Avaldatud 14.06.2024
Tõnis Jürgens on Tallinnas tegutsev kunstnik ja kirjutaja, kes töötab peamiselt filmi ja videoessee meediumis. Ta on õppinud kultuuriteadust Tallinna Ülikoolis (BA) ja uusmeediat Eesti Kunstiakadeemias (MA). Täiendavalt on ta veetnud aasta vahetusõpingutel Praha Kunsti, Arhitektuuri ja Disaini Akadeemia fotostuudios. Praegu on ta doktorant ja külalislektor Eesti Kunstiakadeemias. Tema loovuurimuslik doktoritöö hõlmab teemasid, nagu une mõõtmine ja jälgimiskapitalism. Teda huvitab seos une ja surma ning millegi määramatu mõõtmise vahel.
„Maga sina, Sancho,“ vastas Don Quijote,
„sest sa oled sündinud magamiseks, mina aga olen sündinud valvamiseks.“1
Uni ja turvatunne on omavahel selgelt seotud. Magamine on üks haavatavamaid ja privaatsemaid seisundeid, kuhu saab end asetada, ning magamistuba kujutab endast pelgupaika, kuhu maailma ja olme eest irduda. Põhimõtteliselt on ju majad – ja võiks laiendatult öelda, et ka ühiskond – loodud selleks, et inimene saaks võimalikult hästi magada.
Ühe evolutsiooniteooria2 kohaselt hakkasid esimesed primaadid, kes tulid puu otsast alla maa peale magama, kogema oluliselt rohkem REM und. See omakorda panustas märkimisväärselt nende aju arengu kiirenemisse. Puu otsas puhkajatel pole võimalik nii sügavalt magada, kuna neid ähvardab pidev oht alla kukkuda. Maa peal magades oli vaja aga leida uued meetodid, kuidas ennast ründajate eest kaitsta. Sügavamast unest tingitud kognitiivne ja emotsionaalne areng võimaldas maa peal magavatel primaatidel mõelda välja uusi leidlikke viise, kuidas enda magamise keskkonda turvalisemaks teha; rohkem REM und omakorda aga aitas kaasa aju veelgi kiiremale arengule – ja nõnda edasi.
Une keskkond on niisiis eluliselt essentsiaalne teema. Ruumifilosoof O. F. Bollnow3 ütleb, et iga kodu tinglik kolle on tegelikult just voodi, kuivõrd see on koht, kus me alustame oma päeva, kust me virgume tegudele ning kuhu ennast iga päeva lõpuks uuesti ka sisse seame. Kui ärkvelolek tähendab välismaailmaga silmitsi seismist, siis uni kujutab endast tavaliselt selle vastandit: aktiivsuse ajutist ja regulaarset lõppu, kontrolli loovutamist, iseenda maailmale pausi kehtestamist. Mõned mõtlejad on ka pakkunud, et uni on omamoodi rutiinne harjutus surmaks. See on igapäevane paus või lünk, mille võtame endale kõige isiklikumas ruumis ning mis kohandab meid tasajärgu ideega n-ö lõplikust lüngast.
Siin joonistub välja une ja ärkveloleku duaalsus, kus me magame selleks, et elada, ning elame selleks, et (lõpuks) magada. Unes- ja ilmsiolek on ajaloos olnud justkui sama sirmi kaks poolt – omavahelises suhtes, kuid siiski selgelt eraldi. Mind huvitab siin ennekõike see, kuidas meie käsitlus unest on viimase paarisaja aasta jooksul muutunud tegelikult aina „aktiivsemaks“ ning kuidas paralleelselt sellega on kaksused, nagu uni/ärkvelolek, privaatne/ühiskondlik omavahel üha enam lõimunud. Välismaailm ja tõhususe hegemoonia on salamahti imbunud magamistoa ja une privaatsesse sfääri ning viimastel aastatel on „õige“ uni saanud osaks suuremast ühiskondlikust debatist.
Juba magistriõpingutest saati EKA uusmeedia osakonnas aastatel 2014–2016 on mind kummitanud üks kujund: öösel pimedas magamistoas voodis lebamine ning all tänaval mööduvate autotulede valgusvihkude jälgimine; kuidas need pimeda toa seintel ja lael virvendavad, venivad ja hääbuvad. Mängisin õpingute alguses mõttega ehitada elusuuruses simulaakrum, kus näitusekülastaja saaks samamoodi voodis lebades mööduvaid autotulesid vaadelda. Tollal polnud mul selle mõtte taga erilist kontseptuaalset ballasti: see tundus lihtsalt lahe idee. Aga magistritöö puhul tegelesin lõpuks teise teemaga; lähtusin teoorias transhumanistliku filosoofia ajaloost ja vaatasin kriitilise pilguga otsa tehnoloogilisele surematusele. Selles kõiges ei leidnud lagedel heiklevad valguslaigud veel oma kohta (õieti ei osanud ma siis seda seost näha) ning see kujund jäi mõneks ajaks tallele.
Aastaid hiljem uurin EKA doktorikoolis oma loovuurimistöö raames enesehooletööstust, une digitaalset mõõtmist-jälgimist ja tegelen lavastuslike magamistubade ehitamisega. Millegipärast jõuab mööduvate autotulede kujund minuni ikka ja jälle tagasi. Ma ei oska seda enda jaoks jätkuvalt täpselt seletada, aga tänavalt pimedasse magamistuppa lõikaval külmal valgusel – ja nende valgusvihkude triivi unetul jälgimisel – on mingi seos une mõõtmise, privaatsuse hääbumise ja surmaeelse limbo teemadega.
Aga kõigepealt lühike ajalooline ülevaade une käsitlemisest skaalal passiivne-aktiivne.
Enne 20. sajandit nähti magamist ennekõike füüsiliselt passiivse seisundina: kadumisena kuhugi müstilisse, efemeersesse, ärkvelolijatele kättesaamatusse tühimikku, mida sai teistele vahendada ainult magaja ise, pärast teadvusele naasmist. Peale vaadates on uni vägagi sarnane surmale. Selles mõttes pole ehk ime, et veel 19. sajandil maeti inimesi mõnikord kellukestega varustatud „turvakirstudes“, mida kogemata kirstus ärganud inimene sai häda korral tilistama hakata. Toonased meetodid elu või surma (või une) kindlakstegemisel jätsid tänapäevaga võrreldes soovida ning levis üksjagu lugusid elusast peast matmise kohta. Sestap töötati välja lahendusi, et leevendada une pealt matmise hirmu, mis oli muutunud eriti akuutseks seoses sajandi vältel kordunud koolera pandeemiatega ja ka tänu Mary Shelley ülipopulaarseks saanud romaanile „Frankenstein“.
Alles 1950ndatel selgus tänu elektroentsefalograafiale (EEG) ja läbimurretele une teaduslikus uurimises, et uni pole sugugi mitte passiivne olek ega pelk fantasmagooriline tühjus, mis magava subjekti ajutiselt endasse hõlmab. Magajate ajutegevuse mõõtmine näitas, et aju on unes bioelektriliselt äärmiselt aktiivne. Võrreldes 20. sajandi alguses kanda kinnitanud psühhoanalüüsiga, kus tegeletakse unenägude kui hämarast seisundist tagasi toodud toormaterjali tõlgendamisega, aitas une empiiriline uurimine teha palju käegakatsutavamaid ja veenvamaid üldistusi magajate kohta – ja seda reaalajas, une pealt. Tänu EEG-le kaardistati magaja ajutegevuses erinevad unefaasid. Selgus, et uni on praktilises mõttes midagi sootuks muud kui pelgalt ärkveloleku puudumine. Need avastused lubasid rajada täiesti uue teadusliku valdkonna, une laboratoorse ja andmelise uurimise.
Unelaborid on olemuslikult äärmiselt ebaintiimsed kohad ning nendes tingimustes une uurimine on, võiks öelda, omamoodi oneiriline vuajerism. Uinujad kaetakse mõõteseadmete nappadega, neid vaadeldakse ja filmitakse magamise ajal, kogutakse infot igasuguste une pealt tehtud kontrollimatute tegevuste osas ning seejärel analüüsitakse aparaatide ja vaatluse vahendusel kogutud andmed põhjalikult läbi. (Teisisõnu, samal ajal, kui informandid magavad, on laborandid ärkvel ja vaatavad nende magamist pealt.) Unelabori praktikant ja osalusvaatleja Julia Vorhölter4 pakub välja termini tehnointiimsus: laboris magaja uni on intiimses kontaktis väliste tehnoloogiliste (mõõte)vahenditega, nagu elektroodid, kaablid, maskid jms. Une tehnoloogilisel uurimisel saame iseendaga (subjektiivselt) lähedasemaks, aga seda nimelt masinate (pealtnäha objektiivsel) vahendusel. See tähendab muidugi, et seadmed, millega und uuritakse, mängivad uurimistulemuste kujundamisel väga olulist rolli. Unelaborantide töö üks oluline osa ongi harjutada magajaid kohmakate seadmete juuresolekuga, muuta nende privaatse une instrumentidega mõõtmine võimalikult mugavaks ja normaalseks protsessiks.
Vahetusõpingutel Prahas UMPRUMi ülikooli fotostuudios 2021.–2022. õppeaastal kohtusin kaastudeng Matěj Kosiga, kes tegeles oma magistriprojekti raames minu jaoks sarnaste huvidega: lava- ja videokunst; fiktiivse inimese eluruumi atmosfääri loomine, temast (ajutiselt) tühjaks jäänud toa vahendusel loo jutustamine. Rääkisin Matějle simuleeritud autotulede ideest ja otsustasime kevadsemestri hindamise jaoks luua ühise teose, milleks sai lühifilm nimega „curtains are shut, the furniture is gone“9 (2022, 3’36’’).
Teose jaoks ehitasime Praha kesklinnas ühte endisesse piljardisaali magamistoa võttepaiga ja filmisime seejärel toa üles. Toa ehitamiseks ning miljöö loomiseks kasutasime lihtsaid ehitusmaterjale ja vahendeid: odavad puitprussid, kipsplaadid, paberile trükitud tekstuurid jms ilmselge butafooria läbisegi „päris“ objektidega. Maalisime papist põrandale puitparketi tekstuuri; ühe väiksema papitüki spreivärvisime üle satiinmustaga ning viskasime voodile, justkui kellestki maha jäänud iPhone’i; seintele kleepisime paberile prinditud elektripistikud; ehitasime suvalistest puidutükkidest madala raamatualuse ja tooli; voltisime ja liimisime paberist pooltäis kohvitassi imitatsiooni ning toa põrandale tühjana seisma jäetud plätud.
Filmimiseks lõime fotoprožektorite ja liigutatava peeglitükiga tuppa tänavalaternate ja mööduvate autotulede illusiooni. Filmi saatvas narratsioonis, mis on edastatud ainult subtiitritena (filmi helifooni loob minu sealse magamistoa aknast salvestatud Praha liiklusmüra), kandub edasi olmeline lugu ärevuse ja apaatia vahelises seisundis pendeldavast noorest naisest, kes teeb oma magamistoas mõtiskledes suitsu (mis on tema puhul tavatu) ja vaatab mööduva valguse virvendusi oma toa seintel.
Vahetult pärast Matěj ja minu ühise teose valmimist ja esitlemist UMPRUMi hindamiskomisjoni ees hakkasin tööle n-ö metafilmiga, omamoodi making of teosega äsja valminud videole. Selleks kujunes videoessee „A Practice for Surrender“ (edaspidi „APFS“) ehk „Heitlikkuse harjutus“ (2022, 12’49’’). „Meta“ on ta seetõttu, et uurib minu enda (loovuurimuse) perspektiivist „curtains are shut, the furniture is gone“ loomise põhjuseid, kasutades seejuures visuaalse materjalina ka mõningaid viimase filmi kaadreid.
Põhilise teemana keskendubki „APFS“ just mööduvate autotulede simulaakrumile. Film kaardistab minu uurimuslikku teekonda autotulede kujundi juurde. Üks osa sellest on olnud sarnaste kaadrite avastamine ja kogumine erinevatest mängufilmidest. Viimaste seas on märgitud mängufilmid „Barfly“ (1987), „Requiem for a Dream“ (2000) ja „The Big Sleep“ (1946).
Aknast vms tinglikust orvast kinnisesse ruumi paistev valgus muutub „APFS-s“ ka metafooriks mingile (illusoorsele) taipamisele. Videos räägin pealelugeva häälena oma ekslikust kujutlusest, et krabi silmad on füsioloogiliselt justkui koopad, tillukesed avaused olendi eksoskeletis, millesse valgus projitseerub ja murdub justkui camera obscura’sse. Tegelikkuses, nagu hiljem avastasin, on krabi silmade füsioloogiline ehitus aga sootuks teistsugune. Ometi olin selle väärarusaama kütkes juba pikemat aega mõelnud, et krabil on minu uurimistööga mingi seletamatu tihe seos, mis ennast viimaks, piisava mõtiskelu tulemusel, avab. (Seda ta lõpuks tegelikult ka tegi.)
See minu illusoorne, eneseirooniline arusaam ja krabi silmad jäävad platoonilise koopa metafoorina sealt edasi ka ülejäänud filmi saatma. Krabi silmadest, ekraanidest, akendest, une andmetest, mööduvatest valgusvihkudest saab selles videoessees ühtne, kattuv, ekstrapoleeriv kujund, mille vahendusel üritan mina uurijana oma valitud teemat mõista; seda nii videoessees endas, uurimistöö järgmistes peatükkides kui ka isiklikes mõttemustrites. Sellele järgneb impulss „püüda“ mööduvad autotuled kui kujund kinni enda voli järgi loodud tehislikus olustikus, milleks saab viimaks ehitatud võttepaik-magamistuba.
Kaasajal on une empiiriline jälgimine saanud võimalikuks ja populaarseks ka väljaspool unelaboreid, koduste magamistubade privaatsuses. See väljendub eriti selgelt tänapäeva enesehooletööstuses, mis on nagu muuseas suutnud omavahel võrdsustada une, turvatunde ja jälgimisühiskonna. Viimastel aastatel on unest saanud lausa ühiskondlikult moraalne küsimus: meedias on üksjagu räägitud laienevast unekriisist ning magamisharjumuste optimeerimisest. Stressi ja ärevate aegade keskel on oluline silmas pidada unehügieeni, et püsida terve ja klaar kodanik. Vastasleer aga väidab, et sellise jutuga tehakse uni tegelikult osaks üleüldisest ühiskondlikust produktiivsuse kreedost. Nagu sedastab raamatu „The Care Crisis“ autor Emma Downling5, on iseenda eest hoolitsemine aina privatiseeritum ja tungivalt soovituslikum tegevus, kuivõrd see suurendab ühiskonna üleüldist tootlikkust; ning teiseks, enda eest peab hoolitsema, kuna keegi teine seda ei tee. Briti kultuuriteoreetik Mark Fisher6 on nimetanud seda väga paslikult „stressi privatiseerimiseks“.
Enesehooletööstuses pakutakse tavatarbijale enda eest hoolitsemise vahenditena erinevaid kantavaid (wearables) ja keha vahetus läheduses (nearables) opereerivaid jälgimisseadmeid. Nutikellad, -sõrmused, -võrud, -tekid, -padjad, -kõlarid – laiatarbe jälgimisseadmete tohutu assortii on teinud võimalikuks oma une andmelise mõõtmise ja kontrollimise väljaspool kohmetuid ja kliinilisi unelaboreid. Erinevate sensoritega varustatud nutiseadmed jälgivad magaja pulssi, vererõhku, liikumist, unes tehtud hääli jms ning aitavad kogutud andmete põhjal teha üldistusi; kuidas tõsta oma une kvaliteeti, kuidas kujundada parema une nimel ümber oma igapäevaseid harjumusi, kuidas optimeerida oma magamistuba.
Zillien, Wettmann ja Peper7 käsitlevad n-ö koduste vahenditega une uurimist kui eksperimentaalset tegevust, mille eesmärk on igapäevase ebakindluse leevendamine. Teadus etendab avaliku diskussiooni kujundamisel suuremat rolli kui kunagi varem; teisalt aga tingib üleüldine infoküllus selle, et inimesed on tänapäeval teaduse suhtes palju skeptilisemad. Nutiseadmetega oma une jälgimine annab amatööridele võimaluse võtta kontroll une- ja eluharjumuste üle enda kätesse ning kogeda praktilisi tulemusi omal nahal. („Self knowledge through numbers“ ehk eneseteadvus arvude kaudu, kõlab enesejälgijate ülemaailmse liikumise Quantified Self lipukiri.8) Enesehooletööstus võimaldab siin aktiivset andmepõhist sekkumist oma unne selle nimel, et parandada unehügieeni ja üleüldist tervist.
Teos leidis veelgi materiaalsema vormi Vent Space’i projektiruumi loodud installatiivsel näitusel „Heitlikkuse harjutus“ (20.–30.09.2022). Näituse jaoks sai ehitatud varem Prahas loodud võttepaigaga sarnane olustik: puitprussidele toetuvad võltsseinad, paberile prinditud vaip, eksitava riidekapi tekstuuriga kaetud vahesein, liivaga täidetud padjapüürid. Ühe galeriisse loodud lisaseina aknast paiskus ruumi tänavalaternaga sarnane soe valgus, millest lõikas regulaarselt läbi lameskänneri kalk ja kulgev valgusvihk, justkui tänavalt tuppa peegelduvate autode tuled. Samamoodi kasutasin skännerit ka „APFSi“ võtetel, „skaneerides“ oma magamistoa erinevaid nurki ja objekte.
Videoessees räägin tänapäeva une tehislikkusest. Ühest küljest esindab seda Arnold Schwarzeneggeri üleilmselt kuulsaks saanud idee sellest, et kui päevas pole piisavalt aega kõikide asjade ärategemiseks, siis tuleb lihtsalt „magada kiiremini!“ Minu jaoks kõlab Schwarzeneggeri aktseleratsionistliku alltooniga nali tugevalt kokku une digitaalse jälgimise ja eneseoptimeerimise liikumise ideoloogiaga, kus unekriisile pakutakse lahenduseks andmelist mõõtmist ning aja võimalikult tõhusat kasutust. Uni rakendatakse siin ärkveloleku teenistusse selle nimel, et olla magamistoast väljaspool võimalikult produktiivne. See on mitmes mõttes vastuokslik idee, kuna une tõhustamine võib tekitada surve paremini magada, mis võib omakorda päädida suurema unetusega.
Une tehislikkuse teist äärmust esindab minu videoessees nimitegelane Ottessa Moshfeghi menuromaanist „Minu puhkamise ja lõõgastumise aasta“. Ta otsib leina ja hääbuva elumõtte kütkeis abi retseptiravimite kirjust assortiist, katsetades suure hulga erinevate antidepressantide ja rahustitega, selleks et magada võimalikult kaua; et vahetada tegelikkus une vastu, kaduda unne ära ning võrsuda selle pimedast kookonist uue inimesena.
Ülalmainitud tehnointiimsus on seega imbunud ka meie kodusesse magamiskeskkonda. Une mõõtmise ja optimeerimise varjus koguvad nutiseadmete tootjad magajate andmed kokku ka enda serverikeskustesse: magatud tunnid, keeratud küljed, öised norsked ja hillitsetud sõnad nõrguvad üleüldisesse suurandmete voogu, kus neid on võimalik nii kasutajakogemuse parandamise kui ka uute toodete turundamise nimel ära kasutada. Tuues ettekäändeks tõhususe, kontrolli, turvatunde ja innovatsiooni, on enesehooletööstus ja digitaalne enesejälgimine vargsi aidanud hägustada une privaatsuse ja avalikkuse vahelist piirjoont.
Paralleelselt (ja võib-olla ka paradoksaalselt) on minu uurimistöö fookus nihkunud une digitaalse mõõtmise eetilistelt ja filosoofilistelt vastuoludelt laiemale teemale, mida võiks nimetada subjekti kadumiseks. Nagu mõtiskleb Egiptuse filosoof Haytham El Wardany10, magavat subjekti pole tema enda jaoks magamise ajal õieti olemas:
„Uni on ebaisikuline. Me ei tea, kes sellega tegeleb. Või õigupoolest, magaja on selle juures alati puuduv osapool.
Uni saab isiklikuks pärast seda, kui ma olen üles ärganud.“11
Muidugi on see puht filosoofiline käsitlus unest ja isikustatusest. Kui vaadata asja uneteaduse ja neuroloogia vaatevinklist, siis magaja aju on magamise ajal äärmiselt aktiivne. El Wardany tõlgendus piiritleb isikustatuse või subjektsuse ärkvelolekuga: subjekt kaob oma unne ning seejärel ilmub sealt taas, kuid magades pole teda tema enda jaoks olemas. Küll aga on ta endiselt olemas kõigi teiste, ärkvelolijate ja ka masinate jaoks, kes saavad magajat tema enese teadmata jälgida. Une digitaalse mõõtmise puhul vahendavad magajat ärkevolijale jälgimisseadme abil kogutavad andmed. Andmed muutuvad kujundlikult kontuuriks, millega piiritleda muidu une teadmatusse lahtunud subjekti.
Sarnasel printsiibil olen tuvastanud enda jaoks ka tühja magamistoa kui võttepaiga kujundi. See on miski, mis aitab kasvõi umbkaudselt piiritleda puuduvat subjekti, nagu ebamäärasele massile heidetud lina. Et tegu on just butafoorse magamistoaga, „une võttepaigaga“, seda on juhtinud idee joonida tinglikult alla nii filmilikkust kui ka unenäolisust ühendav illusoorsus.
Uni on siin n-ö vajalik illusioon, mis hajutab magaja tähelepanu tõigalt, et ta ise on oma unes vaadeldav. Uni on suitsukate, mis ümbritseb magajat, keda pole väljaspool und iseenda jaoks olemas. Tühi tuba on aga vahend, et piiritleda; et osutada puuduvale subjektile. Õigupoolest on see kujutluspilt subjekti olematusest, mida annavad edasi subjektist maha jäänud asjad ja fenomenid: olgu nendeks õhukestele prussidele toetatud magamistoa seinad või toaseintel hääbuva tehisvalguse käes kustuvad varjud. See on midagi, mida ma teistmoodi ette ei oska kujutada, vähemalt mitte praegu.
Laias laastus iseloomustabki une mõõtmise – ja üleüldse igasuguse enesejälgimise ja -optimeerimise – poleemikat vastasseis tingliku, kaduva müstika ja pealetungiva pragmatismi vahel. Enesehoole narratiivis pole uni enam ammugi passiivne tsoon, kuhu magaja saab rutiinselt oma igapäeva eest haihtuda; unest on saanud aktiivne ideoloogiline osa meie ööpäevasest tootmise-(jälgimise-)tarbimise tsüklist.
Võib-olla on selle loovuurimuse praktiline pool siis osundus eespool mainitud passiivsele, eeltehislikule unele, kuhu magaja sai veel tingimusteta ära kaduda, kus pole pistmist ei tõhususe ega tootlikkusega. Tuleb välja, et piiran prussidele toetatud magamistoa seintega sisse mitte üksnes oma uurimistöö teoreetilise ainese, vaid ka iseenda. Justkui nostalgia ikkes Don Quijote, kes püüab progressi kiuste tagasi tuua kujutluslikke Paremaid Aegu. Une mõõtmine ja subjekti puudumine / esile kerkimine andmetes on pakkunud sisulise ettekäände; loonud võimaluse magamistubadesse kinni püütud valguslaikude ja liiva täis topitud padjapüüridega hüpata üle oma enese varjust. Mingil tasandil on tühi tuba niisiis toimetulek ja leppimine iseenda (subjektsuse) paratamatu kadumisega. Või, kui parafraseerida El Wardanyt, uni on pikk harjutus alistumiseks.
Viited
- Miguel de Cervantes, Teravmeelne Hidalgo Don Quijote La Manchast, tlk Aita Kurfeldt (Tallinn: Eesti Raamat, 1988), lk 471.
- Matthew Walker, Why We Sleep (New York: Scribner, 2017), lk 82.
- O. F. Bollnow, Human Space, trans. by Christine Shuttleworth, ed. by Joseph Kohlmaier (London: Hyphen Press, 2011), lk 156.
- Julia Vorhölter, Sleeping With Strangers – Techno-Intimacies and Side-Affects in a German Sleep Lab, Historical Social Research, vol. 48(2) (2023), lk 23–39.
- Emma Downling, The Care Crisis: What Caused It and How We Can End It (London, New York: Verso, 2021).
- Mark Fisher. Kapitalistlik realism: Kas alternatiivi ei ole?, tlk Neeme Lopp (Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia kirjastus, 2019 [2009]), lk 28–29.
- Nicole Zillien, Nico Wettmann, Frederik Peper, Sleep Experiments. Knowledge Production through Self-Tracking, Historical Social Research, vol. 48(2) (2023), lk 157–175
- <https://quantifiedself.com/about/what-is-quantified-self/> [vaadatud 13.03.2024]
- „kardinad on ette tõmmatud, mööbel ära viidud“ (tlk K. Laas). Filmi pealkiri on laenatud „Jubilee Street“ laulusõnadest, mille autoriteks Nick Cave & the Bad Seeds.
- Haytham El Wardany, The Book of Sleep, trans. by Robin Moger (Kolkata: Seagull Books, 2020), lk 158.
- Autori tõlge. Originaalis (Robin Mogeri tõlge): „[Sleep] is impersonal. We don’t know who is doing it. Or rather, the one doing it is always an absent party. Sleep becomes personal after I’ve woken up.“