Pööning on perifeerne ruum, millele igapäevaselt tähelepanu ei pöörata, aga mis katab iga maja. Meie kohale katuste alla kuhjuvad asjad ja elud, mis pannakse silma alt ära: argiartefaktid, nähtamatud tõendid ühiskondlikest harjumustest, taustateadmised, südametunnistused, apsakad, häbid. Isikuarhiivid ja mikroajalood, mis mujale ei paigutu. Kantseleikaustad, dokumendid, diplomid, kirjad, visiitkaardid; õpikud, vihikud, raamatud, ajakirjad. Pööning on paberimajandus, paberi kodu, paberi kandja. Paber, mis kannab ja säilitab inimese lugu. Inimesed, kelle töö on olnud see lugu paberile kanda.

Laki tänaval asuva Tallinna Raamatutrükikoja pööningul on kolm umbset tuba, mida täidab ligi kuuest tuhandest säilikust koosnev trükiajalooline arhiivkollektsioon. 21. sajandil on seda näinud ainult loetud silmad, peamiselt trükiveteran Merike Sokka omad, kes on viimaste aastakümnete jooksul selle eest hoolt kandnud.

„Vajame trükikunstimuuseumi!“ kuulutab pealkiri 1984. aastal trükitööstuse kvartaalses ajakirjas Polügrafist. Trivimi Velliste artikkel kirjeldab sedasama kollektsiooni Punase Tähe trükikoja pisikeses omaalgatuslikus muuseumitoas Laial tänaval. „1980. a. oli trükikoja asutamise 60. aastapäev. Juubeli puhul korjasime tsehhidest ja töötajate käest vanemaid asju, mida aga kätte saime. Panime näituse siia ruumi üles. Pärast juubelit kerkis aga küsimus, mis nende eksponaatidega edasi teha. Hakkasime ka väljastpoolt maja materjali korjama. Praegune väljapanek on kolmas, pühendatud Tallinna trükinduse ajaloole,“ pajatab tollane trükikoja direktor Eino Lember. 1983. aastal tähistati 350 aasta möödumist pealinna esimese, Christoph Reusneri trükikoja avamisest ja trükirevolutsiooni kohalejõudmisest. „Mõistetakse: kes ei mäleta minevikku, elab ilma tulevikuta,“ nendib Velliste ja spekuleerib, kuhu ja kuidas võiks trükikoja töötajate loodud kogu põhjal asutada juba korralikuma Eesti Trükinduse Muuseumi. 

Trükinduse ajalugu on võrdselt kõrgkultuuri ja töölisajalugu, see asub tehnoloogilise ja intellektuaalse kokkupuutepunktis. 17. sajandi trükikoda (nagu Reusneri oma) oli üsna sarnane tänapäeva disainistuudioga: ühest küljest tehakse eliidi teenritena tellimustöid, teisest küljest nõutakse mitme keele oskust, suurt lugemust, toimetajapilku, ilumeelt ja ettevõtlikkust. Trükitööline andis vormi uudistele ja haridusele, mis vormisid ühiskonnad, milles me praegu elame. Sellest tähtsast rollist hoolimata, või ehk just vahepealsuse ja enesestmõistetavuse tõttu, on tema ajalugu enamasti pandud silma eest ära pööningule.

1990ndatel paigutati kollektsioon mõneks ajaks Von Krahli teatri ruumidesse, kus oli olnud trükikoja Kommunist klubi, seejärel Tallinna Raamatutrükikoja katusealuse korruse ventilatsiooniruumi ja siis endistesse kontoritubadesse. 2033. aastal on Tallinna trükikunsti 400 aasta juubel. Selleks ajaks on seni kooperatiivina toiminud Tallinna Raamatutrükikoda tõenäoliselt uutes ärihimulistes kätes ja trükimuuseumile ei jää sealgi kohta.

Otsustan hakata pööningukoristajaks (kus pakkuda ajaloole väärikat kodu?), -parameedikuks (kuidas teda elustada?), -detektiiviks (kuidas me omadega siia jõudsime?). Tajun, et tegu on põlvkondliku kutsumusega – meie jaoks on tulevik niikuinii defitsiit.

Lasnamäe tagaotsas ühe Kärberi tänava tornmaja viimasel korrusel asub pööning-ateljee, kus tegutses aastast 1985 üks Eesti läbi aegade viljakamaid raamatukujundajaid Jüri Kaarma. Ta on andnud vormi tuhandetele ilukirjanduslikele ja hariduslikele teostele, mis ümbritsevaid meid siinses ühiskonnas igal pool siiani: Looming ja Loomingu Raamatukogu, sõnaraamatud ja entsüklopeediad, Vikerkaar, Avatud Eesti Raamat, kunsti- ja arhitektuuriraamatud, proosa- ja luulekogud.

Jüri Kaarma lahkus siitilmast 2011. aastal. Tema abikaasa Eve Kask (kunstnik), tütar Anna Kaarma (kunstnik ja graafiline disainer) ning poeg Aadam Kaarma (graafiline disainer) suhtusid allesjäänud töötoa-pööningusse aupaklikult, st jätsid kõik alles, mis võimalik. Mullu, kui olin hakanud trükinduse ajalugu uurima, avanes mul võimalus seda pööningut avastama minna. Ainult akna avamisest ei piisa isikuarhiivi elustamiseks: iga kastinurk, ümbrikusisu, infokandja peab saama värsket õhku ja tähelepanu. Pool aastat dokumenteerisime iganädalastel sessioonidel üheskoos selle kakofoonilise kujundusarhiivi sisu: sarjade ja raamatukaante kujunduste loomiseks kasutatud mikrofilme, paljundatud ja lahtilõigatud fototähestikke ja -ilmutuskeemiat, kirjastusest tagasi saadud kaustu trükioriginaalide, ideemakettide ja saatekirjadega.

Tehnoloogiaprillide pähepanemine oma erialaloo vaatlemiseks tähendab empaatiamängu, samastumist piirangute ja võimalustega, kaasaloovat kriitikat, emantsipatsiooni. Inglise vanameister Norman Potter tuletas oma raamatus „Mis on disainer“ tudengitele meelde: „Ära lase end petta, mõeldes, et ainult uued materjalid või protsessid on väärt lähemalt uurimist. Iga saadaval olev materjal on rangelt kaasaegne.“ Miks peaks tehnoloogiline pädevus ka tänapäeva graafilises disainis piirduma Adobe programmidega? Milline raisatud potentsiaal juurte kasvatamiseks ja mõttemaailma väetamiseks.

Läbi tehnoloogialäätse paistab kohalik graafilise disaini ajalugu koosnevat rohkete piirangute ja osapoolte vastastikustest hõõrdumistest – kollektiivsuse koreograafiast. Kvaliteet ilmutab end kordamööda kontrolli haaramises (originaalsete ideede läbisurumises) ning sellest lahti laskmises (väljakujunenud kogukonna usaldamises). Puudusele leidus käeulatuses kohendus. Nõukogude inimene oli sundkorras leiutaja, sest masinavärgid olid aeglased ja vedasid pidevalt alt, aga riiklikku ressurssi olukorra parandamiseks polnud. Polügraafiatööstuse ühing korraldas ratsionaliseerimiskonkursse, mille eesmärk oli, et trükitöölised saaksid üksteisega jagada töö kõrvalt põlve otsas üllitatud häkke, et kehvakvaliteedilist tehnikat endale mugavamaks ja toodangu jaoks tõhusamaks teha. Olemasolevat kasutati vajadust mööda transkontekstuaalselt. Trükivärv sobis nähtavasti ka põranda võõpamiseks – võib-olla on halliks lahjendatud trükimust nõukogude raamatus märk sellest, et mõne smugeldamisalti trükitöölise suvila sai värske sisekujunduse?

Ka Jüri Kaarma kasutas vabakutselise kujunduskunstnikuna „valesti“ nii mõndagi, et võimaldada endale põnev töö ja säästa aega. Letraseti kirjakataloogi otstarve oma originaalkontekstis läänes oli esitleda klientidele firma tootevalikut kleeptähtede tellimiseks; siin, turuvärava luku taga, sai menüüst piibel, piraatdisaineri fotopaljundatav ellujäämisrõngas. Suurendusaparaati oli võimalik kasutada tagurpidi pisikese reprokaamerana, säästes sellega mitu päeva ooteaega kunstiinstituudi trükikoja kahetoakaamera järjekorras. Aparaadiläätse alla asetusid mugavalt ja mänguliselt igasugu erinevad laual vedelevad esemed. Askeetlikud motiivid sobisid põhjaliku läbimõtestamise tulemusena sisule vormiks nagu rusikas silmaauku.

„Nii palju võib juhtuda olemise võitlusest, vastukarva hõõrdumisest; mida me vajadusel käesolevatest osadest kokku klopsime. Kui veider, et vajadus võib meid äratada ellu võimalustele; kui veider, kui kväär.“ Sara Ahmed kirjutab asjade ja institutsioonide kväärkasutusest. „Lood, mis kõnelevad meile ebamugavates maailmates elamisest tekkinud kurnatusest, on needsamad lood, mis kõnelevad leidlikkusest ja millegi loomisest.“ Mul on tunne, et nõukogude trükidisainis on midagi olemuslikult kvääri.

Merikese lugude nimetamata peategelane oli trükikodade ürgne püsielanik – trükikurat. Seda riukalikku kummitust on keskajast saadik süüdistatud igas kodaratevahelises kaikas, mis trükitöö korrektset sujumist häirib: ladumisel tekkinud kirjavead, mille parandamine võttis tohutult aega, valepidi volditud poognad, otsasaanud materjal või trükivärv (!). Ent nagu järeldab ka lühijutt, pole selliste vigade allikaks midagi üleloomulikku – need proovikivid on vaid tõendid nõukogude tehnoloogia kvaliteedist ja inimestest, kes pidasid seda hallates olemise ja loomise võitlust.

Kuradipabulaid leidub nii mõnigi ka „Kirjavõlgases“. Tutvusime kapriisse realadumismasinaga isiklikult Tartus TYPA trüki- ja paberikunstikeskuses, sest otsustasime Else ja Loorega seda, nagu ka käsilaotud tiitleid, kasutada lühijutu osaliseks ladumiseks. Meister Jörgen Loot pidi 1970ndate Vene päritolu monstrumit putitama praktiliselt pärast iga kuumast metallist valatud rea masinast väljumist. 12-punktisesse garnituuri olid ei-tea-kust sisse lipsanud 10-punktise kirja matriitsid. Omalt poolt varustasime ettevõtmist kirjavigadega, millega saime tutvuda alles tundidepikkuse pingelise ladumissessiooni lõppedes tehtud proovitõmmisel. Olgu need lõppkujundusse sisse jäänud „valed“ austusavalduseks ühisürituste keerukusele ja meile eelnenud põlvkondade pühendumusele.

Meil, pööningukoristajatel, on nimelt enneolematu võimalus kväärida kõige täiega. Meil on totaalne kvaliteedi üleküllus! See on nii kohutavalt mugav ja igav, kui puhta ja õhutatuna hoiavad meie tube robottolmuimejad ja õhupuhastajad! Tänu sellele, et nüüd on kõik automaatselt ilus, on uuel generatsioonil privileeg – ehk isegi kohustus? – puhuda tolm meie eelkäija-tehnoloogiatelt ja kasutada neid nii õigesti ja valesti kui vähegi võimalik, käsitledes seni valitsenud ilustandardeid kui ühtesid paljudest potentsiaalsetest.

„Kväärkasutamine tähendab pikemat peatumist nende asjade materiaalsetel väärtustel, millele sa ei tohiks tähelepanu pöörata; see tähendab mahajäetud materjalide potentsiaali taastamist. Kõik, mida saab paberiga teha, kui sa ei järgi selle kasutamise instruktsioone. See taastamine võib olla ohtlik. Kväärkasutamise loomingulisus muutub alati osaliselt hävitustööks, kavatsed sa seda või mitte. […] Kväär võib teisisõnu olla käsitletud ka kui vandalism: kauni ja kõrgeaulise tahtlik hävitamine.“

Selles vaimus pani tänapäeva kirjadisainiharjumused proovile Aimur Takk, kelle me kutsusime näitusematerjalide jaoks kirjatüüpe välja töötama. Ta veetis EKA analooglaboris nädal aega, sooritades fotokirurgilisi eksperimente enda digitaalselt loodud kirjatüübiga Aktsidents. Kirjadisain praegu tähendab suurel heledal ekraanil sissesuumitud mustvalges vektorniidistikus kraadide ja mikropunktide paika sättimist. Fotolaboris peab silm harjuma: kõik kujutised filmidel on imepisikesed, väljasuumitud; pimeduses on servade teravaks fokuseerimine peaaegu et õnnemäng; tähtede ääred on udused, kokkupuutepunktid moodustavad häbelikke ligatuure. Vari negatiivtähe all annab sellele bold-jämeduse, nurga alla keeramine loob ebatavalise perspektiivkursiivi. Aimuri tehtud katsetused (millest valikut saab näitusel näha) ei ammendanud kaugeltki analoogfoto kui kirjamoondustehnoloogia võimalusi, aga juba nendegi põhjal jätkuks materjali digitaalseks sünteesimiseks ja tänapäeva kontekstis taasmõtestamiseks aastateks.

Omaaegsel tüpograafil oli küllalt tegemist, et saavutada sujuvust, puhtust ja selgust, millest meil justkui polegi enam taganemisteed. Erialaste pärijatena võlgneme me talle tema vahendite totakalt, veidralt, vääralt kasutamise lõbu, võitlemaks omaenda olelusvõitlust tehnoloogiliste piirangutega.

Lõpetuseks meeldetuletus, mida Eve Kask sageli Jüri Kaarma töömeetodite illustreerimiseks kasutab: „Isegi tolmust võib saada suurendusaparaadi all midagi.“