Igale asukohale, kuhu inimesed on saabunud, on omane teatud maastik kui tüpoloogia. Maastikud on keskkondadena pidevas muutumises ning neid muutusi võib meie tegevuse tulemus kiirendada; siiski, hoolimata meie käitumisest ei ole maastikud kunagi staatilised paigad. Seega kerkib siin hoolduse küsimus – kas keskkonna enesekohaste „kontrollijatena“ on meie roll hooldada ümbritsevat keskkonda nii, nagu seda seni on hooldatud, või kas me saaksime lubada loodusel lihtsalt niisama olla?

Nagu Tim Ingold on väga tabavalt öelnud, „peaksime liikuma kaugemale sellest, et omavahel vastandada naturalistlik vaade maastikule kui midagi, mis on inimtegevuse suhtes neutraalne ja sellest väljapoole jääv, ning kultuuriline vaade, mis viitab maastike kognitiivsele või sümbolilisele ruumikorraldusele“. Ingold väidab, et peaksime hoopis omaks võtma „elamise perspektiivi“, mille kohaselt on maastik kujunenud püsivaks mälestuseks ja tunnistuseks minevikus sealsamas elanud põlvkondade elust ja tööst ning sellest, mida need põlvkonnad on sinna endist maha jätnud.¹ Maastiku hooldamisest ja sellele tähelepanu pööramisest rääkides ei pea tingimata mõtlema seda, et me peaksime maastiku taandama mingisse kindlasse eelnevasse olekusse või vastupidi, ta täielikult millekski uueks ümber kujundama. Pigem on looduse hooldamine pidev protsess, kohalolu, mingi teatud tähelepanu pööramise viis, mis on võimalik vaid selles kindlas keskkonnas ja sellega koos eksisteerides. Mainitud eksistents seisneb kuulamises ja mõistmises, mis võiks olla loodusele parim – ning sageli piisab väga vähesest. Maastiku hooldamine seisneb suhete hooldamises.² Seega oleks aeg kõrvale heita valearvamus, et inimene valitseb looduse üle; see ei tähenda loobumist meie suhtest maa ega kohaga, vaid nende suhete tugevdamist nende taasmõtestamise kaudu.

Kui läheneme hooldamisele Ingoldi „elamise perspektiivi“ kaudu, muutuvad meie tegevused paratamatult hooldamiseks, kas siis tahtlikult või mitte. See, mida me keskkonnas ja keskkonna suhtes teeme, mõjutab seda igal juhul – ja siinkohal saame valida, kas pakkuda maale hoolt või mitte; kas teha seda südamega, keskendudes kooseksisteerimise ja ühiste varadega seotud aspektidele, või lähtuda kapitalistlikust ja progressipõhisest egoismist. Igal juhul jätame me endast oma ajastu jälje. Antud kontekstis võiks hool kujutada endast vajalikku alguspunkti maastikuga seonduvas ruumis navigeerimiseks. Hoolimine tähendab millegi pärast muretsemist või millegi vastu huvi tundmist, millelegi tähtsuse omistamist, ning hool on millelegi või kellelegi tähelepanu pööramine, vajaduste rahuldamine ja vajaliku tagamine. Sõnaraamatutes defineeritakse „hoolt“ enamasti kui tunnet, mis on seotud muretsemise või vastutusega, millegi või kellegi kaitsmise, vajaduste katmise või hooldamise aktiga.

Kuidas saaksime looduse eest hoolt kanda viisil, nagu loodus tahaks, et tema eest hoolt kantaks? Seda küsimust olen endalt küsinud alates 2022. aasta augustist, kui toimus Robida Collective’i organiseeritud Academy of Margins’i suvekool. Ühe nädala jooksul tegelesime igahommikuste „kasutute hooletegevustega“, mida korraldas Ola Korbańska: näiteks kitkusime Topoló kitsastel tänavatel umbrohtu ja liikusime päev päeva haaval järk-järgult alla jõe poole, laotasime metsa all maapinnal puulehti, vabastasime puid põldmarjataimedest või puhastasime kiviseinu samblast. Kõiki neid tegevusi saatis Tim Ingoldi esseede ettelugemine. Hiljem arutlesime teemadel, milline on meie suhe maastikuga või mida tähendab enda ümbritseva ruumi eest hoolitsemine. Robida Collective’i sõnastikus on termin „kasutu hool“ määratletud žestide ja praktikatega, mis ei too endaga kaasa peaaegu mitte mingeid muudatusi maastikul, kus neid läbi viiakse. Pigem nähakse taolist tegevust kui ümbritseva keskkonna hellitamist koostöö ja kooselamisega, vältides maa ärakasutamist ja kontrollimist. „Kasutu hoole“ väikesed žestid võiksid esindada võimalikku feministlikku lähenemist hüljatud maastikele, mille suhtes me tunneme teatud sorti kiindumust.³

Kui seda mõttelõnga planeedi eest hoolitsejatele mõeldes edasi arendada, siis tekitab minus nõutust, kas ainult naised suudavad hoolitseda või kas see on ikkagi kollektiivne võime sõltumata soost ja rassist? Oma raamatus „Stolen Harvest“ („Varastatud saak“) rõhutab Vandana Shiva mõtet, et sageli mõjutavad ökoloogilised katastroofid kõige tugevamalt just nimelt naisi, kuna nemad vastutavad toidu ja joogivee kogumise, laste kandmise ja hoolitsemise eest.⁵ Nii Shiva, kes on India teadlane, keskkonnaaktivist ja ökofeminist, kui ka Carolyn Merchant, Ameerika ökofeministlik filosoof ja teadusloolane, panustavad ökofeminismi teemalisse globaalsesse arutellu. Mõlemad rõhutavad patriarhaadi kahjulikku mõju naiste domineerimisele ning kolonialismi ja teaduste hävitavat mõju keskkonnale ning põlisteadmistele. Nagu Timothy Morton on väitnud: „Millegi sellise nagu Looduse asetamine pjedestaalile ja selle eemalt imetlemine teeb keskkonnaga sama, mida patriarhaat teeb Naise figuuriga. Tegu on sadistliku imetluse paradoksaalse aktiga.“⁶

Lähtudes teooriast, et naised on kogujad,⁷ kandjad ja hoolitsejad, toetab nn „essentsialistlik“ ökofeminism vaadet naisele kui Emakesele Maale või jumalannale, taastades naise ja looduse vahelise seose ja naise võime olla parem hoolitseja seda ainuüksi juba naise reproduktiivsete võimete tõttu. Looduse ürgne identiteet kui imetav ja hoolitsev ema ühendab naisteajaloo keskkonna-ajaloo ja ökoloogiliste muutuste ajalooga – naissoost maailm oli kunagi kesksel kohal orgaanilises kosmoloogias, mida hiljem hakkas nõrgestama teadusrevolutsioon.⁸

Mõlemad mõisted – nii naine kui ka loodus – on ajaloolised ja sotsiaalsed konstruktsioonid. Oma teoses „The Second Sex“ („Teine sugupool“) väitis prantsuse eksistentsialistlik filosoof ja feminist Simone de Beauvoir, et naised ei sünni naisteks, vaid saavad nendeks läbi soorollide sotsiaalse konstrueerimise; need rollid piiravad naiste vabadust ja võimalusi ning lämmatavad nende loovust ja potentsiaali. Ökoloogia ja feminismi liikumiste kõrvutamine võiks viidata uutele väärtustele ja sotsiaalsetele struktuuridele, mis põhinevad mitte naiste ja looduse kui ressursside domineerimisel, vaid pigem keskkonna terviklikkuse säilitamisel ning naasmisel naistega seotud tavade ja teadmiste juurde. Seega, kui me otsustaksime hoole ja koostöö kasuks praegu levinud looduse suhtes agressiivse ja dominantse käitumise asemel, saaksid sellest kasu nii maastikud kui ka naised.

Enda praktikas juhindun missioonist luua harmooniat meie planeedi ja sellel elavate inimeste vahel – see on niivõrd suur eesmärk, et mõnikord imestan, kuidas ma üldse seda teha saan. See pole kindlasti miski, mis mu portfooliost teravalt välja joonistuks – minu tegemised on pigem varjatud ja ettevaatlikud, et mitte vaatajatele oma mõtetevoogu peale suruda, vaid suunata neid pigem alateadlikult oma ümbritseva keskkonnaga suuremas kooskõlas elama. Teisi selles süüdistades, et nad ei ela keskkonnaga mingil kindlal viisil „heas“ või „jätkusuutlikus“ kooskõlas, tekitame vastuvõtlikkuse asemel vaid trotsi ja vastupanu. Sel viisil ei saa me kunagi naasta olukorda, kus oleme loodusega üks.

Forest Archive’i eesmärk oli metsa digiteerimise ja looduses jalutamise liidese loomise kaudu aidata inimestel mõista loodusega kooseksisteerimise väärtust ning läbi jagatud lugude taasavastada intuitiivne side end ümbritseva keskkonnaga. Nagu Andy Goldsworthy on öelnud, unustame sageli, et me ise olemegi loodus, et loodus ei ole midagi meist eraldiseisvat. Seega, kui ütleme, et oleme kaotanud sideme loodusega, oleme kaotanud sideme iseendaga.

Mitte ainult Maa pole katki, vaid mis veelgi olulisem – meie suhe Maaga on samuti katki.⁹ Eeldusele, et inimene valitseb looduse üle, peab jõuliselt vastu astuma; vastasel juhul ei saa tekkida teistsuguseid praktikaid. Ülalmainitud viited tõendavad, et peale minu on ka teisi, kes usuvad, et on olemas teistsuguseid viise maastikuga kooselamiseks ja suhestumiseks, ning kuidas suurema vastutuse ja hoolivusega kujundada, kasvatada ja ehitada.