Avaldatud 14.06.2024
Jaana Päeva on kotidisainer, Eesti Kunstiakadeemia disainiteaduskonna teadur ning kunsti ja disaini doktoriõppekava juht. Teda huvitavad jätkusuutlikud väärtused ja tähendusloome protsess, mida uurib loovuurimuslike meetodite abil, kombineerides esemelist ajalugu ja traditsioonilisi tehnikaid tootesemiootika, emotsionaalse disaini ja tootekiindumuse teooriatega. Tema uurimistöö ja loomepraktika keskendub kotidisainile, see on ühtaegu nii minevikku kui tulevikku vaatav, materjalikeskne ning kvaliteeti ja meisterlikkust hindav.
Disaini vaatest on ajalugu oluline distsipliin, sest iga hetk, kõik selles loodu, asub teljel mineviku ja tuleviku vahel, on kontekstuaalne ja sõltub ajaloo tõlgendamisest. Ton Otto leiab, et disainiprotsess eeldab üheaegset visiooni minevikust ja tulevikust, sest muutuste disainimine ja planeerimine sisaldab ka mineviku kontseptualiseerimist. Selleks, et „avada“ tulevik uutele võimalustele, tuleb „avada“ ka minevik, et leida sealt võimalusi ning veel kaardistamata vaatenurki soovitud muutuste elluviimiseks.1 Ihaldusväärne tulevik toetub nii praegustele vajadustele kui minevikus loodud tingimustele. Michael North läheb uue ja uuendusliku määratlemisega veelgi kaugemale ning leiab, et uut polegi võimalik luua minevikule viitamata. Uus on värske ja uuenduslik ainult võrdluses möödunuga, mis seda ei sisaldanud. Ta leiab, et 21. sajand „toodab revolutsiooni rutiinsest“ ehk kõige tavalisem mudel, millele fundamentaalselt uuendusliku loomine toetub, seisneb korduva kordamises.2
Eelnevast lähtudes ja tõdedes, et mineviku mõtestatud peegeldamisel on oluline ja potentsiaalse innovatsiooniväärtusega roll tuleviku disainimisel3, tutvustab artikkel võimalusi, mida muutunud vajaduste raames pakub traditsiooniliste tehnikate uurimine tänapäevaste vahenditega. See toetub EKAs läbi viidud loovuurimusele „Ajaloolise reljeeftrüki rekonstrueerimine ja loovarendamine“, mis tegeles tuntud naha- ja köitekunstniku Eduard Taska ateljees ja õppetöökojas 1924. aastal kasutatud, kuid hiljem unustatud nahakaunistustehnika „taasleiutamise“ ja arendamisega.
Uuritavas tehnikas on säilinud kaks mustriga kaetud nahast käekotti Eesti Ajaloomuuseumi tekstiilikogus (AM 15737/1 ja AM 15737/2). Kasutatud tehnika puhul on tegemist reljeeftrükiga, s.o kaunistusviisiga, kus naha pind surutakse musterdatud trükiplaadi abil reljeefseks. Tavapärasest metallklišee- ja linooltrükist eristab uuritavat tehnikat kahetasapindne tulemus, millel puuduvad graafilised jooned. Eripäraselt on muster pressitud tugevdamata ehk alusele kleepimata materjalile. Uurisime meeskonnatööna käekottidel olevat tehnikat detailselt, võrdlesime enda kogemustega ja püstitasime rea hüpoteese võimalike lahenduste kohta. Järgneva katsetuste jadaga üritasime ajaloolistega võimalikult sarnaste töövõtete, -vahendite ja materjalide abil saavutada kottidel nähtud tehnikaga võimalikult sarnane tulemus. Varieerisime erinevate trükiplaadiks sobivate materjalidega, testisime nii külm- kui kuumpressimist ja määrasime optimaalseima trükipressi seadistuse. Tööproovide mõlema külje võrdluses ning järjest täpsemini formuleeritud hüpoteeside abil jõudsime tehnikani, mis on visuaalselt sarnane ajaloolisega, kuid mille nimetasime tagurpiditrükiks, sest kui traditsiooniliselt surub trükipress trükiplaadi vastu aluspinnale toetuva materjali paremat poolt, siis meie tagurpiditrüki katsetes asetasime trükiplaadi pressi aluspinnale mustriga ülespoole, selle peale laotasime naha pinnaga trükiplaadi poole ning pressisime tavaolukorrale vastupidiselt naha vastu trükiplaati. (Joonis 1)
Tehnika unikaalsuse ja potentsiaali tõttu jätkasime selle edasiarendamise ja kaasajastamisega kolmel suunal. Esiteks katsetasime odavate ja kättesaadavate trükiplaadi materjalide ja valmistamismeetoditega. Näiteks CNC freesisime MDF-plaadist ja lasergraveerisime linoleumist trükiplaadi. Laserlõikust kasutasime nii niiskuskindla elektriisolatsioonipapi kui erinevate plastikplaatide musterdamiseks. Teiseks uurisime eritüübiliste mustrite mõju tagurpiditrüki õnnestumisele, see tähendab katsetasime mustri ja selle tausta mahu vahekordadega, lahendustega, kus mustriosa jääb trükkides taustast kõrgem ja heledam või vastupidiselt madalam ning tumedam. Kui seni trükkisime kõik katsed taimpargitud nahale, et tulemused erinevast materjalist trükiplaatidega oleks võrreldavad, siis kolmanda uurimissuunana asusime tagurpiditrükki katsetama erineva parkimisviisi ja pinnaviimistlusega nahkadel, tekstiilidel, pestaval paberil, korkkangal ning viimaks taaskasutusmaterjalidel, nagu nahajääkidest pressitud materjalil, kiudkanga jääkidel ja veekindlatel kohvi- ning koeratoidupakenditel.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et projekt oli edukas. Katsete tulemused näitasid, et tagurpiditrükil on arendatava tehnikana potentsiaali, sest selle trükiplaadiks sobib hulk korduvkasutatavaid ja ümbertöödeldavaid materjale, mille puhul mustri väljalõikamise hind, ajakulu ja keskkonnamõju on tuntavalt väiksem võrreldes tavapäraste trükimeetoditega. Trükiplaatide valmistamiseks saab vajaduste ja oskuste kohaselt kasutada erinevaid tehnoloogiaid alates käsitsi- ja lõpetades digitehnoloogiatega. Tagurpiditrükk on ka soodne valik suureformaadiliste mustrite reljeeftrükkimiseks võrreldes klišee söövituse või linooli lõikamise kuludega. Tagurpiditrükki saab kasutada defektse pinnaga materjalidel. Reljeef ja toonierinevus elavdab tagasihoidliku või puuduva faktuuriga naha pinda, ühtlasi varjates pinnavigu ja ebatäpsusi. Musterdamise abil on võimalik elavdada ja isikupärastada ka taaskasutatavaid materjale, nagu kohvi- või muud pakendid. Tagurpidi reljeeftrüki trükiplaadi ja trükitava materjali, samuti trükiplaadi valmistamise tehnoloogiate lai valik võimaldab tehnikat edasi arendada ja kohandada vastavalt võimalustele ja vajadustele. (Pildid 1–2)
Arjun Appadurai väidab, et esemeid ümbritseb kahte tüüpi teadmine. Esiteks, sisendtüüpi ehk nende valmistamiseks vajalik tehnoloogiline, sotsiaalne ja esteetiline teadmine, teiseks, väljundtüüpi ehk kasutamist puudutav teadmine ning need teadmiste liigid kaugenevad teineteisest proportsionaalselt tootjate ja tarbijate vaheliste sotsiaalsete, ruumiliste ja ajaliste näitajate vahelise kauguse kasvamisega4. Tagurpiditrüki taasleiutamise ja loovarenduste kõrval sai selgeks, et ka tuntud traditsiooniliste tehnikate uurimine uute vahendite või vaatenurkade abil võiks pakkuda samaväärselt uusi teadmisi. Kindlasti arendab see valdkonna tehnilist võimekust, kuid aitab ka konkreetse tehnika kasutajaskonda laiendada.
Kogemuslikult on traditsiooniliste tehnikate kirjeldused iseõppimiseks pealiskaudsed ja õnnestumiseks vajalikke nüansse väljajätvad. Oskused tulevad enamasti praktika ja harjutamise käigus, teostusoskust jagatakse meistrilt õpilasele jälgimise ja jäljendamise abil. Loovuurimislik kontekst muudab olukorda, sest see sunnib dokumenteerima tegevusi, liigutuste järgnevust, materjalide ja töövahendite asendit ja asetust ning omavahelist suhestumist märkama, sõnastama ja mõtestama. Katsetuste protsessi käigus muutusid meie katseid ja tegevuskäike iseloomustavad sõnastused järjest selgemaks, detaili- ja nüansirohkemaks, mis omakorda võimaldas hakata analüüsima tegevuste vajalikkust, põhjendama valikuid ja jõudma loogiliste järeldusteni. Näiteks sõnastasime ühe olulisema erinevuse tavalise ja tagurpiditrüki vahel. Kui tavapärase kuumtrükkimise puhul läbib trükipressist lähtuv kuumus kõigepealt trükiplaati ja seejärel trükitavat materjali, siis tagurpiditrüki puhul läbib kuumus esmalt trükitavat materjali ning jõuab alles siis trükiplaadini. Sellest järeldasime, et trükiplaadi materjal ei pea tagurpiditrüki puhul olema tugevalt soojust juhtivast materjalist, vaid võimaldab trükiplaadina kasutada laia valikut, kaasa arvatud kõrget temperatuuri või survet mittetaluvaid materjale ning ka valmisobjekte, nagu puulehed, suled või pitslinikud. See tähelepanek pani meid katsetama fooliumtrükiga. Foolium on üliõhuke lehtmaterjal, mis asetatakse kuumtrükil trükitava materjali ja trükiplaadi vahele ning sellel olev värvikiht kandub teatud temperatuuril pressimise käigus trükitavale materjalile. Kui tavapärase reljeeftrüki puhul peab trükiplaat fooliumi mõjutamiseks olema hea soojusjuht (nt metallist), siis tagurpiditrüki puhul kandus kuumus trükiplaadini ja mõjutas selle kohal olevat fooliumit läbi trükitava materjali. Senised katsed näitavad, et tagurpiditrükk võimaldab fooliumtrükkida reljeefseid kujutisi ükskõik millise survet ja kuumust taluva materjali abil. Trükiplaadiks sobivad ka valmis esemed ja nendest kujundatud mustrid. (Pildid 3–4)
Tänapäevaste masinate täpsus võimaldab tehniliste protsesside käiku kontrollitult jälgida, mis omakorda võimaldab katse-eksituse käigus tuvastatud lahendused korratavaks muuta. Paljude traditsiooniliste nahakujundustehnikate valdamine tugineb kogemusele. Näiteks reljeeftrükiks vajalik survetugevuse, kestuse ja temperatuuri kombinatsioon tuvastatakse konkreetsel masinal katsete teel. (Pildid 5–6) Mida rohkem kogemusi, seda kiiremini jõutakse soovitud tulemuseni. Projekti rekonstrueerimise etapis jälgisime trükipressi seadistusi esimestest katsetest alates, nii et tagurpiditrüki tehnikani jõudes suutsime tuvastada ka selle õnnestumiseks optimaalseima seadistuse – 120 °C kuumutatud press peab 1500 N survetugevusega pressima nahka 30 sekundi jooksul. See oli hea alguspunkt iga järgneva katse teostamiseks ning kiirendas tuntavalt kogu tööprotsessi. Õppetunnina selgus, et tehnikaks sobivate tingimuste süsteemne kaardistamine uute tehnoloogiate abil suurendab tehnika kasutamise kiirust ja lihtsustab selle kasutamist, misläbi kasvab tehnika potentsiaalne kasutajaskond.
Loovuurimuse käigus kasutasime mitmeid uuema põlvkonna tehnoloogiaid: CNC-freesimist, lasergraveerimist ja -lõikust. Need võimaldasid luua väga täpseid ja detailseid trükiplaate, kuid eeldasid ka digitaalseid oskusi eeltöös ja spetsiaalseid masinaid valmistusprotsessis. Arvestades, et tagurpidi trükk sobib prototüüpimiseks, ainukordsete või väiketiraažiliste toodete valmistamiseks, pöörasime uurimistöös tähelepanu materjalivalikutele, mis uute kasutajate jaoks trükiplaadi valmistamisprotsessi lihtsustaks. Näiteks kasutasime mustrite loomiseks pakendikartongi, plastikust laserlõikuse jääke ning sobiva mustri ja faktuuriga esemeid. (Pildid 7–8)
Avastasime, et 1 mm paksusest magnetlehest kas kääride või noaga välja lõigatud üksikuid detaile on väga mugav kombineerida terasplaadiga, sest mustri elemendid kinnituvad terasest alusplaadile magneti abil ja nende liigutamine trükiplaadil erinevate kompositsioonide saavutamiseks on lihtne ja mugav. Varieerida saab detailide hulga, suuna ja omavaheliste kaugustega. Vähese ressursikuluga on võimalik välja vahetada või lisada uusi detaile ning taaskasutada vanu. (Pildid 9–10)
Kokkuvõtteks võib öelda, et ajalooliste tehnikate uurimine aitab meil hoida sidet olnuga, kaitsta, säilitada ja mõista traditsioonilist ning meie kultuurile omast. Samaaegselt võimaldab see ka neistsamadest tehnikatest õppida ja uusi teadmisi ammutada, kohandada neid ajastu vaimule ja vajadustele vastavaks. Susan Stewart kutsub disainiharidusest rääkides sellist katkestusteta kulgemist hooleks. Ta defineerib hoolt kui mõistmist, et minevik ja tulevik on seotud, ja see, kuhu me suundume, mida märkame ja mis meile korda läheb ning mida ja kuidas hetkes loome, sõltub ajaloolisest epohhist, milles elame.5 Möödunu mõtestamine mõjutab tulevikku, kuhu suundume. Anne-Marie Willisele toetudes: meie disainime maailma, samal ajal kui maailm disainib meid6.
Projekti kooskond: EKA teadur Jaana Päeva, EKA köitestuudio meister Eve Kaaret, IKIGI köitegaraaži tehnoloog Lennart Mänd ja EKA tekstiilidisaini magistrant Riina Samelselg
Projekti partnerid: IKIGI OÜ ja Eesti Ajaloomuuseum
Projekti rahastaja: Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium, kultuuri- ja loomevaldkondades loovuurimuse toetamise programm
Viited
- Ton Otto, History In and For Design, Journal of Design History, 29(1) (2016), lk 58–70.
- Michael North, Novelty. A History of the New (Chicago, London: The University of Chicago Press, 2015).
- Vaata lähemalt näiteks: Ton Otto, History In and For Design, Journal of Design History, 29(1) (2016), lk 58–70; Sarah Ganz Blythe, Object Lessons, in The Art of Critical Making. Rhode Island School of Design on Creative Practice, ed. by R. Somerson, M. L. Hermano (Hoboken, New Jersey: John Wiley & Sons, 2013), lk 116–137.
- Arjun Appadurai, Introduction: commodities and the politics of value, in The Social Life of Things: Commodities in Cultural Perspective, ed. by A. Appadurai (Cambridge: Cambridge University Press, 1986), lk 3–63.
- Susan Stewart. And so to another setting…, in Design and the Question of History, ed. by T. Fry, C. Dilnot, S. C. Stewart (London: Bloomsbury, 2015), lk 273–301.
- Anne-Marie Willis, Ontological designing, Design Philosophy Papers, Volume 4, Issue 2 (2006), lk 69–92.