ideed ja seda, kuidas see lääne kultuuri kujundab. Teo Ala-Ruona andis loengu transmaskuliinsusest ja oma performance’i-praktikast. Ta tegeleb spekulatiivse fiktsiooniga kväärperspektiivist, peamiselt teksti ja performance’i meediumites. Anna Nurminen rääkis dildodest seoses Paul B. Preciado raamatutega, mida ta hetkel tõlgib. Lisaks külastasime kursuse raames arhitektuurimuuseumi, kus tutvusime arhitekt Wivi Lönni sünnipäevanäitusega, mis tegeles ka laiemalt arhitektuuri ja soo küsimustega. Seoses näitusega korraldas muuseum loengu, kus dr Katarina Bonnevier rääkis kväärist arhitektuurirühmitusest Mycket.

Kursus toimus programmi University-Wide Art Studies (UWAS) ehk üleülikoolilise kunstiõppe programmi raames Aalto Ülikoolis. Eksperdid ja praktikud väljastpoolt ülikooli said programmi vältel kursusi välja pakkuda ja õpetada. Idee oli selles, et UWASi kursused pakuksid „kõikidele Aalto üliõpilastele võimaluse ka distsipliinide üleselt oluliste praktikate ja protsessidega tutvuda.“ Vaatamata töötajate ja eriti tudengite vastuseisule ning seoses kunstiprogrammides tehtud kärbetega Aalto Ülikoolis eelmisel kevadel lõpetati UWAS-programm samal ajal, kui toimus viimane „Soo ja tehnoloogia“ kursus. Me soovime aga sellele vaatamata diskussiooni jätkata.

Kahe aasta jooksul sai selgeks, et tehnoloogiat puudutavad kriitilised arutelud on vajalikud ja oodatud nii inseneriteaduste tudengite seas, kes hakkavad tulevikus tehnoloogiaid välja töötama, kui ka nende seas, kes on ehk teemaga kaugemalt seotud, kuid kes siiski erinevaid tehnoloogiaid kasutavad ja keda need seeläbi samuti mõjutavad. Tehnoloogilistes revolutsioonides ei ole passiivseid pealtvaatajaid ja seetõttu peaksid kõik selles arutelus osalema. Me vajame ruume, kus oleks võimalik avameelselt ja kriitiliselt arutleda, kuidas tehnoloogiaid disainitakse ja turundatakse, kuidas nende arenduses mängivad rolli erinevad ühiskondlikud struktuurid ning arendajate taust ja eelarvamused ning millised on selle tagajärjed erinevatele ühiskonnagruppidele. Jõudsime ka arusaamani, et selline arutelu nõuab tundlikku vahendamist ja korraldust, et keegi ei tunneks, nagu teda ei kuulataks.

Oleme seda kursust samuti tehnoloogiana käsitlenud. Selle kavandamine ja läbi viimine on kordamist täis ja aeglaselt kulgev protsess, mida kujundavad tudengite tausta, soovide ja vajaduste kohta tehtud oletused. Edukas kursus areneb tudengite ja õppejõudude koostöös. On oluline avatult rääkida ressurssidest ja võimustruktuuridest, mis kursusele omad piirid seavad. Kui käsitleme kursust kui tehnoloogiat ja kavandame ja viime seda avatult ja tähelepanelikult läbi, muutub kõikide osaliste roll samuti nähtavaks. Saame üheskoos kursuse kujundamise eest vastutuse võtta, ilma et õppejõud oma õpetamiskohustused tudengite õlgadele lükkaks.

Soovime kaasata teid arutelusse, kus tehnoloogiast on lubatud teistmoodi, pehmelt, uurivalt ja uudishimulikult rääkida. Koos saame muuta seda, kuidas tehnoloogiaid käsitletakse ja nende kujundamise praktikaidki. Tahame ka laiendada inimeste gruppi, kes tunnevad, et on tehnoloogiaalastesse aruteludesse kaasatud, et nende kogemused ja vaatenurgad on samuti selles diskussioonis olulised ning et neil on julgust, et tehnoloogiat tuleviku tarbeks uutmoodi ette kujutada. Olete igati oodatud.