Avaldatud
25.11.2022
Marjanne van Helvert on disainer, uurija, kirjutaja ning manifesti „Räpane disain“ (2013) ja teose „Vastutustundlik ese. Disainiideoloogia ajalugu tuleviku tarbeks“ autor (2016, Valiz).
Sandra Nuut on kuraator Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis. Varem on ta töötanud Eesti Kunstiakadeemias ja New Yorgis galeriis Chamber.
Marjanne van Helverti 2016. aastal kirjastuselt Valiz ilmunud raamat „The Responsible Object. A History of Design Ideology for the Future“ annab ülevaate sotsiaalse suunitlusega disainistrateegiate ajaloost lääne traditsioonis. Käesoleva akadeemilise aasta alguses ilmus EKA kirjastuselt raamatu eestikeelne tõlge pealkirjaga „Vastutustundlik ese. Disainiideoloogia ajalugu tuleviku tarbeks“. Raamatu tõlkis Keiu Krikmann ja kujundas Ott Kagovere. Tõlke väljaandmise puhul avab Marjanne van Helvert raamatu tarvis tehtud uurimistööd ning jagab oma mõtteid sotsiaalselt vastutustundliku disaini ja raamatu kujunduse osas.
Sandra Nuut: „Vastutustundlik ese. Disainiideoloogia ajalugu tuleviku tarbeks“ on raamat disaini ajaloost. Mille poolest erineb see teistest disainiajaloo raamatutest?
Marjanne van Helvert: Suurem osa disainiajaloo raamatutest keskendub esteetikale ja tehnoloogilisele innovatsioonile. Need on endiselt kinni tarbimisele ja vabaturumajandusele omases neoliberalistlikus, kapitalistlikus narratiivis. „Vastutustundlik ese“ vaatab selle kaanoni taga peituvaid ideaale ja poliitikaid, keskendudes eriti ökoloogiale ja emantsipatsioonile. See järgib endiselt traditsioonilise eurotsentristliku tööstusdisaini kronoloogiat, kuid vaatleb ka ideoloogiaid, mis neid disainereid ja liikumisi kannustasid. Meile meenub sageli teatud esteetika, kuid oleme unustanud, millisest eetikast see kantud oli. Tuntuim näide sellest on Bauhaus, mida peetakse praegu eelkõige modernistliku „hea maitse“ algusajaks, ning selle ajastu mööblist on kujunenud eliitkodude staatuse sümbolid. Toona aga oli tegu radikaalsete otsingutega, mille eesmärk oli vara ümberjagamine ning korralike ja kena kujundusega kodude ja interjööride demokratiseerimine. Disainist kõnelevates raamatutes jäävad disainerite ideed ja ideaalid sageli säravate klantspiltide varju, mis kujutavad üldkehtivate vaadetega kooskõlas olevaid ihaldusväärseid ja turundatavaid objekte.
SN: Enne raamatu „Vastutustundlik ese“ väljaandmist kirjutasid sa kriitilise manifesti „Räpane disain“. Kuidas need kaks projekti omavahel seotud on ja millistelt alustelt sa raamatu jaoks uurimistööd tegema hakkasid?
MvH: „Räpase disaini“ manifest oli minu bakalaureusetöö, mida kaitsesin 2013. aastal Amsterdamis Gerrit Rietveldi Akadeemiat lõpetades. See oli vihane jaur selle vastu, mida ma tajusin disainivaldkonna kahepalgelisusena. Sel ajal ei olnud ökoloogia ega sotsiaalse vastutustundlikkuse teemad minu disaineriõppe osad, samuti ei näinud ma, et sellele oleks professionaalsel väljal piisavalt tähelepanu pööratud. Ma igatsesin selle järele, et disainivaldkond tunnistaks oma räpast materiaalsust (toormaterjalide ekspluateerimine, nähtamatu töö, läbipaistvus tarnekettide ja jäätmete osas jne), nagu ka selle alaga kaasas käivat räpast eetikat (autoriõigustega seotud teemad, sunnitöö, tootmise viimine piirkondadesse, kus puuduvad regulatsioonid keskkondlike normide ja tööliste õiguste osas, toodete vananemise ja kulumise kavandamine disainiprotsessis jne). Manifesti kirjutades hakkasin otsima sellel teemal kirjutatud raamatuid ja sarnaselt mõtlevaid disainereid. Viimaseid leidsin küll palju, kuid mitte ühtegi kogumikku, mis oleks need teemad kokku koondanud, kuigi minu meelest moodustasid need küsimused juba suure osa meie traditsioonilises disainiajaloos. Mulle tundus, et praeguses neoliberaalses ja kapitalistlikus kontekstis neid lihtsalt eirati või olid need unustusse vajunud. Mõtlesin, et tuleb kirjutada raamat, mis räägiks juba tuttavast kaanonist teises võtmes.
SN: Raamatus puudutatakse mitmeid teemasid, nagu käsitööoskused, tehno-optimism, kasinus, töötingimused, parandamine, taaskasutus, taaskasutatavad materjalid, ökoloogia jne. Kuidas sa määratleksid sotsiaalselt vastutustundlikku disaini nende erinevate kontekstide kaudu?
MvH: Mingi ajani mõtlesin, kas peaksin keskenduma raamatus pigem ökoloogiale või sotsiaalsetele muutustele, kuni sain aru, et need on omavahel niikuinii lahutamatult seotud. Minu arvates on ökoloogilised algatused läbi kukkunud, kui need ei võta arvesse sotsiaalset konteksti, ja vastupidi. Võtame näiteks kliimakriisi praeguse hetke kõige tähelepanuäratavama ülemaailmse tagajärje: üle maailma enneolematu ja aina kasvava migrantide hulga, kes peavad oma kodudest ja kodumaalt lahkuma ekstreemse kuumuse, üleujutuste, põua, veepuuduse, kohaliku toidu puuduse jms tõttu. Ka minevikus on disainerid selliste teemadega tegelenud, võtame näiteks William Morrise, kes panustas käsitööoskustele nii loomingulistel kui ka ökoloogilistel põhjustel ning ka seetõttu, et see oli töölistele parem, või Bauhausi disainerid, kes pöördusid sõdadevahelises materiaalses puuduses tõhususe ja funktsionalismi poole.
Minu määratluse järgi on sotsiaalselt vastutustundlik disain tõeliselt pühendunud inimeste elude parandamisele nii suurel määral kui võimalik. Ja siinkohal ei pea ma silmas mingeid uusi vidinaid või trende. Kuigi, kui aus olla, siis viimasel ajal olen hakanud endalt ka küsima, kas see pühendumus pole pikemas perspektiivis teinud rohkem halba kui head. Kõigi tehnoloogiate või innovatsioonidega kaasnevad etteaimamatud tagajärjed, paljud neist ökoloogiliselt katastroofilised, mis on seega kohutavalt kahjutoovad ka sotsiaalses plaanis. Samas, ma arvan, et kui luua mingi tasakaal selle vahel, mida on rahuldavaks ja mugavaks eluks vaja ning millest me võime loobuda kui ebavajalikust, ning kui vahendeid siis vastavalt sellele ümber jagada, võivad disainerid selles üleminekus siiski olulist rolli mängida. Disaineri roll seisneks sel juhul uute kujutluste loomises, ümberjagamises, uue otstarbe leidmises ja taaskasutuses, mitte nii väga leiutamises või innovatsioonis. Muide, ma olen päris teadlik ka sellest, et see pole just kõige populaarsem nägemus asjadest.
SN: Mille järgi sa kaasautoreid (kirjutajaid ja mõtlejaid) valisid?
MvH: Rääkisin paljude inimestega oma tutvusringkonnast ja küsisin soovitusi, umbes pooled autorid leidsin aga veebist nende varasemate publikatsioonide ja tekstide põhjal. Tegin nimekirja teemadest erinevate peatükkide jaoks ja otsisin siis vastavalt nende teemade eksperte. Paljudega neist pole ma kunagi ise kohtunud. Varasemaid kogemusi mul raamatute välja andmise ega koostamisega polnud, seega improviseerisin kogu protsessi jooksul.
SN: Miks ja kuidas sattusid raamatusse ka mõned staardisainerid?
MvH: Tahtsin neid teises valguses näidata, tuua välja, et suur osa üldkehtivast lääne tööstusdisaini ajaloost pole olnud pelgalt särav viperusteta kulgenud konsumerismi edulugu – see sisaldab ka vastandujaid, aktiviste, kommuniste, hipisid ja jah, ka liberaale, kellel kõigil on erinev nägemus sellest, kuidas oleks võimalik maailma (disaini kaudu) paremaks paigaks muuta.
SN: Kas sinu uurimuse läbi ilmnes ka unustusehõlma vajunud sotsiaalselt vastutustundlikke praktikaid minevikust, mida tasuks tänapäeval ehk uuesti elustada?
MvH: Ma olen suur teise maailmasõja aegse Briti utility design’i põhimõtete fänn. See on disainialase sotsialismi ja ratsionaalse tarbimise vorm, mis sai alguse materiaalse kasinuse tingimustes ning mis võiks taas päevakorrale tõusta praeguses ajas ja (paikses) materiaalses ülekülluses. Kahjuks ma kahtlustan, et enamik inimesi pole veel valmis piirama oma vabadust tarbida ja ülemäära prügi toota, kuid ma näen ainsa eluvõimelise tulevikuversioonina seda, et inimesed, kes praegu meie planeedi heaolu arvestades liiga palju tarbivad ja prügi toodavad (ehk kogu Lääne-Euroopa), muudavad olulisel määral oma energia ja materjalide tarbimist.
Üleminek põhiosas taimsele toidule, lennureisidest loobumine, väiksemale elamispinnale kolimine, ratta ja ühistranspordi kasutamine auto asemel ... Need võivad näida ohvritena, aga tõde on see, et kui me sellist käitumist ei rakenda, kannatavad enim kõige haavatavamad inimgrupid, kellel polegi õieti enam millestki loobuda – nii on see tegelikult juba ka praegu.
SN: Loodan, et oled nüüdseks näinud raamatu eestikeelset versiooni, mille kujundas Ott Kagovere. Ta valis raamatusse mitmeid disainerite loodud fonte, et kaasata uue trükise väljaandmisse ka kohalikku disainiskeenet. Raamatu esialgse versiooni kujundas Ruben Pater. Kuidas teie koostöö välja nägi? Millised disainiotsused said langetatud lähtuvalt raamatu sisust?
MvH: Mulle väga meeldib Ott Kagovere kujundus! See erineb originaalist, kuid jätkab sellele omase tagasihoidlikkusega. Mulle meeldib ka, et kohalikud disainerid on esindatud. Tõesti väga hea töö, mis läheb ka sisuga hästi kokku. Ruben lõi raamatu ingliskeelse versiooni jaoks kaanele spetsiaalse fondi ning kujundas oranžid paarisküljed, mis oli minu meelest imeline. See mõjub teatud mõttes modulaarselt, isetegemise maik on juures. Tegelikult tundsin, et võin talle vabad käed anda, sest olime sellest juba minu uurimistöö tegemise ja kirjutamise ajal palju rääkinud. See raamat oli meie esimene koostöö, kuid tunnen Rubenit väga hästi, sest ta on mu endine elukaaslane, ning tema mõistis seega samuti hästi, mida ma raamatu ja selle kujundusega saavutada tahtsin. Minu soov oli, et see oleks tagasihoidlik, särava ja läikiva kujunduse vastand, ning pigem tekstipõhine kui piltidega täidetud – ühesõnaga, ühe tavalise disainiraamatu vastand. Samas tahtsin, et see oleks ka kutsuv ja kergesti ligipääsetav ega näeks välja nagu mõni ülikeeruline akadeemiline raamat. Raamat, mida isegi disainerid loeksid!
SN: Raamatu viimases osas on üks arutelu disaini tuleviku teemal, kus omavahel vestlevad aktivist ja skeptik. Skeptiku suust kõlab arvamus, et disainiajaloo jooksul on tehnoloogiat mitmetel puhkudel ülistatud, eriti modernistide, näiteks Buckminster Fuller, ja antidisainerite poolt, aga miks siis tehnoloogia ikkagi meie probleeme ei lahenda?
MvH: Sest tehnoloogiale lisaks on vaja poliitikat ja sotsiaalset teadlikkust ning korralduslikku lähenemist, mis tagaks tehnoloogia kättesaadavuse ka inimestele, kes ei suuda seda endale lubada. Tehnoloogia iseenesest pole kunagi midagi lahendanud, seda tuleb rakendada tööriistana ja siin tulevad mängu juba eetilised valikud. Näiteks praeguste valikute hulka kuulub ravimite suuremas mahus mitte jagamine inimestele, kes neid vajavad. Samuti tuleb piinlikkusega tõdeda, et ka siin Hollandis magavad põgenikud telkides või isegi lageda taeva all, ja põhjuseks pole muidugi tehnoloogia puudumine. Asi on selles, et me oleme otsustanud neile mitte maju ehitada. Samuti on suur osa tehnoloogiast viinud meid ökoloogilise kriisini: lennukid, autod, maanteed, plast ookeanides ja meie toiduahelas (ning meie kehas), vähki tekitavad kemikaalid, tuumajäätmed ja radiatsioon, aga ka intensiivse põllumajanduse tulemusena tekkinud mullaviljakuse vähenemine, kuumust koguv ja kiirgav asfalt linnakeskkonnas, kaasaegne betoonarhitektuur kliimas, kuhu see ei sobi, mis toob kaasa õhukonditsioneeride kasutamise. Võiksin jätkata, aga ilmselt oleme kõik nende teemadega juba kursis. Samas on tabu öelda, et sa ei pooldagi küsimusi esitamata igasugust tehnoloogiat. Sind hakatakse ludiidiks pidama. Tunnen ludiitide vastu huvi, sest tegelikult oli see pigem töölisliikumine kui terroristlik antitehnoloogiline liikumine. Nad seisid tööliste õiguste eest: veidi poliitilist sekkumist ja eetikat tehnoloogilise innovatsiooni kõrvale. Sarnastel teemadel räägib ka Silicon Valley kriitik Evgeny Morozov.
SN: Selles tähelepanuväärses monoloog-arutelus on ka lause: „Disainerid ei loe raamatuid!“
MvH: Jah! Nii ütlesid mulle mõned inimesed, kui ma rääkisin, et kirjutan disaineritele tekstitiinet raamatut ideoloogiast. Mulle tundus naljakas lisada see skeptiku argumentide hulka. Suur osa sellest dialoogist põhineb asjadel, mille üle ma raamatut kirjutades endamisi või teistega arutlesin.
SN: Kas sa tead, kui paljudes keeltes „Vastutustundlik ese“ praeguseks juba ilmunud on? Mille kallal sa praegu töötad?
MvH: Eestikeelne versioon ongi esimene! Olen üliõnnelik ja uhke pingutuste üle, mis selle väljaandmiseks tehti, ning mind huvitab väga, kes seda lugema hakkavad.
Praegu töötan suures osas hariduse alal. Õpetan Hollandis nii Amsterdami Rietveldi Akadeemias kui ka Eindhoveni Disainiakadeemias. Kavandades disainiteooria programme ja praktilisi ülesandeid, arendan pidevalt oma ideid edasi ning jagan ja katsetan neid kohe tudengite peal. See meeldib mulle väga. Raamatu kirjutamine tundus pigem nagu monoloog, kus mul polnud aimugi, mis lugeja sellest arvata võiks. Kogu mu praegune tegevus põhineb aga rohkem dialoogidel ja see muudab kõik palju dünaamilisemaks. Mõtlen, et tahan selle põhjalt uue raamatu kirjutada, seni pole ma aga siin-seal ilmuvatest üksikutest artiklitest kaugemale jõudnud. Olen teinud mõned katsetused inimese ja objekti suhteid lahkava fantaasiakirjandusega, mis oli väga põnev, sest esitlesin tulemust loeng-performance’ina, mis on minu jaoks uus meedium.